Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks
Menetlusosalised
Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ivan Moskaljov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X
Resolutsioon
Anda PPA-le luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.03.2022 (k.a).
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD, TAOTLUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.26.01.2022 esitas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p 1, 2 sätestatud alused. Taotluse põhjendused on alljärgmised.
1.1.PPA selgitab esmalt, et Tadžikistani kodanik X (sündinud XXXX Tadžikistanis) peeti 25.01.2022 kell 17:05 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § § 15 lg 1, lg 2 p 1, lg 3 ja § 19 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse ametnike poolt 48-tunniks kinni aadressil Suur-Sõjamäe tn 4, Tallinn ja toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. Isikul puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Isikule väljastatud viisa EST100314349 tunnistatud kehtetuks PPA otsusega 31.07.2021. Seega alates 31.07.2021 viibib X Schengeni alal sealhulgas Eestis seadusliku aluseta.
1.2.Tadžikistani kodanik X saabus Schengeni viisaruumi 17.07.2021 Saksamaa kaudu Eesti Vabariigi D-liiki viisa alusel nr EST100314349 (esialgne kehtivus 14.07.2021-30.03.2022) alusel. Juuli kuus 2021 isik tuli Eestisse. Tema lühiajaline töötamine (edaspidi – LTR) oli registreeritud ettevõttesse MG Invest EST OÜ (ajavahemik 01.07.2021-27.03.2022). 30.07.2021 PPA tunnistas isiku LTR kehtetuks tööandja avalduse alusel töösuhte lõppemise tõttu. 29.07.2021 kell 16:53 PPAs registreeritud kuriteoteade, mille sisuks oli, et kaks MG Invest EST OÜ töölist, üks nendest on Tadžikistani kodanik X, s.a. XXXX lahkusid omavoliliselt töölt, ning suundusid Saksamaa poole, jättes tööandjale tagastamata MG Invest EST OÜ-le kuuluv vara, milleks olid mobiiltelefonid, sõiduauto ning 1000 USD. Isikud tööandja telefonikõnedele ei vastanud, suhtlesid aga telefoni teel firma teiste töötajatega. Sõiduauto oli leitud Tallinna bussijaamast, uksed olid lahti, võtmed puudusid. Samuti X suhtes oli alustatud 05.08.2021 kriminaalmenetlus nr xxxxxxxx KarS § 199 lg 1 tunnustel, selle kohta et 29.07.2021 18:00 ajal leidis aadressil xxxxxxx aset järgmine sündmus - avaldaja sõbrad ja töökaaslased: J. M. (i.k. xxxxxxxxxxxx, tel. xxxxxxxx) ja S. J. ( i.k. xxxxxxxxxxx, tel. xxxxxxxx) olid lahkudes korterist kaasa võtnud sularaha 1000 USD. Vargusega tekitasid isikud kannatanule R. C. varalist kahju summas 842.32 eurot.
1.3.25.01.2022 Ida-Harju politseijaoskonna patrull kella 17:05 paiku aadressil Suur-Sõjamäe 4, Tallinn peatas mootorsõidukit Poola Vabariigi riiklike registreerimisnumbritega XXXXXXX. Sõiduki juhiks osutus Tadžikistani kodanik X (s.a. XXXX). Kontrollimise käigus selgus, et isik viibis Eestis seadusliku aluseta kuna tema viisa oli PPA poolt kehtetuks tunnistatud alates 31.07.2021. Peale X lahkumist Eestist 2021 juuli kuus, ei olnud PPA-l võimalik isikuga ühendust võtta ning edastada teatist viisa kehtetuks tunnistamise kohta e-maili ega telefoni teel. 26.01.2022 seisuga, vaatamata korduvatele vestlustele, mille käigus PPA on isikule selgitanud, et Xl puudub viibimisalus Eestis ja Schengeni territooriumil, ei ole X sellest ei aru saanud. Xl ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et korraldada oma Eestis lahkumise, ning Eestis viibimise ajal oma majutuskulusid katta. X sõnade kohaselt tal ei ole üldse raha. Esimese küsitluse ajal isik kinnitas, et ta töötas Poolas ning ostis endale ka autot Mazda 3, millega ta tuli koos sõpradega Eestisse. Samuti küsitluse ajal selgus, et Xl ei ole mingeid seoseid Eesti ja Schengeniga ning keegi tema sugulastest ega pereliikmetest ei ela Schengenis. X kinnitas, et terve tema perekond elab Tadžikistanis. Kogutud teabe alusel leiab Politsei- ja Piirivalveamet, et isik, Tadžikistani kodanik X (s.a. XXXX) ei ole usaldusväärne, sest väärkasutas talle väljastatud Eesti D-liiki viisat nr. EST100314349. Lisaks leiab PPA, et isik võib jätkata Eesti Vabariigi õiguskorra rikkumist ning põgeneda teisse Schengeni konventsiooni liikmesriiki ületades ebaseaduslikult sisepiire, kuna isik ei soovi kodumaale minna võlgade tõttu. Lisaks puuduvad PPA-le teadaolevalt isikul kaitsmist väärivad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti Vabariigi ja Schengeni territoriaalsete liikmesriikide territooriumil. PPA hindas saadud teavet kogumis ning leidis, et isiku suhtes esineb lahkumisettekirjutuse sundtäitmise asjaolud ning seetõttu otsustas PPA koostada sundtäidetava lahkumisettekirjutuse nr 1052251840 Eestist lahkumiseks, mille isik peab täitma kohe.
1.4.X ei kasutanud talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt. Vaatamata sellele, et X oli teadlik, et viisa on väljastatud Eestis töötamiseks, lahkus omavoliliselt töölt, jättes talle tööülesannete täitmiseks usaldatud ettevõtte vara tööandjale tagastamata. X suundus Eestist teiste Schengeni liikmesriikidesse töö otsimiseks. PPA märgib samuti, et ka kehtiva viisa puhul X rikkus Schengeni alal viibimise reegleid. Eesti pikaajalise viisa alusel tohib viibida teistes liikmesriikides kuni 90 päeva 180-päevase perioodi jooksul. X antud ütluste kohaselt lahkus ta Eestist 2021 juulis ja tuli Eestisse tagasi 2022
jaanuaris, seega X viibis teistes Schengeni liikmesriikides kolme asemel kuus kuud, ehk 90 päeva ebaseaduslikult. VMS § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Xl käesoleval ajal selline viibimisalus puudub. X ́le tehti 26.01.2022 ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele. Tulenevalt VSS § 13 lg 1 ettekirjutus kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid leiab PPA, et X paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend väljasaatmiseks, kuna on alust arvata, et isik hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. X puhul põgenemisoht on põhjendatud VSS § 68 p 6 kohaselt, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. VSS § 23 lg 1 alusel isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on haldusmenetluse korras kohaldatav abinõu, mida rakendatakse Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes, keda pole olnud võimalik VSS § 18 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul riigist välja saata. Isik on kohustatud väljasaatmise korraldamisele kaasa aitama, vabaduses viibides puudub tal selleks ajend, mida isik on oma käitumisega tõendanud. Lähtuvalt eeltoodust peab PPA vajalikuks väljasaatmise täideviimiseks isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse ning leiab, et X suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 loetletud järelevalvemeetmeid. Isik võib hakata väljasaatmise menetlusest kõrvale hoiduma ning see raskendaks oluliselt isiku väljasaatmist riigist. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4). Samuti leiab PPA, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamise asendamine leebemate VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Leebemate järelevalvemeetme kohaldamine baseerub usaldusel ning käesoleval juhul ei ole isik oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et PPA peaks võimalikuks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Xl oli võimalus oma viibimist seadustada, või pöördudes PPA poole lahkuda Eesti Vabariigist vabatahtlikult, kuid selle asemel ta valis seadusliku aluseta viibimist. Samuti, viibides Eesti Vabariigi territooriumil rikkus isik töölepinguseadust, ning pani toime varguse, mis on Eestis kriminaalkorras karistatav tegu, eirates sellega riigis kehtestatud õiguskorda. Peale X lahkumist Eestist 2021 juuli kuus, ei olnud PPA-l võimalik isikuga ühendust võtta ning edastada teatist viisa kehtetuks tunnistamise kohta e-maili ega telefoni teel. Eestis kindla elukoha puudumise tõttu ei ole võimalik tagada isiku kättesaadavust väljasaatmise korraldamiseks. PPA on seisukohal, et antud juhul ei ole alternatiivi X kinnipidamisele. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni tema EV-st väljasaatmiseni on põhjendatud, kuna isikul puuduvad sidemed Eesti Vabariigiga ning ta võib hoida väljasaatmisest kõrvale, kuna isiku huvi jääda Schengenisse on suurem, kui kodumaale naasta. Vastavalt VSS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 saadetakse välismaalane Eesti Vabariigist välja Tadžikistani Vabariiki. Tiheda lennuühenduse Eesti ja Tadžikistani vahel puudumise tõttu ei ole võimalik X väljasaatmine lõpule viia 48 tunni jooksul.
2.Kohtuistungil jäi PPA taotluse juurde.
3.Kohtuistungil märkis X, et ta lahkus Eestist konflikti tõttu siinse tööandjaga ja asus Poolasse, sest seal olevat tal sõbralt saadud informatsiooni kohaselt võimalik seadustada oma EL viibimine ja töötamine. Isiku väitel, pidavat otsus selles küsimuses langetatama selle kuu lõpuks. Samuti väitis isik,
et ta sooviks vältida enda paigutamist kinnipidamiskeskusse ja on valmis maha müüma auto ja selle eest saadud rahaga Eestist lahkuma. Samas väitis ta ka , et osa tema rahast – 300 eurot - on sõber Saidi käes, kes on talle hea sõber ja nad on kogu aeg koos. Samuti väitis isik, et tema Eesti tööandja hakkas temalt ja ta sõbralt nõudma viisa eest täiendavat 1000 eurot ja pikki tööpäevi ning tal ei jäänud muud üle kui Eestist lahkuda, et mitte muutuda orjaks. Samuti väitis ta, et ei teadnud, et tema Eesti viisa on kehtetuks tunnistatud ja ei oleks tulnud seda teades Eestisse. Erinevusi Eestisse tuleku põhjuste osas väidetus ei osanud ta kohtule sisuliselt põhjendada. Kohtuistungil jäi ta väite juurde, et tegelikult tuli ta Eestisse oma saamata palga väljanõudmiseks, mitte pulma. Samas jättis ta selle vastuolu põhjendamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et PPA taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks on VSS § 15 lg 2 p 1 ja VSS § 23 lg 11 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
5.VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast võib kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
6.Kohtu hinnangul on põhjendatud PPA kahtlus, et käesoleval juhul esineb põgenemise oht. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohus nõustub siinkohal PPA seisukohaga selles, et isik on oma käitumisega näidanud, et tema suhtes esineb põgenemisoht. Eeltoodu järeldub eelkõige selles, et isik ei kasutanud talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt. Vaatamata sellele, et isik oli teadlik, et viisa on väljastatud Eestis töötamiseks, lahkus omavoliliselt töölt, jättes talle tööülesannete täitmiseks usaldatud ettevõtte vara tööandjale tagastamata. Isik suundus Eestist teiste Schengeni liikmesriikidesse töö otsimiseks – seda kinnitas isik ka kohtuistungil ning küsitluse protokollis 2 (vt selle lk 3/4). PPA on veel põhjendatult välja toonud, et ka kehtiva viisa puhul isik rikkus Schengeni alal viibimise reegleid. Eesti pikaajalise viisa alusel tohib viibida teistes liikmesriikides kuni 90 päeva 180-päevase perioodi jooksul. Isiku antud ütluste kohaselt lahkus ta Eestist 2021 juulis ja tuli Eestisse tagasi 2022 jaanuaris, seega viibis isik teistes Schengeni liikmesriikides kolme asemel kuus kuud, ehk 90 päeva ebaseaduslikult. Samuti on isik kohtuistungil kinnitanud, et soovib jääda Schengeni alale täpsemalt Poola, et jääda sinna elama ja asuda seal tööle (isikul on väidetavalt seal töökoht olemas ja elamisloa taotluse menetlus lõppemas). Isik ei soovi kodumaale naasta, kuna tal on võlad mille tagasimaksmiseks soovib teenida raha Euroopas. Isik ei saa ka kohtu arvates päris selgelt aru, et tal puudub õiguslik alus Eestis ja Schengeni territooriumil viibimiseks vaatamata sellele, et isikule on tehtud 26.01.2022 ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele (vt küsitluse protokoll 2 lk 3/4). Isik väljendas korduvalt kohtuistungil seisukohta, et temal on õigus Euroopas viibida tulenevalt Poolas toimuvast elamis- ja/või töötamisloa menetlusest.
Isik väljendas ka kohtus korduvalt seisukohta, et ta ei taha mingil juhul Euroopast kodumaale tagasi minna, sest seal ei saavat ta oma väidetavat võlga tagasi teenida. Eestis samas tal tuttavaid ja viibimiskohta ei ole ja ta tahaks siit nii ruttu kui võimalik lahkuda. Eeltoodu näitab kohtu hinnangul isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le vajalikes menetlustoiminguteks kättesaadav. Kohus leiab, et seega puudub vajalik alus öelda, et on olemas piisav usaldus, et isik järgib Eestis järelevalvemeetmeid ja on PPA-le kättesaadav, juhul kui tema suhtes rakendada teistsuguseid ja vähem piiravamaid järelevalvemeetmeid. Isik on korduvalt sisenenud erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse õigusvastaselt ja on selgelt väljendanud soovi, siit mitte lahkuda. Käesoleval juhul ähvardab teda Eestis otseselt oht saada välja saadetud Tadžikistani. Kõik need ülaltoodud asjaolud kogumis annavad küllaldase aluse kahtluseks, et esineb põgenemisoht.
7.Kohus leiab, et põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ning ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata, saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Kohus leiab, et PPA on põhjendatult välja toonud ka selle, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Kohtule esitatud andmete kohaselt sellist usaldust PPA-l isiku suhtes ei ole. Kohus nõustub vastavate PPA põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal pikemalt korrata. Seega on X kinnipidamiskeskusesse paigutamine kohtu hinnangul proportsionaalne abinõu – see on vajalik ega ole asjaolusid arvestades ilmselgelt mittemõõdukas. Väljasaatmine ei ole ka perspektiivitu. Juhul, kui isik peaks saama õiguse elada ja töötada Poolas, on võimalik põgenemisohuga seotud asjaolud uuesti üle vaadata. Samuti ei oleks isikul takistust sellisel juhul seaduslikult Poolasse sõita.
8.Eeltoodud põhjustel annab kohus loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.03.2022 (k.a). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.