Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256385 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindajad advokaat Gerli Helene Gritsenko ja vandeadvokaat Allar Jõks Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Eero Mango
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 29. juuli 2022. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
4.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärkidega.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. aprillil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-22-1320
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 27. mail 2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) pikaajalise viisa taotluse, mis registreeriti numbriga 2022/720/639 (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 109-111). PPA on 17. jaanuaril 2023 kinnitanud, et isiku poolt eeltaotluse keskkonnas täidetud ja PPA-le esitatud pikaajalise viisa taotluse ankeedil, käsikirjaliselt lisatud, registreerimise numbri kirjutamisel on kahjuks eksitud ühe numbri kirjutamisel. Andmebaasides ja hilisemal otsusel on kuvatud õige ja tegelik taotluse registreerimise number 2022/720/659 (dtl 138).
2.PPA keeldus 7. juuni 2022. a otsusega kaebajale pikaajalise viisa andmisest (dtl 27-28). Otsus tehti põhjusel, et on põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, kaebaja avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivuse lõppu.
3.PPA otsustas 8. juuni 2022. a ettekirjutusega nr 1052256385 teha kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 10 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 18. juunil 2022 (dtl 1112). Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 19. juunist 2022 ning pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg-le 1 ja § 15 lg-le 1 Eesti Vabariigist välja Pakistani. Ka otsustas PPA kohaldada kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 3.
4.Kaebaja esitas 16. juunil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 8. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256385 tühistamiseks (dtl 1-9). Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada alates 19. juunist 2022 PPA 8. juunil 2022 tehtud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052256385 sunniviisiline täitmine (st kaebaja Eesti Vabariigist väljasaatmine) kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Alternatiivselt palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada alates 19. juunist 2022 PPA 8. juunil 2022 tehtud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052256385 täitmine osas, millega kohaldati kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas.
5.Tartu Halduskohus võttis 17. juuni 2022. a määrusega kaebuse menetlusse ja peatas esialgse õiguskaitse korras alates 19. juunist 2022 PPA 8. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256385 sunniviisilise täitmise kuni 18. juulini 2022 (k.a) (dtl 30-33). Kohus selgitas määruse p-s 10, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 3 kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse määrus selle teatavakstegemisel, kui määruse teinud kohus ei määra teisiti. Kui menetlusosalised määrust ei vaidlusta, rakendub HKMS § 252 lg 4 alusel kohaldatud esialgne õiguskaitse kuni kohtuasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (HKMS § 252 lg 4). Menetlusosalised määrust 15-päevase tähtaja jooksul ei vaidlustanud.
6.Kaebaja vaidlustas 20. juunil 2022 viisa andmisest keeldumist ning leidis, et viisa saamise avaldus tuleks uuesti läbi vaadata (dtl 117-120). PPA jättis 30. juuni 2022. a otsusega kaebaja 20. juuni 2022. a avalduse rahuldama (dtl 121-122).
7.PPA esitas 18. juulil 2022. a vastuse kaebusele ning esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse (dtl 38-43). PPA leidis, et esialgse õiguskaitse tühistamine ei tooks kaebaja jaoks kaasa raskeid ja kõrvaldamatuid tagajärgi ning kaebajal puudub ülekaalukas vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mille tulemusel ta saaks kohtuvaidluse ajaks Eestisse jääda.
3-22-1320
8.Tartu Halduskohus palus 19. juuli 2022. a kohtunõudes kaebajal esitada oma seisukoht vastustaja esialgse õiguskaitse tühistamise taotlusele (dtl 74-75), millele kaebaja vastas
25.juulil 2022 (dtl 76-81). Kaebaja palus PPA 18. juuli 2022. a taotluse jätta rahuldamata ning taotles esialgse õiguskaitse korras PPA ettekirjutuse nr 1052256385 kehtivuse peatamist kuni käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kaebaja põhjendas ettekirjutuse kehtivuse peatamist asjaoluga, et see on vajalik kaebaja elamisloa taotlemiseks. Välismaalaste seaduse (VMS) § 126 lg 1 kohaselt keeldutakse välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest, kui tema suhtes kehtib sissesõidukeeld. Kuigi kohus on 17. juuni 2022. a kohtumäärusega PPA ettekirjutuse sunniviisilise täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, soovib kaebaja edasiste vaidluste vältimiseks taotleda ka PPA ettekirjutuse kehtivuse peatamist. Lähtudes PPA
18.juulil 2022 esitatud vastusest, on alust arvata, et PPA keelduks kaebajale elamisloa andmisest VMS § 126 lg 1 alusel põhjendusel, et kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld. Samuti leidis kaebaja, et PPA 18. juuli 2022. a taotlus on sisuliselt määruskaebus esialgse õiguskaitse tühistamiseks, mis on esitatud tähtaega ületades.
9.Tartu Halduskohus palus 26. juuli 2022. a kohtunõudes vastustajal täpsustada, kas 18. juuli 2022. a esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse puhul on tegemist määruskaebusega; kui tegemist ei ole määruskaebusega, siis palus kohus selgitada, millised on need uued muutunud asjaolud võrreldes halduskohtu määruse tegemise ajaga, mil PPA ei pidanud vajalikuks halduskohtu määrust vaidlustada (dtl 83-85). Lisaks palus kohus vastustaja seisukohta kaebaja 25. juuli 2022. a täiendavale esialgse õiguskaitse taotlusele peatada esialgse õiguskaitse korras PPA ettekirjutuse nr 1052256385 kehtivus kuni käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
10.Vastustaja selgitas 27. juuli 2022. a vastuses kohtunõudele, et 18. juulil 2022 esitatud esialgse õiguskaitse tühistamise taotlus ei ole määruskaebus, vaid HKMS § 253 lg 1 alusel tehtud taotlus esialgse õiguskaitse tühistamiseks, sest PPA hinnangul ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud pikemaks ajaks kui 30 päeva (dtl 86-88).
11.Tartu Halduskohus jättis 29. juuli 2022. a määrusega rahuldamata PPA 18. juuli 2022. a taotluse 17. juuni 2022. a kohtumääruse resolutsiooni p-ga 4 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks (dtl 89-94). Sama määrusega peatas kohus esialgse õiguskaitse korras PPA ettekirjutuse nr 1052256385 kehtivuse kuni käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
12.Kaebaja esitas 1. augustil 2022 Siseministeeriumile viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise avalduse (dtl 100-103). Siseministeerium jättis 15. augusti 2022. a otsusega kaebaja 1. augusti 2022. a avalduse rahuldamata ja viisa andmisest keeldumise otsuse muutmata (dtl 104-106).
13.Kaebaja esindaja esitas 13. kuludokumendid (dtl 123-130).
detsembril
menetluskulude
nimekirja
ja
14.Tartu Halduskohus uuendas 3. jaanuari 2023. a määrusega haldusasja menetluse ja kohustas vastustajat vastama täiendavatele küsimustele (dtl 131-135).
15.Vastustaja esitas 17. jaanuaril 2023 vastuse 3. jaanuari 2023. a kohtumäärusele (dtl 137139).
3-22-1320
16.Kaebaja esitas 30. jaanuaril 2023 vastuse kohtunõudele (dtl 144-148).
17.Kaebaja esitas 27. veebruaril 2023 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 156-168).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
18.Kaebaja taotleb PPA 8. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256385 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
18.1.VSS § 7 lg 1 järgi tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus). Seega, isik peab viibima viibimisaluseta Eestis, et talle saaks lahkumisettekirjutuse teha. Antud juhul ei viibinud kaebaja viibimisaluseta Eestis. Kaebaja omas Eesti pikaajalist viisat EST100276295, mis kehtis vahemikus
2.detsembrist 2021 kuni 31. maini 2022. 27. mail 2022 taotles kaebaja PPA Tartu esinduses pikkajalist viisat. VMS § 623 sätestab: Kui välismaalane on taotlenud pikaajalist viisat käesoleva seaduse §-s 911 sätestatud korras, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Seega viibis kaebaja seaduslikult Eestis, kuivõrd tema pikaajalise viisa taotlust vaadati läbi.
18.2.Ettekirjutuse kohaselt keeldus PPA 7. juuni 2022. a otsusega kaebajale Eesti pikaajalise viisa andmisest. Kaebaja sai vastavast otsusest teada 8. juunil 2022. Nimelt sai kaebaja 7. juunil 2022 PPA-lt e-kirja, mille kohaselt tuleb kaebajal külastada PPA teenindust, et viisa kohta tehtud otsus kätte saada. Järgmisel päeval, s.o 8. juunil 2022 läkski kaebaja PPA teenindusse, kus talle teatati, et talle on keeldutud Eesti pikaajalise viisa andmisest. Sellises olukorras ei saa VMS § 623 sätte mõttes „taotluse läbivaatamise aeg“ saada läbi enne, kui kaebaja sai teada tema viisa taotluse osas tehtud otsusest. Vastasel juhul tekiks olukord (nagu ka käesoleval juhul), kus isik satub pahaaimamatult olukorda, kus ta viibib ebaseaduslikult Eestis.
18.3.Eeltoodud seisukohta toetab ka VMS § 623 kohta käiv seaduseelnõu seletuskiri, mille kohaselt on muudatuse (eelnõuga lisati vastav säte seadusesse) eesmärk vältida olukorda, kus riigis viibiv isik esitab viibimisaja pikendamise taotluse õigeaegselt, kuid menetlus võtab temast mitteolenevatel asjaoludel rohkem aega ning selle tulemusena kaotab välismaalane õiguse riigis viibida. Seega ongi sätte eesmärk vältida just selliseid olukordi, nagu käesoleval juhul on tekkinud. Seetõttu tuleb VMS § 623 tõlgendada nii, et „taotluse läbivaatamise aeg“ ei saa enne läbi, kui isik on teada saanud tema suhtes tehtud otsuse sisust mitte vaid faktist, et tema suhtes on mingisugune otsus tehtud.
18.4.Ka ettekirjutuses endas on PPA märkinud: PPA tuvastas menetluse käigus, et alates viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamist puudub isikul seaduslik alus riigis viibimiseks ning isik on seega viibinud ebaseaduslikult 1 kalendripäeva, s.o alates 08.06.2022. Seega, PPA on ka ise ettekirjutuses märkinud, et isik peab viisa andmisest keeldumise otsuse kätte saama. PPA on aga eksinud käsitluses, et 8. juunil 2022 puudus samuti isikul alus Eestis viibimiseks. Selline tõlgendus, nagu eespool selgitatud, on vastuolus VMS § 623 mõttega. Isikule peab jääma võimalus käituda seadusekuulekalt, st isikule peab võimalus jääma riigist lahkumiseks kohe samal päeval otsuse kättesaamisest.
18.5.VSS § 3 lg 1 järgi on väljasõidukohustus välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. VSS § 5 järgi on väljasaatmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Seega, väljasaatmist kohaldatakse isiku suhtes, kes keeldub riigist lahkumast. 8. juunil 2022 puudus kaebajal kohustus riigist lahkuda, mistõttu ei saanud ta sel hetkel veel keelduda riigist lahkumast. Lisaks võeti kaebaja pass hoiule 27. mail 2022 ning anti tagasi siis, kui kaebaja läks
3-22-1320 PPA teenindusse otsusele järele. Seega polnud kaebajal isegi võimalik enne otsuse kättesaamist riigist lahkuda.
18.6.Eeltoodust tulenevalt ei saanud seega kaebajale teha 8. juunil 2022 lahkumisettekirjutust, vaid lahkumisettekirjutuse oleks saanud teha alles 9. juunil 2022.
18.7.Isegi kui kohus ei nõustu kaebajaga, et lahkumisettekirjutus on põhjendamatu, on põhjendamatu sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes, mistõttu tuleks ettekirjutus tühistada sissesõidukeeldu puudutavas osas. PPA kohaldas 8. juuni 2022. a ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 3. Nimelt märkis PPA ettekirjutuses: Samuti selgitas PPA, et vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kaasneb seaduse järgi sissesõidukeeld. PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel ebaõigesti teostanud kaalutlusõigust (HMS § 4 lg 2) ning rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust (HMS § 56).
18.8.VSS § 7 lg 2 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutusega vajaduse korral sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 järgi võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
18.9.Riigikohus on selgitanud, et PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause).
18.10.Kaebaja hinnangul ei ole PPA kaalutlusõigust korrektselt teostanud. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Antud juhul on PPA toonud põhjendused selle kohta, miks on kaebajale rakendatud sissesõidukeelu pikkust vähendanud. Ettekirjutusest nähtub, et PPA hinnangul on asjaolusid kogumis arvestades põhjendatud ja proportsionaalne lühendada kolmeaastast keeldu ning määrata lõplikuks keeluks kolm kuud. Seejuures on PPA märkinud, et võtab arvesse seda, et kaebajal on majanduslikud sidemed Eestiga ning PPA hinnangul on usutav, et ebaseaduslik viibimine polnud kaebaja tahtlik tegu. Lisaks märkis PPA, et kaebajal puuduvad igasugused varasemad rikkumised ning kaebaja senine töötamine teises Eesti ettevõttes oli nõuetekohaselt vormistatud. Eeltoodud põhjendused kinnitavad hoopis, et isikule sissesõidukeelu kehtestamiseks puudus seadusest tulenev vajadus.
18.11.PPA ei ole aga välja toonud kaalutlusi selle kohta, mis õigustavad sissesõidukeelu kohaldamist. Antud juhul on põhjendamatu kaebaja suhtes kohaldada sissesõidukeeldu. VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kaebaja ei ole ebasoovitav välismaalane, kelle Eestisse saabumist ja Eestis viibimist tuleks vältida. Seda on ka PPA ise nentinud, kuivõrd leidis, et kaebajal on majanduslikud sidemed Eestiga ning on usutav, et ebaseaduslik viibimine polnud kaebaja tahtlik tegu. Lisaks, et kaebajal puuduvad igasugused varasemad rikkumised ning kaebaja senine töötamine teises Eesti ettevõttes oli nõuetekohaselt vormistatud. Seega, sissesõidukeelu kohaldamiseks peaks tegemist olema asjaoludega, mille esinemisel võib lugeda välismaalase Eestisse saabumist ebasoovitavaks. Antud juhul puudub igasugune alus väita, et kaebaja Eestisse saabumist või viimist peaks pidama ebasoovitavaks.
18.12.Kuivõrd PPA ei ole välja toonud, miks on antud juhul üldse vajalik sissesõidukeeldu kohaldada, on PPA rikkunud ka haldusakti põhjendamiskohustust (HMS § 56). HMS § 56 lg 3
3-22-1320 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. PPA on antud juhul vaid märkinud, et PPA hinnangul humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine. Vastavalt eelviidatud Riigikohtu praktikale on PPA-l kaalumiskohustus küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. PPA kaalumiskohustust täitnud ei ole ning kuivõrd kaalutlused ei ole haldusaktis välja toodud, on PPA rikkunud põhjendamiskohustust.
19.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis PPA järgmist.
19.1.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 8. juunil 2022 peale viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamist oli kaebajal jätkuvalt seaduslik alus riigis viibimiseks. Vastustaja ei ole väitnudki, et kaebaja oleks riigis ebaseaduslikult viibinud alates 7. juunist 2022, mil isiku viisa taotluse osas keelduv otsus tehti, vaid käsitles menetlusest tulenevat viibimisõigust sarnaselt kaebajaga – isikul on menetlusest tulenev õigus riigis viibimiseks kuni tema suhtes viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamiseni, s.o kuni 8. juunini 2022. a, mil isikule tutvustati tema suhtes tehtud otsust. Küll aga ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et menetlusest tulenevat viibimisõigust peaks laiendama selliselt, et isikul on jätkuvalt õigus riigis viibida sama päeva lõpuni, mil ta on tema suhtes viisa andmisest keeldumise otsuse kätte saanud. Vastustaja on seisukohal, et menetlusest tulenev viibimisõigus kehtib kuni haldusakti kättetoimetamiseni. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. VMS ei sätesta erisust viisataotluse menetlemisel tehtud otsuse kehtima hakkamise kohta. Välismaalase viibimine on seaduslik tema viibimisaja pikendamise või pikaajalise viisa taotluse läbivaatamise ajal ning tema viibimine ebaseaduslik alates otsuse tegemisest, mis hakkab kehtima välismaalasele teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Ehk alates 8. juunist 2022 viisa andmisest keeldumise otsuse kättetoimetamisest kaebajale puudus kaebajal seaduslik alus riigis viibimiseks, milles tulenevalt koostas PPA isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1).
19.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tuleks tühistada, kuivõrd PPA ei ole teostanud kaalutlusõigust. VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega sissesõidukeeldu 3 aastaks. Seega, kuna PPA kohaldas sissesõidukeelu 3 kuuks, siis ilmselgelt on kaalutlusõigust rakendatud. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). PPA hinnangul selliseid asjaolusid ei esinenud ning kaebaja ühtegi muud põhjust peale töötamise menetluse käigus välja ei toonud. Ka kaebuses ei ole märgitud ühtegi sellist kaalutlust, millega PPA oleks pidanud saama ettekirjutust tehes arvestada, et jätta humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeld kohaldamata. Seega leiab vastustaja, et asjaolusid arvestades oli 3 kuuline sissesõidukeeld põhjendatud ning proportsionaalne. PPA ei nõustu kaebaja väitega, et PPA on nentinud, et kaebaja näol ei ole tegemist ebasoovitava isikuga, kuna kaebajal on majanduslikud sidemed Eestis ja tema ebaseaduslik viibimine ei olnud PPA hinnangul tahtlik. PPA hinnangul on need piisavad asjaolud sissesõidukeelu lühendamiseks, kuid mitte selle kohaldamata jätmiseks. Kaebajale on põhjusega keeldutud pikaajalise viisa andmisest ning sissesõidukeelu lühendamine lahkumisettekirjutuses ei muuda olematuks viisa andmise keeldumise põhjuseid.
20.Kirjalikus menetluses esitas vastustaja täiendava vastuse kohtu küsimustele.
20.1.Kaebaja, kelle pikaajalise viisa taotluse suhtes tegi PPA 7. juunil 2022 keelduva otsuse, saabus 8. juunil 2022 Lõuna prefektuuri Tartu teenindusse. PPA esindaja ei saa kinnitada, mis kell täpselt isikule tutvustati viisa keelduva otsust, aga see oli kindlasti enne 11:50 alanud küsitluse algust. Isikule tutvustati keelduvat otsust ja isik kinnitas allkirjaga otsuse kättesaamist.
3-22-1320 Edasise menetluse käigus tuvastati, et isikul puudub muu seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isikule selgitati asjaolu, et alates 8. juunist 2022, s.o peale viisa andmisest keeldumise otsuse kätte saamist puudub isikul seaduslik alus riigis viibimiseks ning alustati menetlustoimingutega. Juhtum registreeriti Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalaste andmebaasi, viidi läbi küsitlus ning koostati ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052256385. PPA ei arvesta isiku seadusliku viibimise algust mitte PPA otsuse tegemise (7. juuni 2022) ajast vaid alates isikule otsus tutvustamisest (8. juuni 2022). PPA möönab, et tegelik pooletunnine ajavahemik, keeldumise otsuse tutvustamise ja illegaali menetluse alustamise vahel, ei ole päris korrektne tõlgendus kui üks ööpäev kellaajaliselt vaid kui alates 8. juuni 2022 üks kalendripäev alguse saanud juhtunu mõistes.
20.2.Kaebaja esitatud PDF väljavõtte PPA veebilehest, millelt nähtub, et taotluse viibimisaja pikendamiseks tuleb esitada hiljemalt 3 tööpäeva enne lubatud viibimisaja lõppu on viide Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ (edaspidi määrus nr 82) § 103 (1) viibimisaja pikendamise taotluse peab esitama PPA-le hiljemalt kolm tööpäeva enne viibimisaja lõppemist. Antud paragrahv käsitleb viibimisaja pikendamise taotluse esitamise tähtaega. Antud juhul ei taotlenud isik viibimisaja pikendamist vaid uut viibimisalust ehk uut pikaajalist (D-liiki) viisat, mille taotlemise tähtajad on välja toodud määrus nr 82 § 102 (1) pikaajalise viisa taotlemisel välismaalaste seaduse §-s 911 sätestatud korras peab pikaajalise viisa taotluse esitama PPA-le hiljemalt kümme tööpäeva enne viibimisaja lõppemist. Välismaalane võib erandina esitada pikaajalise viisa taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada.
20.3.Kahjuks ei kajastu viisataotluse juurde lisatud materjalidest, millised olid need mõjuvad põhjused, mis ei võimaldanud kaebajal taotlust tähtaegselt esitada. PPA selgitab, et määruses märgitud 10 päevane nõue on määratud just vältimaks analoogseid olukordi, kus negatiivse otsuse korral ei ole isikul seadusliku alust viibimiseks ning piisavalt aega korraldada oma seaduslik lahkumine Eestist. Tähtajast hiljem esitatud taotluse esitamisel tuleb taotlejal arvestada võimalike tagajärgedega, et juhul kui taotlust ei rahuldata ja isikul puuduvad muud viibimisalused, viibib ta alates otsuse kätte saamisest seadusliku aluseta Eestis.
21.Kaebaja on täiendavalt leidnud järgmist.
21.1.PPA on ettekirjutuses ebakorrektselt määranud kaebaja ebaseadusliku riigis viibimise alguskuupäeva. PPA märkis ettekirjutuses valesti, et isik oli alates 8. juunist 2022 viibinud Eestis ilma seadusliku aluseta juba 1 kalendripäeva. Tõlgendus, mille kohaselt on isiku riigis viibimine ebaseaduslik isegi juhul, kui ta ei ole veel teadlik keelduvast viisaotsusest, on vastuolus VMS § 623 mõttega.
21.2.Sissesõidukeeld ja ettekirjutus lahkumiseks tehti sõltumatult ja eraldiseisvalt taotluse esitamise tähtaja ületamisest. Uue viisataotluse esitamise hetkel oleks pidanud PPA-le olema teada, et kaebaja esitab oma taotluse peale selleks ettenähtud tähtaja lõppu. Määruse nr 82 § 102 lg 2 kohaselt võib välismaalane erandina esitada viibimisaja pikendamise taotluse hiljem, kui ta tõendab, et viibimisaja pikendamise taotlemise põhjus ilmnes või tekkis pärast nimetatud tähtaega. PPA ei ole kaebaja käest selle kohta selgitusi ega tõendeid küsinud ega sellele ka tuginenud keelduva viisaotsuse tegemisel. See tähendab, et PPA ei lähtunud keelduva otsuse tegemisel tähtaja ületamisest.
21.3.Paralleelses kohtumenetluses nr 3-22-1954 selgitas Kaitsepolitseiamet oma 11. novembri 2022. a seisukoha p-des 2 ja 11, et PPA lähtus viisaotsuse tegemiselt Kaitsepolitseiameti kooskõlastusest. Kaebaja viisataotlusele ei antud kooskõlastust põhjusel, et oli kahtlus tema avalduste usaldusväärsuses ning tema kavatsuses lahkuda Eestist peale viisa kehtivusaja lõppu
3-22-1320 (dtl 149-152). Seega ei saanud taotluse esitamise tähtaja ületamine olla aluseks sissesõidukeelu tegemisel.
21.4.PPA ei ole tõendanud ega ka väitnud, et taotluse esitamise tähtaja ületamine oleks kuidagi tinginud sissesõidukeelu kehtestamise. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et taotluse esitamise tähtaja ületamine ei mõjutanud sissesõidukeelu kohaldamist selle koostamise ajal.
21.5.Taotluse esitamise tähtaja ületamine ei anna alust sissesõidukeelu kohaldamiseks. VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning lg 2 kohaselt kohaldatakse samal eesmärgil sissesõidukeeldu tervele Schengeni alale. VSS § 7 lg 2 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutusega vajaduse korral sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kohaldamise tingimuseks on seega asjaolu, et kaebaja Eestis viibimine on mõnel põhjusel ebasoovitav ning see on vajalik rikkumiste kordumise vältimiseks.
21.6.PPA ei ole põhjendanud ega kirjeldanud, mis põhjusel on kaebaja Eestis viibimine ebasoovitav. Vastupidiselt tuvastas PPA, et kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine ei olnud tahtlik tegu. Samuti on tal majandussidemed Eestiga, tal puuduvad varasemad rikkumised ning töötamine Eestis oli nõuetekohaselt vormistatud. Puuduvad alused arvata, et kaebaja Eestis viibimine oleks riigile mõnel viisil kahjulik või ebasoovitav.
21.7.Sarnaselt muudele ajutistele alustele Eestis viibimisega, s.h. tähtajaline elamisluba ja viisavabadus, on ka uue viisataotluse esitamise puhul tegemist viibimistähtaja pikendamisega. On loomulik, et kaebaja võis sattuda PPA kodulehel olevast infost segadusse ja sellest tulenevalt esitas uue viisataotluse 3 tööpäeva ja mitte 10 tööpäeva enne olemasoleva viisa kehtivuse lõppemist. Seda on tuvastanud ka PPA. Seega ei ole kaebaja tegevus olnud kuidagi pahatahtlik taotluse hilisemal esitamisel, vaid tegemist oli inimliku eksitusega.
21.8.Lisaks, nagu kaebaja ka kaebuses selgitas, broneeris kaebaja juba aprilli alguses aja PPA Tartu teenindusse 27. mail 2022, sest varasemaid vabu aegu erinevates teenindustes ei leidunud. Kaebaja soovis ka algselt taotleda Eesti tähtajalist elamisluba, kuid PPA töötaja soovitas kaebajal taotleda Eesti pikaajalist viisat. Seega ei olnud kaebajal ka parima tahtmise korral võimalik esitada taotlust 10 tööpäeva enne olemasoleva viisa kehtivuse lõppemist, kuivõrd vabu aegu teenindustes ei leidunud. Broneeritavate aegade puudumine oli seejuures tingitud Ukraina sõjapõgenikest.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
22.Kaebaja on vaidlustanud PPA 8. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256385, millega PPA tegi kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks ja kohaldas kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates.
23.Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Pikaajalise viisataotluse vastuvõtmine
24.Tuginedes VMS §-le 623, leidis kaebaja, et ta viibis seaduslikult Eestis, kuivõrd tema pikaajalise viisa taotlust vaadati läbi. VMS § 623 sätestab, et kui välismaalane on taotlenud pikaajalist viisat sama seaduse §-s 911 sätestatud korras, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Tallinna Ringkonnakohus on 20. juuni 2022. a otsuses asjas nr 3-21-1294 p-s 17 leidnud, et nimetatud säte kohaldub üksnes juhul, kui taotlus on esitatud seaduslikult ajutise viibimise ajal, s.o tähtaegselt (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2022. a määrus asjas nr 3-22-204, p 9).
3-22-1320
25.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja omas Eesti pikaajalist viisat EST100276295, mis kehtis vahemikus 2. detsembrist 2021 kuni 31. maini 2022 (dtl 10). 27. mail 2022 taotles kaebaja PPA Tartu esinduses pikkajalist viisat. VMS § 911 lg 1 sätestab, et PPA-s võib pikaajalist viisat taotleda välismaalane, kes viibib Eestis ajutiselt VMS § 43 lg 1 p-des 1–4 ja 6–10 nimetatud alusel. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ (edaspidi määrus nr 82) § 102 oli kaebaja viisataotluse esitamise ajal sõnastatud järgmiselt: „§ 102. Pikaajalise viisa taotluse Politsei- ja Piirivalveametile esitamise tähtaeg (1) Pikaajalise viisa taotlemisel välismaalaste seaduse §-s 911 sätestatud korras peab pikaajalise viisa taotluse esitama Politsei- ja Piirivalveametile hiljemalt kümme tööpäeva enne viibimisaja lõppemist. (2) Välismaalane võib erandina esitada pikaajalise viisa taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada.“ Kuna kaebaja õigus Eestis viibida lõppes 31. mail 2022, oli tal VMS § 911 järgi õigus 27. mail 2022 pöörduda PPA-sse pikaajalise viisa saamiseks. Samas ületas kaebaja määruse nr 82 § 102 lg-s 1 sätestatud tähtaega, kuna 27. mail 2022 oli 31. maini jäänud vaid viis päeva.
26.Kaebaja leiab, et sissesõidukeeld ja ettekirjutus lahkumiseks tehti sõltumatult ja eraldiseisvalt taotluse esitamise tähtaja ületamisest. Uue viisataotluse esitamise hetkel oleks pidanud PPA-le olema teada, et kaebaja esitab oma taotluse peale selleks ettenähtud tähtaja lõppu. PPA ei ole kaebaja käest selle kohta selgitusi ega tõendeid küsinud ega sellele ka tuginenud keelduva viisaotsuse tegemisel. See tähendab, et PPA ei lähtunud keelduva otsuse tegemisel tähtaja ületamisest. Kohus nõustub selle kaebaja seisukohaga. Seda järeldust kinnitab ka vastustaja selgitus, et kahjuks ei kajastu viisataotluse juurde lisatud materjalidest, millised olid need mõjuvad põhjused, mis ei võimaldanud kaebajal taotlust tähtaegselt esitada. Seega võib öelda, et vastustaja on pikaajalise viisa taotluse esitamise tähtaja n-ö vaikimisi ennistanud. Olukorraga, kus haldusorgan ennistab vaikimisi taotluse esitamise tähtaja, on tegemist siis, kui haldusorgan lahendab taotluse sisuliselt, pööramata tähtaja küsimusele mingit tähelepanu. Tähtaja ennistamine tähendab menetlusõiguses üldiselt ja ka välismaalasi puudutavates menetlustes seda, et fiktsioonina loetakse taotlus esitatuks tähtaegselt. Seega oli kaebaja Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse kehtivus
27.Asja materjalidest nähtub, et PPA tegi pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse
7.juunil 2022 (dtl 27-28). Samal päeval kell 15:56 teavitas PPA kaebajat e-mailiga, et tema suhtes tehtud otsus on valmis ning kaebajal paluti tulla PPA teenindusse ajavahemikul esmaspäevast reedeni kell 9:00-17:00 (dtl 26). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja läks PPA Tartu teenindusse juba järgmisel päeval, s.o 8. juunil 2022. Samuti nähtub asja materjalidest, et
8.juunil 2022 ajavahemikul 11:50 – 12:15 küsitles PPA kaebajat (dtl 70). Küsitlusest nähtub, et selleks ajaks oli kaebajale juba tutvustatud 7. juuni 2022. a otsust (dtl 71). Vastustaja on
17.jaanuaril 2023 selgitanud, et PPA esindaja ei saa kinnitada, mis kell täpselt isikule tutvustati viisa andmisest keeldumise otsust, aga see oli kindlasti enne küsitluse algust kell 11:50 (dtl 138).
28.VMS eristab viisa andmisest keeldumist, viisa tühistamist, viisa kehtetuks tunnistamist, viibimisaja pikendamisest keeldumist ja viibimisaja ennetähtaegset lõpetamist. Käesolevas asjas on PPA keeldunud kaebajale pikaajalise viisa andmisest (The visa has been refused, VMS § 65) (dtl 27). PPA tegi otsuse põhjusel, et on põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, tema avalduste usaldusväärsuses või tema
3-22-1320 kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu (VMS § 65 lg 2 p 7). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist. Välismaalase Eestis seaduslikult viibimise aluseid reguleerib VMS. VMS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse samas seaduses sätestatud haldusmenetlusele HMS-i sätteid, arvestades VMS-i erisusi. Kuigi VMS § 77 lg 1 näeb viisa kehtetuks tunnistamisele ette HMS-i üldreeglist (HMS § 61 lg 1) erinevad menetlusreeglid, ei ole viisa andmisest keeldumise osas erisusi HMS-st ette nähtud. Seega hakkas 7. juuni 2022. a pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsus kehtima selle kaebajale teatavaks tegemisest
8.juunil 2022. Lahkumisettekirjutus
29.Vastustaja on vaidlusaluses 8. juuni 2022. a ettekirjutuses märkinud: „PPA tuvastas menetluse käigus, et alates viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamisest puudub isikul seaduslik alus riigis viibimiseks ning isik on seega viibinud ebaseaduslikult 1 kalendripäeva, s.o alates 08.06.2022.“ Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks riigis ebaseaduslikult viibinud alates 7. juunist 2022, mil isiku viisa taotluse osas tehti keelduv otsus, vaid vastustaja käsitles menetlusest tulenevat viibimisõigust sarnaselt kaebajaga – isikul on menetlusest tulenev õigus riigis viibimiseks kuni tema suhtes viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamiseni, s.o kuni
8.juunini 2022. a, mil isikule tutvustati tema suhtes tehtud otsust. Kohus nõustub küll vastustajaga selles, et kaebajal puudus seaduslik alus riigis viibimiseks alates pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamisest, kuid ei saa nõustuda, et kaebaja viibis selleks hetkeks ebaseaduslikult riigis juba ühe kalendripäeva. Samuti on mõnevõrra keeruline aru saada vastustaja mööndusest, et tegelik pooletunnine ajavahemik, keeldumise otsuse tutvustamise ja illegaali menetluse alustamise vahel, ei ole päris korrektne tõlgendus kui üks ööpäev kellaajaliselt, vaid kui alates 8. juuni 2022 üks kalendripäev alguse saanud juhtunu mõistes.
30.Kuna pärast 8. juunil 2022 pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamist puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks, sai talle teha samal päeval ka lahkumisettekirjutuse (õige ei olnud seejuures märkida, et ta oli viibinud ebaseaduslikult Eestis juba ühe kalendripäeva). VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 näeb ette, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et lahkumisettekirjutust ei saanud teha 8. juunil 2022, vaid lahkumisettekirjutuse oleks saanud teha alles 9. juunil 2022.
31.Vastustaja andis kaebajale kümnepäevase tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Ettekirjutuses märgiti, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 19. juunist 2022. Kaebaja kinnitas 8. juunil 2022 toimunud ärakuulamisel, et kümme päeva sobib hästi, ta peab internetiühenduse ja mõned asjad veel tühistama ning saab lahkuda (dtl 72).
32.VSS § 7 lg 2 sätestab, et kui lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, kohustatakse välismaalane Eestist lahkuma, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes
3-22-1320 sissesõidukeeldu. Seega tuli PPA-l teha kaebajale lahkumisettekirjutus tulenevalt VSS § 2 lg-st 1, § 3 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1. Lahkumisettekirjutus vastab ka VSS §-de 71 ja 72 nõuetele. Järelikult oli lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane. Seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (VSS § 9 lg 1) praeguses asjas ilmselgelt ei esinenud. Sissesõidukeeld
33.PPA kohaldas 8. juuni 2022. a ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 3.
34.VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vastavalt § 74 lg-tele 1, 3 ja 4 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Riigikohus on 27. juuni 2019. a otsuse nr 3-17-1927 p-s 25 märkinud, et sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus.
35.Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa p-dest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu (p 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (p 14).
36.Kaebaja leiab, et isegi kui kohus ei nõustu kaebajaga, et lahkumisettekirjutus on põhjendamatu, on põhjendamatu sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes, mistõttu tuleks ettekirjutus tühistada sissesõidukeeldu puudutavas osas. Kaebaja leiab, et PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel ebaõigesti teostanud kaalutlusõigust (HMS § 4 lg 2) ning rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust (HMS § 56). Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tuleks tühistada, kuivõrd PPA ei ole teostanud kaalutlusõigust. PPA leiab, et kuna VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega sissesõidukeeldu 3 aastaks, aga kuna PPA kohaldas sissesõidukeelu 3 kuuks, siis ilmselgelt on kaalutlusõigust rakendatud. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ja sellised kaalutlusi PPA hinnangul ei esinenud ning kaebaja ühtegi muud põhjust peale töötamise menetluse käigus välja ei toonud.
37.Sissesõidukeelu kohaldamise otsus eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33–34; 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16). Kuivõrd sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja kaalutlusotsus, siis on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud, kusjuures selle õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; Riigikohtu
1.oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 18).
3-22-1320
38.Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud (vt 8. juuni 2022. a küsitluse protokoll, dtl 70-73) ja asjaoludest tulenevalt pidas PPA proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 kuuks (s.o lühendada VSS § 7 lg-s 1 ettenähtud tähtaega 36 kuult 3 kuule). PPA küsitluse protokollist nähtuvad PPA selgitused kaebajale, et VSS kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutuse korral sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks, mida on õigus PPA-l vähendada. Kaebaja leidis, et tema hinnangul on 3 aastat sissesõidukeeldu liiga pikk – ta ei jäänud Eestisse teadlikult ebaseaduslikult viibima; ta teeb ärilist koostööd mitmete ettevõtetega nii Eestis kui teistes riikides; ta lahkub Eestis esimesel võimalusel, et täita PPA otsus. Selles samas protokollis on PPA kaebajale selgitanud, et arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei ole 3-aastane sissesõidukeeld proportsionaalne ja seda tuleb lühendada. PPA hinnangul on usutav, et isik ei jäänud riiki viibima ebaseaduslikult ning on senini teinud kõik seadusega kooskõlas, ning tal on Eestiga majanduslikud sidemed. Seetõttu on põhjendatud lühendada isikule kohaldatavat sissesõidukeeldu 3 kuuni. Kaebaja on tänanud ning ei ole täiendavaid vastuväiteid esitanud. Seega ei avaldanud kaebaja PPA-le menetluses mingeid selliseid asjaolusid, miks võiksid kaasa tuua sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.
39.Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalumisel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses põhjendanud. Vastustaja märkis otsuses, et võtab arvesse seda, et isikul on majanduslikud sidemed Eestiga ning on usutav, et ebaseaduslik viibimine polnud isiku tahtlik tegu. Samuti et isikul puuduvad igasugused varasemad rikkumised ning tema senine töötamine teises Eesti ettevõttes oli nõuetekohaselt vormistatud. PPA hinnangul humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine. Eeltoodud asjaolud on otsusest nähtuvalt loetud iseloomult kergendavaks, s.t need räägivad sissesõidukeelu lühendamise kasuks. Kohtule ei nähtu eelnevast tulenevalt kaalutlusõiguse rikkumist vastustaja poolt.
40.Ühtlasi märgib kohus, et välimaalasel puudub üldine põhiõigus Eestis viibimiseks, elamiseks ja töötamiseks. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et välismaalase soovi Eestis töötada ei saa pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks (Tartu Ringkonnakohtu
10.septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1926, p 15). Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.
41.Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 8. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256385 tühistamiseks. Menetluskulud ja muud selgitused
42.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
43.HKMS § 253 lg 3 ls 1 näeb ette, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Arvestades seda, et praegusel juhul jääb kaebus rahuldamata, tühistab kohus Tartu Halduskohtu 29. juuli 2022. a määrusega seatud esialgse
3-22-1320 õiguskaitse (peatada esialgse õiguskaitse korras PPA ettekirjutuse nr 1052256385 kehtivus kuni käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3 ls 3).
44.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2024 otsus Resolutsioon
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
3.Asendada otsuse Riigi Teatajas avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.