Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
10. juuni 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2035
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja KB Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2022. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus haldusasja läbi vaatamiseks kohtuistungil tõlgi osavõtul.
2.Rahuldada X määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2022. a määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-21-2035.
3.Teha uus määrus, millega jätta rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti 21. märtsi 2022. a taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Vabastada isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest.
Advokaadibüroo Lindeberg vandeadvokaadil Keijo Lindebergil tuleb esitada taotlus riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse kättesaamisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Määruse resolutsiooni punktid 1 ja 4 ei ole edasikaevatavad.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-21-2035
1.X on välismaalane, kes viibis Eestis elamisloa alusel, mille Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 01.03.2021 otsusega kehtetuks. Isik on elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse halduskohtus vaidlustanud (haldusasi 3-21-483) ning halduskohus on esialgse õiguskaitse korras keelanud isiku väljasaatmise kohtumenetluse ajal. Halduskohus teeb asjas otsuse 10.06.2022. Isikut on korduvalt karistatud. Viimane, Tartu Maakohtu 17.09.2019 otsusega mõistetud ühe aasta pikkune vangistus pöörati täitmisele, kuna isik ei täitnud talle katseajaga seoses pandud kohustusi. Isikul puudub kehtiv reisidokument. Isik vabanes Tartu Vanglast 07.09.2021.
2.Tartu Halduskohus jättis 07.09.2021 määrusega rahuldamata PPA taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2022 määrusega rahuldati PPA määruskaebus ning anti luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Riigikohus jättis 01.03.2022 määrusega X määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.PPA esitas 21.03.2022 Tallinna Halduskohtule kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega.
taotluse
pikendada
isiku
X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Esineb X väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud kinnipidamise alus, s.o põgenemisoht (vt ka Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13; 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17 ja 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14). X on karistatud kriminaalkorras viiel korral ning väärteokorras 13 korral (VSS § 68 p 4). Kriminaalkorras on isik süüdi mõistetud esimese ja teise astme kuritegudes ning nendega on ohustatud avalikku korda. Kolmel korral on X karistatud reaalse vanglakaristusega. Kolmas vangistus pöörati täitmisele, sest isik rikkus korduvalt alkoholi tarbimise keeldu ja registreerimiskohustust. Raskete kuritegude korduv toimepanemine näitab isiku suhtumist Eesti õiguskorda. Pole alust arvata, et vabaduses viibides järgib isik järelevalvemeetmeid ega hakka väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Tartu Vangla 25.08.2021 teavitusest nr 7-1/2865 nähtub, et isikul puudub kehtiv reisidokument ning ta ei ole motiveeritud endale Venemaa Föderatsiooni passi ega tagasipöördumistunnistust taotlema (VSS § 68 p 6). Samuti selgitas isik 07.09.2021 menetlustoimingutel, et ei ole kindel, et soovib Eestist lahkuda, vaid tahab ära oodata kohtuvaidluse tulemuse. Seega ei soovi isik talle pandud lahkumiskohustust täita. Kinnipidamiskeskuses ei ole X asunud kaasa aitama enda dokumenteerimisele. Isik toimetati 02.03.2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonda, kuid seal väitis X, et tema ei soovi enda dokumenteerimist ja nõudis saatkonnalt dokumente, mis kinnitaks, et ta ei ole Venemaa Föderatsiooni kodanik. Seetõttu esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused (vt ka VSS § 264 lg 1 p 3). Isikul puudub tagasipöördumiseks vajalik dokument, mistõttu ei ole PPA-l võimalik isiku väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul (VSS § 18 lg 1). PPA edastas 31.08.2021 Välisministeeriumile taotluse edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile X suhtes tehtud dokumenteerimistaotlus. Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu art 11 lg 2 kohaselt tuleb tagasivõtutaotlusele vastata hiljemalt 25 päeva jooksul tagasivõtutaotluse kättesaamise kinnitamise kuupäevast. Eelnev tähendab, et isikule väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimine võtab aega. Isik saab väljasaatmist kiirendada ise saatkonnalt dokumentide hankimisega (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2035, p-d 8 ja 10). PPA praktikas võtab Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimise protseduur isiku koostöö tegemisel (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna ametnikuga, dokumendi taotlusankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) aega umbes pool aastat (nt haldusasjad nr 2(8)
3-21-2035 3-19-2410, 3-19-1817 ja 3-21-1343). Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam (nt haldusasjad nr 3-18-629, 3-19-334, 3-20-735, 3-2018 ja 3-19-2284) ja võib võtta aega üle pooleteise aasta. X väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide vormistamise menetlus on pooleli ning puuduvad andmed, et väljasaatmine oleks ilmselgelt võimatu. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeeteid. Kuigi PPA 01.03.2021 otsusest nr 15.3-3.4/105-1 nähtub, et isikul on Eestis pikaajaline elukaaslane, ei vähenda ainuüksi perekonna ja lähedaste olemasolu isikust tulenevat põgenemisohtu. Perekonna olemasolu ei ole motiveerinud isikut varem kuritegelikust eluviisist loobuma, mistõttu ei ole PPA-l alust arvata, et kindlaks määratud elukohas elamine tagaks isiku kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Samuti on isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamine vajalik väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. Taotluse esitamise ajaks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses VSS alusel ca 2 kuud.
4.Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 määrusega (resolutsiooni p 1) pikendati X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 24. juulini 2022. Mõistet põgenemise oht tuleb sisustada laialt. Ohuga on tegemist, kui välismaalase tausta ja varasemat tegevust silmas pidades on tõsiseltvõetav võimalus, et ta asub edaspidi enda väljasaatmist takistama. Põgenemise oht ei pea tähendama ohtu, et isik põgeneb välisriiki ega eelda, et isikul on reaalsed võimalused end pikemat aega politsei eest varjata. Põgenemine VSS tähenduses võib tähendada, et isik ei ole edasiste väljasaatmistoimingute tegemiseks vajalikul ajal kättesaadav ning hoiab kõrvale koostöö tegemisest enda väljasaatmisele kaasa aitamisel. Isikut on korduvalt karistatud kuritegude eest, sh vangistusega. Kriminaalasjas nr X-XXXXXX tehtud XX.XX.XXXX määrusest ilmneb, et isik kas ei taha või ei suuda talle seatud käitumisnõudeid täita, mis võib olla tingitud liigsest ja kontrollimatust alkoholi tarbimisest. Seejuures nähtub määrusest, et katseajal eiras isik korduvalt alkoholi tarbimise keeldu ning oli vähemalt ühel korral kriminaalhooldusametnikule kättesaamatu. Need asjaolud on piisavad järeldamaks, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla edasiste väljasaatmistoimingute tegemiseks kättesaadav. Isiku varasem korduv õigusvastane käitumine kinnitab, et õiguskorra järgimine ei ole tema jaoks piisavalt kaalukas väärtus ning pole kaalukat argumenti, mis võimaldaks arvata, et isik edaspidi õiguskorda järgiks. Seega esineb isiku põgenemise oht. Isikul pole kehtivat reisidokumenti ning ta pole seda endale taotlenud. Isik selgitas 07.09.2021 toimunud küsitlusel, et ei ole soovinud endale dokumenti hankida. Lisaks nähtub taotlusest, et PPA ametnikud toimetasid ta 02.03.2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonda, kus ta teatas, et ei soovi enda dokumenteerimist. Kodakondsusriigi dokumendi taotlemisest keeldumine on kaasaaitamiskohustuse rikkumine. Esialgne õiguskaitse ei vähenda isiku kaasaaitamiskohustust, sh kohustust teha endast sõltuv, et saada endale reisidokument. Dokumendi puudumise korral on isiku väljasaatmine võimalik rahvusvahelise lepingu alusel, mille raames on toimingute tegemiseks kindlad tähtajad ning ka lühiajaliselt politsei eest ennast varjates on faktiliselt võimalik väljasaatmine nurjata, kuigi ametiasutused on selleks kõik vajalikud ettevalmistused teinud. Isiku vabastamise korral saavutaks ta kaasaaitamiskohustuse rikkumisega oma eesmärgi jääda võimalikult kauaks ebaseaduslikult Eestisse. Leebemad järelevalvemeetmed ei oleks isiku puhul tõhusad. Tema varasem tegevus, sh käitumine 3(8)
3-21-2035 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud otsusega määratud katseajal, näitab, et isikut ei ole põhjust usaldada, et ta suudaks käitumis- ja ilmumiskohustusi täita. See, et isikul on elukaaslane ja elukoht, ei ole asjaolud, mis kaaluksid üles ohu, et isik asub oma tegevusega enda väljasaatmist takistama.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 08.04.2022 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 määruse resolutsiooni p 1 ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Isiku varasem karistatus ei ole määrav, sest ta on karistused ära kandnud. Kõik süüteod on toime pandud pika ajavahemiku jooksul, mõned kuriteod seejuures üle 20 aasta tagasi. Üksnes asjaolu, et isik on karistatud kriminaalkorras ning talle mõistetud vangistus pöörati täitmisele katseaja nõuete rikkumise tõttu, ei tähenda automaatselt põgenemisohu olemasolu. Põgenemisohu hindamisel on kohus jätnud arvestamata isikuga seotud olulised asjaolud (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16). X rikkus alkoholi tarvitamise keeldu, kuid tal ei olnud ega ole põgenemisplaani. Ta pole kunagi üritanud põgeneda. Vastupidi, isik pani toime katseaja tingimuste rikkumisi, olles enda elukohas. Halduskohus ega PPA ei ole tundnud huvi, kui tugev oli isiku alkoholijoove, kui tihti ta rikkumisi toime pani jms. Seejuures ei jätnud ta vanglasse ilmumata. Isiku suhtes ei kohaldata enam katseaja tingimusi, sh alkoholi tarvitamise keeldu. Isegi kui ta jätkab alkoholi tarvitamist, ei mõjuta see tema väljasaatmise võimalikkust. Halduskohus ega PPA ei ole märkinud ühtegi riiki, kuhu isik võiks põgeneda. Kuigi põgenemisoht hõlmab varjamist ka riigi sees, ei ole kohus ega vastustaja tõendanud, et isikul oleks põgenemissoov. Isegi kui esinevad asjaolud, mis kaudselt viitavad põgenemisohu olemasolule, ei ole oht piisavalt suur, et õigustada isiku kinnipidamist ja kinnipidamise pikendamist (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). X ei ole pärast vanglast vabanemist näidanud üles käitumist, millest oleks võimalik järeldada põgenemissoovi. Tal puuduvad rahalised vahendid, tal on pikaaegne abikaasa ja temaga ühine kinnisvara, kindel elukoht ning eriline side Eesti Vabariigiga, kus ta on elanud ca 40 aastat. Isikul puuduvad sidemed välisriikidega. Halduskohus on ebaõigesti eeldanud, et isik ei soovi endale dokumente hankida, et vältida enda väljasaatmist. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kohtu seisukohta. Kaasaaitamiskohustuse täitmine ei ole asjakohane. Isik vaidlustas PPA otsuse, millega tema elamisluba tunnistati kehtetuks ning ta on eeltooduga näidanud üles aktiivset tegutsemist, et tal oleks võimalik jääda Eestisse seaduslikul alusel. Isik käis Venemaa Föderatsiooni saatkonnas mitu korda, kus talle öeldi, et tal pole mõtet taotleda Venemaa Föderatsiooni passi, sest kättesaadavatest andmetest nähtub, et ta ei ole viibinud Venemaal alates 1996. a-st. Isikule ei saa ette heita, et ta tahab ära oodata elamisloa menetluse tulemuse. Halduskohus ei analüüsinud piisavalt, kas isiku suhtes oleks võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik on selgitanud, et tal on Eestis ostetud korter, kus ta soovib elada koos oma abikaasaga. Määruskaebusele on lisatud taotlus asja läbivaatamiseks kohtuistungil tõlgi osavõtul.
6.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Põgenemisohu hindamisel ei tuginetud üksnes faktile, et X on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4), vaid hinnati kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. 4(8)
3-21-2035 Põgenemisohu hindamisel ei ole keelatud võtta arvesse isiku viibimisalust puudutavaid otsuseid erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14). Isiku varasem käitumine näitab tema suhtumist kehtivasse õiguskorda. Välistatud ei ole, et vabaduses viibides ei täida isik talle pandud lahkumiskohustust vabatahtlikult. Põgenemisoht ei tähenda automaatselt omavolilist riigist lahkumist, vaid hõlmab ka võimalust hoiduda riigi sees lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale. Asjaolu, et isikul on Eestis kinnisvara, abikaasa ja eriline side Eesti Vabariigiga, suurendavad põgenemisohtu (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.07.2021 määrus asjas nr 3-21-1470). Isikul puudub kehtiv reisidokument, samuti ei ole ta asunud seda endale taotlema. Isikule on korduvalt erinevate asutuste poolt selgitatud enda dokumenteerimise võimalusi ja sellega kaasnevaid asjaolusid. Usutav ei ole väide, et Venemaa Föderatsiooni saatkonna sõnul pole tal mõtet passi taotleda. X näol on tegu Venemaa Föderatsiooni kodanikuga ning isiku eest vastutavaks riigiks on Venemaa Föderatsioon. Usutav ei ole, et Venemaa Föderatsiooni saatkond julgustaks inimest ilma jääma dokumentidest ja enda kodakondsusest. Isiku soovimatust ennast dokumenteerida iseloomustab 02.03.2022 intsident Venemaa Föderatsiooni saatkonnas, kus isik keeldus enda dokumenteerimisest ning nõudis saatkonna töötajatelt dokumenti, mis vabastaks ta Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. X ei ole kinnipidamiskeskuses viibitud ajal kaasaaitamiskohustust täitnud ega astunud samme tagasipöördumist võimaldava dokumendi taotlemiseks. Vestlustes kinnipidamiskeskuse ametnikega rõhutab ta, et tema ei lahku Eestist ega kavatse ennast dokumenteerima asuda. PPA edastas 24.05.2022 korduva tagasivõtu noodi Venemaa Föderatsioonile, juhtides tähelepanu sellele, et Venemaa rikub 25.06.2006 Euroopa Ühenduse ja Venemaa Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu tingimusi. Varasematele nootidele ei ole Venemaa Föderatsioon vastanud. Samuti on PPA asunud läbirääkimistesse saatkonna töötajaga, et ta tuleks kinnipidamiskeskusesse isikuga intervjuud tegema, et kinnitada, et tegu on X-ga. PPA esitas X kodakondsuse tõendamiseks lisa 3 kohase valguskoopia NSVL kodaniku passist. Suhtlus Venemaa Föderatsiooniga on aeganõudev. Ajal, mil Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon kordamööda diplomaate välja saadavad, on suhtluse hoidmine veel keerulisem, aga mitte võimatu. Seega ei ole X dokumenteerimine ja väljasaatmine muutunud perspektiivituks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks korraldada kohtuistungit. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus korraldada istung täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Samuti võimaldab kirjalik menetlus asja kiiremat lahendamist. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal oma seisukohti suuliselt. Lisaks ei ole vaja määruskaebuse läbivaatamiseks korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel (HKMS § 265 lg 5).
8.PPA tugines 21.03.2022 taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1–3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1); välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Taotluse põhjendavas osas on PPA tuginenud sellele, et isikut on
5(8)
3-21-2035 korduvalt kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4) ning ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6).
9.VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Euroopa Kohus leidis asjas nr C-146/14 (p 73), et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11; vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määruses asjas nr 3-20-1913, p-d 12 ja 13). Selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). „Koostöö puudumine” direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem, kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus asjas nr C-146/14, p 82).
10.PPA loataotlusest pole üheselt aru saada, kas vastustaja seob X soovimatuse taotleda endale dokumente VSS § 15 lg 2 p-ga 3 või VSS § 68 p-ga 6. Toimiku materjalide pinnalt on järeldatav, et isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Isik pole seniajani endale dokumente taotlenud. PPA ametnikud viisid isiku 02.03.2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonda enda dokumenteerimiseks, kuid saatkonnas selgitas X, et ei soovi enda dokumenteerimist, vaid hoopis tunnistuse väljastamist selle kohta, et ta ei ole Venemaa Föderatsiooni kodanik. Isik kinnitas 07.09.2021 vestlusel, et pole seniajani teadlikult endale dokumente hankinud (lk 2). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnevalt kirjeldatud asjaolud siiski piisavad isiku jätkuvaks kinnipidamiseks. X vaidlustas haldusasjas nr 3-21-483 PPA otsuse talle väljastatud elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta. Kuigi see ei välista isiku kohustust aidata kaasa tema dokumenteerimisele, nähtub isiku senisest käitumisest ning selgitustest pigem see, et ta ei ole asunud ennast dokumenteerima, sest soovib ära oodata haldusasja nr 3-21-483 lõpptulemuse. Seda kinnitas isik ka 07.09.2021 vestlusel (lk 3). See soov pole isikule etteheidetav. Seejuures on X väljasaatmine kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras keelatud, mistõttu on mõistetav, et ta ei soovi astuda täiendavaid samme lahkumiskohustuse täitmiseks enne, kui on lõplikult selge tema senise elamisloa staatus. Seega ei saa praegusel juhul väita, et isik ei soovi täita lahkumiskohustust ka pärast haldusasja nr 3-21-483 menetluse lõppu. Samadel põhjendustel ei saa eelnevalt kirjeldatud asjaolude pinnalt väita, et X käitumisest ja hoiakutest võib järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning esineb oht, et ta põgeneb (VSS § 68 p 6).
11.VSS § 15 lg 2 p 2 kohaldamise aluseks on mõne muu kaasaaitamiskohustuse (st VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) kui dokumenteerimisele kaasaaitamise mittetäitmine, kusjuures see kohustus peaks olema piisavalt konkreetselt piiritletud (Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2018 määrus 6(8)
3-21-2035 asjas nr 3-18-658, p 13; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määrus asjas nr 3-20-1913, p 11). Muude võimalike kohustuste täitmata jätmist pole PPA X-le ette heitnud, mistõttu ei saanud PPA sellele alusele tugineda.
12.Põgenemisohule hinnangu andmisel ei saa lähtuda üksnes isiku (vangistusega) karistamise faktist (VSS § 68 p 4). Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt ega pruugi olla usaldusväärne, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh neid, mis põgenemisohtu maandavad. Teisalt ei välista põgenemisohtu üksnes kuriteo toimepanemisest möödunud aeg. Hinnata tuleb ka isiku käitumist hiljem.
13.Puudub vaidlus selles, et isikut on korduvalt karistatud nii väär- kui ka kuritegude toimepanemise eest. Samuti rikkus X enne viimase karistuse täitmisele pööramist talle määratud käitumisnõudeid ning kriminaalasja nr X-XX-XXXX toimikust nähtub, et Tartu Vangla esitas 04.09.2020 kohtule taotluse X sundtoomiseks, sest ta ei ilmunud õigel ajal vanglasse. Eelnev pole siiski isiku suhtes esineva põgenemisohu jaatamiseks piisav. Kirjeldatud asjaolud viitavad küll sellele, et isik pole alati kinni pidanud tema suhtes kehtestatud nõuetest, ent ei kinnita akuutset põgenemisohtu. Ka olukorras, kus isik rikkus talle määratud käitumisnõudeid ega ilmunud õigel ajal vanglasse karistust kandma, ei olnud selle põhjuseks isiku põgenemine, vaid alkoholi liigtarvitamine. Pärast isiku suhtes sundtoomise kohaldamist oli isik enda elukohast kättesaadav. Üksnes asjaolu, et isiku suhtes võib esineda oht kuritegude toimepanemiseks tulevikus, ei õigusta isiku kinnipidamist tema väljasaatmise eesmärgil (vt kohtujuristi ettepanek Euroopa Kohtu asjas nr C-241/12). Arvesse tuleb võtta ka seda, et X on 64-aastane ning talle on määratud puuduv töövõime ja raske puue, mistõttu oleks tal äärmiselt keeruline alustada uut elu Venemaal. Isikul on olemas elukaaslane Jõgeva vallas, kelle juures ta saab elada ning kellega koos elas ta ka enne viimast vangistust kokku üle 20 aasta. Vastupidiselt PPA seisukohtadele, vähendavad need asjaolud ringkonnakohtu hinnangul isikust tulenevat põgenemisohtu.
14.Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamisel tuleb täiendavalt arvestada sellega, et selle eesmärgiks peab olema tagada lahkumiskohustuse täitmine ning isiku väljasaatmine tema päritoluriiki ei ole muutunud perspektiivituks. PPA on pöördunud Venemaa Föderatsiooni poole isiku dokumenteerimise taotlusega (vt 31.08.2021 taotlus (dtl-d 21–25)). Täiendavalt selgitas PPA 07.06.2022 vastuses, et Venemaa Föderatsioon ei ole tähtaegselt PPA-le vastanud. Sellest on Venemaa Föderatsiooni teavitatud. Samuti on PPA asunud läbi rääkima Venemaa Föderatsiooni saatkonna töötajaga, et ta tuleks kinnipidamiskeskusesse X intervjueerima.
15.Venemaa Föderatsioon ei ole ca aasta aja jooksul vastanud PPA pöördumisele X dokumenteerimiseks. Arvestades praeguseid Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelisi suhteid, ei ole alust eeldada, et riikide vaheline suhtlus muutuks efektiivsemaks ning X oleks võimalik mõistliku aja jooksul dokumenteerida. Vajadusel on Venemaa Föderatsiooni saatkonna töötajal võimalik kohtuda X-ga ka tema elukohas. Lisaks eelnevale nähtub X isikuandmete ankeedist, et ta on sündinud Kasahstanis, tema kodakondsuseks on märgitud Venemaa ja emakeelseks vene keel, kuid rahvuseks valgevenelane (dtl 26). Isik tuvastati NSVL kodaniku passi koopia alusel (dtl-d 30 ja 31), milles on märge, et isik on Venemaa kodanik (dtl 32). X selgitas 07.09.2021 küsitlusel, et ta vabanes 1981. a-l Venemaal vanglast ning 1982. a-l tõi ema ta Eestisse (lk 2). Alates sellest ajast on isik elanud Eestis. Eelnevast nähtub, et X elas Venemaa Föderatsioonis viimati ca 40 aastat tagasi ning tal puuduvad igasugused suhted Venemaaga (seal elava pojaga pole ta alates 1983. a-st suhelnud). Samuti pole talle kordagi väljastatud täiendavaid dokumente Venemaa Föderatsiooni poolt. Kuigi asjas ei nähtu tõendeid, et Venemaa Föderatsioon oleks selgesõnaliselt keeldunud talle vajalike dokumentide väljastamisest, annavad eelnevalt kirjeldatud asjaolud ning Venemaa Föderatsiooni vastuse 7(8)
3-21-2035 jätkuv viibimine alust kahelda isiku väljasaatmise perspektiivikuses või vähemalt seada kahtluse alla, kas isiku saab välja saata mõistliku aja jooksul. Sellises olukorras pole isiku jätkuv kinnipidamine põhjendatud.
16.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 määruse resolutsiooni p-i 1. Uue määrusega jätab ringkonnakohus rahuldamata PPA 21.03.2022 taotluse isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks. X tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.
17.X-le riigi õigusabi korras määratud esindajal vandeadvokaat Keijo Lindebergil tuleb riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitada kohtule sellekohane taotlus (riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1) 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus hoiatab, et riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmisel või mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta riigi õigusabi osutamisel kantud kulud kindlaks määramata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.