Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 31. detsember 2021, Tallinn 3-21-1470
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskuses kinni pikendamiseks.
Menetlusosalised
Taotleja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Siiri Sepa Puudutatud isik: X
taotlus X pidamise tähtaja
RESOLUTSIOON
Pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 30. aprillini 2022.
SELGITUSED
Käesolev määrus toimetatakse viivitamata kätte Politsei- ja Piirivalveametile; puudutatud isikule toimetatakse määrus kätte koos tõlkega vene keelde pärast tõlke valmimist. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HkMS § 265 lg 5, § 204).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.1.Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, mille Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi „PPA“) 18.02.2021 otsusega kehtetuks tunnistas. Samas on tehtud puudutatud isikule lahkumisettekirjutus ning kohaldatud sissesõidukeeldu. Puudutatud isik vaidlustas eelnimetatud PPA otsuse Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-21-398). Tartu Halduskohus kohaldas 05.07.2021 määrusega esialgset õiguskaitset ning keelas puudutatud isiku väljasaatmise kuni eelnimetatud haldusasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 1. detsembri 2021 kohtuotsusega jättis Tartu Halduskohus puudutatud isiku kaebuse rahuldamata.
1.2.Tartu Halduskohus andis 1. juulil 2021 haldusasjas nr 3-21-1470 tehtud määrusega PPA-le loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Tallinna Halduskohus pikendas 31. augusti 2021 määrusega puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2021.
1.3.Puudutatud isik esitas 14.12.2021 Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse dokumendi saamiseks. Puudutatud isikule lubati dokument kätte anda juba 27.12.2021, ent saatkonnast tingitud põhjustel ei ole seda senini tehtud. Seega puudub puudutatud isikul jätkuvalt kehtiv reisidokument.
2.PPA esitas 27.12.2021 taotluse puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra. PPA on seisukohal, et puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta võib vabaduses viibides hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma. Samuti märgib PPA, et kuigi puudutatud isik esitas taotluse dokumentide saamiseks 14.12.2021, oli ta eelnevalt (14.10.2021 ja 12.11.2021) vastava avalduse esitamisest keeldunud. PPA hinnangul ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. PPA leiab ka, et pereliikmete olemasolu ei ole varem takistanud puudutatud isikut õigusvastaselt käitumast ning seega pole alust arvata, et puudutatud isik oleks väljasaatmiseks kättesaadav, kui talle panna kohustus elada kindlaksmääratud elukohas.
3.Puudutatud isik vaidles kohtuistungil PPA taotluse vastu, selgitades, et soovib Eestist vabatahtlikult lahkuda ning teeb seda, kui saab kätte saatkonnast vajaliku dokumendi, küll aga soovib olla seni vabaduses, et kohtuda oma eaka vanaemaga, keda ta pole ammu näinud ning kellega tal edaspidi võibolla kohtuta enam ei õnnestu. Puudutatud isik kinnitas, et ei soovi väljasaatmisest kõrvale hoida ja mingisugust põgenemise ohtu pole, kuna tal ei ole dokumente, ta ei saaks Eestis töötada ja tema jaoks on ainsaks võimaluseks jätkata elu Venemaal. Vastuseks küsimusele, miks ta keeldus saatkonnast dokumentide taotlemisest käesoleva aasta oktoobris ja novembris, selgitas puudutatud isik, et tol ajal oli veel pooleli kohtumenetlus, mis puudutas elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust, ent ta esitas saatkonnale vastava taotluse pärast seda, kui sai teada, et Tartu Halduskohus on tema kaebuse rahuldamata jätnud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Leian, et PPA taotlus tuleb rahuldada. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Vaidlust pole ka selles, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti, aga ta on pöördunud oma kodakondsusriigi saatkonda sellise dokumendi saamiseks.
5.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi „VSS“) § 15 lõikest 1 ja lõike 2 punktist 1 ja § 23 lõikest 1 tuleneb, et välismaalast võib tema väljasaatmise tagamiseks halduskohtu loal kinnipidamiskeskuses kinni pidada, kui leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks välismaalase põgenemise ohu tõttu piisavalt tõhus ning kui kinnipidamine ei ole muid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Isiku kinni pidamine kinnipidamiskeskuses on meede, mille eesmärk on tagada, et riigis ebaseaduslikult viibiv välismaalane oleks kättesaadav tema väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Selleks, et ebaseaduslikult riigis viibiv isik võiks vabaduses olles oodata enda välja saatmist või korraldada enda välja saatmise ise, peab tema suhtes olema teatav usaldus, et ta ei asu enda väljasaatmist takistama.
6.Nõustun PPA seisukohaga, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht VSS § 15 lg 2 punkti 1 tähenduses. Hinnangu andmine isiku põgenemisohule on prognoosotsus, mille tegemisel saab tugineda eelkõige isiku varasemale käitumisele. Puudutatud isiku põgenemisohtu on käsitletud käesolevas haldusasjas varem tehtud kohtumäärustes (Tartu Halduskohtu 01.07.2021 määrus, Tartu Ringkonnakohtu 28.07.2021 määrus ja Tallinna Halduskohtu 31.08.2021 määrus). Nõustun nende põhjendustega ning leian, et sellekohane hinnang on jätkuvalt asjakohane. VVS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise muuhulgas juhul kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik vastab sellele tunnusele. Lisaks sellele on
kohtud juba eelnimetatud määrustes tuvastanud, et puudutatud isik on vanglas karistust kandes korduvalt pannud toime distsiplinaarsüütegusid, samuti on ta vanglas viibides toime pannud kuriteo. Nõustun PPA seisukohaga, et need asjaolud õigustavad puudutatud isiku umbusaldamist, kuna need seavad väga tõsise kahtluse alla puudutatud isiku suutlikkuse käituda õiguskuulekalt ehk täita õigusnormidest tulenevaid kohustusi või enda antud lubadusi. Seega ei saa usaldada puudutatud isiku väidet, et ta vabaduses viibides kas vabatahtlikult Eestist lahkub või vähemalt PPA-le väljasaatmistoimingute tegemiseks kättesaadav on. Samuti on juba eelviidatud kohtumäärustes tuvastatu pinnalt usutav, et puudutatud isikul on raskusi oma käitumise kontrollimisega. Pidades silmas, et puudutatud isik ei ole pikka aega vabaduses viibinud, on eeltoodud asjaoludel vägagi võimalik, et ta satub kiiresti mingisugustesse juhuslikesse sekeldustesse või kohtub mingisuguste isikutega, kelle tõttu või kelle mõjutusel otsustab ta ikkagi, et ei soovi Eestist lahkuda.
7.Nõustun PPA seisukohaga, et VSS sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei oleks piisavad tagamaks, et puudutatud isik väljasaatmise võimaluse tekkimisel reaalselt kättesaadav on. Nendeks meetmeteks on eelkõige kohustus elada kindlas elukohas ja kohustus käia politseiasutuses end registreerimas. Puudutatud isik on oma varasema käitumisega selgelt näidanud, et järgib kehtivaid õigusnorme ja täidab oma kohustusi siis, kui see talle sobib. VSS §-s 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine on võimalik isiku suhtes, keda PPA saab usaldada. Antud juhul ei pea PPA-l puudutatud isiku suhtes sellist usaldust olema. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et Eestist lahkumiseks on puudutatud isikul vaja reisidokumenti. Kui puudutatud isik viibib vabaduses, on tal võimalik pärast seda kui ta dokumendi kätte saab, see dokument peita või see hävitada ning seeläbi enda väljasaatmine uuesti nurjata või vähemalt seda edasi lükata.
8.Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kuigi praeguseks on puudutatud isik väljasaatmismenetluses nõutaval määral oma kaasaaitamiskohustuse täitnud, siis esimese kinnipidamiskeskuses viibitud viie kuu jooksul avaldas puudutatud isik korduvalt, et ei soovi PPAga koostööd teha. See seab kahtluse alla puudutatud isiku väidete siiruse ja annab pigem alust kahtluseks, et kaasaaitamiskohustust asus puudutatud isik eeskätt täitma selleks, et tekiks võimalus kinnipidamiskeskusest vabaneda, ilma väga selge soovita tegelikult Eestist lahkuda. Kohtuistungil esitatud põhjendus, et varasem koostööst keeldumine oli tingitud pooleliolevast haldusasjast 3-21-398, ei ole veenev – selles kohtuasjas kohaldati esialgset õiguskaitset ning see tagas puudutatud isikule kindluse, et kuni selles asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni teda Eestist välja saata võimalik ei ole. Neil asjaoludel on võimalik, et vabadusse pääsedes otsustab puudutatud isik kiiresti ümber, et ei soovi siiski Eestist lahkuda. Varem korduvalt õiguskorraga pahuksis olnud isiku puhul ei saa eeldada, et kui ta pärast mitmekordset kaasaaitamiskohustuse täitmisest keeldumist otsustab kaasaaitamiskohustust täitma asuda, siis ei otsusta ta hiljem uuesti ümber, kui see talle mingil põhjusel otstarbekas tundub.
9.Asjaolu, et puudutatud isikul pole kehtivat dokumenti ja ta ei saaks Eestis ega mõnes muus Schengeni ala riigis seaduslikult töötada, ei välista võimalust, et ta hakkab väljasaatmisest kõrvale hoidma. On ilmne, et isegi kui puudutatud isik vabaduses viibides end PPA eest varjama asub, ei ole võimalik end varjata kuigi kaua, ent põgenemisoht seaduse tähenduses ei tähendagi seda, et isik jäljetult ja igaveseks kaob. Põgenemisoht seisneb ka selles, et puudutatud isik ei ole oma tegevusest tulenevalt PPA-le kättesaadav ajal, mil on plaanitud tema väljasaatmise toimingute tegemine. Kuigi on tõsi, et puudutatud isikul ei oleks kehtiva dokumendi puudumisel võimalik seaduslikult teise riiki liikuda ega tööle asuda, on Schengeni ala sisepiiridel piirikontrolli puudumise ning reaalselt paraku ohtrate ebaseadusliku töö leidmise võimaluste kontekstis võimalik vähemalt
teatud aja jooksul end tõhusalt varjata, millega kaasneks aga eeskätt PPA-le arvestatav täiendav ressursikulu väljasaatmisele kuuluva isiku otsimisele.
10.VSS § 25 lõikest 2 tuleneb, et pärast seda kui välismaalast on kinnipidamiskeskuses kinni peetud kuus kuud, saab halduskohus tema kinnipidamise tähtaega pikendada tingimusel, et puudutatud isik jätkuvalt ei täida kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Käesoleval juhul esineb viimasena nimetatud olukord – puudutatud isiku välja saatmiseks vajab ta reisidokumenti, mille väljastamist ta on taotlenud, ent mida Venemaa Föderatsiooni saatkond senini ei ole puudutatud isikule väljastanud.
11.Puudutatud isiku soov kohtuda enne Eestist lahkumist oma eaka vanaemaga, on tõenäoliselt siiras. Samas ei vähenda see puudutatud isiku põgenemisohtu ning puudutatud isiku huvi lähedasega kohtuda ei kaalu üles väljasaatmisest kõrvale hoidmise riski. PPA on põhjendatult esile toonud, et puudutatud isiku varasem korduv õigusvastane käitumine veenab selles, et perekondlikud sidemed ja huvi nende hoidmise vastu ei motiveeri puudutatud isikut õiguskuulekalt käituma.
12.VSS § 25 lg 2 kohaselt pikendab halduskohus kinnipidamise tähtaega 4 kuu kaupa. Kuna kinnipidamise eesmärk on üksnes puudutatud isiku väljasaatmise tagamine, siis tuleb puudutatud isik väljasaatmise võimaluse tekkimisel vabastada ja Eestist välja saata. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.