2-13-13511/96 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

1.Bigbank AS (hageja) esitas 25. märtsil 2013 hagiavalduse Anu Kuke (kostja I) ja Ludmilla Kase (end. Balõtševa) (kostja II) vastu võlgnevuse 3516 euro 69 sendi, s.o 1571 euro 74 sendi tagastamata krediidisumma, 420 euro 37 sendi sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 201 euro 9 sendi võla sissenõudmisega seotud kulude, 38 euro 34 sendi lepingu sõlmimise tasu ja 1285 euro 15 sendi viivise ning alates 23. märtsist 2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tagastamiseni viivise 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas, väljamõistmiseks. Menetluse jooksul vähendas hageja nõuet ning palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 684 eurot 14 senti, millest 637 eurot 91 senti on tagastamata krediidisumma, 338 eurot 4 senti on sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51 eurot 12 senti on võla sissenõudmisega seotud kulud, 19 eurot 16 senti on lepingu sõlmimise tasu ja 637 eurot 91 senti on sissenõutavaks muutunud viivis (II kd, tl 187–194). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 25. novembril 2008 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95kt (leping I) (I kd, tl 11) ning 16. märtsil 2009 lepingu I kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise 155 euro 39 sendi võrra ja lepingutingimuste muutmise kohta (I kd, tl 21). Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on kostja I kasutuses olevaks krediidisummaks 1620 eurot 66 senti. Kokkuleppe nr 1 järgi oli kostja I kohustatud maksma intressi 30,75% aastas. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja 25. novembril 2008 sõlminud kostjaga II käenduslepingu (I kd, tl 28–29). Kokkulepet nr 1 ei täidetud korrektselt, mistõttu oli hageja sunnitud lepingu 12. jaanuaril 2010 kostjale I saadetud ülesütlemise avaldusega ja kostjale II saadetud nõudekirjaga üles ütlema (I kd, tl 40–41). Pärast lepingu ülesütlemist on hageja andnud kostjatele võimalusi võlgnevuse tasumiseks pikema perioodi jooksul sõlmides võla tasumise kokkuleppeid 19. märtsil 2010, 9. juulil 2010 ja 6. juulil 2011 (II kd, tl 71–72, 74–75 ja 78–79). Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping ja kokkulepe nr 1 on tühised, palus hageja 5. novembri 2013 menetlusdokumendis rahuldada hageja alternatiivse nõude ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hageja ja kostja I vahel 19. aprillil 2006 sõlmitud krediidilepingu nr 0600392/45kt (leping II) alusel 1350 eurot 95 senti, millest 529 eurot

94 senti on tagastamata krediidisumma, 121 eurot 95 senti sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 699 eurot 6 senti sissenõutavaks muutunud viivis ning intress 29,04% tagastamata krediidisummalt aastas alates 7. novembrist 2013 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Lepingud I ja II, nende alusel sõlmitud kokkulepped ning käendusleping on kooskõlas heade kommetega ja kehtivad. Lepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal kehtis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 97, mille kohaselt saab isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostjad ei saa tugineda laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97 alusel. TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused ei ole praeguses vaidluses täidetud, mistõttu puudub alus lepingute tühistamiseks. Isegi juhul, kui TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused oleksid täidetud, on tehingu tühistamise tähtaeg möödunud. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on pooled vabad kokku leppima nii intressimääras, kui ka selles, kuidas ja millest lähtudes nad intresse arvestavad. Lepingu saab lugeda heade kommetega vastuolus olevaks kui lepingu krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Sõlmitud tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määrad ületasid eelpoolnimetatud keskmist vastavalt lepingule 2,52 korda, 1,73 korda ja 1,39 korda (III kd, tl 48). Seega ei saa pidada lepinguid liigkasuvõtjalikeks ja tühiseks vastavalt TsÜS §-le 86. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too endaga kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86 alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 18). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Arvestades, et krediidileping ei ole tühine, siis ei ole tühine ka hageja ja kostja II vahel

19.aprillil 2006 sõlmitud leping II (I kd, tl 70–71) ning 11. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 (I kd, tl 77), millega suurendati täiendavat krediidisummat, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva võlgnevusega. 25. novembril 2008 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu I, millega hageja andis kostjale I täiendavat krediiti 1466 eurot 23 senti. Täiendav krediidisumma tasaarvestati lepingust II ja selle kokkuleppest nr 1 tuleneva võlgnevusega. 16. märtsi 2009 lepingu I kokkuleppega nr 1 andis hageja kostjale I täiendavalt krediiti 155 eurot 39 senti. Täiendav krediidisumma tasaarvestati lepingust I tuleneva võlgnevusega. Nimetatud lepingute ja kokkulepete alusel on kostja I tasunud hagejale 2075 eurot 48 senti. Hageja on lepingut I ja selle kokkuleppe nr 1 sõlmides rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu on nimetatud tehingud vastuolus heade kommetega ning tühised. Kostja I tunnistab krediidi 1278 eurot 23 senti saamist ning leiab, et ta on 2075 euro 48 sendi tasumisega oma kohustused hageja ees täitnud. Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (Riigikohtu 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Hageja on kostja I kulul teeninud ja oleks jätkuvalt teeninud märkimisväärset intressitulu, kui tarbijakrediidileping ei oleks lõppenud. Kogu laenusuhte kestel on kostja I tasunud hagejale põhinõude katteks 8974,41 Eesti krooni ja intressinõude katteks 20 975,78 Eesti krooni ning kui kostja I oleks 25. novembri 2008 lepingut I ja selle kokkulepet nr 1 vastavalt maksegraafikule täitnud, oleks kostja I tasunud 20 000 Eesti krooni kasutamise eest intressinõude katteks 92 714,14 Eesti krooni (III kd, tl 22). Kuna laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasu saab käsitada täiendava intressina laenu kasutamise (pikendatud) aja eest, saab seda arvesse võtta ka soorituste väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel (Riigikohtu 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

Tegemist on liigkasuvõtjaliku (refinantseerimis)tehinguga, mis on tehtud kostja I jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt nagu tavapäraselt laenusuhetes arvestatakse. Hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 65%–75%, kuid hilisemates lepingutes juba üle 90% (III kd, tl 42). Hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda olukorras, kus kostja I sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (III kd, tl 23). Refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk „taastada“ olukord, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa. Hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, sest lepingu kehtivus tähendas õigust arvestada jätkuvalt intressi, lepingu erakorralise ülesütlemise korral oleks see õigus lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes intressiga „nõrgem“ nõue (III kd, tl 22). Hageja on kõike eespoolöeldut teinud kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, jättes omandamata teabe, mis võimaldanuks hinnata kostja I krediidivõimelisust, jättes hindamata kostja I krediidivõimelisuse ja täitmata selgitus- ja nõustamiskohustuse. Sõltumata sellest, kas ja millal kostja I hagejale oma makseraskuste tekkepõhjusest teatas, olid kostja I makseraskused hagejale teada juba 11. veebruaril 2008 (kostjal I oli tekkinud makseviivitus), mil pooled sõlmisid lepingu II kokkuleppe nr 1 ja seetõttu pidi hageja tekkepõhjuste järele ise pärima. Hageja ei ole teabe kogumist kostja I kohta tõendanud. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tuleb kontrollida laenusaaja maksevõimet mitte ainult laenulepingu sõlmimisel, aga ka selle muutmisel. VÕS § 139 lg 2 kohaldamine on antud juhul välistatud, sest sätet ei saa kohaldada, kui kahju tekitajal (hagejal) oleks olnud samasugused võimalused vastavat informatsiooni saada või kui ta kahju tekkimise ohu ära tundis või ära tundma pidi. Kahjustatud isiku omaosaluseks ei saa lugeda seda, kui isik kasutab kellegi teenuseid just tema professionaalsete omaduste tõttu (III kd, tl 22). Hageja saatis kostjale II meeldetuletusi ja hoiatusi, kuid meeldetuletusi ja hoiatusi saatis hageja pärast 25. novembri 2008 käenduslepingu sõlmimist. Hageja ei täitnud teavitamiskohustust kostja II suhtes. Hageja ei saanudki seda teha, sest kui hageja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes teavet kostja I kohta, siis ei saanud hageja ka kostjat II millestki teavitada. Kui 25. novembri 2008 leping I ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised, siis ei ole õiguslikke tagajärgi ka 25. novembri 2008 käenduslepingul ja kostja II võib keelduda käenduslepingu täitmisest. Hageja alternatiivne nõue on aegunud. Hageja nõuab kostjatelt korduvate kohustuste täitmist. TsÜS §-de 154 ja 144 kohaselt algas 2008. aasta maksete osas aegumistähtaeg 31. detsembril 2008 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid 31. detsembril 2011 ning 2009. aasta maksete osas algas aegumistähtaeg 31. detsembril 2009 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid

4.Viru Maakohus lõpetas 29. aprilli 2016 otsusega menetluse osaliselt, s.o 933 euro 83 sendi tagastamata krediidisumma, 82 euro 33 sendi sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 149 euro 97 sendi võla sissenõudmisega seotud kulude, 19 euro 18 sendi lepingu sõlmimise tasu, 647 euro 24 sendi sissenõutavaks muutunud viivise ning solidaarselt alates 23. märtsist 2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas nõuete osas. Maakohus rahuldas hagi täielikult võlgnevuse nõudes vähendatud ulatuses, mõistis solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 1684 eurot 14 senti, millest 637 eurot 91 senti on tagastamata krediidisumma, 338 eurot 4 senti sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51 eurot 12 senti võla sissenõudmisega seotud kulud, 19 eurot 16 senti lepingu sõlmimise tasu ja 637 eurot 91 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Seoses hagi rahuldamisega ja nõudest osalise loobumisega jättis maakohus hageja menetluskulud 42,1% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 57,9% ulatuses hageja kanda. Hageja on andnud kostjale I laenu oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja I on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hageja loobus osaliselt põhinõudest summas 2315 eurot 86 senti. Maakohus võttis loobumise vastu ja seega kuulub nimetatud osas menetlus lõpetamisele (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1). Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et hageja on 20. jaanuari 2016 kohtuistungil loobunud alternatiivsest viivisenõudest (III kd, tl 160). Kuigi hageja möönis, et alternatiivses nõudes niinimetatud lisanduv viivise piirsumma on sama, mis on põhinõue, ei ole sellele järgnenud hageja menetluslikku taotlust. Hilisemalt on hageja jäänud oma esialgselt esitatud alternatiivse nõude juurde (III kd, tl 191). Maakohus leidis, et hagiavaldus kuulub põhinõudes rahuldamisele hageja poolt vähendatud ulatuses. Puudub vaidlus ja on tõendatud, et: - hageja ja kostja I sõlmisid 19. aprillil 2006 lepingu II 20 000 Eesti krooni (1278 euro 23 sendi) krediidi väljastamiseks intressimääraga 29,04% aastas, krediidi brutosummaga 37 801,79 Eesti krooni (2415 eurot 97 senti), lõpptähtajaga 23. aprill 2009 (I kd, tl 70–72; II kd, tl 65–67); - hageja ja kostja II sõlmisid 19. aprillil 2006 käenduslepingu vastutuse rahalise maksimumsummaga 57 502 Eesti krooni (3675 eurot 5 senti) tähtajaga 1. mai 2011 (II kd, tl 82–83); - hageja ja kostja I sõlmisid 11. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat 4277,11 Eesti krooni (273 euro 36 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva võlgnevusega. Leping sõlmiti lõpptähtajaga 23. märts 2011, intressimääraga 29,57% aastas (I kd, tl 77–78). Hageja ütles lepingu kostjatele 14. augustil 2008 saadetud ülesütlemise avalduses üles. Ülesütlemisel võlgnes kostja I hagejale tagastamata krediidisumma 15 883,10 Eesti krooni, sissenõutavaks muutunud intressi 2245,66 Eesti krooni, viivise 1236,13 Eesti krooni, leppetrahvi 3176,62 Eesti krooni ja sissenõudekulude jäägi 400 Eesti krooni, kokku 22 941,51 Eesti krooni;

- hageja ja kostja I sõlmisid 25. novembril 2008 lepingu I, millega tasaarveldati lepingu II kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded summas 22 941,51 Eesti krooni (1466 eurot 23 senti). Krediidi brutosumma oli 94 079,38 Eesti krooni (6012 eurot 77 senti). Leping sõlmiti lõpptähtajaga 12. november 2018, intressimääraga 30,93% aastas (I kd, tl 11–14); - hageja ja kostja II sõlmisid 25. novembril 2008 käenduslepingu vastutuse rahalise maksimumsummaga 116 620,89 Eesti krooni (7453 eurot 43 senti) tähtajaga 1. detsember 2020 (I kd, tl 28–29); - hageja ja kostja I sõlmisid 16. märtsil 2009 lepingu I kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat 2431,26 Eesti krooni (155 euro 39 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust I tuleneva võlgnevusega. Krediidi brutosumma oli 101 584,53 Eesti krooni (6492 eurot 43 senti), leping sõlmiti lõpptähtajaga 3. detsember 2018, intressimääraga 30,75% aastas (I kd, tl 21–24); - hageja ütles 12. jaanuaril 2010 kostjatele saadetud ülesütlemise avaldusega lepingu I üles (I kd, tl 40–41, 169–170). Ülesütlemisavalduse kohaselt moodustas ülesütlemise seisuga võlgnevus 2266 eurot 81 senti, millest 1615 eurot 69 senti on tagastamata krediidisumma, 439 eurot 54 senti on tasumata intress, 185 eurot 34 senti on võla sissenõudmisega seotud kulu, 25 eurot 56 senti on tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 66 senti on viivis; - hageja ja kostja I sõlmisid 19. märtsil 2010, 9. juulil 2010 ja 6. juulil 2011 lepingust I tulenevad võla tasumise kokkulepped. Pooled ei vaidle, et leping I sõlmiti lepingu II ja selle kokkuleppe nr 1 järgse võlgnevuse refinantseerimiseks. Kostja I ei vaidle, et ta oli lepingu II ja kokkuleppe nr 1 järgi hagejale võlgu. Vaidlust ei ole, et raha kostjale üle ei kantud, vaid lepinguga I loeti lepingu II järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Pooled ei vaidle ka käenduslepingute tühisuse üle. Pooltel on vaidlus, kas leping I ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised ja kas kostja II võib lepingu I ja selle kokkuleppe nr 1 tühisuse tõttu keelduda 25.novembri 2008 käenduslepingu täitmisest VÕS § 149 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et lepingut I ja selle kokkulepet nr 1 ei saa lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 ja § 97 redaktsioonist lähtuvalt lugeda heade kommetega vastuolus olevaks ja tühiseks osas, mille täitmist hageja nõuab. Kuivõrd lepingud ei ole eelmärgitud osas tühised, puudub kostjal II õigus keelduda 25. novembri 2008 käenduslepingu täitmisest VÕS § 149 lg 1 alusel. Poolte vahel krediidilepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kostjad ei saa tugineda laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97 alusel. Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16). Kehtivale TsÜS §-le 86 ei ole seadusega tagasiulatuvat jõudu antud. Seega kehtinud TsÜS § 97 andis võimaluse leping tühistada, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendas, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Pooled ei vaidle, et TsÜS § 97 alusel ei olnud kostja I pidanud vajalikuks hagejaga sõlmitud krediidilepinguid tühistada. Lepingud lõppesid hageja poolse ülesütlemisega 12. jaanuaril 2010. Hindamaks seda, kas pool on teinud tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, s.h kas tegemist on liigkasuvõtjalike (refinantseerimis) tehingutega, saab krediidi kulukuse määra arvestada ka praeguses vaidluses. Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord

on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, siis õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu 12. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 19; 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Maakohus leidis, et lepingute krediidi kulukuse määrad ei ületa riigikohtu poolt märgitud määra, mistõttu ei saa lugeda, et vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seepärast oleksid leping I ja selle kokkulepe nr 1 eelnimetatud alusel tühised. Lepingu I kohaselt on lepingu krediidi kulukuse määraks 49,64%. Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr laenulepingu sõlmimise ajal novembris 2008 28,71% (III kd, tl 61). Seega ületab lepingujärgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,73 korda. Lepingu I kokkuleppes nr 1 oli krediidi kulukuse määraks 49,76% aastas. Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr kokkuleppe sõlmimise ajal märtsis 2009 35,87%. Seega ületab kokkuleppe nr 1 krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,39 korda. Olukorras, kus hageja on loobunud nõudest refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas, ei ole enam asjakohased kostjate väited, et liigkasuvõtjalikkus seisnes hageja intressiarvestuses. Kuivõrd vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, lasub kostjal I kui laenusaajal kohustus selgitada ja tõendada, milles sundolukord seisnes. Maakohus leidis, et kostja I ei ole tõendanud kehtinud TsÜS § 97 sätestatud eelduste olemasolu, s.t tehingu tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostja I ei olnud laenusuhtes kogenematu, kuivõrd kostja I on tunnistanud, et see ei olnud tal esimene laenusuhe (III kd, tl 153) ning kostja I ei ole oma kogenematust ka täpsemalt põhjendanud. Samuti on paljasõnaline kostja I väide tema vaimse ja emotsionaalse seisundi kohta. Oma väite tõendamiseks ei ole kostja I tõendeid esitanud. Üksnes see, et isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema võimet laenu teenindada, ei anna alust järeldada isiku otsustusvõimetust lepingu sõlmimisel. Asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Laenu refinantseerimine ei pea kindlasti toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Maakohtu hinnangul ei ole lepingutasud krediidisummat arvestades ülemäärased. Hageja on veenvalt ümber lükanud kostjate väite, et hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi olukorras, kus kostja I kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud alust lepingu ülesütlemiseks (II kd, tl 30–31, 193). Üldtingimuste p 5.1.1. kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda kas juhul, kui krediidisaaja on viivitanud maksekohustuse täitmisega vähemalt 30 päeva või on osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega. Kostja I oli maksete tasumisel viivituses rohkem kui 30 päeva ning kolme osamaksega, seega oli hagejal tekkinud ülesütlemisõigus. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (kostja I suhtes) ja teavitamiskohustust (kostja II suhtes) ning tekitanud kostjatele kahju ning kas hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud.

14.augusti 2008 ja 17. veebruari 2009 lepingute ülesütlemishoiatused (III kd, tl 64). Kostja II on vande all kinnitanud, et ta on sõlminud käenduslepinguid ka varem (III kd, tl 168–169), mistõttu ei saa väita, et kostja II ei olnud käendajana teadlik käenduslepinguga seotud riskidest ja õiguslikest tagajärgedest. Kostjad leidsid, et neile tekkis kahju lepingute sõlmimise tasude ulatuses seoses võla sissenõudmiskuludega ning seoses täiendava intressikuluga 1,89%. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei saa pidada lepingu sõlmimise tasusid kostjate kahjuks, sest tegemist oli tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega VÕS § 401 lg 2 tähenduses ning kostjad on kohustatud hagejale laenulepingute sõlmimise eest tasu maksma. Lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustus jääb ka olukorras, kui kohus loeks vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikutuks, sest see ei too kaasa lepingute / kokkulepete tühisust. Samuti on tavapärane, et lepinguperioodi muutumisega / pikenemisega seoses muudetakse ka intressinõudeid ning kostjad ei saanud eeldada, et hageja jätab olukorras, kus esialgse 3 aasta asemel tuleb laen tasuda 12 aasta jooksul, intressinõude muutmata (III kd, tl 52–54). Kahjuna ei saa käsitleda võla sissenõudmiskulusid, kuivõrd viimased on tekkinud eelkõige seoses kostja I enda käitumisega (kohustuste mittenõuetekohase täitmisega) ning nende kulude hüvitamise õigus tulenes juba lepingust II. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudel on õiguslik alus, kas hageja on kohaldanud õigesti VÕS § 415 ja kas annuiteetmaksegraafikud on õiged. Lepingute lahutamatuks lisaks olevate alates 29. augustist 2008 kehtinud lepingu üldtingimuste p 6.6 ja alates 6. aprillist 2009 kehtinud lepingu üldtingimuste p 6.7 nimetab otseselt võla sissenõudmise kuludeks krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seonduvad kulud, vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Leppetrahvid on sätestatud eraldi üldtingimuste p-des 6.3.–6.5. Seda, et meeldetuletuskirjade kulu liigitatakse õiguspraktikas võla sissenõudmise kuludeks, kinnitab ka kehtiva VÕS §-d 1131 ja 1132, mis kehtivad alates 1. oktoobrist 2015. Kehtiv VÕS § 113 lg 5, mis sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmise kulude hüvitamist, kuulub kohaldamisele alates 5. aprillist 2011. Maakohus ei leidnud hageja arvestustes vastuolu VÕS § 415 lg-ga 2. Maakohus möönis, et hageja poolt lepingutele lisatud maksegraafikud ei ole koostatud kõige tarbijasõbralikumalt, kuid hageja

on maksegraafikuid koostades juhindunud siiski lepingus kokku lepitud intressimäärast. Seega ei saanud aastane intressimäär ületada lepingujärgset intressi määra. Samuti on hageja juhindunud eeldusest, et lepingud kehtivad neis määratud tähtaja jooksul. Pooltel oli vabadus sellistel tingimustel leping sõlmida. Maakohus leidis, et kostjal II ei ole alust VÕS § 149 lg-le 3 tuginevate vastuväidete esitamiseks. Kostja II vastutus tuleneb VÕS §-st 145. Sama sätte lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja ja kostja II vahel 25. novembril 2008 sõlmitud käenduslepingust nähtub, et kostja II võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja kostja I vahelisest lepingust I ning võimelikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma oli 116 620,89 Eesti krooni (7453 eurot 43 senti) tähtajaga 1. detsember 2020 (I kd, tl 28). Kostja I enda kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidluse all ei ole, et kostja I on tasunud laenu kaootiliselt nii ajaliselt kui tasutud summade osas. Kostja I sai hagejalt lepingu II alusel krediiti 20 000 Eesti krooni ehk 1278 eurot 23 senti ning on tasunud krediidisumma katteks nelja lepingu alusel kokku 586 eurot 36 senti (II kd, tl 192–193). Hageja palub kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista 637 eurot 91 senti, mis on 53 eurot 96 senti vähem, kui krediidisumma ning tasutud summa vahe. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Kostjad on palunud lähtudes VÕS § 113 lg-st 8 vähendada viivisenõuet põhinõudeni (III kd, tl 25) ja hageja on seda ka teinud (II kd, tl 190, 198). Hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on arvestanud 29. jaanuari 2015 seisuga kostjate poolt tasumata sissenõutavaks muutunud intressi suuruseks 338 eurot 4 senti. Maakohus luges nimetatud summa põhjendatuks. VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 51 eurot 12 senti. Maakohus leidis, et nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud Hageja on esitanud alternatiivse nõude solidaarselt kostjate vastu juhul, kui kohus hageja põhinõuet ei rahulda. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-de 86 ja 97 kohaldamisalad olid erinevad, mitte teineteist täiendavad või sisustavad. Maakohus ei pidanud hindama varem kehtinud TsÜS § 97 (või täna kehtiva TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3) kohaldamise eelduseid, vaid TsÜS § 86 lg 1 kohaldamise eelduseid, sest kostjad põhjendasid tehingu tühisust liigkasuvõtmisega, mitte erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaoluga. Kostjad tuginesid heade kommete vastasuse küsimuses TsÜS § 86 lg-le 1, mitte varem kehtinud TsÜS §-le 97. Maakohus pidi hindama, kas tehing on kostjate poolt esile toodud asjaolude tõttu heade kommetega vastuolus, mitte hindama krediidi kulukuse määra vastavust headele kommetele. Maakohus on valikuliselt hinnanud üht või teist kostjate poolt esile toodud asjaolu eraldi, kuid mitte kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis. Kostjad ei väitnud, et tehing on liigkasuvõtjalik iga üksiku asjaolu tõttu vaid et tehing on liigkasuvõtjalik kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates. Maakohus pidi lisaks TsÜS § 86 lg 1 kohaldamisele hindama ka VÕS § 6 kohaldamist. Hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud. Kostja I ei ole andmeid hageja eest varjanud ega esitanud hagejale valeandmeid. 20. jaanuari 2015 kohtuistungil avaldas kostja I vande all, et makseraskuste tekkepõhjusest teatas ta hagejale juba 2008. a alguses. Tähtsust ei oma, mida hageja on kostjale II avaldanud 2006. a sõlmitud käenduslepingu kehtivuse ajal, vaid see, mida hageja on kostjale II avaldanud 2008. a sõlmitud käenduslepingu lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel (VÕS § 14). Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Hageja ei ole esitanud teavitamiskohustuse täitmise kohta ühtegi tõendit. Kostja II vande all antud seletustega on tõendatud, et kostja II teavitamist lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel ei toimunud ja käenduslepingu sõlmimine 2008. a oli vaid formaalsus. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingute sõlmimise tasusid, võla sissenõudmise kulusid ja täiendavat intressikulu ei saa käsitleda kahjuna. Kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei oleks hageja kostjaga I täiendavaid lepinguid sõlminud ning täiendavate lepingute sõlmimise tasusid, täiendavate lepingutega seotud võla sissenõudmise kulusid ja täiendavate lepingutega seotud täiendavat intressikulu ei oleks olnud (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kostja II ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui hageja oleks teavitamiskohustust täitnud (Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 13). VÕS § 415 lg 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Kui tüüptingimustes on kokku lepitud võla sissenõudmiskulude määr vastavalt hageja hinnakirjale, on olemuslikult tegemist leppetrahvi kokkuleppega, mis on keelatud nii seaduse kui kohtupraktika kohaselt. VÕS § 415 lg 2 osas oli küsimus selles, et kui kostja I võlgnes hagejale ühe kuu põhimakse ja kahe kuu intressimakse, siis millises järjekorras pidi hageja arvestama laekunud summa milliste kohustuste katteks. Kuna maakohus nentis, et kohus ei ole hageja arvestustes leidnud vastuolu VÕS § 415 lg-ga 2, nõustus maakohus hageja seisukohaga, mis on aga vastuolus seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga.

16.Ekslik on kostjate Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tõlgendamine. Nimetatud tsiviilasjas ei ole Riigikohus öelnud, et sissenõudmiskulude kokkuleppimine on keelatud. Riigikohus selgitas otsuse p-s 13, millist kahju VÕS § 415 lg 1 teine lause silmas peab. Riigikohtu hinnangul ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue. Riigikohus küll möönis nimetatud otsuse p-s 15, et VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi võib olla tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Samas ei tähenda sissenõudmiskulude krediidiandja hinnakirjas kehtestamine ringkonnakohtu hinnangul automaatselt selle tühisust. Tüüptingimuse tühisust tuleb igal konkreetsel juhtumil kaaluda vaidluse asjaoludest lähtuvalt. Seadus ei ole keelanud võla sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid alates 1. oktoobrist 2015 on seaduses ettenähtud sissenõudmiskulude ülempiirid. Ka varasemas kohtupraktikas on Riigikohus tunnistanud võlausaldaja võlgnevuse sissenõudmiskulude nõuet ning käsitlenud seda võlausaldaja kahjuna juhul, kui nende kandmine võlausaldaja poolt on asjaolusid arvestades mõistlik ja põhjendatud. Võlgnevuse sissenõudmisega tehtud mõistlikud kulud ei ole vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega (Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 22). Võlausaldaja on võlgniku rikkumisega seoses sunnitud tegema kulusid oma nõudeõiguse maksmapanekuks. Võlgnik saab selliste kulude tekkimist ette näha ning peab kohustuse täitmise rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama.

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

MAAKOHTU LAHEND

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED