X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 19.05.2020 toimunud intsidendiga
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.06.2021. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtusse saabus 11.11.2020 X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 19.05.2020 toimunud intsidendiga. Kohus jättis kaebuse 17.11.2020 määrusega käiguta ja kohustas kaebajat esitama täiendavaid selgitusi kahju tekitanud tegevuse, kahjuhüvitise suuruse ja tervise kahjustamise kohta. Kaebaja selgitas 30.11.2020, et vaidlustab kogu 19.05.2020 toimingut ja palub kohtul määrata hüvitise suuruse kohtu äranägemisel.
2.Kaebuse põhjendused koos kaebaja täiendavate selgitustega:
1.Korrapidaja teatas 19.05.2020 kell 07.00 kaebajale, et ta viiakse Viru Vanglasse. Kaebajale ei öeldud eelmisel päeval, et ta peab järgmisel päeval etappi minema, kuigi seda tavaliselt öeldakse eelmisel õhtul kell 21.30-22.00 kambris asuva raadio kaudu. Kuna kaebaja pidi vabanema üheksa päeva pärast, ei olnud ta Viru Vanglasse viimisega nõus. Kaebajat ei tohi Euroopa vanglareeglistiku kohaselt ilma kaebajaga nõu pidamata üle viia teise vanglasse. Põhiseaduse § 24 keelab kaebaja tema tahte vastaselt seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse üleviimise.
2.Kell 07.40-07.45 teatati raadio kaudu, et tuleb peakorrapidaja. Kell 08.00 tormas kambrisse valvur ja võttis kohe sisse ründeasendi. Valvur karjus: ,Ma viin su vägisi, kui sa heaga tulla ei taha.“ Valvuril ei olnud mingit õigust kaebajat sinatada ja ähvardada. Samuti ei olnud valvuril õigust kaebajat kambrist välja kutsuda, selline õigus on ainult selle vahetuse üksuse korrapidajal. Kaebaja tõusis narilt, võttis rohkem enesekaitseks oma küünarkargu paremasse kätte, selle kummitotsik oli nii kulunud, et hakkas otsast ära kukkuma. Kaebaja võttis kummiotsiku vasakusse kätte ja toetas ter1(7)
vele jalale õlaga vastu nari redelit. Kaebaja märkas, et küünarkark meenutas püssitoru. Kaebaja suunas kargu valvuri poole ja ütles: „Kui mina oleksin vägivaldne, siis võtaksin sellega sul ühe silma välja!“ Kaebaja ei vehkinud karguga ja oli valvurist 4 meetri kaugusel, seega ei kujutanud ta valvurile ohtu. Kaebaja ei ole suuteline ilma tugikarguta liikuma. Seejärel lahkus valvur kambrist.
3.Seejärel läks kaebaja tualetti, kus ta sai WC uksega valusa löögi. Kuna kaebajal ei olnud karku käes, kukkus ta peaga vastu seina ja seejärel pikali. Siis surus sama valvur kaebajale põlvega selga ja väänas paremat kätt, kuna vasak käsi oli keha alla jäänud. Seejärel võttis valvur kaebaja patsist kinni, tõmbas kaebaja istukile, lohistas WC-st välja kambrisse ja kambrist edasi ukseni. Ukse juures käskis teine ametnik valvuril tegevuse lõpetada. Eelnev seadusevastane ja vägivaldne Viru Vanglasse üleviimine alandas kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist.
4.Viru Vanglasse üleviimine tekitas kaebajale kahju ka pärast vabanemist. Kaebaja pidi vabanedes kõndima haige jalaga rohkem kui 2 kilomeetrit, maksma rongipileti eest, ta jõudis Tallinnasse liiga hilja, et minna Mustamäe linnaosavalitsusse või sotsiaalkindlustusametisse. Seetõttu jäi ta ilma toidust ja majutusest aadressil xxxxxxxx.
5.Kaebaja mõisteti aga hiljem 19.05.2020 valvuri ähvardamise eest KarS § 274 lg 2 p 4 alusel süüdi ja karistati 1-aastase reaalse vangistusega.
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata:
1.Kaebaja paigutati 19.05.2020 ümber Viru Vanglasse vastavalt justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 5 lg 2 p-le 4 (06.01.2020 redaktsioon), mis sätestab, et kui paigutamiseks ei esine lõikes 1 sätestatud alust, paigutatakse kinnipeetav, kelle kohta ei ole rahvastikuregistrisse kantud elukohta Eestis, Viru Vanglasse. Täitmisplaan on vanglale täitmiseks kohustuslik. Kaebajal puudus ümberpaigutamise ajal kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu andmetel rahvastikuregistris elukoht. Kaebaja ümberpaigutamine viibis koroonaviiruse leviku tõttu. Kinnipeetaval puudub ka subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat ning kinnipeetava ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut (vt Riigikohtu 14.02.2011 otsus nr 3-3-1-76-10).
2.Kaebaja on 19.05.2020 intsidendi osas Harju Maakohtu 25.08.2020 otsusega kriminaalasjas nr XXXXX süüdi mõistetud KarS § 274 lg 2 p 4 alusel selle eest, et kaebaja ähvardas ametikohustusi täitnud valvurit tervisekahjustuse tekitamisega. Otsus jõustus 17.12.2020.
3.Valvurid sisenesid pärast karguga ähvardamist uuesti kaebaja kambrisse, kaebaja oli enda WC-sse lukustanud ja keeldus väljumast. Kaebaja ei allunud korduvatele korraldustele vastupanu lõpetada, WC uks suruti, mitte ei löödud lahti, mille tagajärjel kaebaja komistas. Kuna kaebaja oli agressiivselt käitunud, tõstis valvur kaebaja istukile hoides samal ajal tema kuklast kinni ning toetas põlvega seljale, et kaebaja ei saaks ametnikke vigastada, mispeale oli kaebaja nõus koostööd tegema ja ise püsti tõusma. Valvuri kinnitusel patsist tõmbamist jms ei olnud. Kark võeti talt ära igaks juhuks. Videosalvestiselt on ka näha, et kaebaja väljub kambrist omal jalal.
4.Kambri WC uksel puudub lukk, kuid lukustamise all mõeldakse seda, et kinnipeetav barrikadeerib enda WC-sse näiteks seistes seljaga vastu seina ja pannes samal ajal jalad vastu ust või lükates jala ukse alumise ääre alla. Ei ole usutav, et kaebajat löödi uksega vastu selga, kuna uks avaneb seina vastu ja muust WC osast eemale.
5.Kaebaja tervisekaardis puuduvad 19.05.2020 kanded ning vanglale teadaolevalt ta Tallinna Vangla meditsiinitöötaja poole peale intsidenti ei pöördunud.
6.Kogu 19.05.2020 toimunud intsidendi põhjustas kaebaja ise oma käitumisega ning puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajat oleks ähvardatud või tema suhtes liigset jõudu kasutatud ja talle kahju tekitatud. Kui kaebajat oleks tõepoolest tema kirjeldatud viisil koheldud, siis on vähetõenäoline, et kaebaja ei pidanud vajalikuks neid asjaolusid tuua välja kriminaalmenetluse käigus. Tallinna Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane.
2(7)
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus selgitas 17.02.2021 määruses, et kaebusega on hõlmatud 19.05.2020 ümberpaigutamise otsuse, 19.05.2020 valvuri antud korralduse ja 19.05.2020 vastustaja poolt vahetu sunni kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamine. Vanglale esitatud kahjunõudest ja kaebusest nähtub, et kaebaja ei olnud nõus ka enda Viru Vanglasse ümberpaigutamisega, kuid vastuses kahjunõudele ei ole vastustaja seda käsitlenud. Pooled ei ole kohtu eelnimetatud tõlgendusele vastu vaielnud.
5.Kohus ei kontrolli kaebaja väiteid, mis jäävad ajaliselt väljapoole 19.05.2020 intsidenti, sh on kaebaja 30.11.2020 kohtule selgitanud, et taotleb kahjuhüvitist seoses vangla 19.05.2020 tegevusega. Kaebaja ei ole väitnud, et tema inimväärikust alandas ja tervist kahjustas väidetav süüdistuse fabritseerimine või KarS § 274 lg 2 p 4 alusel süüdimõistmine. Seega ei käsitle kohus kaebaja algses kaebuses olevaid süüdistuse fabritseerimise, kaebaja süüdimõistmise ega muid ajaliselt väljapoole 19.05.2020 jäävaid sündmusi. Küll aga märgib kohus, et kaebaja väidetav süüdistuse fabritseerimine ja kaebaja süüdimõistmine KarS § 274 lg 2 p 4 alusel ei ole kaebajale väidetavalt 19.05.2020 tekkinud tagajärgedega – inimväärikuse alandamine ja tervisekahju tekitamine – põhjuslikus seoses. Väidetav süüdistuse fabritseerimine ja kaebaja süüdimõistmine toimusid hiljem, mistõttu ei saanud need tegevused 19.05.2020 kaebaja inimväärikust alandada ega tervist kahjustada. Samuti on tänaseks kriminaalasjas nr XXXXXX jõustunud nii esimese kui ka teise astme kohtuotsused kaebaja süüdimõistmise kohta, mis kinnitavad, et kaebajale esitatud süüdistus ei ole kunstlikult loodud ehk fabritseeritud. Juhul, kui kaebaja leiab, et talle on seoses 19.05.2020 toimunud intsidendi ja valvuri ähvardamisega seotud kriminaalmenetluses tekitatud kahju, tuleb tal kahju hüvitamist taotleda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS) toodud korras.
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema inimväärikust või kahjustanud tervist. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt rikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2).
7.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses 19.05.2020 kaebaja Viru Vanglasse transportimisele eelnenud kambris aset leidnud valvuri tegevusega, kuna alandas valvuri tegevus kambris ja tema kambrist välja viimisel alandas kaebaja inimväärikust, tekitas valu ja kahjustas tervist.
8.Kaebaja väitel ei olnud ta enda Viru Vanglasse viimisega nõus ja vanglal tuleb Euroopa vanglareeglistiku punkti 17.3 alusel enne kinnipeetava ümber paigutamist võimalusel kinnipeetavaga nõu pidada. Samuti rikuti põhiseaduse § 24, kuna kaebajat ei tohi tema tahte vastaselt seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse üle viia. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja Viru vanglasse paigutamine oli seaduslik. Kinnipeetava vastuvõtmiseks pädeva vangla sätestab täitmisplaan (vangistusseaduse (VangS) § 5 lg 1). Kaebaja paigutamise ajal kehtinud täitmisplaani1 § 5 lg 2 p 4 kohaselt paigutatakse kinnipeetav, kellel ei ole rahvastikuregistris elukohta ja kelle puhul ei esine lõikes 1 sätestatud alust, Viru Vanglasse. Vangla kinnitusel ei olnud kaebajal paigutamise ajal rahvastikuregistris elukohta märgitud. Kohtule esitatud Tallin1
https://www.riigiteataja.ee/akt/103012020018
3(7)
na Vangla direktori 18.05.2020 käskkirja nr 1-3/20/69 (dtl 82-83) etapi nimekirjas toodu kinnitab vangla selgitatud paigutamise alust. Ka kohtule ei nähtu rahvastikuregistri järgset elukoha aadressi kaebaja Viru Vanglasse paigutamise ajal. Samuti ei nähtu asja materjalidest ühtki täitmisplaani §-s 5 toodud muud alust, mis oleks välistanud kaebaja paigutamise Viru Vanglasse.
9.Kaebaja viidatud põhiseaduse § 24 kohaldub kohtusüsteemile, sh tagab lõige 1, et kohtuasjad jaotatakse seadusega kindlaksmääratud objektiivsete kriteeriumite vahel hoides ära kohtuasjade meelevaldse jagamise2. Põhiseaduse § 24 ei kohaldu karistuse kandmisele, ega kinnipeetava ümberpaigutamisele, mistõttu on see säte käesoleva asja lahendamisel asjakohatu. Kinnipeetaval ei ole õigust valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat ning kinnipeetava paigutamine või ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut (vt Riigikohtu 14.02.2011 otsus nr 3-3-1-76-10 p 2324). Seega ei saa ka ärakuulamata jätmine tingida käskkirja tühistamist, kuna sellise käskkirja osas ärakuulamine oleks vastuolus vangla julgeoleku tagamise vajadusega.
10.Seega oli kaebaja ümberpaigutamine õiguspärane, mistõttu tuleb kahjunõue seoses ümberpaigutamisega jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole väitnud ka kahju tekitamist õiguspärase haldusaktiga RVastS § 16 alusel, mis näeb ette varalise kahju hüvitamise, kui kahju on tekitatud õiguspärase, kuid isiku õigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusaktiga. Asjaolu, et kaebaja pidi tegema vanglast vabanedes pingutusi, sh kulutama ööbimiskohta jõudmiseks raha, on kinnipidamisasutusest vabanemisega kaasnev paratamatu riive. Niisamuti oleks kaebajal tulnud ka Tallinna Vanglast vabanedes ise korraldada enda ööbimiskohta jõudmine ja linnaosavalitsusse või sotsiaalkindlustusametisse õigeaegne jõudmine ei oleks olnud garanteeritud. Seega ei ole kaebaja Viru Vanglasse ümberpaigutamisel tema õigusi või vabadusi erakordselt piiratud.
11.Kaebaja väitel ei olnud kambrisse tulnud valvuril õigust anda kaebajale korraldust kambrist väljuda ja ümberpaigutamisele asuda. Sellise korralduse võib anda ainult peakorrapidaja. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14; 14. novembri 2012. a otsus haldusasjas nr 33-1-44-12, p 17). Kohtule ei nähtu, et korraldus väljuda kambrist ja asuda ümberpaigutamisele oleks mõne HMS § 63 lõikes 2 sätestatud aluse tõttu olnud tühine. Kaebaja viide sellele, et vangla töökorraldusest tulenevalt ei olnud valvur pädev sellist korraldust andma, on sisepädevuse, mitte välispädevuse küsimus. Vaidlust ei ole, et Tallinna Vanglal on (välis)pädevus ümberpaigutamise korralduse andmiseks (Täitmisplaani § 2 lg 1). Sisepädevuse rikkumine võib olla õigusvastasuse, küll aga mitte tühisuse aluseks. Valvur täitis vangla direktori kehtivat käskkirja. Seega ei olnud valvuri korraldus tühine ja kaebajal tuli seda järgida.
12.Kohtule ei nähtu ka, et korraldus kambrist väljumiseks ja ümberpaigutamisele asumiseks oleks olnud õigusvastane, kuivõrd korralduse aluseks olnud ümberpaigutamise käskkiri oli kehtiv ning seetõttu järgimiseks kohustuslik nii kaebajale kui ka vanglaametnikele. Kohus ei pea vajalikuks kontrollida eraldiseisvalt sisepädevuse rikkumist, kuivõrd sisepädevuse rikkumine saaks kaasa tuua korralduse õigusvastasuse üksnes siis, kui vangla ametnikel (valvuril ja peakorrapidajal) on oluliselt erinevad teadmised, kogemused ja kvalifikatsioon kaebajale suuniste andmisel. Kaebajale kehtiva käskkir2
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 24 komm 1. Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3495/paragrahv_24
4(7)
ja täitmisele suunamine ei ole sedavõrd keerukas või eriteadmisi nõudev toiming, et seda võiks teha üksnes peakorrapidaja. Mistahes õigusvastasus selle osas, milline ametnik andis kaebajale korralduse asuda käskkirja täitma, ei saanud kaebajale mittevaralist kahju tekitada. Kaebajal ei ole õigust valida, milline vanglaametnik temaga suhtleb. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajale selles osas kahju tekkinud.
13.Kaebaja väitel ähvardas valvur pärast kell 08.00 kambrisse sisenemist kaebajat, et viib ta vägisi, kui kaebaja heaga ei tule. Kaebaja võttis kargu enesekaitseks, eemaldas kummiotsiku, sest see oli nii kulunud, et hakkas ära kukkuma. Kaebaja ei soovinud valvurit ähvardada ega vehkinud karguga. Kaebaja oli valvurist nelja meetri kaugusel ega kujutanud endast valvurile ohtu. Kaebaja ei ole ilma karguta võimeline isegi liikuma.
14.Kaebaja mõisteti Harju Maakohtu 25.08.2020 otsusega kriminaalasjas nr XXXXXX (dtl 52-65) süüdi KarS § 275 lg 2 p 4 järgi selles, et ta 19.05.2020 kella 08.00 paiku ähvardas kambris ametikohustusi täitnud valvurit tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohtu otsus on jõustunud 17.12.2020, kusjuures Tallinna Ringkonnakohus ei rahuldanud 19.10.2020 otsusega kaebaja apellatsioonkaebust ja Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Kaebaja vehkis maakohtu otsuse kohaselt karguga valvuri suunas, võttis kargu alumisest otsast kummist pehmenduse ära, liikus valvurile lähemale ja ütles: „Kurat ma võtan selle karguga sul silma peast ära,“ ning lõi karguga tugevalt vastu kambris olevat lauda (lk 4-5). Kohtuotsuse kohaselt kinnitavad kaebaja süüd kannatanu ütlused ja käitumine intsidendi ajal ja pärast seda ning kahe tunnistaja ütlused (lk 5-7). Samale järeldusele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 19.10.2020 otsuses. Maakohus on karguga ähvardamise osas kaebaja tegevuse faktilised asjaolud tuvastanud ja kohtul ei ole praeguse vaidluse kontekstis tõendeid, mille alusel asuda teistsugusele järeldusele. Asjaolu, et kaebaja enda väitel ei vehkinud karguga või et ohtu ei olnud, kuna kaebaja ei ole ilma karguta väidetavalt võimeline liikumagi, ei ole kooskõlas maakohtu tuvastatuga. Kohus nõustub, et terava otsaga kargu suunamine teise isiku suunas mõjub ähvardavalt ja tekitab teises isikus kartuse tervisekahjustuse tekitamise ees, sj on Tallinna Vangla esitatud videosalvestiselt (vastustaja 25.01.2021 lisa 6) näha, et kaebaja suudab ka ilma karguta liikuda.
15.Valvuri selgitus, et vajadusel tuleb kaebaja transportimiseks kasutada jõudu ja sundi, ei ole õigusvastane ega saanud kaebaja inimväärikust alandada. Kinnipeetaval tuleb valvuri korraldustele alluda, kui need ei ole ilmselgelt tühised, ja seejuures tuleb arvestada, et korraldustele mitteallumise korral võib ametnik kasutada teenistusülesannete täitmiseks ja enda ohutuse tagamiseks füüsilist jõudu (VangS § 71 lg 2). Nimetatu on kinnipidamisasutuse julgeoleku tagamise eesmärgil vabadusekaotusliku karistuse kandmisega paratamatult kaasnev riive, mille intensiivsust oli kaebajal võimalik oma käitumisega mõjutada, s.o alludes korraldustele ja käitudes rahulikult ei ole eelduslikult vajadust kohaldada ka sundi.
16.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et valvur ei käitunud kaebajale kambrist väljumise korraldust andes ja järgnenud karguga ähvardamise intsidendi ajal kuni valvuri kambrist väljumiseni õigusvastaselt ega alandanud kaebaja inimväärikust, mistõttu ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud.
17.Kaebaja väidab, et uuesti kambrisse sisenedes löödi ta WC uksega pikali, väänati tema paremat kätt, suruti põlvega seljale, tõsteti patsist kinni võttes istukile ja lohistati kuni kambri ukseni. Sellega tekitati kaebajale valu, alandati inimväärikust ja tekitati tervisekahju.
18.Kaebaja ei ole 19.05.2020 intsidendi osas vanglate meditsiinitöötajate poole pöördunud. Tallinna Vangla 09.02.2021 vastusest nähtuvalt ei ole kaebaja 19.05.2020 ega pärast seda pöördunud meditsiinitöötajate või ametnike poole tervisealaste kaebuste või pöördumistega, mida saaks 19.05.2020 5(7)
intsidendiga siduda. Kohtule ei nähtu viiteid intsidendiga seotud tervisekahjustustele ka vastustaja esitatud kaebaja tervisekaardist (dtl 1364-1366). Viru Vangla 02.02.2021 vastuse kohaselt ei ole kaebaja Viru Vanglas viibides kaebustega meditsiiniosakonda pöördunud ja kohtule ei nähtu 19.05.2020 intsidendiga seotud tervisekahjustuse tekkimist ka edastatud tervisekaardilt, sh puuduvad tervisekaardi kohaselt nähtavad kehavigastused (dtl 1361). Seega ei ole kaebajale vastustaja 19.05.2020 kohaldatud sunniga tervisekahjustuse tekitamine tõendatud, mistõttu tuleb kaebus jätta tervisekahju osas rahuldamata.
19.Valvuri 20.01.2021 selgituste kohaselt (dtl 74) ei allunud kaebaja uuesti kambrisse sisenemisel korraldustele ja hoidis WC ust kinni. WC uks suruti lahti, mille tagajärjel kaebaja komistas, kuna ei jõudnud ust enam kinni hoida. Kohtule nähtub vangla esitatud WC ukse fotodest, et uksel puudub link ja lukk või riiv ning ukselingi asemel on ukses ava (dtl 75-76). Seega, kui ametnikud olid sunnitud WC ukse jõuga avama, sai selle tingida ainult asjaolu, et kaebaja hoidis ust kinni. Vastasel juhul oleksid ametnikud saanud ise ukse ilma jõudu kasutamata avada.
20.Samuti selgitas valvur, et kambrisse siseneti kilbiga, kuna kaebaja oli varasemalt agressiivselt käitunud. Seetõttu tõstis valvur kaebaja istukile, hoides samal ajal tema kuklast kinni ning toetas põlvega seljale, et kaebaja ei saaks ametnikke vigastada. Seepeale oli kaebaja nõus koostööd tegema ja ise püsti tõusma. Valvuri kinnitusel patsist tõmbamist jms ei olnud. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Eelduslikult ei ole vanglaametnikul huvi ja vajadust ebaõigeid ütlusi anda. Vastustaja ei eita, et ametnik kasutas kaebaja istukile tõstmiseks jõudu, s.t istukile tõstes hoidis kinni kuklast samal ajal põlvega seljale toetades. Kohus ei välista, et nimetatud tegevus võib isikule, kes ei ole nõus ise püsti tõusma ja keda peab istukile tõstma, olla mõnevõrra ebamugav ja tekitada osaliselt ka mingil määral valu. Siiski ei saa kirjeldatud jõu kasutamist, arvestades, et kaebaja oli vahetult enne valvurit karguga ähvardanud ja takistas WC ukse avamist, pidada ebaproportsionaalseks ega inimväärikust alandavaks. Vanglateenistuse ametnikul on teenistusülesannete täitmiseks ja enda ohutuse tagamiseks, sh olukorras, kus vahetult eelnevalt on ründega ametnikku ähvardatud, võimaliku ründe vältimiseks, õigus jõudu kasutada. Kaebajal oli võimalus korraldusele alludes jõu kasutamist vältida. Kaebaja kirjeldust arvestades ei olnud kasutatud jõud ebaproportsionaalne kaebajast lähtuvat ohtu kaaludes. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja ei ähvardanud ajutise tervisekahjustuse (hematoom vms) tekitamisega, vaid silma kaotamist ei ole kohtule teadaolevalt võimalik ka tagasi pöörata. Püsiva tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisel võivad vanglaametnikud kasutada ka isiku õigusi riivavamaid meetmeid, et vältida mistahes osapoolele püsiva kahju tekkimist. Vangla esitatud videosalvestiselt on näha, kuidas kell 08.20 sisenevad kambrisse 4 ametnikku, kellest esimesel on käes kilp, viies jääb seisma ukse peale. Umbes minuti pärast ulatatakse uksest välja kilp ja umbes pool minutit hiljem kark. Kell 08.22 väljuvad üksteise järel kambrist 2 ametnikku ja paarkümmend sekundit hiljem astub kaebaja kambrist välja omal jalal, ilma karguta kõndides. Videosalvestiselt ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks ukse juurde või uksest välja lohistatud. Kõik isikud väljusid kambrist seljaga kambri poole, kõndides püstises asendis ja ühegi isiku käitumisest ei nähtu agressiivsust või ärritatust ega kaebaja patsist kinni hoides tema lohistamisele viitavat keha asendit (nt kummardamine, liikumine selg eest põlvedest kõverdatult vms). Seega ei ole ka tõendatud kaebaja patsist tirides kambri ukseni lohistamine ja sellega kaebaja inimväärikuse alandamine ja valu tekitamine.
21.Arvestades, et korraldus kaebaja ümberpaigutamiseks Viru Vanglasse on õiguspärane, vastustaja ametnike tegevus kaebajale kambrist väljumiseks ja ümberpaigutamisele asumiseks korralduse and6(7)
misel ning kaebaja kambrist väljatoomisel oli õiguspärane, on täitmata kahju hüvitamise põhieeldus – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus – ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis kaebuse rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.