Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 7. mai 2021, Tallinn 3-21-298
Haldusasi
OÜ RGR Metall kaebus Kaitseressursside Ameti 14. detsembri 2020. otsuse nr 14-5/1767 ja 14. jaanuari 2021 vaideotsuse nr 143/20/8160 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ RGR Metall Esindajad: v.adv Andres Aavik ja v.adv Yulia Zaitseva Vastustaja: Kaitseressursside Amet Esindajad: Kaire Kiviselg, Alo Aulik
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ RGR Metall kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. juunil 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
Vastustaja määras 14. detsembril 2020 otsusega nr 14-5/1767 riigikaitselise sundkoormise (sundkasutuse) N3 kategooria sõidukile SCANIA P220 (registreerimisnumber 059 DBY, edaspidi „vaidlusalune sõiduk“), mille vastutavaks kasutajaks on registreerimistunnistuse kohaselt kaebaja, kes kasutab sõidukit liisingulepingu alusel. Otsuses on märgitud, et asjaomane sõiduk tuleb sõjaseisukorra väljakuulutamisel toimetada Tallinnas aadressile Tööstuse tn 54. 14. jaanuari 2021 vaideotsusega 143/20/8160 jättis vastustaja rahuldamata kaebaja vaide.
2.Kaebaja esitas 10. veebruaril 2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vastustaja 14. detsembri 2020 otsuse nr 14-5/1767 ja 14. jaanuari 2021 vaideotsuse tühistamist. Esiteks leiab kaebaja, et vaidlusalune sõiduk ei vasta oma tehniliste omaduste poolest Kaitseväe vajadustele: see on valget värvi ja seega kergesti hävitatav, 162 kW võimsusega mootori tõttu on see sisuliselt kasutatav ainult asfaldil ning see ei võimalda sujuvat sõitu raskesti läbitavatel teepindadel. Kaebaja hinnangul on ebarealistlik hankida
-1-
sõjaseisukorra ajal vaidlusaluse sõiduki kasutamiseks vajalikku EURO VI kütust. Teiseks heidab kaebaja ette, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks on peetud vajalikuks just vaidlusaluse sõiduki koormamist, kuigi riigikaitseliste sundkoormiste koondkava kohaselt kuuluvad N3 kategooria sõidukid alternatiivvalikusse, mitte põhivalikusse, kuhu kuuluvad maastikuvõimekusega N2G ja N3G kategooriate sõidukid1. Sisuliselt leiab kaebaja, et vastustaja peab tõendama, et sobivamaid sõidukeid, mida sundkasutusega koormata, ei ole piisavalt. Siinkohal leiab kaebaja, et vaidlustatud otsus ei ole kontrollitav, kuna kaebajale ei ole kättesaadav eelnimetatud koondkava2. Kolmandaks märgib kaebaja, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, kes on potentsiaalne sissetungija Eestisse. Neljandaks on sõiduki sundkasutusega koormamise näol kaebaja hinnangul tegemist varjatud maksustamisega, mis on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Kaebaja osutab sellele, et sundkoormise määramisega kaasnevad talle täiendavad lisakulud, kuna ta peab tagama sõiduki nõuetekohasuse ja olema võimeline selle mistahes ajal riigile üle andmiseks. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus vastuolus ka tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooniga, kuna ei arvesta asjaoluga, et kohustatud äriühingu juhiks on Venemaa kodanik ning kaebaja töötajate hulgas on vaid kaks Eesti kodanikust autojuhti, kes sõidavad muude sõidukitega. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsusega sisuliselt pandud riigikaitses osalemise kohustus välisriigi kodanikule. Kaebaja leiab samuti, et vaidlustatud otsus on vastuolus hea halduse põhimõttega, kuna selle tegemisel on eiratud uurimispõhimõtet ja otsus on ebapiisavalt põhjendatud, samuti ei ole tagatud nõuetekohaselt ärakuulamisõigust.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, selgitades, et riigikaitseliste sundkoormiste talumise kohustus on osa põhiseaduse §-st 124 tulenevast riigikaitses osalemise kohustusest ning sundkoormiste eesmärk tagada riigile riigikaitseks vajalikud vahendid olukorras, kus riigil endal puuduvad riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu ennetamiseks või tõrjumiseks sobilikud vahendid ja varud ning nende kasutuselevõtmine ei ole tagatud ka tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Vastustaja selgitab, et sundkoormiste määramine toimub koondkava alusel ning selles ei ole sundkoormistega koormatavate sõidukite tehnilisi nõudeid väga detailselt kirjeldatud. Vastustaja hinnangul ei välista vaidlusaluse sõiduki tehnilised omadused (värv, mootori võimsus, kasutatava kütuse liik) sundkoormise määramist. Vastustaja rõhutab, et sundkoormiste esemeks olevad sõidukid ei pea olema militaarotstarbeliselt ehitatud ning logistiliseks toeks sobivad kõik N3 kategooria sõidukid. Vastustaja leiab, et seadusest ei tulene vajadust sundkoormise määramise otsuses märkida, kes võib olla potentsiaalne sissetungija. Samuti selgitab vastustaja, et sundkoormisest tulenev õiguste ja vabaduste piiramine ning adressaadile pandav kohustus kehtestatakse alles riigikaitseliste sundkoormiste seaduse (edaspidi „RKSKS“) § 4 alusel tehtavas sundkoormise täitmise otsuses, mitte pelgalt sundkoormise määramisel. Vastustaja leiab samuti, et liisingulepingu esemeks oleva vara puhul riivab sundkoormise määramine eelkõige liisinguvõtja, mitte liisinguandja õigusi, sest sundkoormise täitmisel kaotab esimene neist võimaluse vara kasutada. Vastustaja selgitab, et sõjaseisukord ja sundkoormise täitmisele pööramine on üldjuhul käsitletav vääramatu jõuna võlaõigusseaduse § 103 lõigete 2 ja 3 tähenduses, mis annab liisinguvõtjale võimaluse jätta sundkoormise täitmise ajal omapoolsed lepingulised kohustused täitmata. Vastustaja osundab, et sundkoormise määramine liisinguvõtjale kui otsesele valdajale on põhjendatud ka praktilistel kaalutlustel, sest liisingsõiduk on liisinguvõtja valduses, vara sundkasutusse andmise nõudmine liisinguandjalt tooks kaasa viivituse. Vastustaja hinnangul ei ole sundkoormise määramine tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga vastuolus ning asjaolu, et äriühingu juhiks (sh sõiduki autojuhiks) on Vene kodakondsust omav isik, ei takista sundkoormise määramist. Vastustaja leiab, et informatsioon selle kohta, kui palju Eestis mingisuguse kategooria sõidukeid on ja kui palju sõidukeid on vastustaja sundkoormanud, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest Kaitseväe
20.aprilli 2021 menetlusdokumendis esitas kaebaja taotluse nõuda Transpordiametilt välja andmed selle kohta, kui palju on Eestis registreeritud N2G ja N3G ning N2 sõidukeid. Vastustaja esitas seepeale oma 29. aprilli 2021 menetlusdokumendi lisana 4 Transpordiametilt saadud vastuse teabenõudele.
Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 2016. aasta määruse nr 332 „Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava kinnitamine“ lisa 1 (edaspidi „koondkava“), mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Kõnealuse dokumendi on vastustaja käesolevas kohtuasjas esitanud, 25. märtsi 2021 määrusega kuulutasin menetluse selle dokumendi uurimise osas kinniseks ja eemaldasin kaebaja selle uurimisest.
-2-
jaoks on oluline, et soovitud sõiduk oleks ka vajalikus piirkonnas. Vastustaja on esitanud Transpordiametilt saadud andmed, mille kohaselt on Eestis N2 kategooria sõidukeid kokku 1298, N2G kategooria sõidukeid 86 ja N3G kategooria sõidukeid 306, kusjuures paljud neist on Kaitseväe vajadusteks ka juba koormatud. Seetõttu oli vastustaja hinnangul vajadus vaadata lisaks koondkavas nimetatud põhivalikule Harju maakonnas ka sobivaid alternatiivvalikus olevaid sõidukeid. Viimaks selgitab vastustaja, et võttis otsuse tegemisel arvesse ka seda, et kaebaja näol on tegemist majanduslikult aktiivse tegutseva ettevõtjaga, kelle kasutuses on kokku 10 N3 kategooria sõidukit.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Vaadanud läbi poolte väiteid ja toimikus olevad dokumendid, leian et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.
5.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja kasutab liisingulepingu alusel muu liisinguandja omandis olevat veoautot SCANIA P220, registreerimisnumbriga 059 DBY, kusjuures kaebaja on sõiduki registreerimistunnistusele kantud vastutava kasutajana. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on N3 kategooria sõidukiga ning vaidluse all ei ole ka selle sõiduki tehnilised parameetrid. Vaidlusaluse otsusega määras vastustaja eelnimetatud sõidukile sundkoormise sundkasutuse näol. RKSKS § 1 punkti 2 kohaselt on sundkasutus üheks riigikaitselise sundkoormise liigiks. Sama seaduse §-i 21 kohaselt tähendab sundkasutus vara ajutist kasutamist riigikaitseliseks vajaduseks. RKSKS § 22 punkti 2 kohaselt võidakse sundkasutusele võtta sõidukeid. RKSKS §-ist 3 ja § 24 lõikest 2 tulenevalt on sundkasutuse määramise otsustamise pädevus vastustajal sundkoormiste koondkavas antud ülesande alusel. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 2016. aasta korraldusega nr 332 kinnitatud riigikaitseliste sundkoormiste koondvaka transpordivahendite kohta sisaldab tabelit, kus on määratud kindlaks sundkoormistega koormatavate sõidukite hulk sõidukiliikide kaupa. Antud juhul on oluline sõidukiliik „Veoautod (sh treileritega, kallurautod ja kraanaga veoautod)“, mille kohta tuleneb eelnimetatud tabelist, et sundkoormistega koormatakse kokku „kuni 1050“ sõidukit, kusjuures põhivalikusse kuuluvad kategooriate N2G ja N3G sõidukid ning alternatiivvalikusse kategooriate N2 ja N3 sõidukid. Eeltoodust tulenevalt oli vaidlusalusele sõidukile sundkoormise määramine seaduse kohaselt lubatav.
6.Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles, kas vastustaja on sundkoormise määramise otsust piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, miks on leitud, et konkreetne sõiduk mingisuguseks riigikaitseliseks vajaduseks üldse sobiv on ning ka seda, et vastustaja ei ole veenvalt ära näidanud ega tõendanud, et omadustelt sobivamaid sõidukeid – konkreetselt koondkava kohaselt põhivalikusse kuuluvaid maastikuvõimekusega kategooriatesse N2G ja N3G kuuluvaid veoautosid – ei ole Eestis piisavalt.
7.Leian, et vastustajal on sundkoormiste määramisel ja koormatavate sõidukite valikul väga avar kaalutlusruum, kusjuures seadusest ja koondkavast tulenevatele parameetritele vastavate sõidukite valik on eelkõige otstarbekuse küsimus, mida sundkoormise määramise iseloomu ja sellega kaasnevate võrdlemisi väheintensiivsete piirangute laadi arvestades sundkoormise määramise otsuses põhjendada vaja ei ole ja mis ei allu ka kohtulikule kontrollile. Eelkõige ei pea vastustaja ei sundkoormise määramise otsuses ega selle üle õiguspärasuse üle toimuva kohtumenetluse käigus põhjendama ega tõendama seda, et konkreetne sõiduk on ühe või teise võimaliku riigikaitselise ülesande täitmiseks paremini sobiv kui mõni teine sõiduk ega seda, et tehniliste parameetrite poolest võimekamate sõidukite koormamise võimalused on ammendunud. Vastustaja ei pea tõendama, et konkreetse sõiduki sundkasutusega koormamine on konkreetses olukorras ja konkreetseid vajadusi arvestades ainus või võimalikest kõige parem võimalus. Leian seejuures, et koondkavast ei tulene isikutele subjektiivseid õigusi. Koondkavas on Vabariigi Valitsus täpsustanud, kui suure hulga ja milliste sõidukite sundkoormistega koormamine riigikaitseliste vajaduste rahuldamiseks põhimõtteliselt vajalik on, ent koondkava ei anna isikule subjektiivset õigust pareerida tema omandis või kasutuses oleva vara koormamist väitega, et koondkavas näidatud hulgal on konkreetset liiki sõidukeid juba koormatud ega väitega, et parema võimekusega (ehk koondkavas nimetatud põhivalikusse kuuluvate) sõidukite koormamise võimalused ei ole ammendunud. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja ka nõuda, et vastustaja esitaks üksikasjalikud andmed juba koormatud sõidukite kohta ega selle kohta, kas, kus või kui palju Eestis on üldse sõidukeid, mille koormamine saaks riigikaitselisi vajadusi arvestades kõne alla tulla. Kuivõrd vastustaja ei pidanud vaidlusaluses otsuses ära näitama seda, et kaebaja sõiduki
-3-
koormamine on koondkavas nimetatud ülesande täitmiseks vajalik ja vältimatu ei ole seda asjaolu vaja kontrollida ka käesolevas kohtumenetluses. Siinkohal saab siiski täpsustada, et vastustaja esitas Transpordiametilt saadud andmed (vastustaja 27.04.2021 menetlusdokumendi lisa 4), mille kohaselt on kuni 15 aasta vanuseid N2G ja N3G kategooriatesse kuuluvaid sõidukeid ehk maastikuvõimekusega veoautosid Eestis registrisse kantud kokku 392. Seega on ilmne, et koondkavas nimetatud ülesande täitmiseks on vajalik koormata ka N2 ja N3 kategooriatesse kuuluvaid sõidukeid. Kaebaja seisukoht, et seejuures tuleks N2 kategooria sõidukeid eelistada N3 kategooria sõidukitele, on ekslik. Koondkavast, veel vähem seadusest ei tulene ühelgi juhul, et N3 kategooria sõidukite koormamine oleks lubatav või otstarbekas n-ö viimase võimalusena. See, et sõidukitele sundkoormiste määramisel on seatud teatud vanusepiir (vastustaja väitel 15 aastat), on iseenesest samuti mõistlik. Ühelgi juhul ei saa kaebaja aga tema kasutuses olevale sõidukile sundkoormise määramist vaidlustada argumendiga, et riigikaitseliste ülesannete täitmiseks sobivad tema hinnangul paremini näiteks vanemad sõidukid, sh vanemad maastikuvõimekusega veokid. RKSKS-ist tulenevalt on sõiduki omanikul või kasutajal üldine kohustus taluda riigikaitselise sundkoormise määramist ning seda saaks põhimõtteliselt vaidlustada üksnes kas põhjusel, et konkreetse sõiduki sundkoormisega koormamine on ilmselgelt meelevaldne ehk sõiduk ilmselgelt ei ole riigikaitseliste ülesannete täitmiseks sobiv või põhjusel, et sundkoormise määramise otsustanud haldusorgan ei ole arvesse võtnud mingisuguseid konkreetset sõidukit või selle omanikku või kasutajat iseloomustavaid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt on sõidukile sundkoormise määramine konkreetse isiku jaoks ebaproportsionaalne. Käesoleval juhul selliseid sundkoormise määramist välistavaid asjaolusid ei esine.
8.Põhjendamatuks tuleb pidada kaebaja seisukohta, et vaidlusalune sõiduk ei ole oma tehniliste omaduste poolest Kaitseväe vajadusteks sobiv. Vastustaja on õigesti selgitanud, et riigikaitselised vajadused, mille täitmiseks sundkoormisi määratakse, on väga erinevad. Need ei piirdu üksnes lahingtegevuses osalemisega, vaid hõlmavad ka erinevaid logistilisi toetustegevusi, milleks kasutatavad sõidukid ei pea tingimata olema ei maastikuvõimekusega ega kamuflaažvärvides, nagu leiab kaebaja. Ilmselgelt põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et sõjaseisukorras ei ole võimalik hankida vaidlusaluse sõiduki jaoks sobivat kütust. Selles osas piisab vastustaja kinnitusest, et vajalike ressursside olemasolu on tagatud ning ühelgi juhul ei pea vastustaja hakkama põhjendama seda, kust vastav kütus hangitakse või kui palju või kus vastavat varu hoitakse. On ilmne, et vastustajale on tsiviiltoetuse registri kaudu teada, millist kütust kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korral sundkasutusse võetavate sõidukite kasutamiseks vajatakse ning võib eeldada, et vastav kütusevaru olemasolu ja/või toimuvad hankekanalid on riigikaitse planeerimisel ette nähtud. Kokkuvõttes ei ole mistahes kahtlust selles, et vaidlusalune sõiduk leiab vajadusel rakendust riigikaitselise ülesande täitmisel ja seega ei saa selle sõiduki tehnilistest omadustest tulenevalt väita, et sundkoormise määramine on meelevaldne.
9.Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, kes on potentsiaalne sissetungija. Vastustaja märgib õigesti, et ühestki õigusaktist ei tulene, et see oleks küsimus, mida on vaja sõidukile sundkoormise määramisel käsitleda. Kaebaja väidab sisuliselt, et tulenevalt heanaaberlikest või partnerlussuhetest Eestiga piirnevate riikidega puudub Eestis üldse (sõjalise) riigikaitse vajadus, milline seisukoht on kahtlemata huvitav, ent ei vääri sellegipoolest põhjalikumat käsitlemist käesoleva vaidluse raames.
10.Mis puudutab sundkoormise määramise otsuse adressaati, siis selleks on kaebaja, kes on sõiduki registreerimistunnistusele kantud sõiduki vastutava kasutajana. Vastustaja selgitab õigesti, et kuivõrd sundkasutuse kui koormise sisuks on isiku kohustus anda teatud tingimuse saabumisel üle sõidki valdus, on igati põhjendatud vastava otsuse adresseerimine isikule, kelle valduses sõiduk on. Sõiduki puhul tuleb eeldada, et sõiduk on registreerimistunnistusele kantud vastutava kasutaja valduses, mistõttu on sõiduki valduse üle andmise kohustuse kandjaks just vastutav kasutaja, mitte tingimata sõiduki omanik, seda eelkõige olukorras, kus sõiduk on vastutava kasutaja valduses liisingulepingu alusel ehk omanik on valduse üle andnud vastutavale kasutajale, nagu see on käesoleval juhul.
11.Nõustuda ei saa ka kaebaja argumentatsiooniga, mille kohaselt on vaidlustatud otsusega pandud riigikaitsega seotud ülesanne välisriigi kodanikule. Esiteks on otsuse adressaadiks kaebaja kui Eestis registreeritud juriidiline isik. See, kuidas kaebaja juhid oma majandustegevuse ja juhtimise korraldavad, on
-4-
nende endi otsustada, ent juriidilise isiku õiguste ja kohustuste maht ei saa põhimõtteliselt sõltuda sellest, millise riigi kodanikud kuuluvad selle juhtorganitesse või töötajate hulka. Seega asjaolu, et kaebaja juhataja või töötajad on välisriigi kodanikud, ei mõjuta mitte kuidagi sundkoormise määramise õiguspärasust. Sundkoormise määramise otsusega ei panda ühelegi isikule, sh kaebaja juhatajale ega ühelegi töötajale isiklikku kohustust osaleda riigikaitses, mis võiks olla vastuolus kaebuses osutatud Genfi konventsiooniga. Vastustaja on õigesti selgitanud, et RKSKS § 26 lõikest 3 tulenev õigus rakendada sundkoormatud sõiduki juhti, otsustatakse eraldi sundkoormise täitmisele pööramisel. Tegemist ei ole sundkoormise määramise vääramatu tagajärjega. Sõiduki juriidilisest isikust vastutava kasutaja kohustus toimetada sundkoormatud sõiduk sõjaseisukorra väljakuulutamisel kindlaksmääratud kohta, ei pane ühelegi välisriigi kodanikule kohustust osaleda riigikaitses.
12.Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et sundkoormise määramise näol on tegemist varjatud maksustamisega. Sõidukile sellise sundkoormise määramise võimalus – ehk õigus panna sõiduki valdajale kohustus toimetada tehniliselt korras ja tangitud sõiduk konkreetse sündmuse toimumisel ettenähtud kohta – on seadusega sõnaselget ette nähtud, mistõttu ei saa rääkida varjatud maksustamisest. Asjaolu, et teatud isikutel on seadusest tulenevad varalised kohustused riigi ees suuremad kui teistel, ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikaitseliste sundkoormiste määramise alus ja üldised põhimõtted on RKSKSis sätestatud piisaval määral selleks, et seadus vastaks selles osas PS § 113 nõuetele. Ilmselgelt põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu viitaks varjatud maksustamisele asjaolu, et riik on juba niigi maksutulude eest soetanud sundkasutusse võetavates sõidukites kasutatava kütuse.
13.Asjassepuutumatu on kaebaja etteheide, et otsuses ei ole mainitud, et sundkoormatud vara kasutatakse vaid siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. RKSKS-ist ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et riigikaitselise sundkoormisega koormatud sõiduki riigikaitselise ülesande jaoks kasutusse võtmine peaks olema tingimata viimane võimalus või saaks kõne alla tulla siis kui kõik muud võimalused on ammendunud. Samuti ei pea riigikaitseliselise sundkoormise määramisel üksikasjalikult põhjendama, milliste ülesannete täitmiseks konkreetsest sõidukit kasutada kavatsetakse ega kaaluma juba ette alternatiivseid võimalusi sama ülesande täitmiseks. See ei oleks ka võimalik, kuna konkreetne vajadus sõltub väga suurel määral konkreetsest reageerimist vajavast olukorrast, milliseid kaitseplaneerimisel kahtlemata mudeldatakse, ent mida üksikasjalikult ette näha võimalik ei ole ja mille teadmiseks puudub kaebajal, nagu iga teisel sundkoormisega koormatud asja omanikul või valdajal, igasugune vajadus.
14.Nõustuda ei saa kaebaja väidetega uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Uurimispõhimõtte sisuks on haldusorgani kohustus välja selgitada kõik asja otsustamiseks tähtsust omavad asjaolud. Sundkoormise määramisel on ühelt poolt oluliseks asjaoluks koormatava asja tunnused ning teisalt konkreetset asja ja selle omanikku või valdajat iseloomustavad erilised asjaolud, mis võivad muuta asja koormamise ebaproportsionaalseks. Vaidlusaluse sõiduki tunnused, sh tehnilised parameetrid on vastustaja välja selgitanud ja nende osas pole vaidlust. Nagu juba eespool öeldud, ei pidanud vastustaja välja selgitama seda, milliste ülesannete täitmiseks täpselt on võimalik vaidlusalust sõidukit kasutada. Mis puudutab kaebajaga seotud erilisi asjaolusid, siis nende välja selgitamiseks tuleb isikule tagada ärakuulamisõigus. Antud juhul ärakuulamisõigus kaebajale tagati – talle teatati menetluse alustamisest vastustaja 29. oktoobri 2020 kirjas nr 14-3/6723 ning anti võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväited. Asjaolu, et vastustaja kaebaja vastuväiteid põhjendamatuks pidas, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastuväited, mille kaebaja menetluse käigus esitas, on ta esitanud ka käesolevas kohtumenetluses ja juba eeltoodud põhjustel on need sisuliselt põhjendamatud. Kaebaja ei ole esile toonud ühtki sellist vaidlusalust sõidukit või kaebajat ennast iseloomustavat erilist asjaolu, mis oleks võinud saada takistuseks sundkoormise määramisel või mida vastustaja oleks pidanud põhjalikumalt kaaluma või uurima. Vastustaja on kõik asjas tähtust omavad asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitanud. Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt selgitanud, et piirdub sundkasutuse määramisel kuni 15 aasta vanuste sõidukitega, väldib majandusraskustes olevate isikute sõidukite koormamist ning sõiduki koormamist juhul kui tegemist on ettevõtja ainsa sõidukiga. Tõsi, neid kaalutlusi ei ole kaebaja vaidlustatud otsuses nimetanud, ent saab usutavaks pidada, et ta neist lähtus. Need on iseenesest mõistlikud kaalutlused. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja ettevõttes on kasutusel (kaebaja omandis või liisinglepingu alusel kasutuses) kokku 10 N3 kategooria sõidukit. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Lisaks sellele, et sõiduki koormamine riigikaitselise sundkoormisega ei takista sõiduki kasutamist rahuajal ning sundkoormise määramisega ei kaasne
-5-
intensiivseid piiranguid ega kohustusi, on ilmne, et 10 sõidukit kasutava ettevõtja jaoks on ühe sõiduki koormamine oluliselt vähem koormav kui see oleks ettevõtja kasutuses oleva ainsa sõiduki puhul. Seega nähtub, et vastustaja võttis arvesse ka konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 108 lõigetest 1 tuleneb, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kaebus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
-6-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.