Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-298 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaitseressursside Amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Riigikaitseliste sundkoormiste talumise kohustus on osa PS §-st 124 tulenevast riigikaitses osalemise kohustusest ning sundkoormiste eesmärk on tagada riigile riigikaitseks vajalikud vahendid olukorras, kus riigil endal puuduvad riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu ennetamiseks või tõrjumiseks sobilikud vahendid ja varud ning nende kasutuselevõtmine ei ole tagatud ka tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Sundkoormiste määramine toimub koondkava alusel ning selles ei ole sundkoormistega koormatavate sõidukite tehnilisi nõudeid detailselt kirjeldatud. Vaidlusaluse sõiduki tehnilised omadused (värv, mootori võimsus, kasutatava 2(8)

3-21-298 kütuse liik) ei välista sundkoormise määramist. Sundkoormiste esemeks olevad sõidukid ei pea olema militaarotstarbeliselt ehitatud ning logistiliseks toeks sobivad kõik N3 kategooria sõidukid. Seadusest ei tulene vajadust sundkoormise määramise otsuses märkida, kes võib olla potentsiaalne sissetungija. Sundkoormisest tulenev õiguste ja vabaduste piiramine ning adressaadile pandav kohustus kehtestatakse alles riigikaitseliste sundkoormiste seaduse (RKSKS) § 4 alusel tehtavas sundkoormise täitmise otsuses, mitte sundkoormise määramisel. Liisingulepingu esemeks oleva vara puhul riivab sundkoormise määramine liisinguvõtja õigusi, sest sundkoormise täitmisel kaotab ta võimaluse vara kasutada. Sõjaseisukord ja sundkoormise täitmisele pööramine on üldjuhul käsitatav vääramatu jõuna võlaõigusseaduse § 103 lg-te 2 ja 3 tähenduses, mis annab liisinguvõtjale võimaluse jätta sundkoormise täitmise ajal omapoolsed lepingulised kohustused täitmata. Sundkoormise määramine liisinguvõtjale kui otsesele valdajale on põhjendatud ka praktilistel kaalutlustel, sest liisingsõiduk on liisinguvõtja valduses, vara sundkasutusse andmise nõudmine liisinguandjalt tooks kaasa viivituse. Sundkoormise määramine ei ole vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga ning asjaolu, et äriühingu juhiks (sh sõiduki autojuhiks) on Venemaa Föderatsiooni kodakondsust omav isik, ei takista sundkoormise määramist. Informatsioon selle kohta, kui palju on Eestis mingisuguse kategooria sõidukeid ja kui palju sõidukeid on vastustaja sundkoormanud, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest Kaitseväe jaoks on oluline, et soovitud sõiduk oleks vajalikus piirkonnas. Vastustaja on esitanud Transpordiametilt saadud andmed, mille kohaselt on Eestis N2 kategooria sõidukeid kokku 1298, N2G kategooria sõidukeid 86 ja N3G kategooria sõidukeid 306, kusjuures paljud neist on Kaitseväe vajadusteks ka juba koormatud. Seetõttu oli Harju maakonnas vajadus hinnata lisaks koondkavas nimetatud põhivalikule ka sobivaid alternatiivvalikus olevaid sõidukeid. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse ka seda, et kaebaja näol on tegemist majanduslikult aktiivse tegutseva ettevõtjaga, kelle kasutuses on kokku 10 N3 kategooria sõidukit.

3-21-298 et kaebaja sõiduki koormamine on koondkavas nimetatud ülesande täitmiseks vajalik ja vältimatu, ei ole seda asjaolu vaja kontrollida ka kohtumenetluses. Vastustaja esitas 27.04.2021 menetlusdokumendi lisana 4 Transpordiametilt saadud andmed, mille kohaselt on kuni 15 aasta vanuseid N2G ja N3G kategooriatesse kuuluvaid sõidukeid ehk maastikuvõimekusega veoautosid Eestis registrisse kantud kokku 392. Seega on ilmne, et koondkavas nimetatud ülesande täitmiseks on vajalik koormata ka N2 ja N3 kategooriatesse kuuluvaid sõidukeid. Koondkavast ega seadusest ei tulene, et N3 kategooria sõidukite koormamine oleks lubatav või otstarbekas n-ö viimase võimalusena. See, et sõidukitele sundkoormiste määramisel on seatud teatud vanusepiir (vastustaja väitel 15 aastat), on samuti mõistlik. RKSKS-st tulenevalt on sõiduki omanikul või kasutajal üldine kohustus taluda riigikaitselise sundkoormise määramist ning seda saaks põhimõtteliselt vaidlustada üksnes kas põhjusel, et konkreetse sõiduki sundkoormisega koormamine on meelevaldne ehk sõiduk ilmselgelt ei ole riigikaitseliste ülesannete täitmiseks sobiv, või põhjusel, et sundkoormise määramise otsustanud haldusorgan ei ole arvesse võtnud mingisuguseid konkreetset sõidukit või selle omanikku või kasutajat iseloomustavaid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt on sõidukile sundkoormise määramine konkreetse isiku jaoks ebaproportsionaalne. Praegusel juhul selliseid sundkoormise määramist välistavaid asjaolusid ei esine. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaidlusalune sõiduk ei ole tehniliste omaduste poolest Kaitseväe vajadusteks sobiv. Vastustaja on õigesti selgitanud, et riigikaitselised vajadused, mille täitmiseks sundkoormisi määratakse, on väga erinevad. Need ei piirdu üksnes lahingutegevuses osalemisega, vaid hõlmavad ka erinevaid logistilisi toetustegevusi, milleks kasutatavad sõidukid ei pea tingimata olema maastikuvõimekusega ega kaitsevärvides, nagu leiab kaebaja. Ilmselgelt põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et sõjaseisukorras ei ole võimalik hankida vaidlusaluse sõiduki jaoks sobivat kütust. Selles osas piisab vastustaja kinnitusest, et vajalike ressursside olemasolu on tagatud ning ühelgi juhul ei pea vastustaja hakkama põhjendama seda, kust vastav kütus hangitakse või kui palju või kus vastavat varu hoitakse. Vastustajale on tsiviiltoetuse registri kaudu teada, millist kütust vajatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korral sundkasutusse võetavate sõidukite kasutamiseks ning võib eeldada, et vastav kütusevaru või toimivad hankekanalid on riigikaitse planeerimisel ette nähtud. Kokkuvõttes ei ole kahtlust selles, et vaidlusalune sõiduk leiab vajadusel rakendust riigikaitselise ülesande täitmisel ja seega ei saa selle sõiduki tehnilistest omadustest tulenevalt väita, et sundkoormise määramine on meelevaldne. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, kes on potentsiaalne sissetungija. Vastustaja märgib õigesti, et ühestki õigusaktist ei tulene, et see oleks küsimus, mida on vaja sõidukile sundkoormise määramisel käsitleda. Kuivõrd sundkasutuse sisuks on isiku kohustus anda teatud tingimuse saabumisel üle sõiduki valdus, on põhjendatud otsuse adresseerimine isikule, kelle valduses on sõiduk. Sõiduki puhul tuleb eeldada, et sõiduk on registreerimistunnistusele kantud vastutava kasutaja valduses, mistõttu on sõiduki valduse üle andmise kohustuse kandjaks just vastutav kasutaja, mitte sõiduki omanik, seda eelkõige olukorras, kus sõiduk on vastutava kasutaja valduses liisingulepingu alusel. Otsuse adressaadiks on kaebaja kui Eestis registreeritud juriidiline isik. Juriidilise isiku õiguste ja kohustuste maht ei sõltu sellest, millise riigi kodanikud kuuluvad selle juhtorganitesse või töötajate hulka. Seega asjaolu, et kaebaja juhataja või töötajad on välisriigi kodanikud, ei mõjuta sundkoormise määramise õiguspärasust. Sundkoormise määramise otsusega ei panda kaebaja juhatajale ega ühelegi töötajale isiklikku kohustust osaleda riigikaitses, mis võiks olla vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga. RKSKS § 26 lg-st 3 tulenev õigus rakendada 4(8)

3-21-298 sundkoormatud sõiduki juhti, otsustatakse eraldi sundkoormise täitmisele pööramisel. Sõiduki juriidilisest isikust vastutava kasutaja kohustus toimetada sundkoormatud sõiduk sõjaseisukorra väljakuulutamisel kindlaksmääratud kohta ei pane ühelegi välisriigi kodanikule kohustust osaleda riigikaitses. Sõidukile sundkoormise määramise võimalus on seadusega ette nähtud, mistõttu ei saa rääkida varjatud maksustamisest. See, et teatud isikutel on seadusest tulenevad varalised kohustused riigi ees suuremad kui teistel, ei ole PS-ga vastuolus. Riigikaitseliste sundkoormiste määramise alus ja üldised põhimõtted on RKSKS-s sätestatud piisaval määral selleks, et seadus vastaks selles osas PS § 113 nõuetele. Nõustuda ei saa kaebaja väidetega uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Vaidlusaluse sõiduki tunnused, sh tehnilised parameetrid on vastustaja välja selgitanud ja nende osas pole vaidlust. Vastustaja ei pidanud välja selgitama seda, milliste ülesannete täitmiseks täpselt on võimalik vaidlusalust sõidukit kasutada. Kaebajale tagati ka ärakuulamisõigus – talle teatati menetluse alustamisest vastustaja 29.10.2020 kirjas nr 14-3/6723 ning anti võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväited. Asjaolu, et vastustaja pidas kaebaja vastuväiteid põhjendamatuks, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastustaja on kõik asjas tähtust omavad asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitanud. Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt selgitanud, et piirdub sundkasutuse määramisel kuni 15 aasta vanuste sõidukitega, väldib majandusraskustes olevate isikute sõidukite koormamist ning sõiduki koormamist juhul, kui tegemist on ettevõtja ainsa sõidukiga. Kuigi neid kaalutlusi ei ole vaidlustatud otsuses nimetanud, saab usutavaks pidada, et neist lähtuti. Need kaalutlused on mõistlikud. Vastustaja võttis arvesse konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(8)

3-21-298 Vaidlustatud otsusest tulenevalt on selle adressaadiks ka AM, kellel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Vastustaja otsus on vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga ega arvesta asjaoluga, et kohustatud äriühingu juhiks, sh sõiduki autojuhiks, võib olla Venemaa Föderatsiooni kodakondsust omav isik. Sõiduki riigi kasutusse andmine tähendaks kaebaja jaoks täiendavat maksustamist, kuna sundkoormise määramine toob kaasa lisakulu (sõiduki tehniline kontroll, riigile üleandmiseks valmisoleku tagamine, autojuhi kättesaadavus). Mistahes varjatud maksustamine ei ole lubatud. Halduskohus ei ole andnud hinnangut kaebaja väitele, et haldusmenetluse erinevatel etappidel väljastas vastustaja kaebajale vasturääkivaid dokumente ega käitunud kooskõlas hea halduse põhimõttega. Vaidlustatud otsus tuleb tühistada juba ainuüksi põhjusel, et vastustaja on alles kohtumenetluses selgitanud, et piirdub sundkasutuse määramisel kuni 15 aasta vanuste sõidukitega, väldib majandusraskustes olevate isikute sõidukite koormamist ning sõiduki koormamist juhul, kui tegemist on ettevõtja ainsa sõidukiga. Kohtutoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja või kohus oleks andnud hinnangu kaebaja majandusseisundile. Kohtuotsus peab rajanema eelkõige tõenditel, mitte „elulisel usutavusel“.

6(8)

3-21-298 on kehtiv tehniline ülevaatus ja liikluskindlustus. Seega ei pea paika ka väide, nagu puuduksid tõendid selle kohta, et vastustaja oleks andnud hinnangu OÜ RGR Metall majandusseisundile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

rahuldamiseks.

Vastuseks

3-21-298 5 ja § 88 lg 5), on määrus dokumendile juurdepääsu piirangu seadmise osas siiski õiguspärane. Halduskohus on määruses õigesti viidanud, et koondkava lisa 1 on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 6 alusel ning kaebajal ei ole oma õiguste kaitseks vaja tutvuda koondkava terviktekstiga, vaid piisab võimalusest tutvuda selle osaga, mis puudutab konkreetselt vaidluse all olevat sõidukiliiki. Seda on kaebajale võimaldatud. Ülejäänud osas kajastab dokument muid ressursse, mida Kaitseväel ei ole sõjalise riigikaitsega seotud ülesannete täitmiseks piisavalt ja millega seotud vajaduse on Vabariigi Valitsus otsustanud rahuldada riigikaitseliste sundkoormiste seadmise teel. Dokument annab teavet Kaitseväe võimekuse ja varustatuse kohta, mille teadmiseks puudub kaebajal põhjendatud vajadus.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.