Kaebus Vabariigi Valitsuse kohustamiseks väljastama kaebajatele tõend selle kohta, et neid tuleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 määrus
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised
Kaebajad MN, ÖL, AA, GH, EK, RM, FV, SS, HA, RÜ, KA, KA, PL, MS, IK, AS, TT, esindajad v.adv Robert Sarv ja adv Severinas Jakubauskas Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaebajate määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse kaebajate määruskaebus Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 määruse peale.
Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 määrus muutmata.
Selgitus Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-21-2719
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3, ning § 28 lg 2 p-de 1–3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks meetmed ja piirangud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamiseks. Need puudutavad nii riigipiiri ületamist kui ka riigisiseseid tegevusi ja kontrollitud tegevuste korraldamist. Korralduse p 10 näeb riigisiseste meetmete ja piirangutena muu hulgas ette, et sisetingimustes sportimine ja treenimine (alap 1), avalikes saunades, spaades, basseinides jmt viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7–9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p 14 täitmine. Korralduse p 14 alap 4 kohaselt peab tegevuse korraldamisega mitteseotud täisealine isik, kellel ei ole arsti otsust vaktsineerimise võimatuse kohta, esitama enne tegevuses osalemist tõendi, mis vastab korralduse p 5 nõuetele. Korralduse p 5 alap-dest 2–4 tulenevalt saab kontrollitud tegevustes osaleda isik, kes: 2)
on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva;
3)
on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;
31) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 4) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 2 sätestatut. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap-d 3 ja 4 kehtivad alates 01.02.2022 selliselt, et vaktsineeritutel või nendega võrdsustatutel on võimalik tegevustes osaleda, kui viimasest vaktsiinidoosist või pärast esimest vaktsiinidoosi COVID-19 haiguse läbi põdenud isiku diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Nn tõhustusdoosi saanud vaktsineeritutel on korralduse nr 305 p 5 alap 31 kohaselt ka pärast 01.02.2022 võimalik kontrollitud tegevustes osaleda kuni ühe aasta jooksul pärast täiendavat vaktsiinidoosi.
2.MN, ÖL, AA, GH, EK, RM, FV, SS, HA, RÜ, KA, KA, PL, MS, IK, AS ja TT esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse kohustamiseks väljastama
2(10)
3-21-2719 kaebajatele tõend selle kohta, et neid tuleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga. Kaebuses esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus vastustaja kohustamiseks väljastada kaebajatele tõend selle kohta, et neid tuleb korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga. Kaebajad ei ole vaktsineeritud ega soovi seda teha. Nad on terved inimesed, kes on COVIDhaiguse läbi põdenud ja saavutanud selle tulemusel organismis teaduslikult aktsepteeritud antikehade taseme (≥ 50.0 AU/ml). Sellest hoolimata ei loe vastustaja kaebajaid läbipõdenuteks korralduse nr 305 mõttes, sest nad ei ole haigust läbi põdenud korralduse nr 305 p-s 5 sätestatud tingimustel. Kaebajad soovivad, et neid koheldakse võrdselt ja neile väljastataks tõend selle kohta, et nad on COVID-19 läbipõdemise tagajärjel omandanud selle vastu kaitse. Antikehade tõttu ei ole kaebajad nakkusohtlikud, nad ei saa ise nakatuda ega ka teisi nakatada, mistõttu on nende õiguste piiramine põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Vastustaja eirab seda, et läbipõdemist on seni peetud kõige efektiivsemaks kaitseks, mis annab tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Piirangute eesmärgiks on õigusvastaselt sundida kaebajaid end vaktsineerima. Negatiivne testi tulemus tõendab tõenäolisemalt nakkusohutust kui vaktsineerimine, sest ka vaktsineeritud võivad nakatuda ja teisi nakatada. Seega koheldakse vaktsineerituid ebavõrdselt. Kaebajatel puudub objektiivne vajadus end vaktsineerida. Samuti kaasneb vaktsineerimisega terviserisk. On teada mitmeid juhtumeid, kus pärast vaktsineerimist avaldusid tõsised ja pikaajalised kõrvalmõjud. Vastustaja ei toeta tervisekahju saanud isikuid, vaid nad peavad pöörduma kahju hüvitamise taotlusega vaktsiinitootja vastu, kellelt hüvitise saamine on raske ja vähetõenäoline. Intensiivsemaid põhiõiguste piiranguid ning laiaulatuslikku mõju omavaid reegleid saab kehtestada üksnes seadusega, mitte Vabariigi Valitsuse üldkorraldustega. Kuna korraldus võib olla sisuliselt määrus, siis võib seadusandja olla valinud piirangute kehtestamiseks volitust andes vale vormi ja volitusnorm tuleb jätta vastuolu tõttu PS-iga kohaldamata. Volitusnorm on liiga laialivalguv ning rikub selgelt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet. Piirangute kehtestamisel pole arvestatud ametliku statistikaga, rikkudes põhjendamiskohustust. Nakatumiste arv ei ole vähenenud vaktsineerimise tagajärjel, vaid piirangute kehtestamise tagajärjel. Kuigi osadel juhtudel võib COVID-19 haigus kulgeda väga raskelt, on suurem osa elanikkonnast jätkuvalt viirusest puutumata ja pole sattunud haiglasse. Ka enamik COVIDtestidest on negatiivsed. Suurem osa positiivse testitulemusega inimestest ei haigestu või haigestuvad määral, mida võib võrrelda iga-aastase grippi haigestumisega. Arvestades haigusesse suremust, ei saa COVID-19 pidada eriti ohtlikuks nakkushaiguseks. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, on Eesti nakatumisnäitajad üsna kõrged, kuid seda ei saa lugeda sõltuvaks vaid elanikkonna vaktsineerituse tasemest. Teiste riikide võrdlusandmed näitavad, et ka väiksema vaktsineerituse taseme korral võib nakatumisnäitaja olla väiksem ja suurema vaktsineerituse taseme korral nakatumisnäitaja suurem. Põhjuseks võib olla, et immuniseerimistõenditega (eelkõige vaktsineeritud) isikud levitavad viirust, sest neid ei kontrollita.
3(10)
3-21-2719 Kuna kaebajate ja vaktsineeritud inimeste vahel puuduvad märkimisväärsed erinevused, ei ole põhjendatud kohaldada kaebajatele diskrimineerivad piiranguid. Esialgse õiguskaitse kasuks räägivad ka täitevvõimu omavoli ja ülekaalukate usaldusväärsete tõendite puudumine. Ükski kaebaja ei ole olnud haiglaravil. Kuna neil on piisav antikehade hulk, siis ei koorma nad haiglasüsteemi. Nad ei ole nakkusohtlikud. Seega on nende liikumisvabaduse ja vaba eneseteostuse piiramine ebavajalik ja üleliigselt koormav. Kaebajatel ei ole võimalik tagantjärgi tegevustes osaleda ega kaotatud aega tagasi saada. Kuna kaebajad ei ole nakkusohtlikud, siis ei ohusta nad avalikku huvi. Ettevaatuspõhimõttega ei saa õigustada täitevvõimu ideoloogia pealesurumist. Kuna kohtumenetlus kestab üle aasta, oleksid kaebaja kogu selle aja täitevvõimu omavoli ohvrid.
3.Tallinna Halduskohus jättis 06.12.2021 määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. HA, MS, IK ja TT testid on positiivse tulemusega ja need kehtivad praegu läbipõdemistõendina kuni 2022. aastani ja ette ei ole alust esialgset õiguskaitse kohaldada. A. Aasmäel on esialgse õiguskaitse vajaduse, sest tema läbipõdemistõend ei pruugi tõenäoliselt olla kohtumenetluse lõppemise ajaks enam kehtiv. Ülejäänud kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, sest korraldus nr 305 piirab nende võimalusi ühiskonnaelus osaleda juba praegu. Vabariigi Valitsusel on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg-te 5 ja 8 alusel volitus kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke abinõusid. Kaebajate põhiväiteks on see, et läbipõdenute ja vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub nii teaduslik kui ka õiguslik põhjendus. Samas on teadusuuringud läbipõdemise järgse kaitse püsivuse osas järeldustes lünklikud ega võimalda üldistada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused nr 3-21-2412, 3-21-2473 ja 3-21-2432). Kaebuses viidatud uuringud läbipõdenutel antikehade esinemise ja taasnakatumise statistika kohta ei võimalda üheselt järeldada, kui kaua antikehad organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismi efektiivne kaitsevõime määramata aja jooksul. Praegu pole seega tõsikindlalt teada, kui pikaajalist kaitset verre jäävad antikehad inimesele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunkaitse tagamiseks vajalik ning millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Kaebuses välja toodud gruppide võrdsustamist takistab eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni ka usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust, sh erinevate viirusetüvede puhul. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses eeldatust lühemat aega, tuleks asjakohaste teadusandmete täpsustumisel ümber hinnata hoopis vaktsineeritud isikutele kehtestatud piirangutest vabastamise kestus. Seni pole korralikke teadusandmeid selle kohta, mil määral nakatavad PCR-testiga kinnitamata läbipõdenud uuesti haigestumisel teisi inimesi või kui raskelt nad võivad uuesti nakatudes haigestuda. Neil kaalutlustel näib ratsionaalne Eesti riigi ametlik tervishoiupoliitiline seisukoht, et eelistada tuleb inimeste vaktsineerimist, mitte õhutada nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist (Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2473, p 12). Teadusnõukoda on seisukohal, et antikehi omavatele inimestele COVID-tõendi väljastamine ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul ei saa seda seisukohta pidada ilmselgelt ebaõigeks.
4(10)
3-21-2719 Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult uudne ohtlik nakkushaigus, tuleks esialgse õiguskaitse kohaldamisel eelistada lahendusi, mis on suunatud nakkushaiguse tõrjumisele. Teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervis on kaebajate riivatud põhiõigustega võrreldes vähemalt sama olulised põhiõigused ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on äärmiselt kaalukas avalik huvi. Nende õigushüvede kaitsmine ja sel eesmärgil haigestumise (eelkõige raskesti haigestumise) vähendamiseks kaitsemeetmete võtmine on ühtlasi riigi kohustus, kusjuures Vabariigi Valitsusel on meetmete kehtestamisel avar kaalutlusruum. Kehtestatud piirangud ei tohi olla meelevaldsed, kuid Vabariigi Valitsus ei pea puuduliku või vastuolulise teabe tingimustes tingimata valima isikute õiguste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid. Haiguse tõrjumiseks kasutatavate meetmete puhul ei ole määrav see, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud meetmed või piirangud ei pruugi 100% tagada nakkusohu tõrjumist, vaid oluline on see, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei ole praeguste parimate teadmiste valguses alust väita, et valitud meetmed oleksid ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ning ei aitaks üldse saavutada taotletavat eesmärki (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määrus nr 3-21-2030, p 13). Eeltoodud õigushüvede kaitsmise eesmärgil kehtestatud piirangute tõhusa ja järjepideva rakendamise vajadus õigustab praegusel juhul kaebajate vaba aja veetmise (sh treenimise, kultuuriürituste väisamise, sotsiaalse elu elamise jne) piiramist. Testimise võimalus ei oleks sama tõhus meede viiruse leviku tõkestamiseks, sest see ei takista testi teinud isiku nakatumist ega viiruse levitamist. Samuti näitab test vaid hetkeolukorda ega ole seega usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis. Kaebuses ei ole toodud erandlikke asjaolusid või mõjuvaid põhjusi, mis õigustaksid vaidlustatud korraldusest tulenevate piirangute täitmise ajutist peatamist kaebajate suhtes. Samuti ei nähtu, et kaebajate puhul esineksid mingid vaktsineerimist välistavad asjaolud. Valitsus ei sunni kaebajaid vaktsineerima, kuid valitsuse seisukoht, et immuunsus tuleks saavutada eelkõige vaktsineerimise teel, ei ole meelevaldne. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus (Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2473). Seega võib pidada õigustatuks, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid meetmeid selle soodustamiseks, sh vaktsineeritud inimeste mõningast eeliskohtlemist ka nt läbipõdenutega võrreldes. EK-l ja AS-l on antikehade test negatiivne. Nad ei ole põhjendanud, kuidas peaks neid pidama piisavat immuunsust omavateks, et lubada neil osaleda reguleeritud tegevustes (korralduse nr 305 p 10) ilma piiranguteta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebajad paluvad 21.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus või alternatiivselt peatada korralduse nr 305 kehtivus osas, milles nähakse ette, et läbipõdemine peab olema toimunud korralduse p-s 5 sätestatud tingimustel. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Vaidlus on eelkõige selle üle, kas kaebajate õiguste piiramine edendab avalikke huve niivõrd olulisel määral, et õigustada kaebajate põhiõiguste piiramist (st tuleb hinnata, kas tegemist on mõõduka meetmega). Vastustaja on tuginenud kahele avalikule huvile: vähendada viiruse levikut ja vähendada haiglate koormust. Kaebajate õiguste piiramine ei aita saavutada kumbagi neist eesmärkidest. Kuna vastustaja kohaldab läbipõdenute suhtes karmimaid piiranguid kui 5(10)
3-21-2719 vaktsineeritute suhtes, siis tuleb tõendada, et läbipõdenutel esineb oluliselt suurem risk nakatuda või sattuda haiglasse. Vastustaja esitatud tõendid kinnitavad aga hoopis kaebajate seisukohta. Piirangud mõjutavad märkimisväärselt kaebajate igapäevaelu, kuid edendavad samas vastustaja väidetud eesmärke parimal juhul vaid kasinalt. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu oleks inimeste õiguste mis tahes piiramine igal juhul legitiimne, kui see aitab vältida kasvõi ühte nakatumist. Terviseameti andmed kinnitavad, et COVID-19 haiguse läbi põdenud isik on viiruse vastu paremini kaitstud kui vaktsineeritud isik. Seega on läbipõdenute õiguste ulatuslikum piiramine ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebajad ei pea võrdse kohtlemise nõudmiseks tõendama, et läbipõdenu immuunsus kestab igal juhul kauem kui 180 päeva, sest ka vaktsineeritutel ei kesta immuunsus igal juhul üks aasta. Piisab sellest, kui on tõendatud, et läbipõdenute nakkusohutus on vähemalt võrdne vaktsineeritutega. Terviseameti andmetel on koroonaviirusega nakatumise tõenäosus vaktsineeritute puhul 3%, kuid läbipõdenute puhul üksnes 0,2%. Kuna kaebajad kui läbipõdenud nakatuvad vähem kui vaktsineeritud, siis koormavad nad ka haiglaid vähem kui vaktsineeritud. Terviseamet on 07.12.2021 esitanud kohtule andmed, et teistkordselt nakatunud läbipõdenuid on pandeemia algusest saati hospitaliseeritud 55 korral ehk 0,023% kõigist läbipõdenutest, kuid vaktsineerituid on ainuüksi 2021. a teisel poolaastal hospitaliseeritud 1158 korral ehk 0,14% kõigist täielikult vaktsineeritutest. On õige, et vaktsineerimine pärast läbipõdemist annab veelgi tõhusama kaitse, kuid vastustajal ei ole võimalik survestada kaebajaid vaktsineerima olukorras, kus nad on viiruse suhtes juba niigi paremini kaitstud kui enamik vaktsineeritud isikuid, kellele piirangud ei laiene.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse kiire lahendamise huvides ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda selle kohta vastustaja täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga.
6.Vaidluse põhisisuks on küsimus, kas läbipõdenute, kelle haigestumise aeg pole SARSCoV-2 RT-PCR testiga tuvastatud, ning COVID-tõendi saanud inimeste võimalused osaleda korralduse nr 305 p-s 14 sätestatud kontrollitud tegevustes peaksid olema samaväärsed. Kaebajate peamine väide on see, et COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutel tekkinud nn loomulik immuunsus on tugevam kui vaktsineeritutel tekkinud immuunsus või vähemalt sellega samaväärne, mistõttu ei aita läbipõdenute õiguste ulatuslikum piiramine saavutada meetmete eesmärke (st vähendada viiruse levikut ja haiglate koormust). Kaebajad on seejuures tuginenud esmajoones statistilistele andmetele, mis kajastavad vaktsineeritute ja läbipõdenute koroonaviirusega (taas)nakatumist ning haiglaravile sattumist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
7.Ringkonnakohus on praegusega sarnastes vaidlustes teinud esialgse õiguskaitse küsimuses hulgaliselt lahendeid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-
6(10)
3-21-2719 21-2413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 määrus nr 3-21-2503; 10.12.2021 määrus nr 3-21-2555; 21.12.2021 määrus nr 3-21-2663; 23.12.2021 määrus nr 3-21-2554, 30.12.2021 määrused nr 3-21-2555, 3-21-2719) ning jääb praeguses asjas samadele seisukohtadele.
8.Kuna vaidlusalused meetmed piiravad oluliselt kaebajate põhiõigusi ning piirangute tõttu kohtumenetluse ajal tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi ei oleks võimalik asjas hiljem tehtava kohtuotsusega kõrvaldada, siis on kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaateid ei saa pidada ka ülekaalukalt heaks. Ringkonnakohus on selgitanud, et Vabariigi Valitsusel on piirangute kehtestamiseks õiguslik alus, kuigi edasises kohtumenetluses vajab täiendavat kontrollimist, kas see õiguslik alus on piisavalt määratletud või mitte (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23). Täiendavalt tuleb asja sisulisel läbivaatamisel hinnata, kas Vabariigi Valitsus saab jätkuvalt kehtestada piiranguid haldusaktiga (üldkorraldusega) või peaks need kehtestama seadusandja.
9.Kaebajate väidetest saab järeldada, et nende arvates on piisavalt tõendatud antikehi omavate isikute immuunsus ja nakkusohutus, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RT-PCR testiga tuvastamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline väide usutavalt põhistatud. Nende isikute puhul ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada haigestumise aega. Et uus koroonaviirus hakkas levima 2019. a lõpus ja 2020. a alguses ning sageli kulgeb haigus asümptomaatiliselt, on teoreetiliselt võimalik, et isik haigestus mistahes hetkel alates viidatud perioodist kuni mõni aeg enne antikehade testi tegemiseni. Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241, p 27 selgitanud, et kohane on tugineda uuringutele, mis käsitlevad kaebajaga sarnaseid rühmi. Seetõttu on siinses asjas ebaõige tugineda teadusuuringutele ega muudele andmetele, mis käsitlevad läbipõdenuid, kelle haigestumine on kinnitatud PCR-testiga. Viimaste puhul on võimalik tuvastada haigestumise aeg. Inimesed, kelle haigestumist ei tuvastata PCR-testiga, ei pruugi üldse sattuda tervishoiusüsteemi vaatevälja ning nende haigestumise andmed ei pruugi kajastuda Tervishoiuameti COVID-19 statistikas.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu1 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse ilmselgelt tõhusam ning järelikult on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine paremini mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Isegi kui kaebajate läbipõdemise aeg oleks tuvastatud, on märksa keerulisem teha kindlaks seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).2 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate2 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute
https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf 2 Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
3-21-2719 nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt olnud madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.
11.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Kaebajate puhul pole see ka praktiliselt võimalik, kuna eelduslikult on teadmata haigestumise aeg. Olenemata sellest, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike, ei saa nendest andmetest teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Samuti ei võimalda absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus. Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus3 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
12.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist ja lühendatakse ka vaktsineerimistõendi kehtivusaega. ECDC 15.12.2021 riskihinnangu4 (lk 9–11) järgi viitavad esialgsed uuringud, et praegu leviva uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist. Määruskaebuses viidatud andmed, mida pole teaduslike meetoditega analüüsitud, pole ilmselgelt piisavad selleks, et süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportites toodud järeldusi ümber lükata. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon märkis oma 21.12.2021 otsuses järgmist: „COVID-19 haiguse raske läbipõdemise riski vähendab efektiivselt vaktsineerimine. Kui inimene on COVID-19 haigust põdenud, siis COVID-19 haigusesse taas nakatumine on võimalik, kuid Eesti andmed näitavad siiski, et COVID-19 haigust põdenute risk haiglasse sattuda uuesti nakatumise korral on väiksem võrreldes vaktsineerimata inimestega. Kuigi andmeid on veel vähe, siis esmased andmed näitavad, et omikroni variandi vastu ei anna COVID-19 haiguse põdemine nii efektiivset kaitset kui delta variandi puhul.“5
13.Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust (s.o uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses), ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket
3-21-2719 kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (põhiseaduse (PS) § 19 lg 2).
14.Kahtlust ei ole selles, et kehtestatud meetmed ja piirangud riivavad tugevalt kaebajate olulisi põhiõigusi, kuid nendega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebajate vaba eneseteostuse õiguse (PS § 19 lg 1) riivega.
15.Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei saa praeguste lünklike teadusandmete põhjal järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute, kelle haigestumise aeg pole PCR-testiga tuvastatud, ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Samas isegi juhul, kui kohus peaks lõpptulemusena jõudma järeldusele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, ei saa esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kontekstis pidada väheoluliseks seda, et riik on teinud mh kõigile tasuta kättesaadavaks võimaluse vaktsiini manustamisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt diskrimineerivatest piirangutest. Kaebajad ei väida, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud, vaid nad ei ole pidanud vaktsineerimist üksnes vajalikuks. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).
16.Kaebajad on lisaks märkinud, et vaktsineerimisega kaasneb terviserisk ning kuigi see võib olla statistiliselt väike, ei saa kaebajaid survestada sellist riski võtma, arvestades muu hulgas, et vaktsiinikahjude risk on suurem just haiguse läbi põdenud isikute puhul. Ringkonnakohtu hinnangul on see vastuväide liiga üldine. Esmajoones tuleb rõhutada, et korralduse nr 305 p 5 ja p 14 alap 3 teevad piirangute osas erandi isikutele, kelle vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik nende tervislikku seisundit arvestades. Nagu kõikide ravimite puhul, võib COVID-19 vaktsiinide manustamisel ilmneda teatud kõrvaltoimeid, kuid need ei ole sedavõrd sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised, kuid ei saa vaadata kõrvale sellest, et vaktsineerimata jätmine ohustaks inimese elu ja tervist oluliselt suuremal määral. Haiguse läbi põdemine ei tähenda, et vaktsineerimine oleks vastunäidustatud või tarbetu, sest 9(10)
3-21-2719 nagu eespool viidatud ECDC 15.12.2021 riskihinnangus märgitud, võib just läbipõdemise järgne tõhustusdoos osutuda tõhusamaks kaitseks uue omikrontüvega nakatumise eest. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega.
17.Isegi kui võimalike vaktsiinikahjude nõudmine ravimi (vaktsiini) valmistajalt või turustajalt võiks osutuda praktikas keeruliseks, ei saa väita, et see poleks õiguslikult tagatud (vt võlaõigusseaduse §-d 1061–1067; Euroopa Kohtu 21.06.2017 otsus kohtuasjas C-621/15, W jt). Samuti võib riigile tuleneda täiendav vastutus COVID-19 vaktsiinide ühistest ostulepingutest (vt Euroopa Komisjoni 18.06.2020 otsuse C(2020)4192 lisa art 6). Lisaks valmistab riik ette vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi, et toetada inimesi, kellel on vaktsineerimisega seoses tekkinud mõni tõsine kõrvaltoime. Sotsiaalministeerium esitas 16.12.2021 kooskõlastamiseks tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu, millega lisatakse ravimiseadusesse sätted vaktsiinikahjude hüvitamise ja vaktsiinikahjude sundkindlustuse kohta (EIS toimik 19-0548). Eelnõu kohaselt saab vaktsiinikahjude hüvitamist tagasiulatuvalt nõuda alates COVID-19 vaktsiinide manustamise algusest. Ravimiseaduse muudatuste kavandatavaks jõustumisajaks on 01.05.2022.
18.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.