Korrakaitse › Liiklus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 30.03.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-20-381/10
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Liiklus
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 30.03.2021
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1370

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.03.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-381

Haldusasi

OÜ Center Services kaebus Maanteeameti 30.01.2020 ettekirjutuse nr 23-1/19-1123/1124-10 tühistamiseks

Menetlusosalised esindajad

ja

nende

Asja läbivaatamise vorm

Kaebaja OÜ Center Services, esindaja Raine Eenma Vastustaja Maanteeamet, esindaja Sigrid Rahkema Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta OÜ Center Services kaebus rahuldamata.

2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.04.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Sarnased lahendid

Korrakaitse

4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 4.1 09.09.2019 kaebajale edastatud tähelepanujuhtimises nr 23-1/19-0795/796-3, milles palus vastustaja kaebajal haldusülesande täitmisel järgida MKM 18.07.2011 määruse nr 77 lisa 4 pst 5.1.3 tulenevat nõuet, kuid tähelepanujuhtimine ei parandanud kaebaja käitumist. 4.2 06.01.2020 vastuses vastustaja 09.12.2019 selgitusnõudele nr 23-1/19-1123/1124-4 ei märgi kaebaja kordagi, et on lõtkutestri kasutamise metoodikat lõtku tuvastamiseks muutnud. Alles 27.01.2020 vastuses vastustaja 20.01.2020 ettekirjutuse projektile selgitab kaebaja ilma tõendamata, et on vastavalt vastutaja poolt menetluse käigus esitatud konkreetsetele seisukohtadele, oma senist praktikat muutnud. 4.3 Kaebaja poolt kasutatava tõstuki lõtkutestri väändemehhanismid asetsevad üksnes sõiduki esirataste all. Teoreetiliselt on võimalik antud tõstukil kontrollida ka tagarataste laagreid, kui lasta tõstuk alla, sõita tõstukilt maha, pöörata sõiduk ringi ja sõita uuesti teist pidi tõstukile ning tõsta tõstuk uuesti üles, kuid praktiliselt ei tee nii keegi. Lisaks on osadel tõstukitel olemas tungraud, millega tõstetakse tagumine sild üles ja vabastatakse nii ratas koormusest, kuid kas kaebajal on märgitud seade tõstukil olemas – see ei ole tõestatud ning videos ei ole selle kasutamist näha. Vastustaja hinnangul saab eeldada, et kirjeldatud võimalust tagumiste rataste laagrite kontrollimiseks lõtkutestril ei kasutata ning tungrauda olemasoleval tõstukil ei ole, sest kaebaja märgib ise kaebuses, et vastustaja pani ettekirjutusega kaebaja teadlikult olukorda, kus kaebaja on sunnitud läbi metoodika muutmise tegema täiendavaid investeeringuid (uue tõstuki soetamine), kuid mille vajalikkus on kaebaja jaoks siiani küsitav. 4.4 MKM 18.07.2011 määruse nr 77 lisa 4 p-s 5.1.3 on täpselt määratletud meetodid, kuidas rattalaagreid kontrollida. Kaebaja poolt esitatud videosalvestuste vaatamisel selgus, et sõidukile teostatud ülevaatusel on kaebaja poolt jäetud veendumata sõiduki rattalaagri tehnoseisundis ning mõju tõttu sõiduki juhitavusele on defektne rattalaager otseseks ohuks liikluses. 4.5 Vastustaja on seisukohal, et kui ettekirjutusega nõutakse lepingust ja seadusest tulenevate nõuete järgmist, ei saa see olla ettevõtte jaoks uus asjaolu. Vastustaja seisukohalt peab ettevõte oma majandus- ja kutsetegevuse kohta kehtivaid nõudeid täitma igal ajal ja nende nõuete rikkumise lõpetama viivitamatult. 27.01.2020 esitas kaebaja oma vastuse ettekirjutuse projektile, milles kordagi ei viita selles, et ettekirjutus pole piisavalt selge või arusaadav millist käitumist nõutakse. Pigem vastupidi, mida kinnitab ka 27.01.2020 kaebaja poolt vastustajale edastatud vastus, milles märgitakse „/.../ käesoleva menetluse raames on ettevõte, vastavalt Maanteeameti poolt menetluse käigus esitatud konkreetsete seisukohtadele /.../“. 4.6 Ettekirjutuse põhjendus sisaldab haldusakti õiguslikku ja faktilist alust.

5.2 Täiendavalt märgib kohus vastuseks kaebusele järgmist. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tagama ettevõtte tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimisel kohaldavate määruste, liiklusseaduse, Maanteeameti juhendite ja halduslepinguga võetud kohustuste järgimine kogu halduslepingu kehtivus aja jooksul (vt ettekirjutuse resolutsiooni p 1). Puudub vaidlus, et kaebaja ja vastustaja vahel on 28.06.2017 sõlmitud haldusleping (sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolli teostamise leping nr 17-00132/049). Nimetatud lepingust nähtuvalt on kaebaja võtnud endale kohustuse teostada sõidukite ülevaatust vastavalt lepingule ja õigusaktidele ning juhinduma ülevaatuse teostamisel ka Maanteeameti juhenditest (vt lepingu p-d 4.1 ja 4.2). Seega on ekslik kaebuse väide, et vastustaja on ettekirjutuses kaebaja vastutusala laiendanud ja „tekitanud“ kaebajale kohustusi. Ettekirjutuse resolutsioonis on adekvaatselt kajastatud kaebaja kohustused. Siiski märgib kohus, et ettekirjutuse resolutsioonis võinuks olla ära toodud konkreetne kohustus (silmas pidades võimalikke vaidlusi ettekirjutuse täitmise üle), aga nimetatud asjaolu ei muuda ettekirjutust õigusvastaseks. Kohus ei nõustu ka kaebuse seisukohaga, et ettekirjutuse tegemiseks puudus üldse vajadus ja põhjendusest ei nähtu, miks ettekirjutus kaebajale on tehtud. Nimelt ettekirjutusest nähtuvalt on kaebaja vaatamata tähelepanujuhtimisele (Maanteeameti 09.09.2019 kiri nr 23-1/19-0795/7963) jätkanud MKM 18.07.2011 määruse nr 77 lisa 4 p-st 5.1.3 tuleneva nõude rikkumist, mistõttu oli liiklusohutuse tagamiseks ettekirjutuse tegemine möödapääsmatu (vt ettekirjutuse p 26). Kaebuses pole väidetud, et nimetatud tähelepanujuhtimine oli põhjendamatu või et kaevatavas ettekirjutuses kirjeldatud rikkumist pole kaebaja toime pannud. Puudub vaidlus, et 14.10.2019 toimunud sõiduki ülevaatusel kaebaja ei paigutanud tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstnud rattaid maast lahti, milline rattalaagrite kontrollimise viis on ettenähtud viidatud määruse lisa 4 p-s 5.1.3. Samas p-s on rattalaagrite rikked loetud kas oluliseks või ohtlikuks. Seega pole rattalaagri rikkega sõiduk tehniliselt korras. Ülevaatuse eesmärk on aga mh tagada sõiduki liiklusele ohutu tehnoseisund (vt määruse nr 77 § 1 lg 4). Seega on vastustaja õigesti leidnud, et liiklusohutuse tagamiseks on ettekirjutus koos sunniraha hoiatusega vajalik. Ebaõige on ka kaebuse väide, et ettekirjutuse tõttu on kaebaja sunnitud tegema täiendavaid investeeringuid. Juba viidatud halduslepinguga võttis kaebaja endale kohustuse tagada haldusülesande täitmiseks kasutatava territooriumi ja ruumide, nende sisseseade, seadmete, vahendite ja mõõteriistade olemasolu ning nende töökorrasoleku vastavalt õigusaktidega ja lepingu dokumentidega kehtestatud tingimustele (vt lepingu p 4.3).