Xi kaebus kohustada Lääne-Harju valda registreerima lapse sünd ja alternatiivselt AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla väljastama lapse sünnitõend
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, volitatud esindaja Henno Nurmsalu
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Vastustaja I – AS Ida-Tallinna Keskhaigla, seaduslik esindaja Tarmo Bakler, volitatud esindaja Marika Žmenja Vastustaja II – Lääne-Harju vald, seaduslik esindaja Anti Pärtel Kaasatud haldusorgan I – Sotsiaalministeerium, volitatud esindajad Helen Tralla ja Merilin Oldekop Kaasatud haldusorgan II – Siseministeerium, volitatud esindaja Monika Silvet
RESOLUTSIOON
1.Kuulutada haldusasja menetlus kinniseks.
2.Rahuldada kaebus.
3.Kohustada Lääne-Harju valda läbi vaatama Xi avaldust registreerimiseks.
4.Mõista Lääne-Harju vallalt Xi kasuks välja riigilõiv 30 eurot.
Asendada Xi nimi avaldatavas kohtuotsuses tähemärgiga “X“.
lapse
sünni
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27.04.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Xil (edaspidi kaebaja) sündis 21.09.2021 laps. Hiljem samal päeval pöördus kaebaja koos lapsega AS Ida-Tallinna Keskhaigla (edaspidi ITK või vastustaja II) erakorralisse vastuvõttu. Haiglast lahkus kaebaja samal päeval. ITK väljastas talle epikriisi nr E237258, milles on kajastatud lapse sünd ning ema ja lapse tervislik seisukord.
2.Kaebaja palus ITK-l lapse sünd registreerida ja lapse andmed sünniregistrisse kanda, et saada lapsele isikukood. ITK soovitas kaebajal lapse põlvnemise tuvastamiseks pöörduda kohtu poole. Kaebaja pöördus lapse sünni registreerimiseks Lääne-Harju valla (edaspidi ka vald või vastustaja I) poole. Kohtumisel kaebajaga soovitas ka vald tal kohtusse pöörduda. Kaebaja sellega ei nõustunud ja esitas 30.11.2021 vallale avalduse lapse sünni registreerimiseks. Vald kaebaja avaldusele ei vastanud.
3.Kaebaja esitas 08.12.2021 halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vastustajat perekonnaseisutoimingute seaduse (edaspidi PKTS) § 23 alusel lapse sündi registreerima. 13.12.2021 avalduses täiendas kaebaja kaebust alternatiivse nõudega kohustada ITK-d väljastama meditsiiniline sünnitõend.
4.Kohus rahuldas 16.12.2021 määrusega kaebaja esitatud tähtaja ennistamise taotluse ja ennistas ITK vastu esitatud kohustamisnõude tähtaja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.PKTS § 24 lg 2 järgi kantakse lapse sugu, sünniaeg ja isikukood rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Tervishoiuteenuse osutaja tõendiks on praegusel juhul ITK epikriis. Sellest nähtub lapse sünni fakt ja sünniaeg. Kaebaja on käinud arsti vastuvõtul, laps on üle vaadatud. Kaebaja oli ITK-s rasedusega arvel ja külastas haiglat enne sünnitust viimati 20.09.2021. Sünnituse juures viibisid lapse isa ja kolmas isik, kes saavad lapse sündi kinnitada.
5.2.PKTS § 24 lg-s 5 märgitud ministri määrust tervishoiuteenuse osutaja tõendi vormi kohta pole praeguseks kehtestatud. 2013. a-ni oli PKTS § 24 lg 2 järgi lapse soo, sünniaja ja isikukoodi ainsa alusdokumendina nimetatud tervishoiuteenuse osutaja tõend. Normi muutmisega lisati alusdokumendina kohtulahend. Selle normi eesmärgiks oli lihtsustada menetlust olukorras, kus lapse sünni kohta on olemas kohtulahend. PKTS § 24 lg 2 kasutab sõnu „tervishoiuteenuse osutaja tõend“. Seadusest alamal seisvad määrused ei võimalda seda väljendit kitsendada nii, et selliseks tõendiks saab olla üksnes meditsiiniline sünnitõend. Riigikogu menetluses on seaduseelnõu nr 534 SE, millega soovitakse PKTS § 24 lg 2 täiendada, lisades sinna tervishoiuteenuse osutaja tõendina ka perearsti tõendi.
5.3.Asjakohatu on valla seisukoht, et tervishoiuteenuse osutaja peab olema ise sünnituse juures. Sellist tingimust seadusest ei tulene. Vanematel on õigus otsustada lapse sünnikoha üle. Eristada tuleb planeeritud ja planeerimata kodusünnitusi. Kodusünnitus ei olnud kaebaja valik, vaid juhus. Kaebaja pöördus haiglasse kohe pärast sünnitust. Kaebajal ei olnud kohustust kutsuda kiirabi. Tõendatud pole see, et kaebaja laps oli enneaegne. Ka lapse ema ei vajanud sünnituse järel abi. Statistiliselt pole kuidagi tõendatud, et kodusünnitus oleks haiglasünnitusest ohtlikum.
2 (12)
5.4.Kaebaja Eestis sündinud lapsel on õigus isikukood saada. See, kes ja kuidas selle väljastab, on formaalne küsimus. Õigustamatu ja ebaproportsionaalne on kohustada lapsevanemat läbima kohtumenetlust, kui põlvnemist on võimalik tõendada otstarbekamal viisil. PKTS võimaldab ka kohalikul omavalitsusel (KOV) lapsele isikukood väljastada, võimalikud takistused on pigem administratiivsed.
5.5.Kui siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ (edaspidi määrus nr 1) § 6 lg 2 ei võimalda anda Eestis sündinud lapsele isikukoodi ilma meditsiinilise sünnitõendita, siis on nimetatud säte põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus (nt PS § 19 õigus vabale eneseteostusele).
5.6.Puudub teave, et vastsündinute inimkaubandus oleks Eestis probleemiks. Teoreetiline võimalus, et vastsündinud laps ei ole teda 17 tundi pärast sünnitust registreerima tulnud ema laps, ei õigusta lapse sünni registreerimata jätmist või emale koormava tõendamiskohustuse panemist.
5.7.Alternatiivselt leiab kaebaja, et ITK oleks pidanud lapsele meditsiinilise sünnitõendi andma. Haigla ei informeerinud kaebajat sellest, millistel tingimustel sünnitõend väljastatakse.
6.Vastustaja I (Lääne-Harju vald) seisukoht
6.1.Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja pöördus valla poole oktoobris 2021 sooviga registreerida oma lapse sünd. Vallavalitsuse teenistuja ei saanud toimingut teha, kuna kaebajal ei olnud esitada tervishoiuteenuse osutaja meditsiinilist sünnitõendit ega kohtulahendit. Vastustaja selgitas kaebajale, et tal tuleb pöörduda kohtu poole, lisades, et on valmis tasuma ekspertiisikulu, leidma vajaliku transpordi ja katma selle kulu. Kaebaja kohtu poole ei pöördunud, selle asemel esitas kaebaja lepinguline esindaja 30.11.2021 vallale avalduse lapse sünni registreerimiseks. Kuna lapse sünni registreerimata jätmine võib ohustada lapse tervist, esitas vald 05.12.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse lapse emast põlvnemise tuvastamiseks. Hagi on jäetud käiguta, tulenevalt praeguse kohtuasja raames lapsele esialgse õiguskaitse korras isikukoodi andmisest.
6.2.Vald on nõus isikukoodi moodustama, kui tervishoiuteenuse osutaja edastab talle määruse nr 1 § 5 lg-s 2 nimetatud andmed. Kaebaja esitatud epikriis on haigusjuhu kokkuvõte, milles on küll info, et 21.09.2021 kell 03.09 sündis kaebajal laps, kuid puudub näiteks lapse sugu, mis on isikukoodi moodustamise üks alus. Ka 30.11.2021 avalduses puudusid kohustuslikud andmed (vt PKTS § 22 lg 1: lapse isikunimi, sugu, sünniaeg, isikukood, sünnikoht, kodakondsus, emakeel ja rahvus, ema ja isa andmed ning hooldusõiguse kuuluvus). Avalduse on esitanud lapse ema volitatud esindaja, tõendatud pole aga tema õigus esindada lapse isa. PKTS § 23 lg 3 järgi on digiallkirjaga avaldust võimalik esitada vaid turvalises veebikeskkonnas ja juhul, kui tervishoiutöötaja on edastanud lapse andmed rahvastikuregistrile.
7.Vastustaja II (AS Ida-Tallinna Keskhaigla) seisukoht
7.1.Kohustamisnõue tuleb jätta rahuldamata. Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsiendile teenuse osutamine nõuetekohaselt dokumenteerida (tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 42 lg 1, sotsiaalministri 18.09.2008 määrus nr 56 “Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 56)). Määruses on eristatud epikriisi ja sünniepikriisi. Epikriis on sünnitusabi- või haigusjuhu kokkuvõte. Sünniepikriis koostatakse vastsündinule osutatud sünnitusabiteenuse lõppemisel. Ambulatoorne epikriis koostatakse patsiendile, kellele osutatakse ambulatoorset tervishoiuteenust. Epikriiside andmekoosseis on sätestatud sotsiaalministri 17.09.2008 määruse nr 53 „Tervise infosüsteemi edastatavate dokumentide andmekoosseisud ning nende esitamise tingimused ja kord“ lisades 1 ja 26. 3 (12)
7.2.Erinevalt epikriisist pole meditsiinilise sünnitõendi puhul tegu tervishoiuteenuse osutamist tõendava dokumendiga. Sünnitõendi väljastamisel täidab ITK avalik-õiguslikku ülesannet, tõendades lapse sündi ja põlvnemist sünnitanud naisest. Määruse nr 1 § 5 lg 1 järgi annab lapsele meditsiinilisele sünnitõendile märkimiseks isikukoodi see tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi. Tõendi väljastamine järgneb tervishoiuteenuse, s.o sünnitusabi osutamisele ja on sellega seotud. Meditsiiniline sünnitõend vormistatakse sünnitusabiteenuse dokumenteerimise käigus ITK haiglainfosüsteemis e-Health. Vastsündinu haigusloo avamisel X-tee kaudu toimub automaatne päring rahvastikuregistrisse isikukoodi genereerimiseks. Seejärel loob infosüsteem automaatselt sünnitõendi, mille andmed edastatakse rahvastikuregistrile. Kui vastsündinu haiguslugu pole koostatud, ei ole võimalik ka meditsiinilist sünnitõendit tekitada ja selle andmeid rahvastikuregistrile edastada.
7.3.Sünnitus on meditsiiniline termin ning sünnitusabi osutamise sisu pannakse paika ülikooli õppekavades, erialal valitseva praktikaga, tegevusjuhenditega jms. Sünnitusele järgneb puerperium ehk sünnitusjärgne periood. Perioodi kaks tundi pärast sünnitust loetakse varapuerperiumiks1. Sel ajal toimub ema sünnitusjärgse seisundi ja lapse terviseseisundi esmane hindamine. Seega jõudis kaebaja haiglasse siis, kui sünnitus oli ammu lõppenud ja möödas oli ka varane sünnitusjärgne periood. Seega ei saanud ITK osutada kaebajale sünnitusabi. Sotsiaalministri 2. juuli 2014 määruse nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 44) § 5 lg 3 järgi loetakse sünnitusabi osutamine lõppenuks kaks tundi pärast sünnitust. Ka Naistearstide Seltsi normaalse sünnituse käsitlemise juhendi järgi lõpeb sünnitusabi osutamine kaks tundi pärast sünnitust.
7.4.Määruse nr 1 seletuskirja järgi saab tervishoiuteenuse osutaja assisteerimata sünnituse korral anda lapse sünni kohta meditsiinilise sünnitõendi juhul, kui tal on võimalik naine ja laps viivitamata pärast sünnitust läbi vaadata. Kui seda pole võimalik teha, tuleb põlvnemine tuvastada kohtus. Sellisel juhul annab lapsele isikukoodi perekonnaseisuasutus sünni registreerimisel. Kaebaja ei pöördunud viivitamata ITK-sse ega kutsunud kiirabi. Kaebaja pöördus ITK-sse 18 sündi pärast sünnitust. Kaebajale osutati ambulatoorset arstiabi ja vormistati ambulatoorne epikriis. Üle vaadati ka kaasas olnud laps. Vahetuid sünnitusjärgseid toiminguid ei tehtud, sünnitusabi ei osutatud. Seega ei olnud meditsiinilise sünnitõendi vormistamiseks meditsiinilist ega õiguslikku alust. Kaebaja keeldus enda ja lapse haiglaravist, sh kaebaja ja lapse jälgimisest, mis sünnitusabi osutamisel on tavapärane.
7.5.Kuna ITK töötaja sünnituse juures ei olnud, ei saa ta ka tuvastada, kas konkreetse lapse on sünnitanud konkreetne naine. ITK ei saa väljastada meditsiinilist sünnitõendit kaebaja või tunnistajate ütluste põhjal, kuna sellel on olulised juriidilised tagajärjed, nt kodakondsus (PS § 8) ja isadus tulenevalt abielust lapse emaga (perekonnaseaduse (PKS) § 84 lg 1 punkt 1). Kaebajale koostatud epikriis, mis sisaldas ka teavet lapse sünni kohta, ei ole ITK kinnitus selle kohta, et kaebaja on vastuvõtule kaasa toodud lapse sünnitanud. Anamnees (sh lapse sünniaeg) koostatakse patsiendi ütluste põhjal. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli varem rase ning vastuvõtule saabudes enam rase ei olnud ning tal oli kaasas laps, ei ole kindlaks tõendiks lapse põlvnemise kohta konkreetsest naisest. Ka kohtus ei tugineta põlvnemise tuvastamisel nimetatud asjaolule või tunnistajate ütlusele, nagu soovib seda oma kaebuses kaebaja, vaid põlvnemine tuvastatakse DNA-testi abil.
Vt „WHO recommendations Intrapartum care for a positive childbirth experience“ (http://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/260178/9789241550215eng.pdf;jsessionid=53DB8DDD531DF41CE95E5E42D3C7E2C6?sequence=1), „Intrapartum care for healthy women and babies. Clinical guideline [CG190] (https://www.nice.org.uk/guidance/cg190/resources/intrapartumcare-for-healthy-women-and-babies-pdf-35109866447557); Naistearstide Seltsi juhend järgi normaalse sünnituse käsitlemiseks (http://synnitusejuhend.weebly.com/). 4 (12)
7.6.Ringkonnakohus osutab oma 04.01.2022 määruses epikriisis märgitud diagnoosikoodile. See, et diagnoosi koodiks on märgitud RHK-10 järgi „Muul viisil abistatud üksiksünnitus, täpsustamata abistatud üksiksünnitus O83.9“ ei tähenda, et kaebajale osutati sünnitusabi. Tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus kasutada tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel haiguste klassifikaatorit RHK-10 ning märkida diagnoosi kood. Nimetatud kood on ainuke võimalik kood, millega tähistada kaebaja vastuvõtule pöördumise põhjust, milleks oli assisteerimata sünnitus.
7.7.ITK-l ei ole võimalik tema vastu esitatud kohustamisnõuet täita. ITK kohustamine sünnitõendi väljastamiseks tähendaks seda, et kohus kvalifitseeriks kaebajale osutatud ambulatoorse teenuse sünnitusabiteenuseks. See oleks ainus võimalik alus vastsündinu haigusloo koostamiseks ning meditsiinilise sünnitõendi väljastamiseks.
8.Kaasatud haldusorgani I (Sotsiaalministeerium) seisukoht
8.1.Määruse nr 1 § 6 lg 2 järgi saab vald lapsele isikukoodi anda vaid juhul, kui olemas on meditsiiniline sünnitõend. Epikriis ei ole meditsiiniline sünnitõend ega tõenda lapse põlvnemist. Meditsiiniline sünnitõend on ette nähtud selleks, et tõendada põlvnemise tuvastamist. Tervishoiuteenuse osutaja saab selle väljastada juhul, kui ta on osutanud sünnitusabi ja saab tõendada vastsündinu põlvnemist sünnitanud naisest. PKS §-dest 82 ja 83 tulenevalt on oluline tuvastada, kellest laps on sündinud. Seetõttu ei tohiks tervishoiuteenuse osutaja tõendada põlvnemist sünnituse puhul, mille juures tema tervishoiutöötaja pole viibinud. Ministeerium möönab, et õigusaktides ei ole seda sõnaselgelt sätestatud.
8.2.Meditsiinilisele sünnitõendile ei ole kehtestatud konkreetset vormi. Vajalikud andmed lapse registreerimiseks sätestab PKTS, vormi valib iga tervishoiuteenuse osutaja ise. Ministeeriumi hinnangul pole tõendi vormi sätestav regulatsioon ka vajalik. PKTS § 24 lõikes 2 on, olenemata teistsuguse termini kasutamisest, siiski silmas peetud meditsiinilist sünnitõendit.
8.3.Oluline on see, et sünnitus oleks nii lapsele kui ka emale võimalikult ohutu. Riske on võimalik maandada, kui sünnituse juures viibib pädev tervishoiutöötaja, kes hoiab ema ja lapse terviseseisundil silma peal. Seetõttu ei saa meditsiinilist sünnitõendit väljastada iga tervishoiutöötaja, kes sünnituse juures viibib. Tõendi väljastamise õigus on sellel tervishoiuteenuse osutajal, kellel on tegevusluba sünnitusabi osutamiseks.
8.4.Perekonnaseisuamet saab lapsele isikukoodi anda vaid juhul, kui olemas on meditsiiniline sünnitõend. See on vajalik olukorras, kus toimunud on assisteeritud kodusünnitus ning sünnitõendi on koostanud sünnituse juures viibinud ämmaemand, kellel ei ole endal võimalik isikukoodi moodustamist taotleda. Assisteerimata sünnituse korral saab tervishoiuteenuse osutaja anda lapse sünni kohta meditsiinilise sünnitõendi juhul, kui tal on võimalik naine ja laps läbi vaadata viivitamata pärast sünnitust. Kui seda ei ole võimalik teha, tuleb põlvnemine tuvastada kohtus.
8.5.ITK-d ei saa kohustada lapsele sünnitõendit andma. Tervishoiuteenuse osutaja ei pea hindama muid asjaolusid nagu näiteks seda, kas naine on rasedusega arvel olnud, millal ta käis viimati visiidil jms ega saagi seda teha. Tervishoiutöötaja ei saa lähtuda tõenäosusest. Ta saab dokumenteerida seda, mida ta näeb ja millise sisuga tervishoiuteenust ta osutab.
8.6.Assisteerimata kodusünnituse puhul on tervishoiutöötajal võimalik veenduda lapse põlvnemises juhul, kuid naine pöördub pärast sünnitust viivitamata haiglasse. Lapse põlvnemise tuvastamise periood pärast sünnitust on suhteliselt lühike. See on võimalik vaid kohe pärast sünnituse väljutusperioodi, kui on veel võimalik ema ja last omavahel füüsiliselt seostada, st kas 5 (12)
laps on veel nabaväädi kaudu emaga ja veel sündimata seotud või on nabaväät läbi lõigatud, kuid sündinud platsenta on veel olemas ja tuvastatav on nabaväädi lõige. „Viivitamatu“ tähendab seda, et kohe pärast sünnitust kutsutakse kiirabi või sõidetakse haiglasse. Ema ja lapse läbivaatus vahetult pärast sünnitust kujutab endast sünnitusabi osutamist. Sama päeva õhtul tunde hiljem või järgmisel päeval haiglasse pöördumist ei saa lugeda viivitamatuks.
8.7.Kaebusele lisatud epikriisist nähtub, et laps sündis 21.09 kell 03.09. Haiglasse pöördus kaebaja alles samal päeval kell 20.36. Vastuvõtu käigus ei osutanud ITK kaebajale sünnitusabi. Sünnitusabi mõistet pole õigusaktides avatud, see pannakse paika erialateadmise abil ning on kajastatud näiteks sünnitusabi ravijuhendis2. Kaebaja sünnitustegevus oli tema haiglasse pöördumise ajaks ammu lõppenud. Kuna ITK keeldus meditsiinilise sünnitõendi väljastamisest, võib eeldada, et tervishoiutöötajal ei olnud enam võimalik tuvastada lapse põlvnemist sünnitanud naisest. Sellises olukorras ei tohtinud ITK meditsiinilist sünnitõendit väljastada.
8.8.Lapsevanemal ei ole kohustust assisteerimata kodusünnituse korral vahetult pärast sündi kiirabi kutsuda või haiglasse minna. Õigusaktid reguleerivad aga lapse registreerimise korda. Kui lapsevanem ei pöördu sünnitusabi saamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole, ei saa viimane väljastada meditsiinilist sünnitõendit ja isikukoodi. See ei tähenda, et laps jääks registreerimata. Otsustades assisteerimata kodusünnituse kasuks, tuleb vanematel laps registreerida teisel teel, s.o põlvnemise tuvastamisega kohtu kaudu. Seejuures on tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumine oluline eelkõige ema ja vastsündinud lapse tervise huvides. Sünnitamine ilma pädeva tervishoiutöötaja abita on meditsiiniliselt äärmiselt riskantne, eriti kui tegemist on riskisünnitusega (enneaegsus vm riski suurendavad asjaolud).
8.9.Eesti Ämmaemandate Ühingu kodulehel avaldatud raseduse jälgimise juhendi3 järgi nõustatakse rasedat muuhulgas asjaajamistoimingute osas (sünni registreerimine, ravikindlustuse taotlemine jne). Lisaks on huvitatud isikutel võimalik hankida kodusünnituse kohta laialdast teavet- Internetist. Rasedate paremaks teavitamiseks on ministeerium koostöös naistearstide ja ämmaemandatega materjale täpsustamas.
8.10.Assisteerimata kodusünnitusel sündinud lapse registreerimise õiguslikud reeglid ei ole teadlikult lihtsad. Selle eesmärk on suunata lapseootel ema tegema ohutuimaid valikuid. Planeerimata ja kiirelt lõppenud kodusünnituse puhul kutsutakse reeglina kohe kiirabi, kes toimetab sünnitanud naise ja vastsündinud lapse haiglasse pädevate tervishoiutöötajate hoole alla. Tervishoiutöötajad vaatavad ema ja lapse üle ning vormistavad vajalikud dokumendid, sh meditsiinilise sünnitõendi.
8.11.Meelevaldne on kaebaja väide, et kodusünnitus pole haiglasünnitusest ohtlikum. Teaduskirjanduse andmetel on kodusünnituse ja haiglasünnituse riskid võrreldavad, aga seda üksnes juhul, kui tegemist on meditsiinitöötaja poolt planeeritud ja assisteeritud kodusünnitusega. USA-s 2020 läbi viidud uuringus tuuakse välja, et USA-s haiglas ämmaemanda juuresolekul sündinud vastsündinute suremus oli 3,27 juhtu 10 000 elussünni kohta, planeeritud kodusünnituste puhul 13,66 juhtu 10 000 elussünni kohta ja tahtmatu/planeerimata kodusünnituse puhul 27,98 juhtu 10 000 elussünni kohta. Üksikud näited, kus assisteerimata kodusünnitusel on kõik läinud hästi ja ainsaks probleemiks on lapse sünni registreerimise tavapärasest erinev korraldus, ei saa olla aluseks reeglite muutmisele.
8.12.Inimkaubanduse vältimine ei ole kehtestatud normistiku peamine eesmärk, milleks on ema ja lapse tervise kaitse. Inimkaubanduse probleem võib tekkida siis, kui seadused seda
võimaldavad. Oluline on arvestada ka lapse õigust sellele, et tema vanemad oleksid õigesti tuvastatud.
8.13.Asjaolu, et üks erakond esitab Riigikogule seaduseelnõu, ei väljenda seadusandja tahet antud küsimuses. Perearst ei saa tõenäosusele tuginedes hakata väljastama dokumente sünni tõendamise kohta. Selle põhimõtte muutmist ministeerium kindlasti ei toeta.
9.Kaasatud haldusorgani II (Siseministeerium) seisukoht
9.1.Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. PKTS § 24 lg 2 järgi kantakse lapse sugu, sünniaeg ja isikukood rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Lugedes õigusakte koostoimes, saab üheselt järeldada, et tervishoiuteenuse osutaja tõend on meditsiiniline sünnitõend (sellele viitavad nt PKTS § 23 lg 3, siseministri määruse nr 1 §-d 5 ja 6 ning selle määruse seletuskiri, sotsiaalministri määrus nr 44 § 4 lg 2 punkt 7).
9.2.Sünnitamiseks ja põlvnemise tuvastamiseks on järgmised variandid: sünnitus sünnitusabi- ja günekoloogia tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juures, mispuhul meditsiinilise sünnitõendi ja isikukoodi väljastab tervishoiuasutus (määruse nr 1 § 5 lg 1); sünnitus väljaspool (kuni 30 km kaugusel asuvat) tervishoiuasutust kodusünnitusabi tegevusluba omava ämmaemanda juuresolekul, mispuhul meditsiinilise sünnitõendi väljastab ämmaemand ja isikukoodi perekonnaseisuasutus (määruse nr 1 § 6 lg 2, määruse nr 44 § 4 lg 2 punkt 7); sünnitus väljaspool tervishoiuasutust pädeva ämmaemanda juuresolekuta, mispuhul põlvnemine tuvastatakse kohtu kaudu.
9.3.Õigusraamistik sünnitusabi küsimuses näeb ette, et naine sünnitab eelistatult tervishoiuasutuses või kodus ämmaemanda juuresolekul. Naine ei peaks kavandama sünnitust ilma pädeva ämmaemanda juuresolekuta, kuna see võib seada ohtu nii sünnitava naise kui ka tema lapse elu ja tervise. Kui naine juhtub sünnitama kodus ja sünnitust ei võta vastu pädev ämmaemand, tuleb kutsuda kiirabi.
9.4.Kui naine otsustab siiski sünnitada ilma pädeva tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta, peab ta arvestama põlvnemise tuvastamisega kohtus. Seda ei saa pidada tema inimväärikust alandavaks ja põhjendamatuks. Põlvnemise tuvastamine kohtus sellistel asjaoludel on põhjendatud ema, lapse ning avalike huvide kaitsega, sealhulgas inimkaubanduse vältimise eesmärgiga. Kuna ITK ei osutanud kaebajale sünnitusabi, ei saanud ta ka olla veendunud, et laps põlvneb kaebajast. Maakohtud viivad selliseid menetlusi läbi kiirelt, keskmiselt ühe kuu jooksul, menetlus pole keeruline ning juristi abi pole tarvis kasutada. Vajaduse korral võetakse DNA-võrdlusproovid (tavaliselt tehakse seda põsekoopast süljeproovi võtmisega). Kui kaebaja oleks pärast lapse sündi septembris maakohtule avalduse esitanud, oleks lapse sünd rahvastikuregistris registreeritud oktoobris või novembri alguses.
9.5.ITK ja vastustaja on järginud sünni registreerimiseks kehtestatud nõudeid. Tulenevalt seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3) ei ole lubatud avaliku võimu selline tegevus, mida õigusaktid ei reguleeri. Kuna ITK töötaja ei viibinud sünnituse juures ning ITK ei osutanud kaebajale ka sünnitusabi, ei olnud ITK-l võimalik tuvastada põlvnemist ehk väljastada kaebajale meditsiinilist sünnitõendit. Sünnitusabi andmine loetakse lõppenuks kaks tundi pärast sünnitust (määrus nr 44 § 5 lg 3, Naistearstide Seltsi „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“). Terviseamet on selgitanud, et kui ema ei pöördu assisteerimata kodusünnituse puhul lapsega kohe pärast sünnitust tervishoiuteenuse osutaja poole, pole tervishoiuteenuse osutajal võimalik tõendada, et ta on 7 (12)
vastsündinud lapse ema. Erinevad Eesti tervishoiuteenuse osutajad võivad olla Terviseameti juhiste põhjal erinevalt toiminud, kuid nimetatud probleemi ei ole võimalik lahendada praeguse kohtuvaidlusega. Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium on asunud assisteerimata kodusünnituse küsimuses juhiste andmise abil praktikat ühtlustama.
9.6.Põlvnemise kohta ei saa võtta lõplikku seisukohta praeguse asja läbivaatamisel. Põlvnemise kindlakstegemiseks on ette nähtud teine menetluskord (hagiavalduse esitamine maakohtule) Esitatud pole ka nõuetekohast sünni registreerimise avaldust. Kuna vanemad hagiavaldust ei esitanud, pöördus vald õigustatult ise hagiga Harju Maakohtusse.
9.7.Õigusaktid ei võimalda ametnikul ega tervishoiuteenuse osutajal tuvastada põlvnemist vabalt valitud ja kaudsete tõendite abil, hinnates põlvnemise tõenäosust. Perekonnaseadus ei näe ette emaduse omaksvõttu/kinnitamist, nagu seda on võimalik teha isaduse puhul. Põlvnemine tuvastatakse meditsiinilise sünnitõendiga. Lapse sündi ei ole võimalik registreerida ambulatoorse epikriisi või muu tervishoiuteenuse osutaja väljastatava tõendi alusel, kuna epikriisi ega muu tõendi koostamisel ei ole nõutav põlvnemise tuvastamine tervishoiuteenuse osutaja poolt. Samuti ei tõenda seda asjaolu, et kaebaja oli ITK-s rasedana arvel ning käis alles 20.09.2021 seal vastuvõtul. See, kas isik oli kunagi rasedana jälgimisel, ei oma põlvnemise juures tähtsust.
9.8.Ametnik või tervishoiuteenuse osutaja peab olema veendunud, et konkreetne laps põlvneb konkreetsest emast (PKS §-d 82 ja 83). Sünni registreerimisega luuakse rahvastikuregistris õiguslikult siduv suhe lapse ja tema vanemate vahel, samuti määratakse kindlaks muud olulised andmed (lapse sünniaeg, hooldusõigused jne). PKTS § 2 lg 2 kohaselt eeldatakse, et rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmed on õiged. Seega on oluline, et sünni registreerimine toimuks nõuetekohaste alusdokumentide alusel. Perekonnaseisuametnik vastutab rahvastikuregistri kande õigsuse eest ega tohi registreerida lapse sündi kaalutlusotsuse alusel või mingi olukorra tõenäosust hinnates. PKTS § 6 lg 1 sätestab, et perekonnaseisukande tegemiseks esitatakse seaduses sätestatud nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet rakendab perekonnaseisuametnik näiteks seda hinnates, kas meditsiinilise sünnitõendi on väljastanud pädev asutus (kas tõendi väljastajal on tegevusluba sünnitusabi osutamiseks).
9.9.Nõue, et sünni registreerimiseks on vaja meditsiinilist sünnitõendit, on põhiseadusega kooskõlas. Sellel on legitiimne eesmärk ning see on proportsionaalne. Regulatsioon, mis suunab emasid sünnitama pädeva tervishoiuteenuse osutaja juures, on loodud ema ja lapse elu ja tervise kaitseks. Olemasolevad normid teenivad ka avalikku huvi tuvastada tõsikindlalt lapse põlvnemine emast.
9.10.Inimkaubanduse probleem võib tekkida, kui sellele antakse õigusruumis võimalus eksisteerida. Kui sünni registreerimiseks on nõutav põlvnemise tõsikindel tuvastamine, on vastsündinutega inimkaubitsemist ka vähem või puudub see sootuks. Seejuures ei ole inimkaubanduse vältimine kehtestatud reeglite peamine eesmärk, milleks on ema ja lapse tervise kaitse. Ministeeriumi eesmärgiks on hoida perekonnasündmuste registreerimine ühtse ja usaldusväärsena.
9.11.Kaebaja viidatud seaduseelnõu 534 SE on esitatud kiirustades ja läbimõtlemata, kuna eelnõu terminikasutus on ekslik, lisaks soovitakse küsimust lahendada vales seaduses. See küsimus tuleks lahendada Sotsiaalministeeriumi vastutusalas olevas õigusaktis. Ühe erakonna esitatud eelnõu ei saa veel kuidagi näidata seadusandja tahet.
KOHTU PÕHJENDUSED
8 (12)
10.Kaebaja on esitanud alternatiivsed nõuded (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 3) määrates kindlaks nõuete läbivaatamise järjekorra (vt kaebaja 13.12.2021 avalduse punktid 3–5). Esmajärjekorras leiab kaebaja, et vallal on kohustus lapse sünd registreerida. Teise alternatiivina nõuab kaebaja ITK-lt sünnitõendi väljastamist. Kohus alustab seetõttu vallavalitsuse vastu esitatud nõude lahendamisest.
11.Sünni registreerimisel kantakse rahvastikuregistrisse lapse andmed (nimi, sugu, sünniaeg, isikukood, sünnikoht, kodakondsus, emakeel ja rahvus), tema vanemate isikukoodid ning hooldusõiguse kuuluvus (PKTS § 22 lg 1). Rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine. Registri abil võimaldatakse avalikke ülesandeid täitvatele isikutele juurdepääs isikuandmetele (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 4). Registrisse kantud andmete õigsust eeldatakse (RRS § 6 lg 1). PKTS § 22 lg 3 järgi registreerib perekonnaseisuasutus (sh vallavalitsus, vt PKTS § 3 lg 2 punkt 1) sünni seitsme tööpäeva jooksul sünni registreerimise avalduse saamisest. Avaldus tuleb lapse seaduslikul esindajal esitada üldreeglina ühe kuu jooksul lapse sündimise päevast arvates isiklikult ja kirjalikult perekonnaseisuasutuses või elektroonselt digiallkirjaga kinnitatult (PKTS § 9 lg-d 1 ja 3 ning § 23 lg 1). Digiallkirjaga kinnitatult saab avalduse esitada turvalises veebikeskkonnas ja juhul, kui Eesti tervishoiuteenuse osutaja on meditsiinilise sünnitõendi andmed rahvastikuregistrile edastanud (PKTS § 23 lg 3).
12.Vald tõi esile, et kaebaja esindaja 30.11.2021 avaldus4 ei vasta seaduses sätestatud vorminõuetele ega sisalda kõiki vajalikke andmeid. Taotluse puudused pole aga olnud lapse sünni registreerimata jätmisel otsustavad. Puudustega taotlus tuleks vallal vastu võtta, andes taotlejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (HMS § 15 lg-d 1 ja 2). Vald pole lapse sünni registreerimist võimalikuks pidanud põhjusel, et kaebajal ei olnud esitada valla hinnangul vajalikku tervishoiuteenuse osutaja meditsiinilist sünnitõendit. Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas meditsiiniline sünnitõend on lapse sünni registreerimiseks vajalik.
13.PKTS § 24 lg 2 esimene lause sätestab: „Lapse sugu, sünniaeg ja isikukood kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel“. PKTS § 24 lg 5 sätestab: „Lapse sündi registreerivale perekonnaseisuametnikule esitatava tervishoiuteenuse osutaja tõendi vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“ Seda rakendusakti kehtestatud ei ole.
14.PKTS § 24 lg-s 2 ei ole kasutatud meditsiinilise sünnitõendi mõistet. Seda on aga kasutatud PKTS § 23 lg-s 3 („Digitaalallkirjaga kinnitatult esitatakse avaldus turvalises veebikeskkonnas juhul, kui Eesti tervishoiuteenuse osutaja on meditsiinilise sünnitõendi andmed rahvastikuregistrile edastanud“), RRS § 36 punktis 1, määruse nr 44 (ämmaemandusabi ja kodusünnitusabi määruse) § 4 lg 2 punktis 7 ning määruse nr 1 (isikukoodide moodustamise ja andmise korra) § 5 lg-tes 1 ja 3 ja § 6 lg-s 2. Tallinna Halduskohus on varem tõdenud, et meditsiinilise sünnitõendi regulatsioon on lünklik ega moodusta ühtset ja selget tervikut. Meditsiinilist sünnitõendit reguleeritakse n.ö möödaminnes muude küsimuste raames (03.05.2021 otsus asjas nr 3-21-2034). Selgelt on sätestamata, mis on selle dokumendi funktsioon, täpsemalt on reguleerimata, kes on pädev meditsiinilist sünnitõendit väljastama ja kuidas see toimub.
15.Veidi enam selgust on võimalik saada määruse nr 1 normide põhjal. Nimetatud määrus on kehtestatud RRS § 40 lg 6 alusel ning selle eesmärgiks on panna paika isikukoodide moodustamise ja nende andmise kord. Määruse § 5 lg 1 järgi annab Eestis sündinud lapsele isikukoodi meditsiinilisele sünnitõendile märkimiseks tervishoiuteenuse osutaja, kes andis
Avaldus on esitatud kaebuse ning selle lisaks olev epikriis kaebuse lisana 2. 9 (12)
sünnitusabi. Kui sünnitusabi andnud tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapsele isikukoodi andnud, annab selle talle perekonnaseisuasutus sünni registreerimisel (määruse nr 1 § 6 lg 1). Määruse eelnõu seletuskirja5 järgi saab selline olukord tekkida näiteks assisteeritud kodusünnituse puhul, kus sünnituse juures viibib ämmaemand, kellel ei ole võimalik lapsele isikukoodi moodustamist taotleda, st anda rahvastikuregistri volitatud töötlejale üle isikukoodi moodustamiseks vajalikke andmeid. Sel juhul annab ämmaemand lapse vanematele tõendi lapse sündimise kohta, mille alusel annab lapsele isikukoodi perekonnaseisuasutus sünni registreerimise menetluse käigus.
16.Viidatud normidest tuleneb, et meditsiinilisel sünnitõendil peab olema märgitud lapse sugu, sünniaeg ja võimaluse korral isikukood. Ühestki viidatud normist ei tulene aga, et meditsiinilisel sünnitõendil tuleks kajastada seda, kes lapse sünnitas. RRS § 37 punkti 1 ja § 21 lg 1 punktide 2, 3 ja 15 järgi kantakse vastsündinu kohta rahvastikuregistrisse vähemalt tema sugu, sünniandmed (sünniaeg ja-koht), tema ema andmed ja meditsiinilise sünnitõendi andmed. Ka sellest normist ei saa järeldada, et andmed selle kohta, kes on lapse ema, peavad nähtuma nimelt meditsiinilisest sünnitõendist.
17.PKS § 82 järgi tulenevad põlvnemisest vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused. Põlvnemine peab olema kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud (PKS § 83). Seega tuleb lapse emast põlvnemise kindlakstegemiseks tuvastada, et ema on lapse sünnitanud. Mis viisil seda kindlaks tehakse, seda PKS ei sätesta. Iseenesest oleks loogiline, et meditsiinilisel sünnitõendil on lisaks lapse soo ja sünniaja tõendamisele ka põlvnemise tuvastamise funktsioon, nagu seda on leidnud Sotsiaalministeerium ja Siseministeerium. Seda põhjusel, et meditsiinilise sünnitõendi koostab tervishoiuteenuse osutaja, kes andis naisele sünniabi ning kellel on seetõttu võimalik veenduda lapse põlvnemises emast (vt määrus nr 1 § 5 lg 1 (kohus märgib küll, et RRS alusel kehtestatud isikukoodi andmise korda sätestav määrus ei ole kohane olema ainus õigusakt, kust leiab infot selle kohta, kellel on õigus koostada meditsiiniline sünnitõend, seda eriti juhul, kui sellele tõendile omistatakse oluline roll lapse põlvnemise tuvastamisel)). Nagu juba märgitud sai, ei võimalda kehtivad normid siiski järeldada, et meditsiinilise sünnitõendi funktsiooniks on lapse emast põlvnemise tuvastamine.
18.Vastustajate ja kaasatud haldusorganite selgitustest võib järeldada, et praktikas märgitakse meditsiinilisele sünnitõendile andmed lapse põlvnemise kohta. Kuivõrd tõendi sisu ja vormi pole õigusaktiga kehtestatud, on siiski tegu pelgalt (haldus)praktikaga. Tavaolukorras on halduspraktikas väljakujunenud viis põlvnemise tuvastamiseks piisav, kuna tõendi abil toimub eeskätt tervishoiuteenuse osutaja ja riigiasutuste vaheline teabevahetus sünni registreerimisel. Praegusel juhul on tegu erandliku olukorraga, kus laps sündis assisteerimata kodusünnitusel, meditsiinilist sünnitõendit ei koostatud ning tervishoiutöötaja ja riigiasutuste vahelist teabevahetust sünni registreerimiseks ei toimunud. Kaebuse lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, milliseid dokumente võimaldab seadus sellises olukorras lapsevanemalt lapse sünni registreerimiseks nõuda.
19.Sünni registreerimise avaldusse tuleb lapse seaduslikul esindajal märkida PKTS § 9 lg-s 5 ja § 22 lg-s 1 nimetatud andmed. Avaldusele tuleb lisada neid andmeid tõendavad dokumendid (PKTS § 23 lg 2). Seda, millised dokumendid tuleb avaldusele lisada lapse emast põlvnemise tuvastamiseks, seadus ega asjakohased määrused ei reguleeri. Seega tuleb vallal avalduse lahendamisel otsustada, milliste dokumentide alusel ta peab võimalikuks kanda rahvastikuregistrisse andmed lapse ema kohta. Sellised dokumendid peavad võimaldama piisava kindlusega tuvastada, kes on lapse ema, kuivõrd tegu on oluliste era- ja avalik-õiguslike
tagajärgedega toiminguga. Ühestki normist ei tulene aga, et selliseks dokumendiks saab olla üksnes kas meditsiiniline sünnitõend või kohtulahend põlvnemise tuvastamise kohta.
20.Mis puudutab lapse sugu ja sünniaega, siis nende andmete puhul näeb PKTS § 24 lg 2 ette piirangu sellele, milliseid dokumente perekonnaseisuasutus nende tõendamiseks saab aktsepteerida: selliseks dokumendiks saab olla kas tervishoiuasutuse tõend või kohtulahend. Kuivõrd lapse soo ja sünniaja kandmine rahvastikuregistrisse ei ole põlvnemise tuvastamisega võrreldava kaaluga era- ja avalik-õiguslike tagajärgedega toimingud, ei ole põhjust tõlgendada PKTS § 24 lg-t 2 kitsendavalt nii, et sobivaks tervishoiuteenuse osutaja tõendiks saab olla üksnes meditsiiniline sünnitõend. Perekonnaseisuasutus saab kaalutlusõiguse alusel otsustada, millist tervishoiuteenuse osutaja tõendit ta nende asjaolude kindlakstegemiseks aktsepteerib. Seejuures peab perekonnaseisuasutus silmas pidama nõuet, et haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Avaldajalt võib nõuda üksnes selliste dokumentide esitamist, mille nõudmist saab pidada seatud eesmärki (lapse soo ja sünniaja kindlakstegemine) arvestades proportsionaalseks (HMS § 3 lg 2).
21.Kuivõrd vald on pidanud sünni registreerimiseks ekslikult vajalikuks kohtulahendit lapse põlvnemise tuvastamise kohta, on valla tegevusetus kaebaja avalduse läbivaatamisel õigusvastane. Kohus ei kohusta valda lapse sündi registreerima, kuna vallal tuleb kontrollida talle esitatud avalduse nõuetelevastavust ning avalduses märgitud andmete tõendamiseks esitatud dokumentide piisavust. Kohus rahuldab kaebuse, kohustades valda kaebaja avaldust läbi vaatama (HKMS § 41 lg 3). Seejuures tuleb vallal arvestada praeguses lahendis antud juhiseid.
22.Kohus rahuldab alternatiivsetest nõuetest esimese. Seetõttu pole vaja lahendada teist, ITK vastu esitatud kohustamisnõuet (vt ka Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteerid väljaanne. § 162 kommentaar, lk 555, punkt B).
23.Perekonnaseisuasutuste töö ühtlustamiseks ja hõlbustamiseks on eeldatavasti vajalik sünni registreerimise normide süstemaatiline ülevaatamine ja täiendamine. Sel põhjusel märgib kohus obiter dictum korras, et lapse sünni registreerimiseks vajalike dokumentide osas kehtestud piirangud peavad eeskätt olema õigustatud argumendiga tagada esitatud andmete, sh põlvnemise tuvastamise tõelevastavus. Selleks, et suunata peresid turvalisemat sünnitusviisi valima, ei ole kohane „karistada“ assisteerimata kodusünnituse kasuks otsustanud peresid põhjendamatult keerukamaks tehtud asjaajamisega. Kohus nõustub ringkonnakohtu 04.01.2022 käesolevas asjas tehtud määruse punktis 196 märgituga, mille kohaselt ei ole lapse andmete registreerimise menetluse eesmärgiks ära hoida assisteerimata kodusünnitusi ega neid sanktsioneerida. Kui laps on sündinud, tuleb esikohale seada tema huvid (vt „Lapse õiguste konventsioon“ art 3 lg 1). Siiski võib riik asjakohase normistiku loomisel lähtuda eeldusest, et assisteerimata kodusünnituse kasuks otsustab väga väike osa peredest. Riik ei pea tingimata otsima eraldi võimalusi asjaajamise oluliseks hõlbustamiseks sellise, ema ja lapse tervise kaitse seisukohast riskantse valiku teinud perede tarbeks. Seega ei tohi lapse sünni registreerimine olla tehtud nende perede jaoks tahtlikult ja põhjendamatult keerukaks. Küll aga võib soodustada turvalisema valiku tegemist asjaajamise lihtsustamisega nende perede jaoks, kes otsustavad haiglas sünnituse või pädeva ämmaemanda assisteeritud kodusünnituse kasuks. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
24.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja on taotlenud menetluskulude vastustaja kanda jätmist (vt 08.12.2021 esitatud kaebus, lk 4). Kaebaja
ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente (HKMS 109 lg 1). See ei takista siiski vastustajalt II kaebaja kantud riigilõivu väljamõistmist (vt Riigikohtu otsus nr 3-15-2232, punkt 14.5). Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse pealt, kokku 30 eurot. See summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, arvestades mh, et Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.01.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas LääneHarju valda kaebaja lapse kohta rahvastikuregistrisse andmeid kandma.
25.HKMS § 77 lg 1 järgi kohaldatakse haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 37–42. TsMS § 37 lg 1 järgi on asja arutamine kohtus avalik, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 38 lg 1 järgi kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem (punkt 3). Ehkki kaebaja ei ole esitanud taotlust menetluse kinniseks kuulutamiseks, siis arvestades kohtule esitatud menetlusdokumente (sh epikriisi), on nii lapse kui ka tema ema huvides menetluse kinniseks kuulutamine. Kohtule ei nähtu, et esineks avalik huvi, mis võiks menetluse kinniseks kuulutamist eraelu kaitseks takistada. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
26.Menetluse kinniseks kuulutamine ei välista otsuse avaldamist (vt Riigikohtu 15.04.2015 otsus nr 3-2-1-18-15, punkt 17). Kaebaja nimi tuleb avaldatavas otsuses asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg-d 3 ja 4). (allkirjastatud digitaalselt)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.