X. kaebus Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni 28. oktoobri 2021. a otsuse nr 1342 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Tartu Linn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. mail 2022 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
1.Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjon lõpetas
28.oktoobri 2021. a otsusega nr 1342 X. (kaebaja) sotsiaalmajutusteenuse osutamise alates 28. oktoobrist 2021 ja tunnistas kehtetuks Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekande komisjoni 23. septembri 2021. a otsuse nr 1147 „X. sotsiaalmajutusteenuse osutamine“. Otsuse kohaselt sõlmisid kaebaja ja Tartu linna asutus Varjupaik 1. oktoobril 2021 sotsiaalmajutusteenuse lepingu nr 626 tähtajaga kuni 31. märts 2022. Kaebajale lõpetati sotsiaalmajutusteenuse osutamine, kuna ta rikkus korduvalt ja tahtlikult sotsiaalmajutusteenuse sisekorraeeskirja. Otsuse nr 1342 kohaselt kasutas kaebaja majutusteenust harva. Korduvalt saabus kaebaja teenusele alkoholijoobes ja käitus personaliga verbaalselt ning füüsiliselt ebaviisakalt, teenusel viibides ei hoidnud puhtust oma toas ega ühiskasutatavates ruumides ja hoiustas külmkapis riknenud toiduaineid, millega tekitas probleeme teistele majutusteenuse klientidele. Sotsiaaltöötajad on korduvalt isiku ebakohasele käitumisele tähelepanu juhtinud ning temaga vestelnud, samuti hoiatanud probleemide jätkumisel sotsiaalmajutuslepingu lõpetamisega, kuid isiku käitumine ja suhtumine ei paranenud. Seetõttu ei ole teenuse osutamise jätkamine võimalik. Isikul säilib võimalus kasutada varjupaigateenust.
2.Kaebaja esitas 26. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni 28. oktoobri 2021. a otsuse nr 1342 tühistamiseks.
3.Tartu Halduskohus võttis 2. detsembri 2021. a määrusega X. kaebuse menetlusse.
4.Vastustaja esitas 4. jaanuaril 2022 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Kohus määras 27. jaanuari 2022. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
6.1.Kaebaja on sotsiaalmajutusteenust kasutanud järjepidevalt ega ole rikkunud sisekorraeeskirja määral, mis tingiks sotsiaalmajutusteenuse osutamise lõpetamise. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kasutanud teenust nõuetekohaselt. Kaebaja on majutusteenust kasutanud sotsiaalmajutusteenuse lepingu nr 626 kohaselt. Septembris ja oktoobris 2021 ei kasutanud kaebaja teenust üksnes lühiajaliselt. Eemalviibimised ei ületanud 10 järjestikust päeva.
6.2.Kuna majutusteenusel viibimise aeg fikseeritakse korrapidaja valvežurnaalis, võivad sealsed kanded olla subjektiivsed, kuna teenuse saajal puudub õigus kannete õigsust kontrollida. Kaebaja möönab, et on mõnikord saabunud majutusasutusse alkoholijoobes, siis ei ole teda majutusasutusse lubatud. Kaebaja pole seega alkoholijoobes teenusel viibinud ega seeläbi sisekorraeeskirja rikkunud. Alkoholijoobes 29. septembril 2021 teenusele saabumisel ei sõimanud kaebaja töötajaid ega käitunud kuidagi agressiivselt. Seda kinnitab juba asjaolu, et politsei teda ei eemaldanud. 22. oktoobril 2021 alkoholijoobes teenusele saabumisel palus kaebaja lihtsalt külma eest kaitset saada, mida korrapidaja aga ei võimaldanud. Kaebaja möönab, et võis siis verbaalselt ebaviisakalt väljenduda, aga selles ei olnud kindlasti agressiivsuse elementi. Ebaõige on süüdistus nagu oleks kaebaja ähvardanud korrapidaja auto süüdata, samuti ei vasta tõele väide jalaga ukse löömise kohta. Seda kinnitab ka asjaolu, et uksel
3-21-2769 kahjustusi ei tuvastatud ning mingeid menetlusi tema suhtes ei alustatud. Otsuses kajastatud vähene koostöövõime on subjektiivne hinnang, mis ei saa kaasa tuua majutusteenuse lõpetamist.
6.3.Kiirabi kutsumine 5. juulil 2021 ei ole kaebajale etteheidetav, sest tervisliku seisundi hindamine ja seeläbi kutsungi asjakohasuse hindamine on tervishoiutöötajate hinnata, mitte sotsiaaltöötaja tõlgendada.
6.4.Ebaõige on väide, et kaebaja on hoiustanud külmkapis riknenud toiduaineid. Need toiduained olid saadud Toidupangast. „Parim enne“ kuupäev oli küll ületatud, kuid toiduained olid siiski kasutamiskõlblikud. 22. oktoobril 2022 ei viibinud kaebaja teenusel, mistõttu ei oska ta sotsiaaltöötaja poolset koristamist ja väidetavalt riknenud toiduainete tuvastamist ning äraviskamist kommenteerida.
6.5.Kaebaja on varasemalt abistanud teisi teenuse saajaid ja sotsiaaltöötajaid ning tema abivalmidus peaks olema asjaolu, mida tulnuks sotsiaalmajutusteenuse lõpetamise otsustamisel enam arvestada.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
7.1.Haldusorgan on pädev hindama ja otsustama, kas, millal ja millist sotsiaalteenust isik vajab ning kas ta on suuteline seda kasutama. Inimese enese vastutus ja riigi sotsiaalkaitselised kohustused peavad teineteist vastastikku tasakaalustama ning isik pole õigustatud saama ja nõudma sotsiaalabi, mida ta tegelikult ei vaja või pole suuteline kasutama. Õigusega kasutada sotsiaalmajutusteenust kaasnevad isikule kohustused, mida ta peab võimetekohaselt täitma. Kui isik ei taha või tal puudub motivatsioon sotsiaalteenusega kaasnevaid kohustusi täita, pole teenus tema vajadustele kohane ning selle osutamine tuleb lõpetada. Sellise olukorraga ongi antud juhul tegemist.
7.2.Kaebaja ei ole järginud nõutaval määral Tartu Linnavolikogu 23. jaanuari 2020. a määrusega nr 86 kehtestatud „Sotsiaalmajutusteenuse osutamise kord“ (määrus nr 86) ning kaebajaga sõlmitud sotsiaalmajutuslepingus nr 626 ning tasulise majutusteenuse osutamise ruumide sisekorraeeskirjas sätestatud kohustusi. Teenusele alkoholijoobes saabumine, teenuse osutajaga ebaviisakas suhtlemine, hoolimatu suhtumine teiste teenusel viibijate suhtes, nende tervise ohtu seadmine ning teda ohustavate riskidega mittetegelemine kinnitab, et kaebaja soovib sotsiaalmajutusteenust kasutada ainult temale sobival viisil ja seda eelkõige vahetevahel ööbimiseks. Samuti viibis kaebaja tihti teenuselt eemal.
7.3.Kaebaja kasutas sotsiaalmajutusteenust ka 2019. aastal, kuid teenuse osutamine lõpetati seetõttu, et kaebaja alkoholi liigtarbimine, puhtuse mittehoidmine ning teenuse tingimuste korduv mittejärgimine ei võimaldanud teenuse osutamist jätkata. Seejärel kasutas kaebaja varjupaigateenust ning aprillis 2021 otsustati talle anda uus võimalus sotsiaalmajutusteenuse kasutamiseks kuni 30. septembrini 2021. Kuigi kaebaja kehtestatud tingimusi osaliselt ei järginud, otsustati sotsiaaltöötaja soovituse alusel jätkata talle teenuse osutamist. Enne teenuse jätkamist viidi kaebajaga septembris 2021 läbi vestlus, mille raames selgitati tema käitumises esinevaid puudujääke ning teiste isikutega arvestamise vajadust ning kokkulepete järgimise kohustust. Kahjuks kaebaja käitumine ei paranenud.
7.4.Peamiseks negatiivseid tagajärgi kaasa toovaks asjaoluks on kaebaja alkoholi liigtarbimine. Alkoholi mõjul muutub kaebaja agressiivseks, lärmakaks ning paljuski ettearvamatuks. Kaebaja ise ei mõista probleemi sügavust ja sellega kaasnevate negatiivsete mõjude suurust. Alkoholi liigtarbimisest põhjustatud suhtumise ning antisotsiaalse käitumise tõttu pole sotsiaalmajutusteenuse eesmärgipärane kasutamine tema jaoks võimalik. Kaebaja ei ole näidanud ka üles märkimisväärset tahet probleemiga tegeleda.
7.5.Ebaõige on kaebaja käsitlus, et ta ei olnud 29. septembril 2021 agressiivne, mida kinnitab tema hinnangul asjaolu, et politsei teda ära ei viinud. Majutusteenuse osutamist jälgivatel korrapidajatel on olemas piisav kogemus probleemsete olukordade lahendamiseks, politsei
3-21-2769 kutsutakse üksnes olukorras, kus omal jõul hakkamasaamine pole enam võimalik. Kaebaja agressiivse ja ebakohase käitumise kohta on tehtud korrapidaja valvežurnaali vastav märge. Seega tingis politsei kutsumise kaebaja enda käitumine ning asjaolust, et politsei teda ära ei viinud, ei saa teha järeldust, et kaebaja tegevus oli korrektne.
7.6.Iseenesest on õige, et valvežurnaalis puudub kaebaja alkoholijoobes saabumise ja tema käitumise kohta 22. oktoobril 2021 märge. Sotsiaaltöötja on teinud vastava märke tegevusplaani järelevalve osas, kus on märgitud, et hommikusel ajal kaebaja korduvalt telefonile ei vastanud ja saabus lõunasel ajal asutusse alkoholijoobes ning nõudis majja sissepääsu kasutades ebakohast sõnastust ning ähvardusi korrapidaja aadressil. Asjaolu, et selle tulemusena ähvarduse osas menetlust ei algatatud, ei muuda olematuks ähvarduse esitamist. Ka uksel vigastuste puudumine ei tõenda selle jalaga mitte löömist. Iga jalalöök ei peagi ust kahjustama, küll aga annab tunnistust agressiivsest käitumisest.
7.7.Põhjendamatu on kaebaja väide, et korrapidaja valvežurnaali kanded on sedavõrd subjektiivsed, et neid ei saa kasutada. Korrapidajal puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus teha valvežurnaali teadlikult tõele mittevastavaid kandeid.
7.8.Vastustajal puudub teave selle kohta, et kaebaja tervislik seisund oleks 5. juulil 2021 olnud halb. Kaebaja saabus nimetatud päeval teenusele alkoholijoobes ning kui teda teenuse osutamise ruumidesse ei lubatud, siis kutsus ta endale kiirabi. Kiirabiteenust kaebaja ei vajanud, meedikud olid sunnitud paluma politsei abi. Saabunud politsei tuvastas kaebajal keskmise alkoholijoobe ning toimetas ta arestimajja kainenema.
7.9.Kaebaja ei kasutanud teenust iga päev ning viibis sageli teenusest eemal. See viitab, et kaebajal oli muu ööbimiskoht olemas. Ajavahemikul 23. septembrist kuni 28. oktoobrini 2021 viibis kaebaja teenusel üksnes 14 päeval, üks eemalolek oli 12 päeva pikkune. Kaebajale tehti suvel 2021 teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kirjalik hoiatus. Vaatamata varasemalt saadud hoiatusele ei teavitanud kaebaja ka seekord oma äraolekust. Seega on ebaõige kaebaja väide, et ta pole septembris-oktoobris teenuselt 10 päeva järjest eemal viibinud. Kaebaja väide, et ta pole teenuselt järjestikku 10 päeva eemal viibinud, oleks tõene, kui teenusel viibimise hulka arvestada ka 22. oktoober 2021. Kaebaja on aga ise kaebuses märkinud, et nimetatud päeval soovis ta elamusse siseneda vaid sooja saamiseks ning teenusel ta sellel päeval ei viibinud.
7.10.Vastustaja peab oluliseks märkida, et pärast sotsiaalmajutusteenuse osutamise lõpetamist ilmus kaebaja varjupaigateenuse saamisele alles kuu aega hiljem ning ka seda teenust kasutab kaebaja üksnes perioodiliselt. Nimetatud asjaolu kinnitab kaudselt, et kaebajal ei pruugi olla alalist ööbimiskohta pakkuva majutusteenuse saamiseks vajadust.
7.11.Arvestades, et kaebaja viibis sageli pikemalt eemal on tõenäoline, et külmkapis säilitatud toiduained riknesid sedavõrd, et need tuli eemaldada. Riknenud toiduainete külmikus hoidmine võib tingida ka teistele isikutele kuuluvate toiduainete riknemise ja seeläbi ohustada nende tervist, mistõttu oli nende eemaldamine vajalik. Ka eemaloleku ajal lasus kaebajal kohustus järgida oma kohustusi, sealhulgas tagada ruumide puhtus.
7.12.Kaebaja kaootiline teenusel viibimine ei võimalda planeerida kohtumisi sotisaaltöötajaga, et viia läbi tegevuskavas ettenähtud nõustamist ja juhendamist ning arutada võimalusi iseseisva hakkamasaamise parandamiseks. Kaebaja esitatud 6. detsembri 2021. a elektronposti väljatrükk, millest nähtub kaebaja registreering arsti vastuvõtule, ei oma määravat tähendust, sest registreering on tehtud pärast vaidlustatud otsuse tegemist ning lisaks ei ole teada, kas kaebaja ka vastuvõtul osales.
3-21-2769
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on, kas vastustaja lõpetas kaebajale sotsiaalmajutusteenuse osutamise õiguspäraselt või mitte. Vastustaja otsustas 23. septembril 2021 otsusega nr 1147 jätkata kaebajale sotsiaalmajutusteenuse osutamist ja sõlmida uus leping. Kaebajaga sõlmiti sotsiaalmajutusteenuse leping nr 626 tähtajaga kuni 31. märts 2022. Vastustaja lõpetas
28.oktoobril 2021 ennetähtaegselt kaebajale sotsiaalmajutusteenuse osutamise alates
28.oktoobrist 2021 ning tunnistas 23. septembri 2021. a otsuse nr 1147 kehtetuks. Kaebaja hinnangul lõpetas vastustaja sotsiaalmajutusteenuse osutamise põhjendamatult, sest ta ei ole otsuses märgitud rikkumisi toime pannud, mistõttu on haldusakt tema hinnangul õigusvastane ja tuleks tühistada. Vastustaja kaebaja hinnanguga ei nõustu ning leiab, et kaebaja on rikkunud sotsiaalmajutusteenuse osutamisega kaasnenud kohustusi, mistõttu ei olnud teenuse osutamise jätkamine põhjendatud.
9.Kaebajale osutati vastustaja 23. septembri 2021. a otsuse alusel sotsiaalmajutusteenust. Sotsiaalmajutusteenuse osutamise ja selle lõpetamise tingimused ja kord on reguleeritud Tartu Linnavolikogu kehtestatud määrusega nr 86. Sotsiaalmajutusteenuse näol on tegemist kohaliku omavalitsuse täiendava sotsiaalteenusena korraldatava teenusega, mille eesmärgiks on tagada abivajajale elukoha võimaldamise, nõustamise, juhendamise ning tugiteenuste osutamisega võimalikult iseseisev toimetulek (määruse nr 86 § 1 lg 2). Sotsiaalmajutusteenuse osutamise ja lõpetamise otsustab haldusorgan haldusmenetluse raames, tegemist on haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 mõttes haldusaktiga. Sotsiaalmajutusteenuse otsustamise järgselt sõlmitakse teenuse saajaga leping, milles nähakse ette lepingupoolte kohustused ja õigused. Osutatava teenuse täpsem kirjeldus on sätestatud määruse nr 86 §-s 3. Sellest nähtub, et nimetatud teenus hõlmab lisaks elukoha võimaldamisele ka sotsiaaltöötaja poolset nõustamist ja juhendamist ning tugiteenuste pakkumist abivajaja iseseisva toimetuleku tagamiseks, mille üheks väljundiks on ka iseseisva toimetuleku soodustamiseks tegevuskava koostamine (määrus nr 86 § 1 lg 2 ja § 10 lg 1). Viimati nimetatud teenused eristavad seda varjupaigateenusest, mille põhieesmärgiks on isikule ajutiselt ööbimiskoha tagamine. Teenuse saajal lasuvad määruse nr 86 §-s 12 sätestatud kohustused. Teenuse saaja on muu hulgas kohustatud määruse nr 86 § 11 lg-te 1 ja 2 ja § 12 p 7 kohaselt järgima sotsiaalmajutusteenust korraldava asutuse sisekorraeeskirja (kodukorda), milles nähakse ette ühtsed tingimused teenuse raames kasutusse antavate eluruumide ja muude seotud ruumide kasutamisele.
10.Sotsiaalmajutusteenuse ennetähtaegse lõpetamise tingivad alused on sätestatud määruse nr 86 §-s 13. Vastustaja tugines vaidlustatud haldusaktis õigusliku alusena määruse nr 86 § 13 lg-s 2 sätestatud kahele alusele, punktidele 1 ja 6. Nimetatud normid näevad ette, et teenuse osutamine lõpetatakse kui teenuse saaja rikub oma kohustusi ning ei täida kodukorda või rikub tema kasutusse antud vara või rikub teiste isikute rahu. Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et need alused ei ole täidetud.
11.Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et kaebaja on rikkunud sotsiaalmajutusteenuse osutamisega kaasnevaid kohustusi ning ei ole järginud korduvalt sotsiaalmajutusteenuse osutamise koha sisekorraeeskirja.
12.Sotsiaalmajutusteenuse osutamise ruumide sisekorraeeskirja (tl-d 33-34) punkt 1.6. kohaselt on teenuse saajal keelatud siseneda ruumidesse joobeseisundis. Sisekorraeeskirja punkt 3.2.16. kohaselt on teenuse saajal keelatud käituda ebaviisakalt teenuse osutaja või kaaselanike suhtes. Vastustaja esitatud materjalidest (korrapidaja valvežurnaali väljavõte ning tegevusplaani järelevalve osa – tl-d 38, 41-42) nähtuvalt ei järginud kaebaja nimetatud kohustusi septembris
3-21-2769 ja oktoobris 2021 korduvalt. Kohus peab vastustaja esitatud kahes dokumendis tehtud kandeid usaldusväärseks ning tugineb neile.
13.Kaebaja saabus 29. septembril 2021 teenusele alkoholijoobes ning käitus ebakohaselt lärmates ja nõudes enda ruumidesse sisselaskmist, mis päädis lõpuks politsei kutsumisega ja kaebajal joobe tuvastamisega. Korrapidaja valvežurnaali väljavõttest ning tegevusplaani järelevalve osas on kajastatud, et kaebaja saabus teenusele nimetatud päeval alkoholijoobes ning tema käitumine oli ebakohane ning politsei tuvastas tal joobe (joobe suurus on märgitud nendes kahes dokumendis erinevalt, kuid erisus on väike – 1,25 vs 1,15 promilli). Ka kaebaja möönab, et nimetatud päeval naasis ta teenusele alkoholijoobes, kuid pole nõus määratlusega, et ta oli agressiivselt meelestatud ja käitus ebakohaselt. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et puuduvad tõsiseltvõetavad tõendid, mis seaks nimetatud dokumentides kajastatud alkoholijoobes sotsiaalmajutusteenuse osutamise ruumidesse saabumise ja ebakohase käitumise ilmnemise kahtluse alla. Väheusutav on, et korrapidaja oleks teinud politseile väljakutse siis, kui kaebaja käitumine oleks olnud adekvaatne. Samuti kinnitab tegevusplaani järelevalve osas kajastatu, et kaebaja saabus alkoholijoobes sotsiaalmajutusasutusse ka
22.oktoobril 2021 ning tema käitumine ei olnud ka tol päeval adekvaatne, mis väljendus ebakohases sõnakasutuses ning ähvarduses teise isiku vara kahjustada. Vastustaja toob välja, et kaebaja lõi intsidendi ajal ka jalaga ust, kuigi ust sellega ei kahjustatud. Kohtu hinnangul puuduvad tõsiseltvõetavad tõendid, mis eeltoodut kummutaksid. Asjaolu, et kaebaja ähvarduse suhtes mingeid menetlusi, sh kriminaalmenetlust ei alustatud ning uksel nähtavaid kahjustusi ei tuvastatud, ei kinnita tegevusplaani järelevalve osas kajastatud intsidendi mittetoimumist. Kriminaalmenetlust alustatakse üldjuhul siiski tõsiseltvõetavate ähvarduste puhul ning mitte iga ebakohane sõnakasutus ei täida kriminaalmenetluse alustamise lävendit, mistõttu ei saa nõustuda kaebaja järeldusega, et kui menetlust ei alustatud, siis järelikult ähvardust kaebaja ei lausunudki. Kohus ei pea kaebaja paljasõnalisi vastuväiteid eelnimetatud tegevuse kohta veenvateks.
14.Otsuse kohaselt tegi kaebaja 5. juulil 2021 sotsiaalmajutusteenusele saabumisel valeväljakutse ning kaebaja ebakohase käitumise tõttu kutsuti kaebajale kiirabi algatusel ka politsei, kes toimetas kaebaja kainenema. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja pädevuses hinnata seda, kas tegemist oli valeväljakutsega või mitte. Vastustaja on kohtule selgitanud intsidendi asjaolusid, mis kattuvad täitmisplaani järelevalve osas kajastatuga, et kaebaja soovis nimetatud päeval siseneda ruumidesse alkoholijoobes ning seda ei võimaldatud. Seejärel kutsus kaebaja endale kiirabi ning asi päädis lõpuks kaebajal keskmise alkoholijoobe tuvastamisega ja politsei poolt kainenemisele viimisega. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et ka suvel 2021 oli kaebajal probleeme sisekorraeeskirjast kinnipidamisega. Kas tegemist oli valeväljakutsega või mitte, ei oma selles osas määravat tähtust. Vaidlustatud otsuses esitatud näitlik kirjeldus kinnitab seda, et kaebajal on korduvalt olnud raskusi sisekorraeeskirja nõuetest kinnipidamisega seoses alkoholi tarbimisega.
15.Nii tegevusplaanis kajastatud probleemide kirjeldus (kaebajal esinev alkoholi liigtarbimisele viitavad asjaolud) kui ka kaebaja varasem käitumine 2019 aastal ja kevad-suvel 2021 (vt tl 35-36, 41-42) kinnitavad üheselt, et kaebajal esineb alkoholi liigtarbimisele iseloomulik käitumine, mis mõjutab tema tegevust teiste inimestega suhtlemisel kui ka oma kohustuste täitmisel. Kohtu hinnangul on väheusutav, et valvežurnaalis ning kaebaja tegevusplaani järelevalve osas ei kajastatud kaebaja käitumist õigesti. Vastustaja esitatud materjalid kogumis kinnitavad, et kaebaja ei pidanud korduvalt kinni kohustusest mitte saabuda teenusele alkoholijoobes ning samuti ei olnud tema käitumine viisakusnormidega kooskõlas. Kaebaja möönab ka ise kaebuses, et tal on esinenud probleeme alkoholi tarbimisega ja sellega
3-21-2769 seonduvalt käitumisega, kuid üritab pehmendada oma ebakohast käitumist üldsõnaliste õigustustega. Kohtu hinnangul ei kinnita kaebaja väljatoodud asjaolud, et vastustaja oleks teinud eelnimetatud rikkumistega seoses ebaõigeid järeldusi.
16.Vastustaja on kaebajale ette heitnud ka toiduainete hoiustamistingimustest mittekinnipidamist ning koristamisnõuete järgimata jätmist. Sisekorraeeskirja punkt 3.1.5. näeb ette, et teenuse saaja on kohustatud muu hulgas tagama puhtuse ja korra üldkasutatavates ning isiku kasutusse antud ruumides. Arvestades, et kaebaja viibis 2021. a sügisel teenusel septembris ca pool kuud ning oktoobris nädala, siis on usutav, et kaebaja poolt külmkapis ning riiulitel hoiustatud toiduained võisid rikneda, mis tingis vajaduse need eemaldada. Asjaolu, et kaebaja hinnangul hoiustas ta toiduaineid, millel „parim enne“ kuupäev oli möödunud, kuid toiduained olid siiski kasutatavad, ei tähenda, et pikemalt eemal viibides ei võinud need sotsiaalmajutusteenuse osutamise kohas kasutamiskõlbmatuks muutuda. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et riknenud toiduainete hoidmine võib mõjutada negatiivselt ka teistele isikutele kuuluvaid toiduaineid. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja seisukoha õigsuses, et sotsiaaltöötaja pidi 22. oktoobril 2021 kaebajale kuuluvad toiduained seetõttu eemaldama. Samuti on elementaarne puhtuse hoidmise vajadus. Tegevusplaani järelevalve osa kinnitab, et kaebajale on korduvalt tehtud märkusi toiduainete hoiustamise ning ka koristamisnõuete järgimise vajaduse kohta, kuid järjepidevalt on selles vallas esinenud probleeme. Kaebaja ei elanud majutusasutuses üksi, vaid ühisruume kasutasid ka teised teenuse saajad, mistõttu mõjutas kaebaja käitumine ka teiste heaolu. Seetõttu on vastustaja põhjendatult majutusteenuse osutamise lõpetamisel tuginenud puudustele nimetatud nõuete täitmisel.
17.Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et ka 2019. aastal lõpetati kaebajale sotsiaalmajutusteenuse osutamine sarnastel põhjustel, sest ta ei suutnud järgida kehtestatud nõudeid. Ilmselgelt ei ole kaebaja sellest asjakohaseid järeldusi teinud, sest sarnane käitumine on kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt jätkunud nii 2021 kevad-suvel kui ka pärast teenuse jätkamist sügisel 2021. Vajalikku mõju ei ole omanud ka kaebajaga septembris 2021 läbi viidud vestlus ning sarnased probleemid on jätkunud ka oktoobris 2021. Seetõttu on kohtu hinnangul asjakohane vastustaja järeldus, et kaebaja koostöövalmidus oma käitumisharjumuste muutmiseks on olnud madal. Kaebajat hoiatati, et probleemide jätkumine võib päädida sotsiaalmajutusteenuse osutamise lõpetamisega, mistõttu ei saanud vastustaja vastavasisuline otsus oktoobris 2021 tulla kaebajale üllatusena.
18.Pooled on erimeelt ka selles, kas kaebaja viibis üle 10 päeva järjest teenuselt eemal ning kas ta teavitamiskohustust täitis või mitte. Nimetatud asjaolu ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, sest vastustaja ei ole sotsiaalmajutusteenuse osutamise lõpetamisel sellele tuginenud. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja üksnes kirjeldanud teenuse kasutamise päevade arvu septembris ja oktoobris 2021. Haldusakti põhjendused ja selles viidatud õiguslikud alused ei kinnita, et vastustaja käsitles järjestikku üle 10 päeva teenuse mittekasutamist ja selle põhjustest teenuse osutaja teavitamata jätmist eraldi rikkumisena, mis tingis teenuse osutamise lõpetamise. Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et haldusakti andmisel ei ole vastustaja tuginenud määruse nr 86 § 13 lg 2 p-le 4. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas kaebaja viibis järjestikku üle 10 päeva eemal või mitte ning kas ta teavitamiskohustust nõuetekohaselt täitis.
19.Vaidlustatud haldusakti põhjendused on kogumis piisavad järeldamaks, et kaebaja ei suutnud järgida sisekorraeeskirjaga kehtestatud korda nõutaval määral ja tema käitumine raskendas teenuse osutamist ning võis mõjutada ka teiste klientide heaolu, mistõttu on vastustaja õigesti leidnud, et kaebajale sotsiaalmajutusteenuse osutamise jätkamine ei ole
3-21-2769 põhjendatud ning teenuse osutamine tuleb ennetähtaegselt lõpetada. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et kaebaja on teatud ajahetkedel väidetavalt aidanud nii sotsiaaltöötajaid kui ka teisi teenuse saajaid. Osati ilmnenud abivalmidus ei muuda kaebaja käitumises esinenud puudujääke olematuks ega leevenda nendega kaasnenud tagajärgi märkimisväärselt. Samuti ei tingi väidetav tegevuskava osaline järgimine (kaebuses viidatud arsti juurde pöördumine) vastustaja otsuse õigusvastasust. Vaidlustatud haldusaktis kirjeldatud minetused osade kohustuste täitmisel on piisavad õigustamaks sotsiaalmajutusteenuse osutamise lõpetamist kaebajale. Seega on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane.
20.Sotsiaalmajutusteenuse osutamise lõpetamine ei võta kaebajalt õigust kasutada vajadusel varjupaigateenust ning seeläbi on talle ajutine ööbimiskoht tagatud.
21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X. kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.