Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.06.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1294
Haldusasi
XX kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti lahkumisettekirjutus ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit võtma vastu ja läbi vaatama tema viisataotlus Kaebaja XX, esindaja v.adv Indrek Västrik Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia Novodevitšenski von Jung
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2022 otsus lahkumisettekirjutust puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega jätta XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2021 ettekirjutuse nr 1052243347 tühistamiseks rahuldamata. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2022. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX on Nigeeria Liitvabariigi kodanik. Ta saabus 17.09.2018 viisa alusel Eestisse õppima Tallinna Tehnikaülikooli. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas talle elamisloa õppimiseks kehtivusega 10.12.2018–15.07.2020. PPA keeldus 28.07.2020 otsusega nr 15.3-3.2/178-1 uue elamisloa väljastamisest.
2.Alates 16.07.2020 viibis XX Eestis välimaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-st 5 tuleneva 270päevase ajutise viibimisõiguse alusel ning ta sai pikaajalise viisa kehtivusega 27.08.2020– 11.04.2021. XX esitas 29.03.2021 taotluse uue 1-aastase pikaajalise viisa saamiseks, mis seoses tema passi kehtivuse lõppemisega väljastati talle ajavahemikuks 12.04.2021–31.05.2021.
3.XX pöördus 01.06.2021 PPA-sse viisa pikendamise eesmärgil, kuid PPA keeldus tema viisataotluse vastuvõtmisest. PPA võttis vastu XX 01.06.2021 avalduse, millest nähtub esiteks soov taotleda pikaajalist viisat ning teiseks soov vabastada ta riigilõivu tasumisest. Lisaks on taotluses ka põhjendus, miks pikaajalise viisa taotluse esitamine ei olnud senise viisa kehtivusajal võimalik.
4.PPA tegi 07.06.2021 kaebajale ettekirjutuse nr 1052243347 Eestist lahkumiseks hiljemalt 07.07.2021.
5.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.06.2021 ettekirjutuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks võtta vastu kaebaja taotlus pikaajalise viisa saamiseks.
6.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 21.03.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 07.06.2021 ettekirjutuse ja kohustas PPA-d läbi vaatama kaebaja 01.06.2021 avalduse pikaajalise viisa saamiseks. Lahkumisettekirjutusest nähtub, et ehkki kaebaja soovis 01.06.2021 PPA-le pikaajalise viisa taotluse esitada, siis tema viisataotlust vastu ei võetud, kuna isik nõudis uue viisa andmist tasuta. Jääb ebaselgeks, kas kaebaja viisataotluse vastuvõtmisest keelduti põhjusel, et ta ei soovinud tasuda riigilõivu, või põhjusel, et isiku viibimisõigus Eestis oli 31.05.2021 lõppenud, nagu PPA väidab kohtumenetluses. Vaatamata viisataotluse vastu võtmata jätmisele, võimaldas PPA kaebajal esitada 01.06.2021 omakäelise avalduse. Seda avaldust tuleb lugeda siseministri 18.12.2015 määruse nr 82 § 102 lg-s 2 nimetatud viisataotluseks, milles sisaldusid põhjendused tähtaja ületamise kohta ja riigilõivust vabastamise taotlus. Ebaõige on PPA seisukoht, et pärast viibimisaluse lõppemist ei ole võimalik riigisiseselt enam pikaajalise viisa taotlust esitada. Erinevalt määruse nr 82 § 103 lg-st 2, kus on selgesõnaliselt toodud välja pikendamise taotluse esitamise viimaseks tähtpäevaks viibimisaja lõppemise päev, siis määruse § 102 lg 2 säärast lõpptähtaega ette ei näe. Viisasätted ei välista VMS §-s 35 sätestatud tähtaja ennistamise normide kohaldamist. Seega tuleb PPA-l hinnata, kas taotluse hilinenult esitamiseks oli objektiivseid põhjusi või mitte. Kui mõjuvaid põhjuseid ei ole ning tähtaja ennistamiseks alus puudub, siis tuleb keelduda viisa väljastamisest, kui aga esinesid mõjuvad põhjused, siis on võimalik PPA-l sisuliselt otsustada VMS § 911 alusel pikaajalise viisa andmise üle. Praegusel juhul on PPA lahkumisettekirjutuses möönnud, et pikaajalise viisa hilinenult taotlemine võis olla tingitud PPA enda tegevusest, s.o tähtaeg võis olla ennistatav.
2(7)
3-21-1294 VMS, määrus nr 82 ega haldusmenetluse seadus (HMS) ei sätesta PPA-le õigust keelduda taotluse vastuvõtmisest. PPA tegevus on olnud õigusvastane ja vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt viisataotluse vastuvõtmisest keelduti, kuid teisalt võeti avaldus vastu, ent see jäeti lahendamata. Kuna PPA võttis kaebaja 01.06.2021 avalduse pikaajalise viisa saamiseks vastu, siis ei saa halduskohus kohustada PPA-d taotlust vastu võtma, küll aga saab kohustada PPA-d kaebaja 01.06.2021 taotlust sisuliselt menetlema. Taotluse sisuliseks menetlemiseks kohustamine ei tähenda seda, et PPA ei võiks kaebajalt nõuda nõuetekohase taotluse esitamist ja riigilõivu tasumist, kui riigilõivu tasumisest vabastamise aluseid ei esine. Lahkumisettekirjutus tuleb tühistada. PPA leidis õigesti, et alates 01.06.2021 viibis isik Eestis õigusliku aluseta. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest (VSS) ega VMS-ist ei tulene PPA-le kohustust teha lahkumisettekirjutus viivitamata. Viibimisaluseta välismaalasel on niikuinii seadusest tulenev lahkumiskohustus (VSS § 3 lg 2). Seega, ehkki õiguslik alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks oli PPA-l olemas, siis ei välista VSS § 7 ja HMS PPA kaalutlusõigust selles osas, kas ja millal lahkumisettekirjutus koostada. Kooskõlas menetlusökonoomia ning hea halduse põhimõttega ei ole eesmärgipärane ja proportsionaalne teha lahkumisettekirjutust isikule, kes on esitanud taotluse viibimisõiguse saamiseks ja mille kohta ei ole lõplikku otsust tehtud. Selline haldusakt ei ole VSS § 3 lg-t 2 arvestades vajalik. Seega ei ole PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Sel põhjusel tuleb lahkumisettekirjutus tühistada, et vältida kaebaja väljasaatmist Eestist ajal, mil tema 01.06.2021 taotlust menetletakse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta halduskohtule esitatud kaebus rahuldamata. PPA teenindus ei võtnud kaebaja viisataotlust vastu VMS § 911 lg 1 alusel. Selle kaalutlusõigust mittevõimaldava sätte kohaselt võib PPA-s pikaajalist viisat taotleda välismaalane, kes viibib Eestis ajutiselt VMS § 43 lg 1 punktides 1–4 ja 6–10 nimetatud alusel. Eestis seadusliku aluseta viibival isikul pole õigus Eestis viisataotlust esitada. Kuna kaebaja ei vastanud riigisiseselt pikaajalise viisa taotlemise tingimustele, ei saanud PPA viisataotlust vastu võtta. Määruse nr 82 § 102 lg 2 võimaldab erandina võtta vastu viisataotluse isikult, kes soovib seda teha pärast määruse nr 82 § 102 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist (vähemalt 10 päeva enne viibimisaluse lõppemist) hiljem, kuid mitte hiljem kui isiku viibimisõigus on lõppenud. Kaebajalt vastu võetud avaldus polnud viisataotlus, vaid selgitus, miks ta on jäänud Eestisse ebaseaduslikult ega ole taotlenud õigeaegselt viisat. Kaebaja viitas avalduses tähtaja ületamise põhjusena tervislikule seisundile, kuid ta ei ole esitanud koos avaldusega ega hiljem tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund takistas viisataotluse esitamist PPA teeninduses, posti või elektroonilisel teel või esindaja kaudu, nagu lubab VMS § 911 lg 3. Arst on kinnitanud, et kaebaja on operatsioonijärgselt paranenud. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas ühe päeva jooksul muutus tema tervislik seisund selliselt, et ta oli 01.06.2021 võimeline PPA-sse tulema ning kirjutama ka mahuka seletuskirja. Kuna kaebaja ei tõendanud mõjuvat põhjust, siis esines taotluse esitamise ajal alus keelduda taotluse vastu võtmisest ning PPA-l puudus võimalus hinnata mõjuva põhjuse olemasolu sisuliselt. PPA ei pea vastu võtma taotlust ja laskma tasuda riigilõivu, kui on ette teada, et viisast keeldutakse. Kui kaebajale jäi uue pikaajalise viisa taotlemisega seonduv ebaselgeks, saanuks ta pöörduda PPA migratsiooninõustajate poole e-kirja või telefoni teel. Kaebaja on varasemalt erinevates küsimustes nõustajate poole 2017. ja 2020. aastal pöördunud, seega vastava teenuse kasutamise võimalusest oli kaebaja teadlik. Kaebaja oli Eestis elanud elamisloa ja viisa alusel, seega polnud teema talle võõras. 3(7)
3-21-1294 Kuna kaebaja viibimisalus lõppes 31.05.2021, viibis ta 01.06.2021 Eestis ebaseaduslikult ning kuna kaebaja iseseisvalt Eestist ei lahkunud, oli PPA-l kohustus teha talle lahkumisettekirjutus kui lahkumiskohustust tuvastav haldusakt. PPA-l polnud selles osas kaalutlusõigust. Ebaõige on kaebaja väide, et 29.03.2021 PPA-s pikaajalist viisat taotledes öeldi talle, et pärast selle viisa kehtivusaja lõppemist viibib ta Eestis seaduslikult, kuna õpib siin. Kaebajale selgitati, miks ei saa viisat väljastada maksimaalseks taotletud ajaks (passi kehtivus oli lõppemas).
9.XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus tühistas lahkumisettekirjutuse. Selle nõude osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Muus osas jääb halduskohtu otsus muutmata. Viisataotluse vastuvõtmine
11.Ringkonnakohus leiab, et PPA-l ei olnud õigust keelduda 01.06.2021 kaebaja viisataotlust vastu võtmast. Kuna isik selgitas, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus, tulnuks viisataotlus vastu võtta ja otsustada, kas viisataotluse esitamise tähtaega on ületatud mõjuval põhjusel ning kas viisataotlust tuleb asuda läbi vaatama või jätta see läbi vaatamata. Viisataotluse läbi vaatamata jätmist tulnuks kirjalikult põhjendada. Ringkonnakohus põhjendab oma järeldusi järgmiselt.
12.Esiteks märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas käib vaidlus viisataotluse vastu võtmata jätmise ja läbi vaatamata jätmise üle, mitte viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse üle. VMS §-d 1001–10019 näevad ette erisätted üksnes viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise puhuks. Praeguses asjas vaidlustatud toimingute peale halduskohtule kaebuse esitamiseks ei ole piiranguid ja kohalduvad HKMS üldised sätted kaebeõiguse kohta. Seega pole siinses asjas tarvis kontrollida VMS §-de 1001–10019 kooskõla põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega ning kaebus on lubatav.
13.VMS § 911 lg 1 sätestab, et PPA-s võib pikaajalist viisat taotleda välismaalane, kes viibib Eestis ajutiselt VMS § 43 lg 1 punktides 1–4 ja 6–10 nimetatud alusel. Pikaajalise viisa taotlemiseks PPA-s peab välismaalane ilmuma isiklikult PPA-sse (lg 2), kuid võib esitada taotluse ka posti teel, elektrooniliselt või esindaja kaudu, kui teda on viisa või viibimisaja pikendamise menetluses daktüloskopeeritud ning võetud sõrmejäljed võimaldavad isiku tuvastada ja vastavad VMS § 101 lg 1 punktide 5–7 alusel kehtestatud nõuetele (lg 3). PPA kinnitas apellatsioonkaebuses, et kaebaja vastas VMS § 911 lg-s 3 sätestatud nõuetele ning võinuks viisat taotleda ka posti teel, elektrooniliselt või esindaja kaudu.
14.Ringkonnakohus võtab kohtuasja lahendamisel aluseks halduskohtu poolt õiguspäraselt tuvastatud asjaolu, et kaebajal õigus viibida Eestis lõppes 31.05.2021 ning seega ei olnud tal VMS § 911 järgi 01.06.2021 õigust pöörduda PPA-sse pikaajalise viisa saamiseks. Kaebajal tulnuks VSS § 3 lg 2 kohaselt Eestist lahkuda ja ta saanuks taotleda pikaajalist viisat VMS § 90 järgi Eesti välisesindusest. Kaebaja arvamus, et ta võis pärast viisa kehtivusaja lõppu jääda Eestisse õppimise eesmärgil ilma viisat või muud viibimisalust taotlemata, ei põhine seadusel. 270-päevane viibimisaeg VMS § 43 lg 5 järgi oli selleks ajaks juba möödunud.
15.Vaidlus on selles, kas PPA-l oli igal juhul õigus ja kohustus keelduda kaebaja viisataotlust vastu võtmast või vaatamata eelmises punktis märgitule võinuks kaebaja siiski taotleda PPA-lt pikaajalist viisat, kui ta oli taotluse esitamise tähtaja mööda lasknud mõjuval põhjusel. Määruse nr 82 § 102 on sõnastatud järgmiselt: 4(7)
3-21-1294 „§ 102. Pikaajalise viisa taotluse Politsei- ja Piirivalveametile esitamise tähtaeg (1) Pikaajalise viisa taotlemisel välismaalaste seaduse §-s 911 sätestatud korras peab pikaajalise viisa taotluse esitama Politsei- ja Piirivalveametile hiljemalt kümme tööpäeva enne viibimisaja lõppemist. (2) Välismaalane võib erandina esitada pikaajalise viisa taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada.“
Sisuliselt pole vaieldav, et kaebaja ületas määruse nr 82 § 102 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Vaidlus on selles, kas kaebaja ületas ka lg-s 2 sätestatud tähtaega, nagu väidab PPA. PPA arvates saab viisataotluse mõjuval põhjusel küll esitada pärast lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, kuid mitte hiljem kui viibimisaluse viimasel päeval, s.o sisuliselt on lubatav tähtaega ületada mitte rohkem kui 9 tööpäeva. Ringkonnakohus tõlgendab seda sätet sarnaselt halduskohtuga teisiti. Nimelt, kui võrrelda määruse nr 82 § 102 lõiget 2 ja § 103 (viibimisaja pikendamise taotluse esitamise tähtaeg) lõiget 2, siis nende sõnastused on erinevad. Viimati nimetatud säte näeb ette, et välismaalane võib erandina esitada viibimisaja pikendamise taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kuid hiljemalt viibimisaja viimasel päeval, kui ta tõendab, et viibimisaja pikendamise taotlemise põhjus ilmnes või tekkis pärast nimetatud tähtaega. Selles normis on sõnaselgelt kirja pandud, et taotlus tuleb esitada viibimisaja viimasel päeval. Siseminister on määruse nr 82 §-d 102 ja 103 kehtestanud ühe ja sama määrusega ning kahe sarnase olukorra reguleerimisel erineva sõnastuse kasutamiseks peab olema mingi põhjus. Oma olemuselt on määruse nr 82 § 102 lg 2 tähtaja ennistamist reguleeriv norm. Tähtaja ennistamine tähendab menetlusõiguses üldiselt ja ka välismaalasi puudutavates menetlustes seda, et fiktsioonina loetakse taotlus esitatuks tähtaegselt. Seega ei lähe pikaajalise viisa taotlemise tähtaja ennistamine iseenesest vastuollu ka VMS § 911 lg-ga 1, s.o mõjuval põhjusel hilinenult esitatud taotluse saab lugeda esitatuks ajal, mil taotlejal oli Eestis viibimisalus. Selles sättes ega mujal ei ole ette nähtud selgesõnalist keeldu ennistada pikaajalise viisa PPA-s taotlemise tähtaega, kui seda on ületatud mõjuval põhjusel. Seda näiteks erinevalt VMS § 221 lg-st 1, mille kohaselt tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemiseks ettenähtud tähtaega ei ennistata, kui tähtajalise elamisloa kehtivusaeg on lõppenud. Halduskohus viitas oma otsuses õigesti VMS §le 35, mis üldnormina võimaldab ennistada toimingu sooritamise tähtaega välismaalasega seotud menetluses. Kui riik soovib, et PPA-le pikaajalise viisa esitamise tähtaega ei saaks mistahes olukorras ja mistahes objektiivsete takistuste esinemise korral ennistada, tuleb muuta määruse nr 82 sõnastust.
16.Eelneva tõttu leidis halduskohus õigesti, et PPA-l tuleb pikaajalise viisa taotlus vastu võtta ka juhul, kui isiku ajutise viibimise aeg on lõppenud, aga ta soovib mõjuval põhjusel taotleda tähtaja ennistamist. Tähtaja möödalaskmise põhjuste esiletoomine ja tõendamine on taotleja ülesanne, nagu PPA õigesti märgib. Tähtaega ei saa PPA siiski üldjuhul jätta ennistamata viisataotluse vastu võtmise käigus suuliselt. Apellatsioonkaebuses väidab PPA vastuoluliselt, et kuna tähtaja ennistamiseks alust ei olnud, siis taotlust vastu ei võetud, aga kuna taotlust vastu ei võetud, siis puudus alus hinnata tähtaja möödalaskmise põhjusi sisuliselt. PPA peab tähtaja ennistamise üle otsustades täitma oma selgitamiskohustust tõendamiskoormuse küsimuses ja vajaduse korral rakendama tõendite hankimisel uurimispõhimõtet (VMS § 31). Olukorras, kus posti teel või elektrooniliselt esitatud taotlust (mida kaebaja võinuks samuti teha) ei saa lahendada teisiti kui kirjalikult, ei näe ringkonnakohus mõistlikku põhjust, miks halduse sama tegevusvorm ei peaks kehtima ka PPA teeninduses taotluse füüsiliselt vastu võtmise korral. Täiendavalt tuleb märkida, et juhtumil, mil pikaajalist viisat taotleb üliõpilane õppimise eesmärgil, kohaldub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/8011, mille art 34 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/801, 11. mai 2016, kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair'ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta.
5(7)
3-21-1294 lg 4 sätestab, et taotluse läbi vaatamata jätmise, tagasilükkamise või loa pikendamisest keeldumise otsuse põhjused esitatakse taotlejale kirjalikult. Sellest sättest tuleneb nõue esitada keeldumise põhjused kirjalikult ka taotluse läbi vaatamata jätmise korral, mis omakorda on oluline selleks, et isik saaks kasutada oma õigust taotluse läbi vaatamata jätmine kohtus vaidlustada (HKMS § 44 lg 1, direktiivi 2016/801 art 34 lg 5, Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-949/19, M. A. versus Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N.). Seoses PPA väitega, et viisataotlust ei ole õige vastu võtta olukorras, kus on näha, et tehakse keelduv otsus ja isik on asjatult tasunud riigilõivu, viitab ringkonnakohus VMS § 95 lg-le 2, millest tulenevalt viisataotluse läbi vaatamata jätmise korral riigilõiv tagastatakse. Kaebaja taotluse suuline tagasilükkamine oli seega õigusvastane ning kaebajal oli võimalik esitada PPA vastu kohustamisnõue. PPA-l tuleb anda kaebajale võimalus esitada korrektne viisataotlus ja tähtaja ennistamise taotlus koos mõjuva põhjuse täpse kirjeldusega ja tõenditega, mis kinnitavad mõjuva põhjuse olemasolu.
17.Kui PPA leiab, et mõjuvad põhjused puudusid, saab PPA tugineda VMS § 97 lg-le 2, mis sätestab, et pikaajalise viisa taotlus jäetakse läbi vaatamata mh juhul, kui esinevad muud taotluse läbi vaatamata jätmise alused, mis on sätestatud HMS-is. HMS § 14 lg 6 p 1 sätestab, et haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Menetlustähtaja ennistamist välismaalaste asjades reguleerib VMS § 34, mille lg 3 sätestab, et menetlustähtaja ennistamise avalduse esitamine ega menetlustähtaja ennistamine ei muuda välismaalase Eestis viibimist seaduslikuks, kui välismaalasel puudub seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks või elamiseks. VMS § 623 sätestab, et kui välismaalane on taotlenud pikaajalist viisat VMS §-s 911 sätestatud korras, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Nimetatud säte kohaldub ringkonnakohtu arvates üksnes juhul, kui taotlus on esitatud seaduslikult ajutise viibimise ajal, s.o tähtaegselt. Seega ei tekkinud kaebajal 01.06.2021 taotluse esitamisel seaduslikku alust Eestis viibida. Seadusliku aluse Eestis viibida omandanuks ta üksnes juhul, kui PPA oleks ennistanud taotluse esitamise tähtaja ja rahuldanud viisataotluse. Lahkumisettekirjutus
18.Apellatsioonkaebus on põhjendatud lahkumisettekirjutust puudutavas osas.
19.Nagu eespool selgitatud, viibis kaebaja alates 01.06.2021 Eestis seadusliku aluseta ning viibimisaluse taotlemine ei andnud talle õigust Eestisse edasi jääda, mistõttu oli VSS § 7 lg-st 1 tulenevalt lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane. Tagasisaatmisdirektiivi2 art 6 lg 1 kohustab liikmesriiki sellises olukorras tegema tagasisaatmisotsuse (s.o lahkumisettekirjutuse). Direktiivi art 6 lg 4 kohaselt võib liikmesriik igal ajal otsustada väljastada tema territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida; sellisel juhul tagasisaatmisotsust ei väljastata. Direktiivi see säte ei pane liikmesriigile kohustust näha ette alused kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu viibimisaluse andmiseks3. Erandi tegemine võib põhimõtteliselt kõne alla tulla tagasisaatmisdirektiivi artiklis 5 toodud juhtumil (kui ohus on lapse parimad huvid, perekonnaelu, tervislik seisund, non-refoulement põhimõte), kuid siinsel juhtumil need alused ei olnud kohaldatavad. Seda, millal kaebaja operatsioonijärgne taastumine võimaldas temal lennureisile minna, sai PPA kooskõlas tagasisaatmisdirektiivi art 9 lg 2 p-ga a Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, 16. detsember 2008, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.
Kohtujurist P. Pikamäe 09.06.2022 ettepanek kohtuasjas C-69/21, X versus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 97–99.
6(7)
3-21-1294 hinnata hiljem, lahkumisettekirjutuse täitmisele pööramise (väljasaatmise) käigus, vt PPA 22.12.2021 vastus kaebusele, lisa „Arsti e mail.pdf“. Lahkumisettekirjutuse tühistamise aluseks ei saa olla asjaolu, et see võimaldab vältida kaebaja väljasaatmisega kaasnevaid ebamugavusi viisa taotlemise ja selle üle toimuva kohtumenetluse ajal. Kui kolmanda riigi kodanik vajab kaitset väljasaatmise eest, saab kohus kohaldada asjaomast esialgse õiguskaitse abinõu. Ent kaebajal ei ole sellises olukorras õigust nõuda lahkumisettekirjutuse tegemisest hoidumist. PPA ei kohaldanud ettekirjutuses kaebajale sissesõidukeeldu ja andis talle maksimaalse tähtaja vabatahtlikult lahkuda. Menetluslikud otsustused
20.Apellatsioonkaebus tuleb eeltoodu tõttu rahuldada osaliselt.
21.HKMS § 118 lg 2 teise lause ja lg 3 kohaselt jäävad menetluskulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.