X kaebus nõuetes tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2021 ettekirjutus nr 1052243347 ning kohustada Politseija Piirivalveametit võtma vastu ja läbi vaatama tema viisataotlust
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Rika Laarits ja Ivan Moskaljov
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2021 ettekirjutus nr 1052243347 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit läbi vaatama kaebaja 01.06.2021 avaldust pikaajalise viisa saamiseks.
3.Tõlkida kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendav osa inglise keelde.
4.X riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ning riigi õigusabi osutamisega seotud kulud ja menetlusabi kulud jäävad riigi kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Kohtulahendi avalikustamisel asendada selles kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.04.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Viisamenetlust reguleerib VMS 2. peatüki 2. jagu ning selle alusel mh antud määrus nr 82. Lisaks reguleerib viisa andmist otsekohalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.07.2009 määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (edaspidi viisaeeskiri). Seejuures märgib kohus, et siseriiklik õigus (VMS ja määrus nr 82) tugineb viisaeeskirjas kehtestatud nõuetele. Kaebaja taotles pikaajalist viisat (D-viisa), mis väljastatakse Eestis viibimiseks kuni kaheteistkümneks järjestikuseks kuuks viibimisajaga kuni 365 päeva ning tegemist on siseriikliku viisaga.
10.Vaidlust ei ole, et ehkki kaebaja esitas 29.03.2021 taotluse uue 1-aastase viisa saamiseks, siis väljastas PPA talle pikaajalise viis kehtivusega 12.04.2021–31.05.2021. Kaebaja viisa sel kujul andmise otsust ei vaidlustanud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda asjaolust, et kaebaja pikaajaline viisa lõppes 31.05.2021 ning kaebaja pidi oma edasistes tegevustes seda tähtaega arvestama.
11.On üldreegel, et viisa andmise või selle andmisest keeldumise otsustab konsulaarametnik Eesti välisesinduses (VMS § 81). Erandi sellest reeglist kehtestab VMS § 911, mille kohaselt Eesti siseselt võib PPA-s pikaajalist viisat taotleda välismaalane, kes viibib Eestis ajutiselt VMS § 43 lg 1 punktides 1–4 ja 6–10 nimetatud alusel.
12.Vaidlust ei ole, et: − kaebajale väljastatud viisa kehtivus lõppes 31.05.2021;
− kaebajal oleks olnud õigus VMS § 91 alusel siseriiklikult pikaajalist viisat taotleda; − kaebaja soovis esitada viisataotlust 01.06.2021, kuid PPA keeldus taotluse vastuvõtmisest; − kaebajal võimaldati esitada 01.06.2021 omakäeline avaldus, millele PPA ei ole vastanud.
13.Määruse nr 82 § 102 sätestab, et pikaajalise viisa taotlemisel VMS §-s 911 sätestatud korras peab pikaajalise viisa taotluse esitama Politsei- ja Piirivalveametile hiljemalt kümme tööpäeva enne viibimisaja lõppemist (lg 1). Nimetatud 10-päevasest tähtajast teeb erandi sama paragrahvi lg 2, mille kohaselt võib välismaalane erandina esitada pikaajalise viisa taotluse määruse nr 82 § 102 lg-s 1 nimetatud tähtajast hiljem, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada.
14.Lahkumisettekirjutusest1 nähtub, et ehkki kaebaja soovis 01.06.2021 PPA-le pikaajalise viisa taotluse esitada, siis tema viisataotlust vastu ei võetud. Lisaks on lahkumisettekirjutuses toodud välja, et viisataotluse vastuvõtmiseni ei jõutud põhjusel, et isik nõudis uue viisa andmist tasuta. Kohtule jääb lõpuni arusaamatuks, kas kaebaja viisataotluse vastuvõtmisest keelduti põhjusel, et ta ei soovinud tasuda riigilõivu või põhjusel, et isiku viibimisõigus Eestis
Vastustaja 22.12.2021 vastus kaebusele lisa „Lahkumisettekirjutus.pdf“. Kaebaja 03.08.2021 avalduse lisad 11 ja 12 ning selle tõlge PPA 22.12.2021 vastus kaebusele lisa „Avalduste tõlked inglise keelest.asice“.
2 (5)
oli 31.05.2021 lõppenud. Selles osas on vastustaja seisukohad mõnevõrra vastuolulised, kuna lahkumisettekirjutusest võib jääda mulje, et põhjuseks oli soovimatus tasuda riigilõivu, kuid vastuses kohtule leiab PPA, et põhjuseks oli viibimisõiguse lõppemine.
15.Ehkki kaebaja viisataotluse vastuvõtmisest PPA keeldus, siis võimaldati kaebajal esitada 01.06.2021 omakäeline avaldus2, kus ta avaldab soovi pikaajalise viisa saamiseks ning toob ära tema hinnangul mõjuvad põhjused, mis takistasid tal taotlust tähtaegselt esitada. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja 01.06.2021 avaldust lugeda määruse nr 82 § 102 lg-s 2 nimetatud taotluseks, kuna sellest nähtub üheselt soov taotleda pikaajalist viisat ning ka kaebaja hinnangul mõjuvad põhjused, miks tähtaegselt taotluse esitamine võimalik ei olnud. Lisaks nähtub taotlusest ka kaebaja soov, et ta vabastataks pikaajalise viisa taotlemisel riigilõivu tasumisest. Seega ehkki kaebaja 01.06.2021 taotlus ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele, on tegemist viisataotlusega.
16.PPA hinnangul välistab VMS § 911 siseriiklikult taotluse esitamise seaduslik viibimisõiguse lõppemine, kuid kohus sellega ei nõustu. Vastupidiselt määruse nr 82 § 101 lg-le 2, kus on selgesõnaliselt toodud välja pikendamise taotluse esitamise viimane tähtaeg3, siis määrus nr 82 § 102 lg 2 ei too välja lõpptähtaega, pärast mida taotluse esitamine enam võimalik ei ole. Määruse nr 82 § 102 lg 2 näeb ette üksnes aluse, et lg-s 1 sätestatud tähtajast hiljem võib taotluse esitada, kui taotleja terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada. Nimetatud sättest ei tulene keeldu, et taotlust ei võiks esitada mõjuval põhjusel pärast tähtaja lõppemist, seda enam, et viisaregulatsioon ei välista VMS §-s 35 sätestatud tähtaja ennistamise regulatsiooni kohaldamist. Seega tuleb PPA-l igakordselt hinnata, kas taotluse hilinenult esitamisel esinesid objektiivsed põhjused või mitte ning kas taotluse menetlemine on siseriiklikult võimalik või ei. Kui mõjuvaid põhjuseid ei ole ning tähtaja ennistamiseks alus puudub, siis tuleb isikule keelduda viisa väljastamisest, ning kui sellised mõjuvad põhjused aga esinesid ja võimalik on taotluse esitamise tähtaeg ennistada, siis on võimalik PPA-l ka sisuliselt otsustada VMS § 911 alusel pikaajalise viisa andmise üle. On tähelepanuväärne, et käesoleval juhul on vastustaja lahkumisettekirjutuses eneses möönnud, et kaebaja pikaajalise viisa taotlemine hilinenult võis olla tingitud vastustaja enda tegevusest. Nimelt märgib vastustaja vaidlustatud lahkumisettekirjutuses järgmist: „... on mitmeid usutavaid asjaolusid, mis võisid inimesele segadust tekitada õigeaegsel viisa taotlemisel....“. Seega nähtub lahkumisettekirjutusest, et taotluse hilinenult esitamine võis olla objektiivselt vabandatav (määruse nr 82 § 102 lg 2) ning taotluse esitamise tähtaeg kooskõlas VMS §-ga 35 ennistatav.
17.VMS, määrus nr 82 või ka HMS ei sätesta haldusorganile õigust keelduda taotluse vastuvõtmisest. VMS § 97 lg 2 sätestab, et pikaajalise viisa ja viibimisaja pikendamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalane loobub taotlusest, PPA on VMS § 402 lg 1 alusel andnud hinnangu välismaalase kutsuja ebausaldusväärsuse kohta või esinevad muud taotluse läbi vaatamata jätmise alused, mis on sätestatud haldusmenetluse seaduses. HMS § 15 lg 4 sätestab, et kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Samuti ei nähtu kohtule, et taotluse vastuvõtmisest võiks keelduda põhjusel, et isik ei ole tasunud riigilõivu, kuid on esitanud taotluse selle tasumisest vabastamiseks. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA tegevus on olnud õigusvastane ja vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt taotluse vastuvõtmisest keelduti, kuid teisalt võeti avaldus vastu, ent see jäeti lahendamata. Taotluse vastuvõtmisest keeldumine ei ole samatähenduslik taotluse läbi vaatamata jätmisega või viisa andmisest
Määruse nr 82 § 103 lg 2: välismaalane võib erandina esitada viibimisaja pikendamise taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kuid hiljemalt viibimisaja viimasel päeval, kui ta tõendab, et viibimisaja pikendamise taotlemise põhjus ilmnes või tekkis pärast nimetatud tähtaega. 3 (5)
keeldumisega (VMS § 65). Nii taotluse läbi vaatamata jätmisel kui ka keelduva otsuse saamisel saab isik otsuse, mida vaidlustada, kuid taotluse vastuvõtmisest keeldumisel, mis on sisuliselt toiming, jääb isik ilma igasugusest võimalusest oma õigusi tõhusalt kaitsta.
18.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et ehkki kaebaja ei esitanud PPA-le nõuetekohast taotlust ning tasumata oli ka viisataotluse esitamise riigilõiv, siis on 01.06.2021 avaldus käsitatav määruse nr 82 § 102 lg-s 2 sätestatud pikaajalise viisa ning riigilõivu seadusest tuleneva riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusena, mida PPA oleks kooskõlas VMS ja määrusega nr 82 pidanud menetlema. Kuna PPA võttis kaebaja 01.06.2021 avalduse pikaajalise viisa saamiseks vastu, siis ei saa kohus kohustada PPA-d taotlust vastu võtma, küll aga saab kohus kohustada PPA-d kaebaja 01.06.2021 taotlust sisuliselt menetlema. Taotluse sisuliseks menetlemiseks kohustamine ei tähenda seda, et PPA ei võiks kaebajalt nõuda nõuetekohase taotluse esitamist ja riigilõivu tasumist, kui riigilõivu tasumisest vabastamise aluseid ei esine. Kohtu hinnangul ei välju kohustamisnõude lahendamine sel viisil kohustamisnõude eesmärgist, milleks on kaebaja pikaajalise viisa taotluse lahendamine.
19.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohus nõustub PPAga, et alates 01.06.2021 viibis isik Eestis õigusliku aluseta. Seda kinnitavad ka VMS § 623 ning § 35 lg 3. VMS § 623 sätestab, et kui viisa kehtivusaja jooksul esitada uus pikaajalise viisa taotlus, siis säilib taotlejal taotluse menetluse ajal õiguslik alus Eestis viibida. VMS § 35 lg 3 sätestab aga, et menetlustähtaja ennistamise avalduse esitamine ega menetlustähtaja ennistamine ei muuda välismaalase Eestis viibimist seaduslikuks, kui välismaalasel puudub seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks või elamiseks. Seega formaalselt oli lahkumisettekirjutuse tegemise eeldus – kaebaja viibimine Eestis seadusliku aluseta – täidetud.
20.VSS § 1 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse lahkumisettekirjutuse koostamise menetlusele HMS sätteid. HMS § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 5 lg 1 sätestab, et haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. VSS-ist ega ka VMS-ist ei tulene PPA-le kohustust viivitamata lahkumisettekirjutuse tegemiseks, kuna viibimisaluseta välismaalasel on nii kui nii seadusest tulenev lahkumiskohustus (VSS § 3 lg 2). Seega ehkki õiguslik alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks oli PPA-l olemas, siis ei välista VSS § 7 ja HMS eelviidatud sätted PPA kaalutlusõigust selles osas, kas ja millal lahkumisettekirjutus koostada. Kooskõlas menetlusökonoomia ning hea halduse põhimõttega ei ole eesmärgipärane ja proportsionaalne teha lahkumisettekirjutust isikule, kes on esitanud taotluse viibimisõiguse saamiseks ning kelle viibimisõiguse taotluse osas ei ole lõpliku otsust tehtud. Selline haldusakt ei ole VSS § 3 lg-t 2 arvestades vajalik. Seega ei ole PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Sel põhjusel tuleb ka lahkumisettekirjutus tühistada, et vältida kaebaja väljasaatmist Eestist ajal, mil tema 01.06.2021 taotlust menetletakse. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
21.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis tuleks kaebaja võimalikud menetluskulud mõista välja vastustajalt. Kohus andis kaebajale menetlusabi 06.08.2021 määrusega ning vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlkimise kulude kandmise kohustusest. Kaebajat esindas kohtumenetluses halduskohtu 15.06.2021 määrusest tulenevalt riigi õigusabi korras määratud esindaja. Seega jäävad kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ning riigi õigusabi osutamisega seotud kulud ja temale antud menetlusabi kulud riigi kanda. 4 (5)
22.Kooskõlas halduskohtu 06.08.2021 määruse resolutsiooni punktiga 1 tõlgitakse kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendav osa kaebajale inglise keelde.
23.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 kohtuotsusega.
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.