Korrakaitse › Vanglad

3-20-2214 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

2(7)

3-20-2214 Kaebaja paigutati 19.05.2020 ümber Viru Vanglasse vastavalt justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 5 lg 2 p-le 4 (06.01.2020 redaktsioon), mis sätestab, et kui paigutamiseks ei esine lõikes 1 sätestatud alust, paigutatakse kinnipeetav, kelle kohta ei ole rahvastikuregistrisse kantud elukohta Eestis, Viru Vanglasse. Täitmisplaan on vanglale täitmiseks kohustuslik. Kaebajal puudus ümberpaigutamise ajal kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu andmetel rahvastikuregistris elukoht. Kaebaja ümberpaigutamine viibis koroonaviiruse leviku tõttu. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat ning kinnipeetava ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut (vt Riigikohtu 14.02.2011 otsus nr 3-3-176-10). Kaebaja on 19.05.2020 intsidendi osas Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdi mõistetud KarS § 274 lg 2 p 4 alusel selle eest, et ta ähvardas ametikohustusi täitnud valvurit tervisekahjustuse tekitamisega. Otsus jõustus

XX.XX.XXXX.

Valvurid sisenesid pärast karguga ähvardamist kaebaja kambrisse, kaebaja oli enda WC-sse lukustanud ja keeldus väljumast. Kaebaja ei allunud korduvatele korraldustele vastupanu lõpetada. WC uks suruti, mitte ei löödud lahti, mille tagajärjel kaebaja komistas. Kuna kaebaja oli agressiivselt käitunud, tõstis valvur kaebaja istukile, hoides samal ajal tema kuklast kinni ning toetas põlvega seljale, et kaebaja ei saaks ametnikke vigastada, mispeale oli kaebaja nõus koostööd tegema ja ise püsti tõusma. Valvuri kinnitusel patsist tõmbamist jms ei olnud. Kark võeti ära igaks juhuks. Videosalvestiselt on näha, et kaebaja väljub kambrist omal jalal. Kambri WC uksel puudub lukk, kuid lukustamise all mõeldakse seda, et kinnipeetav barrikadeerib enda WC-sse näiteks seistes seljaga vastu seina ja pannes samal ajal jalad vastu ust või lükates jala ukse alumise ääre alla. Ei ole usutav, et kaebajat löödi uksega vastu selga, kuna uks avaneb seina vastu ja muust WC osast eemale. Kaebaja tervisekaardis puuduvad 19.05.2020 kanded ning vanglale teadaolevalt ta Tallinna Vangla meditsiinitöötaja poole pärast intsidenti ei pöördunud. Kogu 19.05.2020 toimunud intsidendi põhjustas kaebaja ise oma käitumisega ning puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajat oleks ähvardatud või tema suhtes liigset jõudu kasutatud ja talle kahju tekitatud. Kui kaebajat oleks tõepoolest tema kirjeldatud viisil koheldud, on vähetõenäoline, et kaebaja ei pidanud vajalikuks neid asjaolusid tuua välja kriminaalmenetluse käigus. Tallinna Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane.

3-20-2214 täitmisplaani § 5 lg 2 p 4 kohaselt paigutatakse kinnipeetav, kellel ei ole rahvastikuregistris elukohta ja kelle puhul ei esine lõikes 1 sätestatud alust, Viru Vanglasse. Vangla kinnitusel ei olnud kaebajal paigutamise ajal rahvastikuregistris elukohta märgitud. Tallinna Vangla direktori 18.05.2020 käskkirja nr 1-3/20/69 etapi nimekirjas toodu kinnitab vangla selgitatud paigutamise alust. Ka kohtule ei nähtu rahvastikuregistri järgset elukoha aadressi kaebaja Viru Vanglasse paigutamise ajal. Samuti ei nähtu asja materjalidest ühtki täitmisplaani §-s 5 toodud muud alust, mis oleks välistanud kaebaja paigutamise Viru Vanglasse. PS § 24 kohaldub kohtusüsteemile, mitte karistuse kandmisele ega kinnipeetava ümberpaigutamisele, mistõttu on see säte praeguse asja lahendamisel asjakohatu. Kinnipeetaval ei ole õigust valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat ning kinnipeetava paigutamine või ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Asjaolu, et kaebaja pidi tegema vanglast vabanedes pingutusi, sh kulutama ööbimiskohta jõudmiseks raha, on kinnipidamisasutusest vabanemisega kaasnev paratamatus. Seega ei ole kaebaja Viru Vanglasse ümberpaigutamisel tema õigusi või vabadusi erakordselt piiratud. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). Kohtule ei nähtu, et korraldus väljuda kambrist ja asuda ümberpaigutamisele oleks mõne haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud aluse tõttu olnud tühine. Kaebaja viide sellele, et vangla töökorraldusest tulenevalt ei olnud valvur pädev sellist korraldust andma, on sisepädevuse, mitte välispädevuse küsimus. Vaidlust ei ole, et Tallinna Vanglal on (välis)pädevus ümberpaigutamise korralduse andmiseks (täitmisplaani § 2 lg 1). Valvur täitis vangla direktori kehtivat käskkirja. Seega ei olnud valvuri korraldus tühine ja kaebajal tuli seda järgida. Kohtule ei nähtu ka, et korraldus kambrist väljumiseks ja ümberpaigutamisele asumiseks oleks olnud õigusvastane, kuivõrd korralduse aluseks olnud ümberpaigutamise käskkiri oli kehtiv ning seetõttu järgimiseks kohustuslik nii kaebajale kui ka vanglaametnikele. Kaebaja suhtes kehtiva käskkirja täitmisele suunamine ei ole sedavõrd keerukas või eriteadmisi nõudev toiming, et seda võiks teha üksnes peakorrapidaja. Mistahes õigusvastasus selle osas, milline ametnik andis kaebajale korralduse asuda käskkirja täitma, ei saanud kaebajale mittevaralist kahju tekitada. Kaebajal ei ole õigust valida, milline vanglaametnik temaga suhtleb. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajale selles osas kahju tekkinud. Kaebaja mõisteti Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdi KarS § 275 lg 2 p 4 järgi selles, et ta 19.05.2020 kella 08.00 paiku ähvardas kambris ametikohustusi täitnud valvurit tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohtu otsus on jõustunud XX.XX.XXXX, kusjuures Tallinna Ringkonnakohus ei rahuldanud XX.XX.XXXX otsusega kaebaja apellatsioonkaebust ja Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Maakohus on karguga ähvardamise osas kaebaja tegevuse faktilised asjaolud tuvastanud ja kohtul ei ole praeguse vaidluse kontekstis tõendeid, mille alusel asuda teistsugusele järeldusele. Terava otsaga kargu suunamine teise isiku suunas mõjub ähvardavalt ja tekitab teises isikus kartuse tervisekahjustuse tekitamise ees, seejuures on Tallinna Vangla esitatud videosalvestiselt näha, et kaebaja suudab liikuda ka ilma karguta. Valvuri selgitus, et vajadusel tuleb kaebaja transportimiseks kasutada jõudu ja sundi, ei ole õigusvastane ega saanud kaebaja inimväärikust alandada. Kinnipeetaval tuleb valvuri korraldustele alluda, kui need ei ole ilmselgelt tühised, ja seejuures tuleb arvestada, et korraldustele mitteallumise korral võib ametnik kasutada teenistusülesannete täitmiseks ja enda ohutuse tagamiseks füüsilist jõudu (VangS § 71 lg 2). Nimetatu on kinnipidamisasutuse julgeoleku tagamise eesmärgil vabadusekaotusliku karistuse kandmisega paratamatult kaasnev riive, mille intensiivsust oli kaebajal võimalik oma käitumisega mõjutada, s.o alludes 4(7)

3-20-2214 korraldustele ja käitudes rahulikult, ei ole eelduslikult vajadust kohaldada ka sundi. Arvestades eeltoodut ei käitunud valvur kaebajale kambrist väljumise korraldust andes ja järgnenud karguga ähvardamise intsidendi ajal kuni valvuri kambrist väljumiseni õigusvastaselt ega alandanud kaebaja inimväärikust, mistõttu ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Tallinna Vangla 09.02.2021 vastusest nähtuvalt ei ole kaebaja 19.05.2020 ega pärast seda pöördunud meditsiinitöötajate või ametnike poole tervisealaste kaebuste või pöördumistega, mida saaks 19.05.2020 intsidendiga siduda. Seda ei nähtu ka vastustaja esitatud kaebaja tervisekaardist. Viru Vangla 02.02.2021 vastuse kohaselt ei ole kaebaja Viru Vanglas viibides kaebustega meditsiiniosakonda pöördunud. Seega ei ole kaebajale vastustaja 19.05.2020 kohaldatud sunniga tervisekahjustuse tekitamine tõendatud, mistõttu tuleb kaebus jätta tervisekahju osas rahuldamata. Valvuri 20.01.2021 selgituste kohaselt ei allunud kaebaja uuesti kambrisse sisenemisel korraldustele ja hoidis WC ust kinni. WC uks suruti lahti, mille tagajärjel kaebaja komistas, kuna ei jõudnud ust enam kinni hoida. Vangla esitatud WC ukse fotodest nähtub, et uksel puudub link ja lukk või riiv ning ukselingi asemel on ukses ava. Seega, kui ametnikud olid sunnitud WC ukse jõuga avama, sai selle tingida ainult asjaolu, et kaebaja hoidis ust kinni. Samuti selgitas valvur, et kambrisse siseneti kilbiga, kuna kaebaja oli varasemalt agressiivselt käitunud. Seetõttu tõstis valvur kaebaja istukile, hoides samal ajal tema kuklast kinni ning toetas põlvega seljale, et kaebaja ei saaks ametnikke vigastada. Seepeale oli kaebaja nõus koostööd tegema ja ise püsti tõusma. Valvuri kinnitusel patsist tõmbamist jms ei olnud. Eelduslikult ei ole vanglaametnikul huvi ja vajadust ebaõigeid ütlusi anda. Vastustaja ei eita, et ametnik kasutas kaebaja istukile tõstmiseks jõudu, s.t istukile tõstes hoidis kinni kuklast samal ajal põlvega seljale toetades. Kohus ei välista, et nimetatud tegevus võib isikule, kes ei ole nõus ise püsti tõusma ja keda peab istukile tõstma, olla ebamugav ja tekitada ka mingil määral valu. Siiski ei saa kirjeldatud jõu kasutamist pidada ebaproportsionaalseks ega inimväärikust alandavaks. Vanglateenistuse ametnikul on teenistusülesannete täitmiseks ja enda ohutuse tagamiseks, sh olukorras, kus vahetult eelnevalt on ründega ametnikku ähvardatud, võimaliku ründe vältimiseks õigus jõudu kasutada. Kaebajal oli võimalus korraldusele alludes jõu kasutamist vältida. Püsiva tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisel võivad vanglaametnikud kasutada isiku õigusi riivavamaid meetmeid, et vältida mistahes osapoolele püsiva kahju tekkimist. Vangla esitatud videosalvestiselt on näha, kuidas kell 08.20 sisenevad kambrisse 4 ametnikku, kellest esimesel on käes kilp, viies jääb seisma ukse peale. Umbes minuti pärast ulatatakse uksest välja kilp ja umbes pool minutit hiljem kark. Kell 08.22 väljuvad üksteise järel kambrist 2 ametnikku ja paarkümmend sekundit hiljem astub kaebaja kambrist välja omal jalal, kõndides karguta. Videosalvestiselt ei nähtu, et kaebaja oleks ukse juurde või uksest välja lohistatud. Kõik isikud väljusid kambrist seljaga kambri poole, kõndides püstises asendis ja ühegi isiku käitumisest ei nähtu agressiivsust või ärritatust ega kaebaja patsist kinni hoides tema lohistamisele viitavat keha asendit (nt kummardamine, liikumine selg eest põlvedest kõverdatult vms). Seega ei ole tõendatud kaebaja patsist tirides kambri ukseni lohistamine ja sellega kaebaja inimväärikuse alandamine ja valu tekitamine. Arvestades, et korraldus kaebaja ümberpaigutamiseks Viru Vanglasse ning vastustaja ametnike tegevus kaebajale kambrist väljumiseks ja ümberpaigutamisele asumiseks korralduse andmisel ja kaebaja kambrist väljatoomisel olid õiguspärased, on täitmata kahju hüvitamise põhieeldus – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus – ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

5(7)

3-20-2214 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

https://rm.coe.int/16806f4023

6(7)

3-20-2214 oma kargu alumisest otsast kummist pehmenduse ära ja liikus valvur Y-le lähemale ja ütles: „Kurat ma võtan selle karguga su silma peast ära“ ning lõi karguga tugevalt vastu kambris olevat lauda. Y-l oli alust karta ähvarduse täide viimist süüdistatava agressiivse käitumise tõttu. Kohus luges süüdistatava süü tõendatuks kannatanu Y, tunnistajate C ja Q kriminaalmenetluses antud ütluste ning kaebaja kohtuistungil antud ütluste alusel. Maakohtu istungil kinnitas kaebaja, et võttis kargult pehmenduse ära, sest see käib kergelt ära, on seest tühi, sellega on hea silma peast välja torgata. Tegi seda naljaks. Oli nii närvis. Vahemaa oli vähemalt 2 meetrit. Enda rahustuseks lõi karguga vastu lauda. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast veenvalt, et kaebaja eiras ümberpaigutamise korraldust ning oli ametniku suhtes vägivaldne.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.