Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 18.02.2021. a otsusega nr 15.3-3.4/87-2 D pikaajalise elaniku elamisloa nr EL26G020013 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni, mis kuulub sundtäitmisele isiku vabanemisel kinnipidamisasutusest, ning kohaldas tema suhtes kolmeks aastaks sissesõidukeeldu. Tartu Halduskohtu menetluses on D kaebus nimetatud otsuse tühistamiseks (haldusasi nr xxx).
2.D vabanes 30.06.2021 Viru Vanglast. PPA pidas ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel samal päeval 48 tunniks kinni. PPA esitas 01.07.2021 Tartu Halduskohtule taotluse Di kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks vastavalt VSS § 23 lg-le 1. Taotluse põhjendused: 1) PPA hinnangul esineb isiku puhul põgenemisoht vastavalt VSS § 68 p-le 4. Isikule on mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 2 p-de 7 ja 9 (vargus), § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 (väljapressimine) ning § 121 lg 1 (kehaline väärkohtlemine) alusel karistuseks neli aastat vangistust ning kokkuleppemenetluse korras KarS § 121 lg 2 p 3 alusel kolm kuud vangistust. Lisaks on isikut karistatud väärteokorras kaheksal korral. Viru Maakohus jättis 08.02.2021. a määrusega kriminaalasjas nr 1-20-3197 isiku elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna isikul on kaks kehtivat kriminaalkaristust, millest viimane on toime pandud vanglas kaaskinnipeetava suhtes, ning eeltoodu viitab sellele, et isik ei ole varasemast karistusest vajalikke järeldusi teinud ega oma käitumist õiguskuulekuse suunas korrigeerinud. Kuigi ainuüksi karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, näitavad varasemalt isiku poolt toimepandud kuriteod isiku valmidust seaduse rikkumiseks. 2) Viru Vanglas oli 20.01.2021. a seisuga isikule määratud kümme distsiplinaarkaristust ning alates 10.02.2021 on talle määratud 29 distsiplinaarkaristust ja fikseeritud on kolm intsidenti ettekannetega, mille osas vangla ei jõudnud distsiplinaarmenetlusi läbi viia. Asjaolu, et isikut on vanglas väga kontrollitud keskkonnas viibides korduvalt distsiplinaarkorras karistatud ja et isik on vanglas toime pannud kuriteo, iseloomustab teda ning tema suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda ja sellest tulenevalt ka võimalust, et isik võib eelseisvast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Kuritegude korduvus ning isiku käitumine vanglas viitavad kogumis sellele, et isik ei pruugi ka väljasaatmismenetluses õiguskuulekalt käituda ning olla PPA-le väljasaatmismenetluse läbiviimiseks kättesaadav ja haldusorganiga koostööd teha. 3) Lisaks esineb VSS § 68 p 6 kohaselt välismaalase põgenemisoht, kui isik on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Viru Vangla 09.06.2021. a teatisest isiku vabanemise kohta nähtub, et isik ei täida tagasipöördumise tunnistust, mis tähendab, et isik ei ole motiveeritud dokumenti enda väljasaatmiseks taotlema, mis annab PPA-le aluse arvata, et isik ei soovi vabatahtlikult täita talle pandud lahkumiskohustust. PPA 30.06.2021. a küsitluse protokollis väitis isik, et ta ei saa Venemaal elada. Selline väljaütlemine ja isiku varasem käitumine annavad PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le kättesaadav tulevikus lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. 4) Lisaks eeltoodule esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 264 lg 1 p 3 järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, s.h aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. PPA-l on alust arvata, et isik ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust, kuivõrd ta on vanglas olles keeldunud tagasipöördumistunnistust täitmast. Isikul oli vanglas viibides piisavalt aega endale vajalike dokumentide hankimiseks, kuivõrd otsus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas tehti juba 18.02.2021. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja on teinud kõik selleks, et enda Eesti Vabariigist väljasaatmist takistada. 5) Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. PPA on tuvastanud, et isikul elavad Eesti Vabariigis ema, õde ja vanaema, kes on rahvuselt venelased ja omavad Venemaa Föderatsiooni kodakondust. Puudutatud isik elas enne vanglakaristuse kandmist koos oma ema ja õega Maardus emale kuuluvas 2-toalises korteris. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja vanglas viibimise ajal üüris tema õde endale eraldi korteri. Tema ema abiellus ja elab endale kuuluvas korteris koos abikaasaga, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja viibib Eesti Vabariigis ajutiselt viisa alusel seoses töötamisega Eesti ettevõttes. Isiku vanaema elab Narvas. Järelevalvemeetmete
kohaldamine elamaks kindlaks määratud elukohas ehk emale kuuluvas korteris ei ole proportsionaalne, kuna isiku pere mudel on muutunud. Perekonna olemasolu ei ole siiani motiveerinud isikut varasemalt kuritegelikust eluviisist loobuma, mistõttu ei ole PPA-l alust arvata, et käesoleval juhul tagaks kindlaks määratud elukohas elamine (emale kuuluvas korteris koos ema ja tema abikaasaga) isiku kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. Isiku käitumine ei ole tekitanud PPA-s usaldust, et haldusorganil oleks alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid lahkumiskohustuse täitmise. Samuti on järelevalvemeetmete kohaldamise välistavaks asjaoluks põgenemisoht. Isik on korduvalt kinnitanud, et ei soovi lahkumisettekirjutust täita.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 01.07.2021. a määrusega PPA taotluse ja andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 01.07.2021 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus koostas 02.07.2021 põhjendustega määruse. Määruse põhjendused: 1) VSS § 68 p-des 4 ja 6 sätestatud eeldused on täidetud ning isiku põgenemise ohtu saab pidada piisavalt tõenäoliseks, et isik VSS § 15 lg 2 p 1 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutada. Korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud ja tõsiselt seadust rikkunud välismaalast on põhjust pidada ebausaldusväärseks ning sellise isiku puhul on tõenäoline, et ta võib vabaduses viibides hakata enda väljasaatmisest kõrvale hoidma. PPA on piisavalt veenvalt põhistanud, miks saab käesoleval juhul eeldada, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Halduskohus möönis, et kuna puudutatud isik on kogu elu elanud Eestis ning tema lähisugulased elavad Eestis, samuti ei ole ta varem Venemaa Föderatsioonis viibinud ning ta on kohtus vaidlustanud PPA 18.02.2021. a otsuse, siis on arusaadav, miks isik ei soovi Eestist lahkuda. VSS § 68 p 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma aga sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust. Puudutatud isiku senine tegevus vajalike reisidokumentide taotlemisel, küsitluse protokollis ning kohtuistungil esitatud seisukoht, et ta ei soovi Venemaa Föderatsiooni minna, kinnitavad, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning võib vabaduses viibides raskendada asjakohase menetluse läbiviimist, s.h vajalike dokumentide hankimist. 2) Samuti on täidetud VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginemise eeldused. Kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et ta ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. 3) Praegusel juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel ning kuna PPA taotluses kirjeldatud asjaolud kinnitavad põgenemise ohtu ja isiku senist vähest koostöötahet, siis ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud. Kohus pole kohtuasja materjalide alusel veendunud, et muud järelevalvemeetmed täidaksid puudutatud isiku puhul praegu kinnipidamisega samaväärset eesmärki. Eeltoodut ei kaalu üles asjaolu, et isikul on Eestis elamiskoht ja lähedased.
4.Puudutatud isik esitas 30.06.2021 haldusasjas nr xxx esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA 18.02.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/87-2 ning lubada tal viibida haldusasja nr xxx menetluse ajal Eesti Vabariigi territooriumil Maardu linnas asuvas elukohas. Tartu Halduskohus rahuldas 05.07.2021. a määrusega taotluse osaliselt ja keelas PPA-l esialgse õiguskaitse taotluse esitaja Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr xxx.
5.Puudutatud isik esitas 15.07.2021 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 01.07.2021. a määruse peale. Isik esitas koos määruskaebusega esialgse õiguskaitse taotluse,
milles palus end kinnipidamiskeskusest vabastada. Taotluse kohaselt seisneb puudutatud isiku jaoks kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata. Haldusasja toimikust nähtub, et ta ei ole ühiskonnale ohtlik ning tal ei ole kalduvusi põgenemiseks. Tal ei ole Venemaal kohta, kus elada, ega tuttavaid-sugulasi. Isik on sündinud Eestis, siin on tema perekond ja lähedased. Pole mõistlik hoida teda kinnipidamiskeskuses, kus ta praegu viibib Eesti riigi kulul, kui tal on elukoht, kus ta saab elada ja oodata kohtuotsust (haldusasjas nr xxx).
6.Tartu Ringkonnakohus võttis 16.07.2021. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse menetlusse ning andis PPA-le esialgse õiguskaitse taotlusele ja määruskaebusele vastamiseks tähtajad (vastavalt 20.07.2021 ja 26.07.2021).
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 23.07.2021. a määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruse põhjendused: 1) Määruskaebuse menetlemine võib kolmes kohtuastmes võtta aega rohkem kui kaks kuud. Samas ei järeldu sellest veel, et isik tuleks kinnipidamiskeskusest koheselt vabastada. See, et halduskohus keelas esialgse õiguskaitse korras isiku Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr xxx ei tähenda veel seda, et isikul on ülekaalukas õigus viibida vabaduses. Ka elukoha olemasolu iseenesest ei põhjenda veel ülekaalukat õigust viibida vabaduses. Väide, et isik ei ole ühiskonnale ohtlik ning et tal ei ole kalduvusi põgenemiseks, jääb paljasõnaliseks. Pigem viitab esialgse õiguskaitse taotluse esitaja väide, et kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht seisneb selles, et ta võidakse riigist välja saata, soovile saada välja selleks, et põgeneda ja ennetada tema riigist välja saatmist. 2) Isikul ei ole Eestis ilmselgelt sellist perekonnaelu, millega saaks põhjendada tema viivitamatut vabastamist. Seega ei kaalu isiku huvi viibida vabaduses üles avalikku huvi, mis põhjendab tema vabaduse piiramist. 3) PPA pidas puudutatud isiku kinni VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel, s.t nii põgenemisohu, kaasaaitamiskohustuse mittetäitmise kui ka tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumise tõttu. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja väidab üksnes paljasõnaliselt, et põgenemisohtu ei esine. Isegi kui põgenemisohtu ei esineks, millega ringkonnakohus käesoleval juhul asjaolusid arvestades ei nõustu, esineksid endiselt VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamisalused. 4) Väljasaadetava kinnipidamiskeskusest vabastamise alused on sätestatud VSS §-s 24, kuid käesoleval hetkel ei ole esialgse õiguskaitse taotluse esitaja suhtes summaarse hinnangu põhjal alust neist mitte ühegi kohaldamiseks. Isikul puudub kehtiv reisidokument ning puuduvad seaduses sätestatud alused tema vabastamiseks kinnipidamiskeskusest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Puudutatud isik palub halduskohtu 01.07.2021. a määruse peale esitatud määruskaebuses loa andmise tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse põhjendused: 1) Puudutatud isikul ei ole praegusel hetkel ühtegi kehtivat dokumenti. See tähendab, et ta ei saa seaduslikult Eesti territooriumilt lahkuda. 2) Halduskohus ei põhjendanud, millest ta järeldas, et isiku põgenemise ohtu saab pidada piisavalt tõenäoliseks. Vanglas olles ei olnud isikul kalduvust põgeneda, seda tõendab ka tema iseloomustus Viru Vanglast. Isik on oma karistuse ära kandnud. Oleks eluliselt ebatõenäoline põgeneda, kui Tartu Halduskohus arutab isiku kaebust tema elamisloa kohta. Ohu hindamisel teeb haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist.
Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (Riigikohtu otsused nr 3-17-1026, p-d 33–34; nr 3-15443, p 28). 3) Tartu Halduskohus keelas 05.07.2021. a kohtumäärusega PPA-l tema Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr xxx. Halduskohus teeb nimetatud haldusasjas kohtuotsuse avalikult teatavaks 01.12.2021. See tähendab, et isik viibib Eestis vähemalt kuni 01.12.2021. Määruskaebuse esitajal on elamispind, kus ta enne vangistust elas ja kus ta saab ka praegu elada. Selles korteris elavad tema ema ja kasuisa, kes on nõus ja suudavad teda ülal pidada. Pole mõistlik hoida teda kinnipidamiskeskuses, kus ta praegu viibib riigi kulul, kui tal on elukoht, kus ta saab elada ja oodata kohtuotsust. 4) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (C-636/16, López Pastuzano, p 27). Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole küll ainumäärav, kuid on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele. Halduskohus ja PPA ei ole tõestanud, et määruskaebuse esitaja on ühiskonnale ohtlik.
9.PPA palub määruskaebuse kohta esitatud vastuses puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata jätta. PPA esitas vastuses järgmised selgitused ja seisukohad: 1) Vaidlus puudub selles, et puudutatud isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning talle on mõistetud karistuseks vangistus. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1 alusel on vangistuse täideviimise eesmärk küll kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse, kuid üksnes karistuse ära kandmine ja vanglast vabanemine ei kinnita, et vangistus on täies mahus täitnud oma eesmärki ning kõik riskid on maandatud. Vanglas karistust kandes kehtivad kinnipeetud isikute suhtes vangla sisekorraeeskirjad või muude õigusaktide nõuded, mille süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Korduvalt distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetava käitumine viitab sellele, et isik ei ole eelmisest distsiplinaarkaristusest järeldusi teinud ning VangS § 6 lg 1 mõistes eesmärk õiguskuulekale käitumisele suunamine ei ole täidetud, mis aga ei tähenda seda, et kinnipeetava vangistus muutuks selle võrra pikemaks. 2) PPA peab vajalikuks tuua välja, et isik ei ole ka väga kontrollitud keskkonnas, s.o Viru Vanglas, õiguskuulekalt käitunud ning on pärast vanglasse paigutamist jätkuvalt pannud toime arvukalt erinevaid rikkumisi. 20.01.2021 seisuga oli talle määratud kümme distsiplinaarkaristust ning alates 10.01.2021 on määratud 29 distsiplinaarkaristust ja fikseeritud on kolm intsidenti ettekannetega, mille osas vangla ei jõudnud distsiplinaarmenetlusi läbi viia, sest vangistusest vabanemise tähtaeg saabus. Seetõttu ei ole asjakohane puudutatud isiku väide, et vangistus on tema suhtes oma eesmärgi täitnud, sest ka vangistuse lõppfaasis on isiku suhtes fikseeritud mitmeid rikkumisi. 3) Arvestades puudutatud isiku käitumist, on tõenäoline, et ta võib hoiduda oma lahkumiskohustuse ja kaasaaitamise kohustuse täitmisest. Samuti ei välista PPA, et ka ilma kehtiva reisidokumendita võib puudutatud isik proovida lahkuda läbi Läti Vabariigi teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, sest Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel puudub dokumendikontroll, mistõttu on tõenäoline, et piiriületusel teda kinni ei peeta.
4) Tartu Halduskohus rahuldas 05.07.2021 määrusega nr xxx puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas PPA-l isiku Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr xxx. Ülejäänud osas jäeti esialgse õiguskaitse korras taotlus rahuldamata. Halduskohus leidis, et puudutatud isiku õiguste kaitseks piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest kohtumenetluse ajaks. Isiku väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (Riigikohtu määrus nr 3-20-349/51, p 13). 5) Tartu Ringkonnakohtu 23.07.2021 kohtumäärusega nr 3-21-1470 jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. PPA märgib, et kui kohus peatab lahkumisettekirjutuse täitmise, siis on isiku kinnipidamine lubatav ning keelatud on üksnes ettekirjutuse sundtäitmine. Seda, kas isiku kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise menetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 24). 6) Puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses viibimine on põhjendatud ning vajalik lahkumisettekirjutuse täitmise ettevalmistamise tagamiseks. Isiku soov viibida halduskohtumenetluse ajal vabaduses ei kaalu üles tungivat vajadust tagada avalikku korda, mida puudutatud isik PPA otsuse kohaselt reaalselt ja raskelt ohustaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Määruskaebuse esitaja vaidlustab halduskohtu määrust, millega kohus rahuldas PPA taotluse ja andis loa D kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kahel peamisel alusel: isikul puudub põgenemise oht ning ta ei ole ühiskonnale ohtlik. Ringkonnakohus määruskaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu.
12.VSS § 15 lg 2 järgi võib välismaalast kinni pidada, kui seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Käesoleval juhul on PPA väitnud kõigi kolme viidatud aluse esinemist. Vaidlust ei ole selle üle, et D Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid puuduvad. Seda kinnitab ka ta ise määruskaebuses, selgitades, et kuna tal ei ole praegusel hetkel ühtegi kehtivat dokumenti, ei saa ta seaduslikult Eesti territooriumilt lahkuda. Ka nähtub PPA selgitustest ning Viru Vangla 09.06.2021. a teatisest, et D ei täida tagasipöördumistunnistust (dtl 50). Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde, et kuivõrd D on alates PPA 18.02.2021. a otsusest nr 15.33.4/87-2 teadlik lahkumisettekirjutuse kehtivusest, pidi ta mõistma reisidokumendi taotlemise ja kaasaaitamiskohustuse täitmise vajadust (TrtRKK 09.12.2020. a määrus asjas nr 3-20-2133, p 18). Määruskaebuse esitaja poolt halduskohtu istungil esitatud vastupidine selgitus, mille kohaselt ei olnud tal tagasipöördumise tunnistuse täitmiseks võimalust (dtl 96), ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev. Seega ei ole alust järeldada, et isik täidaks kaasaaitamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu määruse (p 11.1-11.3) põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on PPA menetluses piisavalt veenvalt väitnud ja tõendanud ka isikust lähtuvat põgenemise ohtu. Täpsemad alused põgenemisohu kindlakstegemiseks sätestab VSS § 68. Sätte aluseks olev Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi nr
2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 3 p 7 kohaselt on põgenemise oht „õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumitel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda“. VSS § 68 p 4 järgi esineb välismaalase põgenemise oht muu hulgas juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht ka siis, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohtupraktika kinnitab, et kuigi VSS § 68 punktid 4 ja 6 on sõnastatud jäigalt, tuleb neid kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. VSS § 68 sätestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemisel vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid ning arvestada ka direktiivi sätetega, mille kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (RKHK 31.05.2017. a määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13).
14.PPA märgib õigesti, et ei saa olla vaidlust selle üle, et määruskaebuse esitajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning talle on mõistetud karistuseks vangistus. Viru Vangla poolt 20.01.2021 PPA-le esitatud iseloomustuse kohaselt oli Dle iseloomustuse koostamise ajaks määratud lisaks kümme kehtivat distsiplinaarkaristust (dtl 44). PPA taotlusest nähtub, et alates 10.02.2021 määrati isikule 29 distsiplinaarkaristust ja fikseeriti kolm intsidenti ettekannetega, mille osas vangla ei jõudnud distsiplinaarkaristusi läbi viia. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga selles, et kuigi ainuüksi karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, viitavad kuritegude korduvus ning distsiplinaarkaristuste suur arv kogumis sellele, et isik ei pruugi ka väljasaatmismenetluses õiguskuulekalt käituda, olla PPA-le väljasaatmismenetluse läbiviimiseks kättesaadav ja haldusorganiga koostööd teha. PPA taotluse kohaselt võib ka asjaolust, et määruskaebuse esitaja ei ole nõustunud täitma tagasipöördumistunnistust, järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, mis omakorda viitab sellele, et isikust lähtuv põgenemisoht tuleneb ka VSS § 68 p-st 6. Ringkonnakohtu jaoks on PPA seisukoht põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi halduskohtu seisukohaga määruse p-s 10.2, et VSS § 68 p 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust lahkumiskohustust täita. PPA on määruskaebuse esitajaga seotud asjaolusid piisava põhjalikkusega hinnanud ning PPA järeldused on veenvad. Asjaolu, et määruskaebuse esitajal on ema ja ema elukaaslase juures elamispind, ei takista kuidagi määruskaebuse esitajal elamispinnalt lahkumast ega garanteeri iseenesest isikule tehtud lahkumisettekirjutuse täitmist. Seega ei ole see asjaoluks, mille põhjal võiks järeldada, et määruskaebuse esitaja puhul põgenemisoht puudub. Asjaolu, et halduskohus keelas määruskaebuse esitaja Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas xxx ei takista määruskaebuse esitajal samuti Eesti Vabariigist lahkumist teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse ning seeläbi võimaliku ebasoodsa kohtuotsuse eest põgenemist.
15.Määruskaebuse esitaja arvates ei ole halduskohus ega PPA tõestanud, et määruskaebuse esitaja on ühiskonnale ohtlik. Ringkonnakohus märgib, et PPA ei põhjendanud halduskohtule esitatud taotlust D ohtlikkuse, vaid põgenemisohuga ning sellest johtuva võimalusega, et isik võib eelseisvast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida. Isiku ohtlikkus ei ole iseenesest VSS § 15 lg 2 järgi välismaalase kinnipidamise aluseks. Seega ei ole määruskaebuse esitaja väide asjassepuutuv.
16.Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus PPA seisukohaga, et määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses viibimine on põhjendatud ning vajalik lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.07.2021. a määrus muutmata.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga D.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.