Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 6, § 235 lg-d 1 ja 3 ning HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 30.03.2021 halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 10.03.2021 otsuse nr 15.3-3.2/68-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus uuesti läbi.
2.Tallinna Halduskohus võttis 27.04.2021 määrusega kaebuse menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet esitas kaebusele omapoolse seisukoha 27.05.2021.
3.Kaebaja esitas 21.12.2021 haldusasjas nr 3-21-667 kaebuse täienduse, milles palus tühistada PPA 09.12.2021 lahkumisettekirjutus nr 1052250093 ning liita kaebus haldusasjaga
3-21-667 nr 3-21-667. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse korras 09.12.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052250093 täitmise peatamist. Kui kaebaja saadetakse välja ja tema suhtes kohaldatakse 3-aastast sissesõidukeeldu, siis võib väita, et kaebaja õiguste kaitse muutub suure tõenäosusega võimatuks.
4.Tallinna Halduskohus otsustas 27.12.2021 määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning määras otsuse teatavakstegemise ajaks 24.03.2022.
5.PPA taotles 27.12.2021 vastuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist. Esialgse õiguskaitse kohaldamine pole lubatud, kuna halduskohus pole võtnud menetlusse nõuet tühistada PPA 09.12.2021 lahkumisettekirjutus. Kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust, kuna tal puudub reisidokument. Samuti on tõenäoline, et vabatahtlikku lahkumise tähtaega pikendatakse. Kaebaja saab osaleda kohtumenetluses ka enda esindaja kaudu. Kaebajal ei ole võimalik Eestis seaduslikult töötada. Avalikes huvides on, et kaebaja ei viibiks Eestis ebaseaduslikult.
6.Tallinna Halduskohus jättis 29.12.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning keeldus kaebuse muutmise taotluse rahuldamisest (resolutsiooni p 2). Kuna kaebaja vaidlustas elamisloa pikendamisest keeldumise otsust, ei saa selle vaidluse raames esialgse õiguskaitse korras peatada lahkumisettekirjutuse täitmist. Elamisloa pikendamise küsimuse lahendamisel on kaebajal õigus esitada oma seisukohti esindaja kaudu. Seega ei ole kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust ning tal ei teki pöördumatuid tagajärgi. Praeguseks hetkeks pole üheselt mõistetavalt selge, kas kaebaja on lahkumisettekirjutust selleks ettenähtud korras eraldi vaidlustanud. Kuigi kaebaja esindaja on märkinud, et tegemist on kaebuse täiendamisega haldusasjas nr 3-21-667, ei järeldu sellest, et tegemist oleks kaebuse muutmise taotlemisega. Kaebuse täienduses pole viidatud HKMS §-le 49. Haldusakti vaidlustamiseks on reeglina vaja koostada üheselt mõistetav eraldi kaebus. Samas ei saa nõuet enam muuta, kui kaebus on menetlusse võetud ja vastustaja on sellele vastanud. HKMS § 49 lg 1 mõtteks on, et kaebust pidevalt ei täiendataks uute nõuetega. Teistsuguse nõude lisamine elamisloa vaidlusesse suhtelises hilises järgus ei ole kaebaja eesmärkide saavutamiseks enam otstarbekas. Seetõttu jääb taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata, kui see on tõlgendatav kaebuse muutmisena.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ning kaebuse muutmise taotluse ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist. Kohtul tulnuks kaebuse muutmise taotlus rahuldada. Lahkumisettekirjutuse tühistamine teenib põhivaidluse lahendamisega sama eesmärki. Mõlemaid nõudeid on otstarbekas koos lahendada. Kohus on takerdunud nõude vormistamise sõnastusse ja see tõi kaasa eksliku lahenduse. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebus pole perspektiivitu. Sissesõidukeeld rikub kaebaja õigust perekonnaelule. Kuigi kaebaja on Armeenia kodanik, ei ole tal Armeenias kodu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. 2(4)
3-21-667
9.Halduskohus on ekslikult keeldunud kaebuse muutmise taotluse rahuldamisest.
9.1.Kaebaja 20.12.2021 avaldusest nähtub üheselt, et kaebaja tegelikuks tahteks on muuta haldusasjas nr 3-21-667 esitatud kaebuse nõuet ning täiendada kaebuses esitatud nõudeid 09.12.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052250093 tühistamise nõudega. Viimati märgitud järeldust ei muuda asjaolu, et kaebaja pole oma avalduses viidanud HKMS § 49 lg-le 1. Kaebaja on välja toonud asjaolud ning selgitanud oma tahet. Õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne.
9.2.HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal.
9.3.Kaebaja esitas kaebuse muutmise taotluse enne, kui halduskohus oli määranud asja lahendamiseks kirjalikku menetlusse. Seega ei olnud kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaeg möödunud. Kaebuse muutmist ei saa pidada ebaotstarbekaks põhjusel, et vastustaja oli algses sõnastuses esitatud kaebusele vastanud. Kaebaja toob õigesti välja selle, et nii elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse kui ka lahkumisettekirjutuse tühistamise otsuse vaidlustamine teenivad sama eesmärki – seadustada kaebaja Eestis viibimine. Mõlemal juhul on vastustajaks PPA ning vaidlus on võrsunud sarnastest asjaoludest. Kui kaebus tähtajalise elamisloa osas rahuldatakse, muutub sellest tulenevalt õigusvastaseks ka lahkumisettekirjutus – seega on nõuded seotud.
9.4.Ükski asjaolu ei viita sellele, et kaebuse muutmine ei oleks HKMS-i normide kohaselt lubatav. PPA on vaidlustatud otsuse teinud 09.12.2021 ning kaebuse muutmise taotlus esitati halduskohtule 20.12.2021 ehk HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Samuti oli kaebaja tasunud riigilõivu. Kaebuse muutmise otstarbekust tuleb hinnata kaebuse eesmärkide saavutamise vaatepunktist (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.04.2015 määrus asjas nr 3-3-1-715, p 13). Kaebaja eesmärki jääda Eestisse teenivad mõlemad nõuded. Asjakohane ei ole halduskohtu selgitus, et kaebajatel on võimalik esitada lahkumisettekirjutuse peale uus kaebus. Kaebuse muutmise sätete eesmärgiks on vältida uue kaebuse esitamise vajadust. Kaebuse muutmise võimalus tagab põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kaebeõiguse tõhusust. Kaebuse muutmise otstarbekusele viitab mh see, et vastasel korral tekiks olukord, kus kaebaja on uue kaebuse esitamisel ületanud kaebetähtaega. (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.04.2015 määrus asjas nr 3-3-1-7-15, p 14).
9.5.Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus õigusvastaselt kaebaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas HKMS § 210 lg 3 esimese aluse alusel uue määruse, millega lubab kaebust muuta.
10.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus mh kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
11.Lahkumisettekirjutuse kohaselt tuli kaebajal Eestist lahkuda hiljemalt 08.01.2022 ning ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 09.01.2022. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebajat 3(4)
3-21-667 sunniviisiliselt Eestist välja saadetud. Seega esineb kaebajal lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamiseks vajadus. Asjaolust, et kaebaja reisidokumendi taotlemise tõttu võidakse pikendada kaebaja vabatahtlikku täitmise tähtaega, ei järeldu, et kaebajal puuduks esialgse õiguskaitse vajadus.
12.Kaebusega taotletava lahkumisettekirjutuse tühistamine sõltub mh sellest, kas kaebaja nõue elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tühistamiseks rahuldatakse. Haldusasjades nr 3-181543 ja 3-19-1031 on tühistatud PPA otsused, millega keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest ning kohustati PPA-d kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama põhjusel, et abielu fiktiivsus ei olnud piisavalt tõendatud ning kaebajat ei kuulatud ära. PPA on ka vaidlustatud otsuses jätkuvalt seisukohal, et kaebaja abielu ei olnud tegelik. Viimati märgitud asjaolule vaidleb kaebaja vastu. Kas PPA on vaidlustatud otsuses kajastatud asjaolud õigesti kindlaks teinud, seda saab lõplikult hinnata asja sisulisel arutamisel. Kaebust ei saa lugeda ilmselgelt perspektiivituks.
13.PPA vastus kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele ei võimalda järeldada, et kaebajal oleks kodakondsusriiki lihtne naasta (nt tal on seal töö- või elukoht, peresidemed vms asjaolud). PPA pole tuginenud asjaolule, et kui kaebaja viibiks kohtuvaidluse ajal Eestis, kaasneks sellega oht kolmandatele isikutele või või riigi julgeolekule. Kuigi avalikes huvides on, et isikud viibiksid Eestis seaduslikult, esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjustaks praegusel juhul seda huvi ülemääraselt.
14.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelab PPA-l 09.12.2021 lahkumisettekirjutuse sundtäitmise kuni asja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Asjaolude muutumisel on kohtul õigus esialgse õiguskaitse küsimus uuesti otsustada.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.