A, B, Tulundusühistu Loreta ja Hobulased OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. augusti 2020. a teatiste nr 1742/2020 ja nr 1740/2020 tühistamiseks või alternatiivselt nende õigusvastasuse kindlakstegemiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – A Kaebaja II – B Kaebaja X – Tulundusühistu Loreta Kaebaja XI – Hobulased OÜ Kaebajate esindajad – vandeadvokaadid Ramil Pärdi, Karmen Turk ja Sandor Elias Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ede Kapstas
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A, B, Tulundusühistu Loreta ja Hobulased OÜ kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 7. augusti 2020. a teatised nr 1742/2020 ja nr 1740/2020.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 6000 eurot. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. veebruaril 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Vandeadvokaadid Ramil Pärdi ja Sandor Elias esitasid 12. augustil 2020 Tartu Halduskohtule 14 kaebaja (9 töötajat ja 5 tööandjat) kaebuse, milles paluti tühistada Politseija Piirivalveameti (PPA) 7. augusti 2020. a teatised nr 1742/2020, nr 1740/2020, nr 1737/2020, nr 1741/2020, nr 1739/2020, nr 1738/2020, nr 1733/2020, nr 1735/2020 ja nr 1734/2020 (dtl 29). Nimetatud teatistes märgiti, et üheksa kaebaja viisavaba viibimisaeg on PPA poolt ennetähtaegselt lõpetatud ja seda on lühendatud ühekordselt. Viimane lubatud viibimispäev oli 14. august 2020. Kaebuses esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus.
2.Tartu Halduskohus tagastas 13. augusti 2020. a määrusega eelnimetatud kaebuse ja jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (dtl 52-54). Kohus leidis, et tal puudub pädevus kaebuse lahendamiseks, kuna vaidlusaluste teatiste vaidlustamiseks on seaduses sätestatud erikord. Tartu Halduskohtu 13. augusti 2020. a määrus jõustus osaliselt 6. mail 2021. Nelja kaebaja osas (A, B, Tulundusühistu Loreta ja Hobulased OÜ) saatis Tartu Ringkonnakohus 15. detsembri 2020. a määrusega kaebuse halduskohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks (dtl 119-129).
3.Kaebajate esindajad teatasid 19. mail 2021 kohtule, et kaebajate hinnangul on kaebuse edasine menetlemine nende õiguste kaitseks vajalik ning kui kohus leiab, et vaidlusaluseid vastustaja teatisi enam tühistada ei saa, tuleb tuvastada vastustaja teatiste õigusvastasus (dtl 133-134). Ka tuvastamiskaebuse menetlemine on kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Kaebajatel on tuvastamisnõude esitamiseks preventiivne ning rehabiliteeriv huvi. Samuti on kaebajate huviks kahju hüvitamise nõude esitamine, kuid menetlusökonoomilistest kaalutlustest lähtudes oleks õigem esmalt tuvastada vastustaja otsuste õigusvastasus. Kaebajad on juba kandnud ka arvestatavaid menetluskulusid.
4.Tartu Halduskohus võttis 15. juuni 2021. a määrusega menetlusse kaebajate I, II, X ja XI kaebuse PPA 7. augusti 2020. a teatiste nr 1742/2020 ja nr 1740/2020 tühistamiseks või alternatiivselt nende õigusvastasuse kindlakstegemiseks (dtl 142-144).
5.Vastustaja esitas 26. juulil 2021 kohtule vastuse kaebusele (dtl 150-152). Samal päeval esitas PPA kohtule taotluse, milles palus piirata menetlusosaliste juurdepääsu haldusasjas nr 3-201490 PPA poolt esitatud dokumentidele (dtl 155-156).
6.Tartu Halduskohus jättis 2. septembri 2021. a määrusega rahuldamata PPA taotluse kaebajate ning nende esindajate toimikule juurdepääsuõiguse osaliseks piiramiseks (dtl 197201). Kohus kuulutas haldusasja nr 3-20-1490 menetluse osaliselt kinniseks ning kohaldas kohtu algatusel kaebajate ja nende esindajate suhtes järgmiseid juurdepääsupiiranguid toimikus olevatele dokumentidele: piiras kaebajate ja nende esindajate õigust tutvuda PPA 26. juuli 2021. a taotluse nr 1.2-2/58-13 lisa nr 1 p-dega 1 ja 2 ja saada dokumendi vastavast osast ärakirju; piiras kaebajate ja nende esindajate õigust tutvuda PPA 26. juuli 2021. a taotluse nr 1.2-2/58-13 lisa nr 5 p-dega 1, 2, 3, 4, 5, 6, 8, 9 ja 11 ning saada dokumendi vastavast osast ärakirju. Need dokumendid sisaldasid muu hulgas andmeid kolmandate isikute kohta (menetlusosalisteks mitteolevate füüsiliste isikute nimed ja sünniajad, andmed menetlusosalisteks mitteolevate äriühingute tegevuse kohta).
7.Tartu Halduskohus otsustas 11. oktoobri 2021. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 206-207). 2(10)
3-20-1490
8.Kaebajad esitasid täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja 10. detsembril 2021 (dtl 208-210). PPA esitas 22. detsembril 2021 vastuväite kaebajate täiendavatele menetlusdokumentidele (dtl 236-239).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebajad on taotlenud PPA 7. augusti 2020. a teatiste nr 1742/2020 ja nr 1740/2020 tühistamist või alternatiivselt nende õigusvastasuse kindlakstegemist, väites järgmist.
9.1.Vaidlusalused teatised on õigusvastased. Kaebajad ei kujuta mingit ohtu rahva tervisele. Vaidlusaluste viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuste tegemise hetkeks (7. augustiks 2020) olid kaebajad andnud nii algse kui korduva Covid-19 proovi, millede mõlema analüüsitulemused osutusid kõigi puhul negatiivseks. Seega ei saanud mitte ükski kaebaja vaidlusaluste otsuste tegemise seisuga kujutada endast ohtu rahva (teiste isikute) tervisele.
9.2.Kaebajad ei ole avalikku korda rikkunud. Vastustaja ei ole kaebajate I-IX puhul välja toonud, et nad oleksid püsivast viibimiskohast kinnistu mõttes lahkunud. Töö tegemist ja viibimiskoha piires ruumide ja õue vahel liikumist Vabariigi Valitsuse 16. mai 2021. a korraldus nr 172 (edaspidi korraldus nr 172) ega ükski muu õigusakt karantiiniajal ei keela. Samuti ei sätesta korraldus nr 172, et keelatud on isikutevahelised kontaktid. Lisaks, hiljemalt 5. augustil 2020 ei laienenud mitte ühelegi kaebajale enam karantiininõue. Seega, vaidlusaluste otsuste tegemise aja seisuga ei saa rääkida mingist ohust avalikule korrale.
9.3.Isegi, kui selguks, et mõni kaebajatest I-IX on karantiininõudeid rikkudes püsivast viibimiskohast väljapoole sattunud, ei ole vaidlusalused otsused proportsionaalsed. Kohtupraktikast ilmneb, et ohtu „avalikule korrale“ ei kujuta välismaalaste seaduse (VMS) ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) kontekstis mistahes õigusnormide rikkumine, vaid eelkõige kuritegevus ja arvestada tuleb seejuures ka proportsionaalsust. Korralduse nr 172 rikkumise korral on võimalik rakendada haldussunnivahendeid. Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine ei saa olla karistuse aseaineks, vaid sellel on kindlad seaduses sätestatud alused. Olukorras, kus kaebajad I-IX ei viibinud avalikus ruumis ning ei evinud riski rahva tervisele, on viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine selgelt ebaproportsionaalne.
9.4.Korralduse nr 172 p 11 sätestas, et isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil, peab Eestisse saabumisest 14 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas viibimiskohas ning võib sealt lahkuda tervishoiutöötaja või politseiametniku korraldusel või isiku elu või tervist ohustava hädajuhtumi korral või tervishoiuteenuse saamiseks või toidu, esmatarbekaupade ja ravimite soetamiseks, kui muul viisil ei ole nende hankimine võimalik või see on ülemäära raske.
9.5.Korralduse nr 172 p 14 sätestas, et p-i 12 ap-s 10 nimetatud isiku kutsujal tuleb tagada juhul, kui riigi, millest isik saabub ja mille õiguse kohaselt loetakse isikut selle elanikuks või seal seaduslikult viibivaks, viimase 14 päeva kumulatiivne COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 positiivsete testide arv 100 000 elaniku kohta on suurem kui 16 või kui selle riigi kohta puuduvad eelnimetatud andmed ja selles riigis esineb kõrge viiruse leviku oht, koostöös isikuga viimasele võimalus viibida Eestisse saabumisest 14 kalendripäeva jooksul oma elukohas või püsivas viibimiskohas ja läbida COVID-19 testimise viivitamata Eestisse saabumise järel ning kordustestimise mitte varem kui Eestis viibimise 14. päeval.
9.6.Samadele nõuetele viitab ka vastustaja. Neist nõuetest tulenes kokkuvõtlikult kaebajatele I ja II kohustus viibida oma püsivas viibimiskohas (elukohta neil Eestis ei ole) 14 päeva ning teha kaks COVID-19 testi (Eestisse saabumisel ja 14. päeval). Isegi kui kaebajad I ja II oleksid mingeid kohustusi rikkunud, ei kujutanud nad 7. augustil 2020 mingit ohtu rahva 3(10)
3-20-1490
tervisele. Vaidlus puudub, et kaebajad I ja II saabusid Eestisse 21. juulil 2020 ning neid ka testiti esmakordselt 21. juulil 2020 ja testi tulemused olid negatiivsed. Nende Eestis viibimise 14. päev oli 4. august 2021. 5. augustil 2021 tegid nad teised negatiivsed testid ning nende tulemused said teatavaks 6. augustil 2021. Seega, 7. augustil 2020 vaidlusaluste teatiste andmise ajaks oli lõppenud nii 14-päevane eneseisolatsiooninõue kui ka antud nõutud kaks negatiivset testi. Järelikult ei saanud nad mingit ohtu rahva tervisele kujutada. Oht rahva tervisele ei saa olemuslikult esineda tagantjärele. Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine ohu tõttu rahva tervisele ei saa samuti olla tagantjärele karistus toime pandud rikkumiste eest. Haldussunnivahendeid või karistusi tuleb rakendada eraldi.
9.7.Vastustaja põhjendustest ilmneb, et kaebajad ei olevat täitnud korralduse nr 172 p-i 11 eneseisolatsiooni nõuet, kuna: a) kaebajad I ja II töötasid; b) kaebajate I ja II elamispinnad olid mustad, ebahügieenilised ja ebarahuldavas olukorras ja puudusid elamiseks sobivad tingimused, sisustus, inventar jms; c) kaebaja II ei viibinud „ettenähtud aadressil“ (xxx küla). Kõnealused väited on kas asjakohatud või valed.
9.8.Korralduse nr 172 p 11 ei keelanud kuidagi töötamist (eeldusel, et viibitakse püsivas viibimiskohas) ega reguleeritud kuidagi elutingimusi. Terviseameti juhised ei ole elutingimuste osas siduvad ning pealegi ei puutu kuidagi eneseisolatsiooni. Millise tõendi põhjal väidab vastustaja, et kaebaja II ette nähtud viibimiskohaks ei olnud xxx, xxx, jääb arusaamatuks. Vastustaja enda 26. juuli 2021 dokumentides on kaebajate I ja II kohta „Kinnitus liikumispiirangu järgimise kohta“, milles on mõlema püsivaks viibimiskohaks märgitud xxx, xxx. Kõnealuses viibimiskohas ka kaebajad I ja II kontrolli ajal viibisid, selles puudub vastustaja põhjenduste kohaselt vaidlus. Seega ei ole kaebajad I ja II rahva tervisega seotud eneseisolatsiooni norme rikkunud.
10.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas vastustaja kokkuvõtvalt järgmised väited.
10.1.Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebajad I ja II viibisid Eestis viisavabalt VMS § 44 lg 2 kohaselt, sealjuures tulenes nende viisavaba viibimisõigus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. a määruse (EL) 2018/1806 art-st 4 ja lisast 2, mille kohaselt on Ukraina kodanikud vabastatud viisakohustusest, kui nende viibimine ei ületa 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul. Kaebajad saabusid Eestisse 21. juulil 2020, mistõttu on selge, et kaebajad viibisid viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise ajal, s.t
7.augustil 2020, Eestis viisavabalt VMS § 44 lg 2 alusel, sest nad olid Eestis viibinud vähem kui 90 päeva. Kaebajate viibimisaeg lõpetati ennetähtaegselt 7. augustil 2020 VMS § 52 lg 1 p 7 ja lg 2 p 4 alusel. Viimane lubatud viibimispäev oli 14. august 2020.
10.2.Vastavalt VMS § 53 lg-le 2 ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjust ega sellega seonduvat teavet. VMS näeb ette, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjuseid ja sellega seotud dokumente ei avaldata välismaalasele ega tema poolt volitatud isikule ühelgi ajahetkel ning seetõttu puudub PPA-l õigus menetlusosalistele viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjuseid avaldada. VMS-s sätestatud Eestis ajutise viibimise aja ennetähtaegse lõpetamise menetluse eripära puudutab välismaalaste (kaebajad I ja II) ning muude isikute (kaebajad X ja XI ning kaebajate esindajate) juurdepääsu õigust informatsioonile, mille alusel PPA on lõpetanud ennetähtaegselt isikute (kaebajad I ja II) viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendanud seda ühekordselt.
10.3.Kaebajad I ja II saabusid Eestisse 21. juulil 2020 Ukrainast erilennuga. Erilend korraldati seetõttu, et Ukrainas oli COVID-19 haiguse nakatumiskordaja kõrge, mistõttu ei olnud lubatud lennud Ukraina ja Eesti vahel. Ukrainast lubati erilennuga isikud Eestisse juhul, kui tööandja oli valmis töötajale korraldama COVID-19 viiruse testimise Eestisse saabumisel ja teise testimise Eestis viibimise 14. päeval. Samuti pidi töötaja viibima 14 4(10)
3-20-1490
päeva karantiinis. Töötaja võis Eestis tööle asuda Eestis viibimise 15. päeval, juhul kui tema teine test on negatiivne. Maandamaks COVID-19 leviku riski hooajatöötajate hulgas olid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet koostööna valmistanud juhise tööandjatele, millest lähtuda hooajatöötajate majutamisel ja SARS-CoV-2 testimise korraldamisel.
10.4.PPA viis 30. juulil 2020 koostöös Terviseametiga läbi kontrolli eneseisolatsiooninõuete järgimise osas ning tuvastas, et kaebajad I ja II ei viibinud majutusruumides, vaid viibisid hoone kõrvalruumides (laudas) ja töötasid (teostades ehitus- ja elektritöid). Hoone, milles kaebajad I ja II viibisid oli valmimisjärgus laudahoone, puudusid elamiseks vajalik inventar, sisustus ja olmetarbed, kahele isikule oli üks magamiskoht, hoone oli ebasanitaarne. Vastustaja hinnangul ei ole tegemist eluruumidega, puuduvad sobivad elamistingimused. Ei ole eluliselt usutav, et kaebajad I ja II viibisid 14 päeva karantiinis eeltoodud tingimustel, kasutades magamiseks ühte magamiskohta.
10.5.Kaebaja II sõnade kohaselt (7. augusti 2020 protokoll) tegeles ta ehitusega, tegi elektritöid tööandjale kuuluvas hoones. Paikvaatluse protokollist nähtub, et hoones viibis peale kaebajate I ja II ka kolmas isik. Vastustaja hinnangul on karantiini eesmärk vältida kokkupuuteid teiste isikutega ja sellest tingitud nakatumisohtu. Nakkusoht võib tekkida tööülesannete sooritamisel ruumides, kus viibivad või kuhu on ligipääs ka teistel isikutel. Kaebajad I ja II, kelle puhul oli nakkushaiguse ohukahtlus, ei järginud rahva tervise kaitseks seatud eneseisolatsiooni nõudeid ning ohustasid sellise tegevusega Eesti rahva tervist. Karantiini eesmärk on vältida nakkushaiguse edasikandumist ühelt inimeselt teistele. Vastuolus on selline töötamine elu- või viibimiskoha piires, mille tõttu on risk nakkushaiguse edasikandumiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Käesolevas asjas 12. augustil 2020 esitatud kaebuses paluti tühistada PPA 7. augusti 2020. a teatised nr 1742/2020, nr 1740/2020, nr 1737/2020, nr 1741/2020, nr 1739/2020, nr 1738/2020, nr 1733/2020, nr 1735/2020 ja nr 1734/2020. Kaebaja I osas on koostatud teatis nr-ga 1742/2020 ja kaebaja II osas teatis nr-ga 1740/2020. Tulundusühistu Loreta ja Hobulased OÜ on olnud vastavalt kaebajate I ja II tööandjateks, kelle kaebeõigust on Riigikohus käesolevas asjas jaatanud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. aprilli 2021. a otsus asjas nr 5-20-10, p-d 31 ja 49). Arvestades kaebuse tagastamise määruse osalist jõustumist, puudutab käesolev vaidlus seega vastustaja teatisi nr 1742/2020 ja nr 1740/2020.
12.Vaidlust ei ole selles, et kaebajad I ja II viibisid Eestis viisavabalt VMS § 44 lg-s 2 sätestatud tingimustel, mille kohaselt kui välisriigiga on sõlmitud leping viisavaba liikumise kohta või välisriigi kodanike suhtes on viisanõudest loobutud, võib selle välisriigi kodanik Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sealhulgas Eestis, viibida kokku kuni 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, kui välisleping ei sätesta teisiti. Kaebajate viisavaba viibimisõigus tulenes Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. a määruse (EL) 2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud art-st 4 ja lisast 2, mille kohaselt on Ukraina kodanikud vabastatud viisakohustusest, kui nende viibimine ei ületa 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul.
13.Kaebajad I ja II saabusid 21. juulil 2020 Eestisse Kiievist erilennuga, millega tulid siia paljud Ukrainast pärit hooajatöötajad. Asja materjalidest nähtub, et kaebajad I ja II andsid
21.juulil 2020 nii algse kui 5. augustil 2020 korduva SARS koroonaviiruse RNA proovi, millede mõlema analüüsitulemused osutusid negatiivseks (dtl 23-24, 38-39). Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajad I ja II on allkirjastanud eneseisolatsiooni deklaratsioonid (dtl 165-166, tõlge dtl 190, 192), mille kohaselt on kaebajad 21. juulil 2020 kinnitanud, et neid on 5(10)
3-20-1490
teavitatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lg 6 alusel välja antud Eesti Vabariigi Valitsuse 16. mai 2020. a korralduse nr 172 p-i 11 alusel kehtestatud liikumispiirangust ning nad kohustusid 14 kalendripäeva jooksul Eestisse saabumise päevast alates viibima oma allpool näidatud elukohas või püsivas viibimiskohas. Kaebajate I ja II elukoht või püsiv viibimiskoht oli Eestis oli eneseisolatsiooni deklaratsiooni kohaselt Xxx,xxx,xxx, Tartumaa.
14.Asja materjalidest nähtub, et PPA tegi kaebajale I 7. augustil 2020 teatise nr 1742/2020 viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta (dtl 10). Samal päeval tegi PPA ka kaebajale II samasisulise teatise nr 1740/2020 (dtl 11). Teatistes märgitakse, et Lõuna prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalve talitus on VMS § 52 lg 1 p 7 ja lg 4 p 2 alusel lõpetanud ennetähtaegselt kaebajate I ja II viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendanud seda ühekordselt. VMS § 52 lg 1 p 7 sätestab, et viibimisaeg lõpetatakse ennetähtaegselt, kui välismaalane võib kujutada ohtu Euroopa Liidu mis tahes liikmesriigi avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele.
15.Teatistega ei ole seatud kaebajatele I ja II sissesõidukeeldu ega muid piiranguid. PPA on kohtumenetluses (dtl 160) rõhutanud, et isikutele ei koostatud lahkumisettekirjutusi, vaid lahkumiskohustus tulenes viibimisaja ennetähtaegsest lõpetamisest ja ühekordsest lühendamisest, mille kohaselt tuli isikutel lahkuda hiljemalt viimase seaduslikult viibitud päeva jooksul, s.o 14. augustil 2020.
16.Arusaadavad põhjendused ning selgitused, milles seisnevad etteheidetavad teod, teatistes puuduvad. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud (dtl 152), et vastavalt VMS § 53 lg-le 2 ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Seega näeb seadus ette, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta ei tule vormistada haldusmenetluse seaduse § 56 nõuetele vastavat haldusakti.
17.Samuti on vastustaja leidnud, et VMS näeb ette, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjuseid ja sellega seotud dokumente ei avaldata välismaalasele ega tema poolt volitatud isikule ühelgi ajahetkel ning seetõttu puudub PPA-l õigus menetlusosalistele viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjuseid avaldada. VMS-s sätestatud Eestis ajutise viibimise aja ennetähtaegse lõpetamise menetluse eripära puudutab välismaalaste (kaebajad I ja II) ning muude isikute (kaebajad X ja XI kaebajate esindajate) juurdepääsu õigust informatsioonile, mille alusel PPA on lõpetanud ennetähtaegselt isikute (kaebajad I ja II) viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendanud seda ühekordselt. Seetõttu esitas PPA kohtule taotluse piirata menetlusosalise juurdepääsu ja haldusmenetluse toimikuga tutvumist haldusasjas 3-20-1490 (dtl 152, 155). Juurdepääsu piiranguga dokumendid on esitatud taotluse lisadena. Kohus jättis
2.septembri 2021. a määrusega vastustaja 26. juuli 2021. a taotluse kaebajate ning nende esindajate toimikule juurdepääsuõiguse osaliseks piiramiseks rahuldamata (dtl 197). Teatiste põhjendused on kaebajatele teatavaks tehtud ja kaebajad on saanud esitada neile vastuväiteid.
18.PPA on 26. juulil 2021 edastanud kohtule kaebajatega seoses 7. augustil 2020 vormistatud viisavaba viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise ja ühekordse piiramise otsuse põhjendused, mille p-i 3 (dtl 159) kohaselt tuvastati kontrolli käigus, et isikud ei täitnud eneseisolatsiooni nõudeid, vaid elasid ja töötasid ehitusjärgus olevas laudas. Väidetavalt ehitasid või korrastasid nad endale elamisväärseid tingimusi, tegid elektri- ja remonditöid kõrvalruumides. Pesemis- ja söögivõimalused olid laudas olemas, puhke- ja elamisruumid olid väga mustad, ebahügieenilised ja ebarahuldavas olukorras. PPA selgitas, et „Kontrollitud isikuteks osutusid B sünd 18.08.1965 ja A, sünd 15.06.1980. PPA tuvastas, et B, sünd.18.08.1965.a (töötamine ettevõttes Hobulased OÜ) pidi PPA-le teadaolevalt majutuma aadressil Jõgevamaa, xxx, xxx, 6(10)
3-20-1490
xxx ning Tartumaal xxx vallas xxx pidi PPA-le teadaolevalt eneseisolatsiooni nõuet järgima B, sünd. 20.12.1986.a (töötammine ettevõttes OÜ Sadala Agro). Ehk B (sünd.18.08.1065.a) rikkus eneseisolatsiooninõudeid ning ohustas rahvatervist juba ainuüksi sellega, et ei viibinud ettenähtud aadressil.“ Kuna kaebaja II on sündinud 18. augustil 1965, on vale PPA poolt tuvastatu, et ta on sündinud 20. detsembril 1986. Tõendatud ei ole ka PPA väide, et kaebaja II pidi majutuma aadressil Jõgevamaa, xxx vald, xxx küla. Kaebaja II püsiv viibimiskoht Eestis oli eneseisolatsiooni deklaratsiooni kohaselt Xxx,xxx,xxx, Tartumaa. Ka vaidlusaluste PPA teatiste kohaselt on kaebajate I ja II viibimiskohaks märgitud xxx, xxx küla, xxx vald (dtl 1011). Samuti on menetlustoimingu protokolli nr 8.1-15/20/6809 kohaselt eelinfo selline, et Tartumaal, xxx vallas, xxx, xxx viibivad kaebajad I ja II liikumispiiranguga kuni 3. august 2020 (dtl 241).
19.Nõustuda saab kaebajate väitega, et vastustaja poolt 26. juulil 2021 Tartu Halduskohtule esitatud kirja nr 15.7-16/404-1 kohaselt on vastustaja seisukoht, et kaebajad I ja II kujutasid ohtu rahva tervisele. Vastustaja on selgitanud, et kuivõrd PPA tuvastas koostöös Terviseametiga, et eeltoodud isikud rikkusid eneseisolatsiooninõudeid ning sellega kujutasid endast võimalikku ohtu rahvatervisele, lõpetati PPA 7. augusti 2020. a otsustega isikute lubatud viisavaba viibimine ning lühendati seda ühekordselt VMS § 52 lg 1 p 7 ja § 52 lg 4 p 2 alusel.
20.Kaebajad I ja II on seisukohal, et nad ei kujutanud mingit ohtu rahva tervisele. Vaidlusaluste viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuste tegemise hetkeks, s.o 7. augustiks 2020, olid kaebajad I ja II andnud 21. juulil 2020 nii algse kui 5. augustil 2020 korduva SARS koroonaviiruse RNA proovi, millede mõlema analüüsitulemused osutusid negatiivseks (dtl 2324, 38-39). Seega ei saanud kaebajad I ja II 7. augusti 2020. a seisuga kujutada endast ohtu rahva (teiste isikute) tervisele. Kaebajad leiavad, et Vabariigi Valitsuse korralduse nr 172 p 11 ei keelanud kuidagi töötamist (eeldusel, et viibitakse püsivas viibimiskohas) ega reguleerinud kuidagi elutingimusi.
21.Vabariigi Valitsus täiendas 12. juuni 2020 korraldusega nr 210 Vabariigi Valitsuse 16. mai 2020. a korraldust nr 172 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“ p-ga 11 järgmises sõnastuses: „11. Isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil, peab Eestisse saabumisest 14 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas viibimiskohas ning võib sealt lahkuda tervishoiutöötaja või politseiametniku korraldusel või isiku elu või tervist ohustava hädajuhtumi korral või tervishoiuteenuse saamiseks või toidu, esmatarbekaupade ja ravimite soetamiseks, kui muul viisil ei ole nende hankimine võimalik või see on ülemäära raske.“
22.Kohus nõustub kaebajatega, et korralduse nr 172 p-st 11 otsest keeldu viibimiskohas töötamiseks ning viibimiskoha piires ruumide ja õue vahel liikumiseks ei tulene ning töötamist välistavat alust korraldus ei kehtesta. Korraldus sätestab kohustuse riigipiiri ületanul viibida
14.kalendripäeva jooksul püsivas viibimiskohas. Seega puudutab säte isikute liikumisvabadust. Ka korralduse seletuskirjast1 nähtub, et Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 210 muudeti Vabariigi Valitsuse 16. mai 2020. a korraldust nr 172, nähes ette liikumisvabaduse piirangud Eestisse sisenemisel riigipiiri ületamise korral. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebajad I ja II oleks seda kohustust eiranud või et nad oleksid püsivast viibimiskohast kinnistu mõttes lahkunud. Nagu kohus otsuse p-des 13 ja 18 selgitas oli kaebajate viibimiskoht xxx, xxx küla, xxx vald ning seal PPA ja Terviseamet nende kohalolu ka tuvastas.
23.Asja materjalidest nähtub, et PPA viis koostöös Terviseametiga 30. juulil 2020 läbi kontrolli eneseisolatsiooninõuete järgimise osas 21. juulil 2020 Ukrainast erilennuga saabunud Ukraina kodanike osas (dtl 40, 241). Menetlustoimingu protokolli nr 8.1-15/20/6809 kohaselt teostas Tiia Luht 30. juulil 2020 koos Tartumaa piirkonnapolitseinikega järelevalvet Vabariigi Valitsuse korraldusest kinnipidamise üle (dtl 241). Protokollist nähtub, et „Ühe hoone lahtisest uksest väljusid kaks tööriietes isikut, kes teostasid ehitus- ja elektritöid lauda juurdeehitises. Tutvustasime end ja palusime isikutel esitada passid, mida isikud tegid, mille alusel tuvastasime antud isikud. Isikud näitasid meile oma elamisruume. Meid juhatati hoone ühte ruumi, mis oli vana mööblit täis kuhjatud ja ebarahuldavas olukorras. Otse asus üks laud, selle kõrval kitsas kattega pink. Paremal maas oli määrdunud madrats, millel üks piklik padi ja üks tekk (ilma linata, padja katteta, tekil ei olnud ümbrist). Küsisin, kus te mõlemad magate, siis tekkis segadus – B viitas, et tema magab sellel madratsil, aga A, et selle kitsal (magamiseks ilmselgelt mitte mõeldud) pingil või ka koos madratsil (1 kitsas tekike ja 1 padi). Seejärel palusin näidata pesemisvõimalusi. Selleks läksime koos B õue ja sealt teisest uksest ruumi, kus oli kraanikauss (tuli sooja vett), dušš. Palusin lülitada elekter, kuid ta vastas, et lülitas elektri välja, kuna teeb just elektritöid hetkel. Küsisin õues nende enesetunne kohta on ja kas on mingeid kaebuseid. Väitsid end olevat tervetena ja mingeid kaebuseid ei ole. Vestlus toimus vene keeles. Meie vestluse ajal väljus üks isik hoone kaugemast osast ja lahkus autoga.“ T. Luha 30. juuli 2020. a kokkuvõttest nähtub, et Tulundusühistu Loreta peatumiskoha aadressil Tartumaal, xxx, xxx, xxx oli kaebaja I kohal, töötas (koos kaebajaga II), elamistingimused väga halvad, ei vasta nõuetele: valmimisjärgus laudahoone, puuduvad elamiseks vajalik inventar, sisustus ja olmetarbed, kahe peale üks magamiskoht, ebasanitaarne. (dtl 169-171).
24.Vastustaja on 30. juuli 2020. a kontrollist lähtuvalt seisukohal, et kaebajad I ja II ei viibinud majutusruumides, vaid viibisid hoone kõrvalruumides (laudas) ja töötasid (teostades ehitus- ja elektritöid). Hoone, milles kaebajad I ja II viibisid, ei ole eluruum, puuduvad sobivad elamistingimused. PPA leiab, et ei ole eluliselt usutav, et kaebajad I ja II viibisid eeltoodud tingimustel 14 päeva karantiinis, kasutades magamiseks ühte magamiskohta. Seega nähtub vastustaja selgitustest, et kaebajad I ja II ilmselt ei ööbinud neis ruumides, milles nad töid teostasid, sest tingimused olid selleks liiga kasinad. Kohus leiab, et need PPA argumendid ei tõenda, et kaebajad põhjustasid ohtu rahva tervisele. Nagu kohus otsuse p-s 22 selgitas, ei tulenenud Vabariigi Valitsuse korraldusest keeldu viibimiskohal töötada või viibimiskoha piires ruumide ja õue vahel liikuda. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kui kaebajad I ja II ööbisid majutusruumides ja töötasid kõrvalruumides.
25.Vastustaja hinnangul on karantiini eesmärk vältida kokkupuuteid teiste isikutega ja sellest tingitud nakatumisohtu. Nakkusoht võib tekkida tööülesannete sooritamisel ruumides, kus viibivad või kuhu on ligipääs ka teistel isikutel. Seejuures viitab vastustaja menetlustoimingu protokollile, millest nähtub, et „Meie vestluse ajal väljus üks isik hoone kaugemast osast ja lahkus autoga“ (dtl 241). Kohtu hinnangul ei saa sellest ühest lausest järeldada, et kaebajad I ja II ei järginud rahva tervise kaitseks seatud eneseisolatsiooni nõudeid ning ohustasid sellise tegevusega Eesti rahva tervist. Pole teada, kes see isik oli, kas ta oli kaebajatega I ja II kokku puutunud vms.
26.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajate kaebus on põhjendatud ja rahuldab kaebuse. Olukorras, kus kaebajad I ja II ei viibinud avalikus ruumis ning, nagu on kinnitatud, ei evinud riski rahva tervisele, on viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine selgelt ebaproportsionaalne.
27.Kohus tühistab PPA 7. augusti 2020. a teatised nr 1742/2020 ja nr 1740/2020.
8(10)
3-20-1490
28.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine vastustaja kohustus.
29.Kaebajad on kandnud haldusasja nr 3-20-1490 menetluses menetluskulusid Advokaadibüroo TRINITI arvete nr 2020-0638, 2020-0922, 20201304, 20201565, 20211883, 20212586, 20212886, 20212993, 20213176, 20213399, 20223630 ja 20223987 alusel 8534 eurot koos käibemaksuga. Arved on väljastatud Priit Ojamaa Treiali talule. HKMS § 109 lg 5 sätestab, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Kõik kulud on kantud seoses haldusasja nr 3-20-1490 menetlusega. Lisaks on kaebajad tasunud kaebuselt riigilõivu kokku 60 eurot (dtl 140).
30.Vastustaja leiab et menetluskulude nimekirjas esitatud ajakulu on osaliselt ilmselgelt ülepaisutatud. Vastustaja vaidleb vastu menetluskulude nimekirjale ja arvetele nr 2020-0638 ja 20211883. Seoses arvega nr 2020-0638 (dtl 212) märgib vastustaja, et vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamine ei ole halduskohtumenetluses võimalik. Samuti leiab vastustaja, et kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamiseks kulunud aeg on ilmselgelt ülepaisutatud. Põhjendatud menetluskulu kaebuse koostamise eest oleks 1260 eurot. Arvega nr 20211883 (dtl 220) seoses märgib vastustaja, et tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega seotud kuludega, mille hüvitamist tulnuks taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.
31.Kohus märgib, et käesolevas asjas ei ole vaidemenetlust toimunud, mistõttu on asjakohatu vastustaja seisukoht vaidemenetluse kulude kohta. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 63 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2020. a määrus nr 5-18-5/33, p 16). Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses. Seetõttu oleksid kaebajad pidanud arvega nr 20211883 seotud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1344 eurot esitama asjas nr 5-20-10. Käesolevas asjas kohus nende menetluskulude hüvitamise taotlust ei rahulda.
32.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb arvestada eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja vaidlusaluste õigusküsimuste keerukust, samuti menetluse kestust (nt Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 35), ning asjakohane ei ole hinnata üksikute menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks kulutatud aega. Õigusabikulud tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-18-752, p 19; 13. novembri 2018. a otsus asjas nr 3-18-1570, p 17).
33.Advokaadibüroo arvete spetsifikatsioonidelt nähtuvalt kulus advokaatidel kaebajate esindamiseks 43,6 tundi, kui sellest maha arvata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusega seotud 6,4 tundi, siis 37,2 tundi. Asja mahukust ning faktiliste asjaolude keerukust arvesse võttes leiab kohus, et sellised esindajakulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ning toimingutele kulunud aeg on ilmselgelt ülepaisutatud. Kohus vähendab vastustajalt kaebajate kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust selliselt, et mõistab kaebajate kasuks välja menetluskulu summas 5000 eurot. Riigikohtu praktikas (nt otsused haldusasjades nr 3-3-1-58-07 ja nr 3-3-1-54-12) on leitud, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel
9(10)
3-20-1490
märgitud käibemaksuga. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista 5000 eurot, millele lisandub käibemaks 1000 eurot, kokku 6000 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 12.04.2022. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 12.04.2022. a otsus Resolutsioon
1.Võtta Politsei- ja Piirivalveameti 30.03.2022. a seisukoha lisad 1-4 haldusasja juurde.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tartu Halduskohtu 06.01.2022. a otsuse punkti 3 menetluskulude osas ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 4980 (neli tuhat üheksasada kaheksakümmend) eurot.
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.