Tallinna Halduskohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Elle Kask
Otsuse kuulutamise aeg ja koht
06.04.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-413
Haldusasi
X (X) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.02.2020 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.33.2/41-1 tühistamise ning asja uuesti läbivaatamise nõudes.
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: X Volitatud esindaja: Krista Paal Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Volitatud esindajad: Elise Suurkuusk, Ragne Õunap
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike selgitustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane.
Siseministeeriumi 30.06.2016 otsusega nr 1-24/104 kohaldati X suhtes sissesõidukeeldu 10 aastaks. Kaebaja vaidlustas nimetatud otsuse Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-16-1565), kus kaebus rahuldati ning Siseministeeriumi otsus tühistati 25.09.2017 kohtuotsusega. Siseministeerium vaidlustas Tartu Halduskohtu otsuse Tartu Ringkonnakohtus, kus Tartu Halduskohtu otsus tühistati ning tehti uus otsus, millega jäeti X kaebus rahuldamata (Tartu Ringkonnakohtu 21.02.218 otsus asjas nr 3-16-1565, otsus jõustus 14.05.2018). Seega on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tähtajaga 10 aastat jõus, mille üle vaidlus puudub. Siseministeeriumi 25.09.2020 vastuses 22.09.2020 kohtunõudele (kiri nr 2-10/777-3) kinnitatakse kohtule, et X ei ole pärast haldusasja nr 3-16-1565 menetlust esitanud ühtegi pöördumist Siseministeeriumile kohaldatud sissesõidukeelu lühendamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks. Kohus siinkohal selgitab, et kaebajal on õigus pöörduda Siseministeeriumi poole taotlemaks kehtiva sissesõidukeelu muutmist. VMS § 118 (tähtajalise elamisloa andmise tingimused) p 9 kohaselt tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele püsivalt Eestisse elama asumiseks. Tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning tähtajaline elamisluba antakse välismaalastele eeldusel, et tähtajalise elamisloa andmise tingimused on täidetud ning ei esine elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise taotluse menetlemisel kontrollitakse elamisloa andmise üldiste ja eritingimuste täitmist, keeldumise aluste olemasolu ning hinnatakse elamisloa taotluse põhjendatust. Välismaalste seaduse (VMS) § 117 (tähtajalise elamisloa andmise tingimused) lg 2 kohaselt tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused peavad olema täidetud mistahes alusel elamisloa andmiseks. VMS § 116 (tähtajalise elamisloa andmise nõuded) lg 1 sätestab, et välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa, kui elamisloa andmise tingimused on täidetud ega esine asjaolusid, mis tooksid kaasa elamisloa andmisest keeldumise. VMS § 126 (tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine sissesõidukeelu tõttu) lg 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld. VMS § 126 lg 3 annab võimaluse erandi tegemiseks, mille kohaselt välismaalasele võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalase Eestisse saabumine või Eestis elamine on vajalik humaansetel kaalutlustel või rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitatud taotlusest ja menetluse käigus kogutud materjalist ei nähtu erandi tegemist võimaldavat asjaolu. Kaebajat on kolmel korral karistatud narkootikumidega seotud kuritegude (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ning ühel korral vägivallateo, samuti mootorsõiduki joobes juhtimise, omastamise ja varguse eest. Vägivallateo (kehalise väärkohtlemise) pani kaebaja toime oma abikaasa suhtes ning isikuvastane kuritegu pandi toime alaealise lapse nähes (kannatanuks oli lapse ema). Vastustaja arvestas, et kuna kaebaja on pannud korduvalt toime tahtlikke kuritegusid, siis on alust prognoosida kuritegude jätkumise ohtu ka pärast tema vanglast vabanemist. Kriminaalkorras tahtlikult toime pandud kuritegude (antud juhul rahvatervisevastaste süütegude, vägivallateo jm) eest karistatud ning jätkuvalt avalikku korda ohustava isiku viibimist Eesti Vabariigi territooriumil ei saa soosida, millega nõustub ka kohus. Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003 otsuses asjas nr 3-3-14-03 on asutud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (sh avalikule korrale). Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi nagu avalik kord ja ühiskondlik turvalisus on täiendavate piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste
suhtes õigustatud. Kohus nõustub, et tahtlike süütegude korduv toimepanemine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, et isik ei suuda õiguskuulekalt käituda. Vastustaja selgituse kohaselt elamisloa menetluses hindab PPA muuhulgas ka taotleja pere-ja eraelu ja nende võimalikku riivet taotlejale. Enne perekonnaelu rikkumise käsitlemist tuleb välja selgitada, kas isik elab perekonnaelu ja kas elamisloast keeldumisega rikutakse taotleja eraelu. Välismaalaste seaduse tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Ajavahemikul 2009 - 2014 oli X abielus, praeguseks on abielu lahutatud. Kooselust sündis XX.XX.XXXX tütar Y, kes vastustaja väitel elab emaga. Välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last või vanemat, kui välismaalane on alaealaine. Vastustaja on jõudnud järeldusele, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskonna turvalisusele kaalub üles riive tema perekonna- ja eraelule. Euroopa Inimõiguste Kohus on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud (08.01.2009 otsus kohtuasjas Joseph Grant v. United Kingdom nr. 10606/07 p 40). Seega leiab vastustaja, et kaebaja ei pea selleks, et suhelda oma päritoluperekonna ja sugulastega viibima tingimata Eesti Vabariigi territooriumil. Kohus märgib, et kaebaja emakeel on vene keel, eesti keele oskus on tal A-1 tasemel, mille ta omandas vanglas olles. Kaebaja on küll Eestis sündinud ja elanud, kuid on Venemaa kodakondsuses ning Eesti kodakondsust ei ole ka taotlenud (puudub nõutav eesti keele tase, s.o vähemalt B-1). Tartu vangla on X väljastanud tunnistuse selle kohta, et ta õppis vanglas ajavahemikul 05.09.-23.12.2016 kokku 80 tundi eesti keelt A-1 tasemel ja sooritas kursuse lõpueksami tulemusega 78,46% võimalikust punktisummast. Vastavalt Kodakondsuse seaduse (KodS) § 8 lg-le 1 eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus, mis vastab vähemalt Keeleseaduses sätestatud B-1 tasemele või sellele vastavale tasemele. Seega eesti keele A-1 tase ei ole piisav Eesti kodakondsuse taotlemiseks/omandamiseks. X, kes on Venemaa kodanik, ei ole kunagi Eesti kodakondsust taotlenud. Rahvastikuregistri andmetel kaebaja täisealise tütre Y elukoha aadressiks on alates 27.09.2006 XXXXXX XX-XX, Tallinn (kehtiv kanne). Samal aadressil on registreeritud elukoht ka Y emal Q ́l (end. Q), kehtiv kanne alates 27.09.2006. X osas on rahvastikuregistris kanne elukoha kohta aadressil XXXXXX XX-XX, Tallinn (ajavahemikus 17.04.2008-11.06.2015) ning viimane kanne on tehtud 07.04.2021 sama aadressi kohta (kehtiv kanne). Nagu nähtub rahvastikuregistri andmetest, siis Y elukohaks on kehtiva kande kohaselt XXXXXX XX-XX, Tallinn (alates 27.09.2006), mis on ka tema ema kehtivaks elukoha aadressiks registrisse kantud (samuti alates 27.09.2006). Harju Maakohtu 04.06.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-2730 kinnitati W ja Q (end. Q) vahel sõlmitud kompromiss selles, et Q (lapse ema) lubab, et tema alaealine tütar (kompromissi sõlmimise ajal 17-aastane) Y elab oma vanaema W (rahvastikuregistri andmetel kehtiv elukoht alates 15.04.2008 XXXXXX XX-XX, Tallinn) juures. Ühtlasi kohus suunas kõik kolm pereteraapiasse. Lisaks kohus lõpetas tsiviilasjas nr 2-20-2730 (W avaldus Q hooldusõiguse peatamiseks alaealise lapse Y suhtes ning Y eestkostja määramiseks) menetluse seoses kompromissi kinnitamisega. Praegu on Y juba täisealine ning ise otsustab muuhulgas ka oma elukoha valiku üle. Rahvastikuregistris ei ole muudetud kannet Y elukoha kohta (jätkuvalt XXXXXX XX-XX, Tallinn). Kaebaja väidab, et ta ei saa oma lapse (täisealise) kasvamisest ja arengust osa võtta, kui ta peaks Eestist lahkuma. Kohus seejuures märgib, et kaebajal oli võimalus tütre kasvamisest ja arengust osa võtta juba alates tema sünnist, siis, kui lapse isa oli võrdselt lapse emaga kohustatud alaealise lapse eest hoolitsema, teda kasvatama ja ülal pidama. Nüüd on täiskasvanud tütar väljakujunenud isiksus, kes võib oma elu üle iseseisvalt otsustada.
Kaebuse esitaja väidab, et põeb AIDS-i. Kaebaja kinnitab, et on ravikindlustusega katmata isik, samas väidab, et Eestis on temale tagatud vajalik arstiabi ja tervisekontroll. Kohus märgib, et meditsiiniteenuste kättesaadavus (sh AIDS-i ravi) on tagatud ka väljaspool Eestit. Kaebaja ei ole oma terviseseisundi kohta esitanud ühtegi tõendit. Kaebaja on kohtule esitanud oma ema W (sünd. XX.XX.XXXX) töövõimekaardi koopia, millest nähtub, et W on tuvastatud puuduv töövõime ja keskmine puude raskusaste kehtivusega alates 21.01.2021 kuni 16.09.2022 (kehtivusaja lõppedes hinnatakse terviseseisundit uuesti). Kaebaja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et tema 63-aastane ema vajaks igapäevaselt hooldamist või ei ole võimeline iseseisvalt hakkama saama vms. Kaebaja 67-aastane isa (sünd. XX.XX.XXXX) terviseseisundi kohta on esitatud arstitõend, milles on loetletud tema kroonilised haigused, kuid millest ei nähtu, et kaebaja isa ei ole võimeline ennast ise ülal pidama (töötama) ja igapäevaelus iseseisvalt hakkama saama ning vajaks kõrvalabi. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 3 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kaebaja on ise kinnitanud, et ta ei saa ametlikult tööle minna, kuna tööandjad teda tööle ei võta, mis tähendab, et tal puudub sissetulekuallikas. Seega kaebaja ei ole see isik, kes võiks oma vanemaid (sh täiskasvanud tütart) ülal pidada, pigem on olukord vastupidine. Kaebaja on kohtule kinnitanud, et tal puuduvad kehtivad isikut tõendavad dokumendid (pass, ID-kaart), seetõttu, tema enda väitel, puudub tal võimalus elementaarseid teenuseid tarbida, sh ametlikult töötada ja vanemaid/tütart vajadusel rahaliselt toetada. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ise on ennast sellisesse olukorda asetanud, kus tal puuduvad kehtivad isikut tõendavad dokumendid ning tal ei ole võimlaik kasutada teenuseid ja hüvesid, mida kehtiv isikut tõendav dokument temale võimaldaks. PKS § 97 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps (p 1) ning laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni (p 2). Kaebaja väidab, et tema täisealine tütar veel õpib. Kuna kaebaja on ise töötu, siis ei saa ta ka tütart sissetulekuallika puudumise tõttu materiaalselt toetada. Y on ka ema, kes võiks tütart vajadusel aidata/toetada. Kohus osundab, et PKS § 101 kohaselt (igakuine) elatis määratakse üksnes alalealisele lapsele. PKS § 116 lg sätestab, et mõlemal vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (hooldusõigus). Antud juhul hõlmab hooldusõiguse teostamine alaealist, mitte täisealist, last. Vanematel on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh alaealist last ülal pidada. Kohus märgib, et kui Y oli alaealine, siis vajas ta ilmselt vanemlikku hoolt kõige rohkem ning vanematel oli kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest parimal võimalikul moel, sh teda ülal pidada, kuidas ja kas nad seda tegid jäägu nende endi ja täiskasvanuks saanud tütre otsustada. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.1997 otsuses asjas nr 3-3-1-16-97 sedastatakse, et välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Eesti Vabariigi Põhiseadusest ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonist. Põhiseaduse (PS) § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud võivad perekonna- või eraellu sekkuda vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Kohus möönab, et riik on kohustatud tagama välismaalasele õiguse elada Eestis
täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. Põhiseadusest ega muust seadusest ei tulene kohustust anda välismaalasele elamisluba, see on Politsei- ja Piirivalveameti kaalutlusotsus, mille põhjendused tuuakse keelduvas haldusaktis. Kohtu hinnangul vastustaja on põhjendanud oma keelduvat otsust vaidlustatud haldusaktis. Vastustaja ei ole ka tuvastanud selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid kaebajale erandina tähtajalise elamisloa anda. Kohus leiab, et kaevatav otsus on oma sisult piisavalt selge ja arusaadav, selles on välja toodud asjaolud ja õiguslik alus, otsus on kaalutletud ja proportsionaalne, seega õiguspärane, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.
HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.