X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.01.2022 lahkumisettekirjutuse tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia Novodevitšenski von Jung
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kohustas 25.01.2022 lahkumisettekirjutusega nr 1052251786 X lahkuma Eestist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 01.02.2022. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 01.02.2022 ja pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse ettekirjutust mittetäitnud isik Eestist välja Ukrainasse. PPA kohaldas X-le ka Schengeni sissesõidukeeldu 1 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt on X Ukraina kodanik. Tal oli õigus viibida Eestis viisavabalt 90 päeva 180-päevase perioodi (19.07.2021–25.01.2022) jooksul. PPA registreeris tema lühiajalise Eestis töötamise perioodil 01.11.2021–29.01.2023 OSPMU OÜ-s. X saabus Eestisse 18.01.2022 ning ta läks 19.01.2022 PPA esindusse taotlema pikaajalist viisat. Kontrolli käigus ilmnes, et isiku 90-päevane viibimisõigus oli 18. jaanuariks 2022 möödunud ja ta oli saabunud Eestisse seadusliku aluseta. Ehkki PPA lubas isikul riiki siseneda ekslikult, on ka isikul endal vastutus riigis ebaseaduslikult viibimise eest vaatamata sellele, et isiku arvestuste
3-22-204 kohaselt oli tal õigus veel 4 päeva Eestis olla. Isik ei rikkunud viisarežiimi nõudeid siiski tahtlikult, kuna pöördus kohe järgmisel päeval PPA-sse viisat taotlema.
2.PPA pikendas 01.02.2022 otsusega lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega kuni 05.02.2022 vastavalt X taotlusele.
3.X esitas 26.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.01.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052251786 tühistamiseks. Kaebaja esitas 28.01.2022 ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada vaidlustatud ettekirjutuse kehtivus.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 31.01.2022 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt 30 päevaks, s.o kuni 02.03.2022 HKMS § 252 lg 4 alusel ilma põhjendusteta määrusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Politsei- ja Piirivalveamet palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 määrus ning teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kui kohus tunnistaks kehtetuks PPA 25.01.2022 otsuse nr 1052251786, tuleks kaebajal ikkagi riigist lahkuda, sest tal ei oleks endiselt riigis viibimiseks seaduslikku alust ja selle taotlemiseks tuleks tal Schengeni liikmesriikide territooriumilt lahkuda. Seega ei kaasne esialgse õiguskaitse rahuldamata jätmisega kaebajale raskeid tagajärgi. Välismaalasel ei ole põhiõigust nõuda, et ta saaks Eestis viibida. Avalikes huvides ei ole, et välismaalane jääb Eestisse esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemusel, kuna see annab talle võimaluse siin ebaseaduslikult töötada. Kaebusel ei ole suuri eduväljavaateid.
X palub jätta määruskaebus rahuldamata.
Kaebaja soovib jääda Eestisse, et taotleda siin endale viibimisalust. PPA ei saa jätta kaebaja viisataotlust menetlemata. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks kaebajale kaasa pöördumatud tagajärjed ja jätaks tema õigused kaitseta. Kaebaja huvile ei vastandu avalik huvi. PPA pole järginud hea halduse põhimõtet. Ukrainas on sõjaoht ja kaebaja õiguste riive võib olla intensiivne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. HKMS § 210 lg 3 alusel tuleb asjas teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
8.HKMS § 249 lg 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb selle sätte alusel jätta rahuldamata. Perspektiivitu kaebuse alusel ilmselt õigusvastase olukorra legaliseerimine esialgse õiguskaitse määruse alusel ei olnud põhjendatud ka 30 päevaks HKMS § 252 lg 4 alusel.
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebajal ei olnud välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust ega ka Euroopa Liidu õigusest tulenevat alust Eestis viibida 18.01.2022, kui piirivalve tal Eestisse siseneda lubas, ega 19.01.2022, kui ta pikaajalise viisa taotlemiseks PPA-sse pöördus. Seda alljärgnevatel põhjustel.
2(4)
3-22-204 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 2018/1806 art 4 lg-st 1 tulenevalt vabastatakse sama määruse lisas II loetletud kolmandate riikide kodanikud EL-i liikmesriikide välispiiride ületamisel viisanõudest, kui nende viibimine liikmesriigis ei ületa 90 päeva mis tahes 180päevase ajavahemiku jooksul. Määruse lisas II on riigina, mille kodanikelt ei nõuta EL liikmesriikide välispiiri ületamisel viisat, nimetatud ka Ukraina. Määrus 2018/1806 on selles osas otsekohalduv EL-i õigusakt, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.04.2021 otsus asjas nr 5-2010, p 36). Kaebaja oli 18.01.2022–19.01.2022 eelnenud 180 päeva jooksul olnud Schengeni alal üle 90 päeva (viibimised ajavahemikes 20.07.2021–31.07.2021, 22.09.2021–29.09.2021, 18.10.2021–25.10.2021, 03.11.2021–25.11.2021, 30.11.2021–13.01.2022). 90 päeva eelneva 180 päeva jooksul oli täis ka siis, kui PPA tegi 25.01.2022 lahkumisettekirjutuse. Kaebaja ei vaidlusta kaebuses seda, et lubatud 90-päevane tähtaeg oli ületatud, viidates päevade valele arvestamisele. Asjaolu, et PPA on registreerinud kaebaja kui Eestis ajutiselt viibiva välismaalase lühiajalise töötamise perioodil 01.11.2021–29.01.2023 OSPMU OÜ-s, ei ole eraldiseisev Eestis viibimise õiguslik alus. VMS § 104 lg 3 sätestab, et Eestis seadusliku aluseta viibival välismaalasel on keelatud Eestis töötada. VMS § 106 lg 1 kohaselt võib lühiajaliselt Eestis töötada välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ning kelle töötamine on enne tööle asumist registreeritud PPA-s. Mõlemast sättest tuleneb, et välismaalane, kelle lühiajaline töötamine on PPA-s registreeritud, peab ise hoolitsema selle eest, et tal oleks kogu töötamise aja Eestis viibimiseks seaduslik alus (viisavaba viibimise aeg, asjaomane viisa). Ka piirivalve poolt kaebaja 18.01.2022 ekslikult riiki siseneda lubamisega ei omandanud kaebaja õiguslikku alust Eestis viibida. Seadus ei anna isiku õigusliku aluseta riiki lubamisele kui õigusvastasele haldustoimingule sellist tähendust. Riik peab tagama, et Schengeni alale ei lubataks isikuid õigusliku aluseta, ning võtma meetmeid nende isikute Schengeni alalt lahkumiseks, kes ei tohiks seal viibida (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/115/EÜ art 3 p 2, art 6). Ekslik on kaebaja väide vastuses määruskaebusele, et PPA-l polnud alust jätta tema pikaajalise viisa taotlust menetlemata. 19.01.2022, kui kaebaja läks PPA-sse pikaajalist viisat taotlema, ei olnud tal seaduslikku alust Eestis viibida. Seetõttu ei saanud PPA VMS § 911 lg 1 kohaselt tema viisataotlust vastu võtta. Kaebaja oleks VMS § 623 ja § 911 lg 1 alusel omandanud seadusliku aluse Eestis viibida pikaajalise viisa taotlemise ajaks üksnes juhul, kui viisa taotlemise hetkeks poleks olnud möödunud määruse nr 2018/1806 art 4 lg-s 1 sätestatud tähtaeg (90 päeva möödunud 180 päeva jooksul). Kui seadus ei võimalda PPA-le viisataotlust esitada, ei saa PPA teha ka viisa andmisest keeldumise otsust. Viibimisaluseta isik esitab pikaajalise viisa taotluse välisesinduses (VMS § 90 lg 2). Selge on ka see, et lahkumisettekirjutus ise või selle täitmise keelamine ei legaliseeri kaebaja viibimist Eestis – VMS § 43 lg 31 kohaselt ei ole haldusaktiga pandud kohustus Eestist lahkuda välismaalase Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses.
10.Eelnevast järeldub, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 ja § 7 lg 1 alusel oli õiguspärane. PPA määras kaebajale ka mõistliku tähtaja riigist vabatahtlikult lahkuda (7 päeva, mida hiljem pikendati 4 päeva võrra) kooskõlas VSS § 72 lg-tega 11 ja 4. PPA määras väga lühikese sissesõidukeelu (1 kuuks), mis on märksa lühem kui lahkumisettekirjutuses VSS § 74 lg 1 kohaselt reeglina määratav 3-aastane sissesõidukeeld. 25.01.2022 küsitluse protokolli kohaselt selgitas PPA kaebajale neid otsustusi ning kaebajal polnud vastuväiteid. Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et kaebus on õiguslikult perspektiivitu ning praeguse kaebusega ei saavuta kaebaja oma eesmärki saada õigus Eestis 3(4)
3-22-204 viibida. VMS § 43 lg 1 ning VSS § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu 27.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15), siinsel juhul on olukord vastupidine.
11.Kui kaebaja jääks Schengeni alale kohtumenetluse ajaks, ei omandaks ta Eestis viibimiseks seaduslikku alust ka siis, kui kohus peakski mingil põhjusel lahkumisettekirjutuse tühistama lahkumiskohustust puudutavas osas, sest ka sellisel juhul on jätkuvalt täitunud 90-päeva aeg eelneva 180 päeva jooksul Schengeni alal viibimiseks. Taolises olukorras ei ole põhjendatud anda kaebajale esialgse õiguskaitse korras õigust viibida Eestis. Sisuliselt saavutaks kaebaja esialgse õiguskaitse määruse alusel soodsama seisundi võrreldes sellega, kui kaevatavat haldusakti poleks üldse antud. Esialgse õiguskaitse abinõu ei tohi legaliseerida ilmselgelt õigusvastast olukorda (Riigikohtu 27.07.2006 määrus asjas nr 3-3-1-55-06, p 10). Schengeni alal viisavaba viibimise reeglite järgimine on avalikes huvides. Reeglitest möödahiilimiseks ei tohi lubada kasutada esialgse õiguskaitse abinõusid, mis on mõeldud nende isikute kaitseks, kelle subjektiivseid õigusi on väidetavalt rikutud.
12.Kaebaja soov jääda Eestisse täitma tööülesandeid ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisel olla ainumäärav. Võimatuse täita väidetavaid tööülesandeid on tinginud mitte riigi tegevus, vaid kaebaja viibimine Schengeni alal üle lubatud aja. Kaebajal oli võimalik taotleda pikaajalist viisat juba varem, kui oli näha, et viisavaba viibimisaeg hakkab täis saama. PPA-l ei olnud võimalik pakkuda kaebajale teist võimalust tema Eestis viibimise seadustamiseks. VMS § 911 lg 1 kohaselt poleks ta enam saanud taotleda PPA-s pikaajalist viisat, vaid pidanuks pöörduma välisesindusse. VMS § 46 lg 1 sätestab, et Eestis ajutise viibimise seadusliku alusega lubatud viibimisaega üldjuhul ei pikendata. Erandina võib viibimisaega pikendada kuni 90 päeva, kui on ilmnenud asjaolu, mis ei olnud välismaalasele enne Eestisse saabumist teada, või uus asjaolu, mis tekkis pärast välismaalase Eestisse saabumist (VMS § 46 lg 2). Kaebaja täitmist vajavad tööülesanded ei saanud ilmneda pärast tema Eestisse saabumist 18.01.2022, mistõttu temale VMS § 46 lg 2 ei kohaldu.
13.Mis puutub sõjaohtu Ukrainas, siis lahkumiskohustuse panemist ei välista abstraktne väide, et päritoluriigis võib mingi hetk tekkida oht, kus kaebaja või üldse tsiviilisikute elu satub ohtu või kaebaja või tsiviilisikute kallal rakendatakse vägivalda rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Säärane olukord oleks täiendava kaitse andmise aluseks, mida isik peab ise taotlema välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud korras. PPA peab ka kehtiva lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel tagama, et väljasaatmine ei läheks vastuollu VSS §-ga 171. Praegu ei ole Ukrainas üleüldist sõjaolukorda.
14.Ringkonnakohus märgib, et kui kaebaja oleks temal VSS § 3 lg 2 järgi vahetult seadusest tulenevalt lasuva lahkumiskohustuse täitnud koheselt, oleks praeguseks suurem osa 1-kuulisest sissesõidukeelust juba möödunud ning kaebaja oleks saanud juba üsna pea Schengeni alale naasta, taotleda siin pikaajalist viisat ja seaduslikult töötada. Eestist Ukrainasse minek ei ole keeruline ega kallis ettevõtmine. Seega on kujunenud olukorra, kus kaebajal pole õigust Eestis töötada, põhjustanud kaebaja ise.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.