Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.01.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-381
Haldusasi
OÜ Center Services kaebus Maanteeameti 30.01.2020 ettekirjutuse nr 23-1/19-1123/1124-10 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Center Services, volitatud esindaja Raul Siem Vastustaja – Transpordiamet (kuni 31.12.2020 Maanteeamet), volitatud esindaja Sigrid Rahkema
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.03.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Center Services apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Center Services apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.03.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-381 muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-381 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Center Services ja Maanteeamet sõlmisid 28.06.2017 sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolli teostamise lepingu nr 17-00132/049.
2.Maanteeamet kohustas 30.01.2020 ettekirjutusega nr 23-1/19-1123/1124-10 OÜ-d Center Services tagama ettevõtte tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimisel kohalduvate määruste, liiklusseaduse, Maanteeameti juhendite ja halduslepinguga võetud kohustuste järgimine kogu halduslepingu kehtivusaja jooksul. Koos ettekirjutusega tehti OÜ-le Center Services sunniraha hoiatus. Maanteeamet tuvastas 14.10.2019 toimunud sõiduki Mercedes-Benz ML500 registreerimismärgiga XXXXX ülevaatuse videosalvestise läbivaatamisel, et sõiduki tagumiste rataste laagrite kontrolliks ei paigutatud tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstetud rattaid maast lahti. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 18.07.2011 määruse nr 77 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ (edaspidi: määrus nr 77) lisa 4 p 5.1.3 kohaselt tuleb rattalaagrite kontrolliks kasutada lõtkutestrit või tõsta ratas maast lahti. Lõtkutestrile paigutatud või maast lahti tõstetud ratast loksutatakse või rakendatakse rattale külgjõudu ja kontrollitakse, kui suures osas liigub ratas käändmiku suhtes. Sõiduki ülevaatusel on jäetud veendumata sõiduki rattalaagri tehnoseisundis. Mõju tõttu sõiduki juhitavusele on defektne rattalaager otseseks ohuks liikluses. Tegemist on korduva rikkumisega. Maanteeamet on 09.09.2019 (registreeritud Maanteeameti dokumendiregistris numbriga 23-1/19-0795/796-3) juba juhtinud ettevõtte tähelepanu määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 rikkumisele sõiduki rattalaagrite kontrollil. Kuna ettevõte jätkas 14.10.2019 nimetatud sätte rikkumist, on liiklusohutuse tagamiseks ettekirjutuse tegemine Maanteeameti hinnangul möödapääsmatu.
3.OÜ Center Services esitas 28.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 30.01.2020 ettekirjutuse nr 23-1/19-1123/1124-10 tühistamiseks. Maanteeamet ei ole lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, mille kohaselt ei tohi haldusakt piirata isikute õigusi ega tekitata neile kohustusi ilma põhjuseta, vaid ainult juhtudel, mil see on hädavajalik. Kõnealusel juhul ei olnud sisulist vajadust haldusakti anda. Kaebaja oli juba järelevalvemenetluse algatamisest teadasaamisest alates oma kontrollimismetoodikat muutnud. Kaebaja on Maanteeametile korduvalt selgitanud, et tema lõtkutestri kasutamise metoodika vastab kehtivale õigusele ja tagab igakülgselt ning nõutava tõhususega rattalaagrite korrasoleku tuvastamise. Maanteeamet ei pidanud vajalikuks ülevaatusprotsessis lõtkutestri kasutamist sisuliselt kontrollida. Kaebaja juhtis ka Maanteeameti tähelepanu sellele, et erinevad Maanteeameti tõlgendused toovad lepingupartneritele reeglina kaasa olulised investeeringuvajadused. Maanteeamet pani haldusakti andmisega kaebaja teadlikult olukorda, kus ta on sunnitud metoodika muutmiseks tegema täiendavaid investeeringuid (uue tõstuki soetamine), mille vajalikkus on siiani küsitav. Haldusakti resolutiivosa peab olema selge ja üheselt mõistetav, sellest peab selguma, kes peab tegema mida ja millise tähtaja jooksul. Ei ole mõeldav, et ettekirjutusega kohustatakse haldusakti adressaati täitma kõiki kehtivaid õigusakte ja nende mittetäitmisel hoiatatakse sunniraha rakendamisega (vt Riigikohtu 20.04.2018 otsus asjas nr 3-15-443, p 12). Ettekirjutus peab olema suunatud selgelt üksikjuhtumi reguleerimisele. Kaebajale ei ole arusaadav, mis asjaoludel ja eesmärgil on amet ettekirjutuse resolutiivosas laiendanud kaebaja vastutuse kogu haldusala õiguslikust regulatsioonist kinnipidamisele. Vastustaja püüab 2(6)
3-20-381 sisuliselt luua olukorda, kus tal tekiks võimalus rakendada sunniraha kõikide tulevikus tekkivate haldusala regulatsioonidega kooskõlas mitteolevate tegevuste puhul. Ettekirjutuses puudub täielikult faktiliste asjaolude kirjeldus, samuti ei ole vastutaja põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja selgitustega kasutatava metoodika kohta. Ettekirjutuses puudub igasugune arutluskäik, mis seoks õiguslikud ja faktilised asjaolud ning võimaldaks aru saada ühtse tervikuna sellest, miks jõudis haldusorgan just sellise resolutiivosas väljendatud seisukohani.
4.Maanteeamet palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja palus 09.09.2019 kaebajale edastatud tähelepanujuhtimises nr 23-1/19-0795/796-3 haldusülesande täitmisel järgida määruse nr 77 lisa 4 p-st 5.1.3 tulenevat nõuet, kuid tähelepanujuhtimine ei parandanud kaebaja käitumist. Kaebaja ei märgi 06.01.2020 vastuses vastustaja 09.12.2019 selgitusnõudele nr 23-1/19-1123/1124-4 kordagi, et on lõtkutestri kasutamise metoodikat lõtku tuvastamiseks muutnud. Alles 27.01.2020 vastuses vastustaja 20.01.2020 ettekirjutuse projektile selgitab kaebaja ilma tõendamata, et on vastavalt vastutaja poolt menetluse käigus esitatud konkreetsetele seisukohtadele oma senist praktikat muutnud. Kaebaja kasutatava tõstuki lõtkutestri väändemehhanismid asetsevad üksnes sõiduki esirataste all. Teoreetiliselt on võimalik sellel tõstukil kontrollida ka tagarataste laagreid, kui lasta tõstuk alla, sõita tõstukilt maha, pöörata sõiduk ringi ja sõita uuesti teist pidi tõstukile ning tõsta tõstuk uuesti üles, kuid praktiliselt ei tee nii keegi. Lisaks on osal tõstukitel olemas tungraud, millega tõstetakse tagumine sild üles ja vabastatakse nii ratas koormusest, kuid ei ole tõestatud, et kaebajal oleks see seade tõstukil olemas. Võib eeldada, et kirjeldatud võimalust tagumiste rataste laagrite kontrollimiseks lõtkutestril ei kasutata ning tungrauda olemasoleval tõstukil ei ole, sest kaebaja märgib ise kaebuses, et vastustaja pani ettekirjutusega kaebaja teadlikult olukorda, kus ta on sunnitud metoodika muutmisega tegema täiendavaid investeeringuid (uue tõstuki soetamine). Kui ettekirjutusega nõutakse lepingust ja seadusest tulenevate nõuete järgimist, ei saa see olla ettevõtte jaoks uus asjaolu. Ettevõte peab oma majandus- ja kutsetegevuse kohta kehtivaid nõudeid täitma igal ajal ja nende nõuete rikkumise lõpetama viivitamatult. Kaebaja esitas 27.01.2020 oma vastuse ettekirjutuse projektile, milles kordagi ei osuta sellele, et ettekirjutus pole piisavalt selge või arusaadav. Ettekirjutuse põhjendus sisaldab haldusakti õiguslikku ja faktilist alust.
5.Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2021 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Maanteeameti ettekirjutus on õiguspärane, sh piisavalt motiveeritud. Puudub vaidlus, et kaebaja ja vastustaja vahel on 28.06.2017 sõlmitud haldusleping (sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolli teostamise leping nr 17-00132/049). Nimetatud lepingust nähtuvalt on kaebaja võtnud endale kohustuse teostada sõidukite ülevaatust vastavalt lepingule ja õigusaktidele ning juhinduda ülevaatuse teostamisel ka Maanteeameti juhenditest (vt lepingu p-d 4.1 ja 4.2). Seega on ekslik kaebuse väide, et vastustaja on ettekirjutuses kaebaja vastutusala laiendanud ja tekitanud kaebajale kohustusi. Ettekirjutuse resolutsioonis on adekvaatselt kajastatud kaebaja kohustused. Ettekirjutuse resolutsioonis võinuks olla ära toodud konkreetne kohustus (silmas pidades võimalikke vaidlusi ettekirjutuse täitmise üle), aga see asjaolu ei muuda ettekirjutust õigusvastaseks. Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse tegemiseks puudus üldse vajadus ja põhjendusest ei nähtu, miks on ettekirjutus kaebajale tehtud. Nimelt ettekirjutusest nähtuvalt on kaebaja jätkanud määruse nr 77 lisa 4 p-st 5.1.3 tuleneva nõude rikkumist, mistõttu oli liiklusohutuse tagamiseks ettekirjutuse tegemine möödapääsmatu (vt ettekirjutuse p 26). Kaebuses pole väidetud, et 09.09.2019 tähelepanujuhtimine oli põhjendamatu või et kaebaja pole kaevatavas ettekirjutuses kirjeldatud rikkumist toime pannud. Puudub vaidlus, et 3(6)
3-20-381 14.10.2019 toimunud sõiduki ülevaatusel ei paigutanud kaebaja tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstnud rattaid maast lahti ja selline rattalaagrite kontrollimise viis on ettenähtud määruse nr 77 lisa 4 p-s 5.1.3. Samas punktis on rattalaagrite rikked loetud kas oluliseks või ohtlikuks. Seega pole rattalaagri rikkega sõiduk tehniliselt korras. Ülevaatuse eesmärk on aga mh tagada sõiduki liiklusele ohutu tehnoseisund (vt määruse nr 77 § 1 lg 4). Seega on vastustaja õigesti leidnud, et liiklusohutuse tagamiseks on ettekirjutus koos sunniraha hoiatusega vajalik. Ebaõige on ka kaebuse väide, et ettekirjutuse tõttu on kaebaja sunnitud tegema täiendavaid investeeringuid. Juba viidatud halduslepinguga võttis kaebaja endale kohustuse tagada haldusülesande täitmiseks kasutatava territooriumi ja ruumide, nende sisseseade, seadmete, vahendite ja mõõteriistade olemasolu ning nende töökorras oleku vastavalt õigusaktidega ja lepingu dokumentidega kehtestatud tingimustele (vt lepingu p 4.3). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.OÜ Center Services palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohtu otsus on sisuliselt motiveerimata. Ei ole arusaadav, missugustel kaalutlustel ja asjaolude hindamisel jõudis kohus otsuses toodud seisukohtadeni. Maanteeameti ettekirjutus ei vasta haldusaktile kehtestatud nõuetele. Sellest ei tulene, et ettekirjutuse adressaadi tegevuses esineks kõikide tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel kohalduvate määruste, liiklusseaduse, Maanteeameti juhendite ja halduslepinguga võetud kohustuste järgimisega seotud tõsiseid vajakajäämisi. Sisuliselt on haldusakti andja käsitanud vaid ühte kitsast vaieldavat aspekti tehnoülevaatuse protsessis, aga on andnud haldusakti, mida on meelevaldselt laiendanud kogu tehnoülevaatuse, halduslepingu ja liiklusseaduse reguleerimisalale. Halduskohtu seisukoht, et õiguspärane on olukord, kus luuakse nn universaalne sunniraha rakendamise instrument, kahjustab oluliselt õigusselgust ja võib tekitada täiendavaid tarbetuid kohtuvaidlusi. Vaidlustatud ettekirjutus ei ole arusaadav, põhjendatud ega vajalik. Selle sisu ei ole jälgitav ega ole tuvastatav, miks ja kuidas sellise sisuga haldusakti andmiseni jõuti. Ettekirjutuse resolutiivosa ei vasta haldusakti sisule ning on ebaproportsionaalselt üldistav ning haldusakti adressaadile õigusvastaselt koormav. Vastustaja ei ole järelevalvemenetluses sisuliselt mitte mingisuguseid elulisi asjaolusid välja selgitanud ega neile hinnangut andnud, sh ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja selgitustega kasutatava metoodika kohta.
7.Transpordiamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Ettekirjutus oli vajalik, kuna apellant jätkas määrusest nr 77 tuleneva nõude rikkumist ka pärast 09.09.2019. Ettekirjutus on arusaadav, põhjendatud ja jälgitav ning vastab haldusaktile esitatud nõuetele. Selle punktides 1–11 kajastub täpne menetluse kulg koos vajaliku põhjendusega ja punktides 12–24 on esitatud õiguslik alus. Ettekirjutusest nähtuvad apellandile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Selle resolutiivosa vastab haldusakti sisule ning ei ole ebaproportsionaalselt üldistav ja haldusakti adressaadi suhtes õigusvastaselt koormav. Ettekirjutus on tehtud preventiivsel eesmärgil, et kaebaja hakkaks täitma 28.06.2017 lepingu tingimusi (vt lepingu p-d 4.1 ja 4.2).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Halduskohus on teinud lõppjäreldustes õige otsuse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud ettekirjutus on materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
4(6)
3-20-381
9.Määruse nr 77 § 8 lg 2 kohaselt peavad sõiduki, välja arvatud vanasõiduki tehnonõuetele vastavuse kontroll ja selle metoodika vastama määruse lisas 4 toodud nõuetele. Määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 kehtib alates 22.07.2019 järgmises sõnastuses: „Rattalaagrid. Sõiduki kontroll vaatlusega kanalil või tõstukil. Kasutada lõtkutestrit või tõsta ratas maast lahti. Lõtkutestrile paigutatud või maast lahti tõstetud ratast loksutatakse või rakendatakse rattale külgjõudu ja kontrollitakse, kui suures osas liigub ratas käändmiku suhtes.“ Samas punktis on ka ära toodud võimalikud ülevaatuse mitteläbimise põhjused ja nimetatud rikked või puudused on kategoriseeritud kui olulised või ohtlikud. Määruse nr 77 § 9 lg 3 p-de 2 ja 3 kohaselt eeldab oluline rike ja puudus korduvülevaatust ning ohtlik rike ja puudus ohustab otseselt ja vahetult isiku elu, tervist, vara või keskkonda. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt tuvastas Maanteeamet haldusjärelevalve käigus videosalvestise läbivaatamisel, et kaebaja kontrollpunktis 14.10.2019 toimunud sõiduki ülevaatusel ei paigutatud selle tagumiste rataste laagrite kontrolliks tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstetud rattaid maast lahti. Maanteeameti 09.09.2019 tähelepanujuhtimisest nähtub, et samasuguse rikkumise oli vastustaja kaebaja tegevuses tuvastanud kahe sõiduki puhul ka varem, kui ta kontrollis vastavalt 30.07.2019 ja 27.08.2019 toimunud ülevaatuste videosalvestisi.
10.Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et ta ei paigutanud nimetatud ülevaatuste käigus rataste laagrite kontrollimiseks tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstnud neid ka maast lahti. Asja materjalidest nähtub (kaebaja 06.01.2020 selgitused Transpordiametile, dtl 20), et kaebaja on kasutanud rattalaagrite kontrolliks tõstukit, mille lõtkutestri väändemehhanismid asetsevad üksnes esirataste all. Kaebaja hinnangul oli selline rattalaagrite kontrollimeetod määruse nr 77 mõttega kooskõlas, sest väga suure külgjõu tekitamise võimekuse tõttu avaldavad esirataste all olevad lõtkutestri väändemehhanismid mõju ka tagarataste rattalaagritele. Sealjuures on kaebajale jäänud arusaamatuks, miks tema aastaid kasutatud kontrollimeetod vastustajale enam ei sobi.
11.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja järeldus, et kaebaja ei ole täitnud määruse nr 77 nõudeid, on õige. Määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 sätestab mh, et lõtkutestrile paigutatud või maast lahti tõstetud ratast loksutatakse või rakendatakse rattale külgjõudu ja kontrollitakse, kui suures osas liigub ratas käändmiku suhtes. Sellest ilmneb arusaadavalt, et ratas tuleb kontrollimiseks paigutada lõtkutestrile või tõsta maast lahti. Asjakohatu on seega kaebuses esitatud seisukoht, et kuna kaebaja hinnangul vastas kasutatud metoodika määruse nõuetele ja kaebaja selgitas seda ka vastustajale, ei olnud ettekirjutuse tegemine vajalik. Ettekirjutuse tegemisel ei saa järelevalveorgan lähtuda pelgalt kaebaja enda hinnangust kehtestatud nõuete täitmisele.
12.Vaidlustatud ettekirjutuse tegemist ei välistanud ka see, et kaebaja väitis 27.01.2020 vastuses ettekirjutuse projektile, et ta on oma praktikat muutnud ja laagrite kontrollimisel asetatakse lõtkutestrile ka kontrollitav ratas, nii et see ühtib Maanteeameti nägemusega. Maanteeamet oli juba eelmise järelevalvemenetluse käigus tehtud tähelepanujuhtimises teada andnud, et kaebaja ei ole rattalaagreid nõuetekohaselt kontrollinud ja seega palub tal seda edaspidi haldusülesande täitmisel teha. Ei saa nõustuda kaebaja haldusmenetluses esitatud arvamusega, et tähelepanujuhtimises piirduti üksnes kehtiva õiguse refereerimisega ega esitatud mingisuguseid põhjendusi, mida sellega silmas peeti (vt kaebaja 27.01.2020 vastust ettekirjutuse projektile, dtl 23). Vastustaja selgitas 09.09.2019 tähelepanujuhtimises arusaadavalt, et määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 näeb ette, et sõiduki ülevaatusel tuleb rattalaagrite kontrolliks paigutada ratas lõtkutestrile või tõsta maast lahti ning seda nõuet kaebaja esitatud videosalvestistelt nähtuvalt sõiduki tagumiste rataste laagrite kontrollil ei täidetud. Kuna leebemate järelevalvemeetmete kasutamine ei olnud kaebajat kehtestatud nõuete järgimisele sundinud, oli järgmiste rikkumiste vältimiseks ettekirjutuse ja sunniraha hoiatuse 5(6)
3-20-381 tegemine kohane ja vajalik. Ringkonnakohus selgitab, et ettekirjutusega tehtud sunniraha hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse (Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Enne sunniraha rakendamist peab haldusorgan tuvastama mh ettekirjutuse täitmata jätmise (asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1). Kui kaebaja on oma kontrollimetoodika juba kehtivate nõuetega vastavusse viinud, ei tohiks vastustajal olla ka alust kaebajale sunniraha rakendamiseks. Kaebaja senise tegevuse ja esitatud vastuväidete põhjal võis aga vastustaja eeldada, et ilma sunnivahendi kasutamise hoiatuseta võib ta rikkumisi jätkata.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud ettekirjutus ei ole ebaproportsionaalne. Kaebaja on halduslepinguga (lepingu p 4.3) võtnud endale kohustuse tagada haldusülesande täitmiseks mh kasutatavate seadmete, vahendite ja mõõteriistade olemasolu ning nende töökorras oleku vastavalt õigusaktidega ja lepingu dokumentidega kehtestatud tingimustele. Sealjuures ei ole vastustaja ettekirjutusega nõudnud ühegi konkreetse seadme väljavahetamist.
14.Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud ettekirjutuse resolutiivosa on liiga üldine ja seetõttu ei vasta see haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud nõuetele (vt HMS § 55 lg 1, § 60 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et ettekirjutus saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks ja see eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Nt ei pruugi Riigikohtu hinnangul olla piisavalt täpne resolutiivosa, mis üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut (Riigikohtu 20.04.2018 otsus asjas nr 3-15-443, p 12). Riigikohus on samas (p 13) märkinud, et ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal võimalik aru saada, millist käitumist temalt oodatakse. Ettekirjutuses on piisava põhjalikkusega esitatud järelevalvemenetluse asjaolud ning arusaadav on ka see, millise rikkumise kaebaja on toime pannud ja millise nõude järgimist temalt ettekirjutuse täitmiseks halduslepingu kehtivusajal oodatakse (vt ettekirjutuse p-d 6, 17, 25 ja 26). Nagu eespool märgitud, ei tingi ettekirjutus veel sunniraha rakendamist ning ka viimast on võimalik halduskohtus vaidlustada (ATSS § 16 lg 1, vt ka Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 15). Vastustaja ei saa puudulikule sõnastusele vaatamata kasutada ettekirjutust nn universaalse sunniraha rakendamise vahendina, vaid sunniraha määramine saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui kaebaja edaspidi rikub määruse nr 77 lisa 4 p-i 5.1.3. Vaidlustatud ettekirjutuse alusel muude rikkumiste eest sunniraha määramine oleks õigusvastane.
15.Praegusel juhul ei tingi ettekirjutuse tühistamist ka selle põhjendamispuudus. Kuigi Maanteeamet võinuks ettekirjutuses selgitada, miks ta ei nõustu kaebaja 07.01.2020 ja 27.01.2020 vastuväidetega, nähtub vastustaja kohtumenetluses antud selgitustest ja ka haldusmenetluse asjaoludest, et kaebaja vastuväidetest hoolimata oli vastustajal piisavalt alust arvata, et kaebaja võib rangemate järelevalvemeetmete rakendamiseta jätkata määruse nr 77 lisa 4 p-s 5.1.3 sätestatud nõuete rikkumist.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka Transpordiameti võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.