E.W kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 3 ja 4, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti 14 lõike 3 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – E.W, esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Joonas Põder Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 30.05.2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 6.03.2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 (korraldus nr 305) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud erinevates tegevustes osalemiseks. Käesolevas vaidluses on asjakohased korralduse nr 305 (26.08.2021 kehtinud redaktsioonis) järgmised sätted: p 1, mis nägi ette, et isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil peab Eestisse saabumisest 10 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas viibimiskohas; p 5, mis kehtestas, et korralduses nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva (lg 3); on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem, kui üks aasta (lg 4); p 10, mis nägi ette, et COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil piirangute kohaldamise sportimisele, treenimisele, huvitegevusele (lg 1); spordivõistluste ning spordi- ja liikumisürituste korraldamisele (lg 2); avalikus kasutuses olevate saunade, spaade, basseinide jms kasutamisele (lg 3); avalike koosolekutute ja meelelahutusürituste korraldamisele (lg 4); jumalateenistuste ja 1(13)
usuliste talituste korraldamisele (lg 5); muuseumide ja näituste külastamisele (lg 6); toitlustus- ja müügi- ja teenindusalal viibimisele (lg 7); p 14 lg 3 sätestas, et isik võib punktis 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi.
2.Kaebaja esitas 22.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis peale kaebuse kahel korral käiguta jätmist 29.10.2021 määrusega menetlusse nõudes Vabariigi Valitsuse 23.08 2021 korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 2 ja 3, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti 14 lõike 3 tühistamiseks.
3.Vabariigi Valitsus tunnistas oma 14.04.2022 korraldusega nr 124 kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305. Korraldus jõustus 15.04.2022.
4.Kohus lubas 30.05.2022 kaebajal kohtuistungil kaebuse nõuet täpsustada, millest tulenevalt on kohtu menetluses kaebaja poolt esitatud kaebus nõudes Vabariigi Valitsuse 23. 08 2021 korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 3 ja 4, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti 14 lõike 3 õigusvastasuse tuvastamiseks.
5.Tallinna Halduskohus peatas oma 14.06.2022 määrusega menetluse haldusasjas nr 3-21-2159 kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas nr 3-21-2163 kohaldamata jäetud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 3 ning § 28 lg 2, lg 5, lg 6 ja lg 8 põhiseaduspärasuse küsimuses. Kohus uuendas menetluse 02.11.2022 määrusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
6.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Korralduses piiritletud tõendi olemasolu ei tõenda, et seda esitav isik ei kujuta nakkusohtu, kui see tõend ei tugine negatiivsele testile. Selline tõend kinnitab vaid, et seda esitav isik on kas vaktsineeritud, COVID-19 haigust eelnevalt kandnud või teatud ulatuses mõlemat. Need asjaolud ei taga põhjendatud ulatuses inimese kaitset COVID-19 haiguse suhtes ja seega ka isiku nakkusohutust. Tõendi esitamise nõudmine korralduses nimetatud tegevustes osalemiseks või õiguste kasutamiseks on abinõuna ebaproportsionaalne, kuna ei täida eesmärki, milleks see ette on nähtud. 6.2 Isegi kui korraldus ei tugine tõendi näol õigusvastasele meetmele, on selle p 5 vastavad lõiked ebaproportsionaalsuse ja võrdsuspõhiõiguse rikkumise tõttu siiski õigusvastased. Sellisel diskrimineerimisel puudub mõistlik ja asjakohane põhjendus. 6.3 Teadusuuringute kohaselt on isikul, kes on koroonaviiruse läbi põdenud parem kaitse koroonaviiruse vastu, kui see on vaktsineeritul. Seetõttu on ka viiruse läbi põdenud isik vähem tõenäoline viirust levitama, kui vaktsineeritu. Kuna korralduse p 5 lg-tes 2 ja 3 sisalduv erisus ei teeni koroonaviiruse tõkestamise eesmärki, on see ebaproportsionaalne ja õigusvastane. Ainus eesmärk, mida korralduse nr 305 regulatsioon täidab, on poliitiline eesmärk soodustada vaktsineerimist ja premeerida vaktsineerituid. Sellised eesmärgid ei ole „vältimatult vajalikud“ viiruse leviku tõkestamiseks. Seega ei saa väita, et korraldus nr 305 sellel kujul vähemalt selle seaduses sätestatud nõude täidab. 6.4 Kui tõend ei tõenda seda esitava isiku nakkusohutust, ei saa selle esitamise nõudmist pidada meetmeks, mis täidaks selle eesmärki, mis on korralduse kohaselt võimaldada „läbi viia tegevusi, mis oleksid kõigi osalejate jaoks võimalikult nakkusohutud ning turvalised“. Tõendi esitamise nõue töötab sellele eesmärgile vastu, kuna avab kanali koroonaviirust kandvatele vaktsineeritud või läbipõdenud inimestele viiruse levitamiseks. End viiruse eest kaitstuks pidaval isikul puudub talle teada olevalt põhjendatud vajadus võtta kasutusele täiendavaid meetmeid enda ja teiste haiguse eest kaitsmiseks ning ta osutub haiguse levitajaks. Seda ei oska ette näha ei isik ise ega 2(13)
teda ümbritsevad isikud, kes lähtuvad tõendi näilikust kinnitusest ja avalikkusele levitatud väärinfost, et tegelikkuses nakkav isik seda ei ole. 6.5 Tõend rikub privaatsusõigust. Korralduse p 5 lg-d 3 ja 4 eristavad isikule väidetava immuunsuse tekkimise aluseid lähtuvalt sellest, kas isik on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, eelistades üht teisele. Seda, miks korraldus sellist vahet teeb, ei ole seletatud. Tõendiga tutvuv isik saab tutvuda seda esitava isiku delikaatsete isikuandmetega. Rikutud on privaatsuspõhiõigust. Kaebaja privaatsuspõhiõiguse rikkumine ei ole küsimus tema andmete töötlemise õiguslikust alusest, vaid vastava õigusliku aluse proportsionaalsusest. Puudub selgitus, miks isiku vaktsineerimistõendiga tutvuv pool peaks saama teada tõendit esitavale isikule manustatud vaktsiini tüübist või kas isik on saanud tõendi vaktsineerimise või läbipõdemise teel. Sellise teabe avaldamise kohustus ei teeni ühtki legitiimset eesmärki ega saa olla vajalik ja mõõdukas. 6.6 Läbipõdenute õiguste ja vabaduste suurem piiramine võrreldes vaktsineeritutega on põhjendamatu ja vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Vastustaja on näinud ette, et isik, kes on koroonaviiruse läbi põdenud, saab selle kohta väljastatud tõendi alusel ca pool aastat lühema aja vältel vältida 10-päevase liikumispiirangu kohaldamist, kui seda saab vaktsineerimise alusel väljastatud tõendit omav isik. Selline vahetegu on ebaproportsionaalne. Seda, et vaktsineerimine võrreldes läbipõdemisega annab inimesele viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes väiksema kaitse, kinnitab 25.08.2021 avaldatud Iisraelis läbi viidud uuring. Uuringu tulemuste kohaselt tagab COVID-19 läbipõdemine tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui vaktsineerimine mistahes levinud vaktsiiniga. Kui kumbki tõendi saamise alus peaks olema eelisseisus võrreldes teisega, peaks see olema läbipõdemine. Sellisele järeldusele jõuab ka molekulaarbioloog Kaari Saarma enda 21.09.2021 analüüsis. Arvestades kasutusel olevate vaktsiinide tõhususe varieeruvust ja haiguse läbipõdemisest saadud immuunsust, ei ole põhjendatud haigust põdenud isikute õiguste kitsendamine võrreldes vaktsineeritud inimestega. 19.11.2021 edastas Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK) kaebajale teatise, mille kohaselt oli täielikult vaktsineeritute seas päringus täpsustatud perioodi jooksul nakatunud 5371 isikut, kuid vaid 530 isikut, kes on eelnevalt COVID-i läbi põdenud, st vaktsineeritud isikuid on ca 10 korda rohkem. COVID-19 läbipõdemisel saadud kaitse on seega tõhusam vaktsineerimisel saadud kaitsest haiglaravi vajadust arvestades. Kaebaja saadud andmetel on nakatunud vaktsineeritud inimestest haiglaravil olnud 4603 inimest, kuid vaid 19 viiruse läbipõdenut. Eelnevast järeldub, et peale COVID-19 põdemist ei anna vaktsineerimine sellist kaitset, mis õigustaks läbipõdenu täiendavat vaktsineerimist. Vastustaja osundatud ECDC raport ei selgita, et COVID-19 läbipõdenud inimeste immuunsus lõpeks 180 päeval, vaid et see kestab vähemalt 180 päeva. Raport ei välista, et see peaks olema pikem. 6.7 Piirangud ilma vaidlustatavate eranditeta on ebaproportsionaalsed, kuna pole mõõdukad ega otstarbekad. Vaidlustatud korralduse laiem eesmärk seisneb ühiskonna avamises või avatud hoidmises selliselt, et tagatud oleks koroonaviiruse leviku peatamine. Tõend meetmena viimast ei taga ja tuleb otstarbetuse ja õigusvastaselt diskrimineeriva iseloomu tõttu käibelt kaotada. Ainuüksi õiguslikule fiktsioonile rajanevad põhiõigusi piiravad meetmed on poliitiliste otsuste tulemus ega tugine tegelikele asjaoludele, mille pinnalt saaks hinnata praktika vastavust heale haldusele. 6.8 Tõendi nõudmine ei riku kaebaja õigusi mitte ainult selle ajaliste piiride ulatuse, vaid ka ajalise piiritletuse kui sellise tõttu. Viiruse läbipõdemisest saadud kaitse võib kesta üle aasta, mistõttu ei ole põhjendatud vastavate isikute suhtes läbipõdemise tõendi väljastamine ainult aastaks. Viiruse nakkusohtlikkus ei olene vahetult mingitest kronoloogilistest faktoritest, vaid konkreetse inimese terviseseisundist. Igal juhul rikub COVID-19 läbipõdemise tulemusel saadud tõend, mis on rangelt seotud 180 päevase kehtivusega kaebaja õigusi. Nakkusohutust tõendab negatiivne test. 6.9 Kaebaja, kui vaktsineerimata isiku õiguste riived ei ole proportsionaalsed. Käesolevas vaidluses ei esine sellist selgelt piiritletud huvide hierarhiat, mis võimaldaks vastustajal väita, et 3(13)
nakkushaiguste leviku tõkestamine on isikuvabadustest ja põhiõigustest igal juhul kaalukam hüve. Vastustaja ainus võimalus viiruse leviku õiguspäraseks ja mõõdukaks tõkestamiseks seisneb korralduse nr 305 p-de 1 ja 10 suhtes õiguspäraste erandite väljatöötamises. Kui isiku nakkusohutust on võimalik tuvastada kiirtesti või antikehatestiga, on võimatu tema liikumisvabadust jätkuvalt piirata. 6.10 Korraldus nr 305 rajaneb formaalselt põhiseadusega vastuolus olevale volitusnormile ja on seega õigusvastane. Korraldus nr 305 on põhiseadusvastane, kuna taotleb keelatud eesmärki. 6.11 Kaebuse eesmärk ei ole vaatamata korralduse nr 305 kehtetuks tunnistamisele täidetud. Korralduse õigusvastasuse tuvastamisel avaneb kaebajal õigus nõuda endale tekitatud kahju hüvitamist ja tõrjuda sarnaste meetmete kohaldamist enda suhtes tulevikus. 6.12 Korralduse p 1 ja 10 pole mõõdukad mh seetõttu, et puudusid vajalikud erandid. Asjaolu, et 2022 lõpu seisuga COVID-19 levik on pidurdunud tuleneb sellest, et rahvastiku seas on läbipõdenute osakaal kasvanud. Väidet kinnitab ka Hiina näide. Vaktsineerimine kui eelistatuim meede viiruse leviku pidurdamiseks saab kõne alla tulla vaid riskigruppide puhul, sest vaid nende puhul saab väita, et haiguse põdemine on niivõrd halva prognoosiga, et vaktsineerimine on igal juhul eelistatum. Kaebaja kui terve ja juba COVID-19 läbi põdenud isiku suhtes seda väita ei saa. Korraldus nr 305 on sobiv vaktsineerimise propageerimiseks aga mitte tervise kaitse edendamiseks. Nimetatud eesmärk on võimalik tagada teiste abinõudega. 6.13 Riigikohus selgitab oma lahendis nr 5-22-4 kaitsega ja kaitseta inimeste erinevat kohtlemist, mitte vaktsineeritud ja läbipõdenud inimeste erinevat kohtlemist. Riigikohtu seisukohtadest nähtub, et ilma kohaste eranditeta tuleks korralduse nr 305 suhtes jõuda järeldusele, et see ei saaks olla proportsionaalne. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 7.1 Kaebaja on kaebuses läbivalt viidanud erinevatele välismaistele uuringutele, millele tuginemine ei ole vastustaja hinnangul asjakohane. Riigikohus ega ka alama astme kohtud ei saa hinnata teadusuuringute tulemusi eraldiseisvalt, vaid arvesse tuleb eeskätt võtta ekspertide ametlikke seisukohti. Riiklike ekspertide seisukohtade puhul tuleks keskenduda eeskätt Teadusnõukoja ekspertide ametlikele soovitustele. 7.2 Korralduses nr 305 on kehtestatud meetmed ja piirangud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sealhulgas riigi toimepidevuse kaitseks ning COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. COVID-19 on uudne nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses, mis levib kiiresti ja ulatuslikult. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese põhiõiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav. Uudse nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute eesmärgiks hoida ka ühiskond võimalikult avatuna, tagada tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Tervishoiusüsteemi toimimise tagamisega on seotud eesmärk kaitsta vaktsineerimata inimesi, kui enam ohustatud inimgruppi haigestumise eest, kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse intensiivravile sattunutest on vaktsineerimata. 7.3 Eelpool toodud eesmärkidel on kehtestatud muu hulgas vaidluse all olevad meetmed, millega on rohkem piiranguid seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem oht nakatuda, viirust edasi kanda ning haigust raskelt põdeda ning koormata tervishoiusüsteemi. Riigikohus märkis määruses nr 3-21-2241, et meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Lähtuda tuleb ettevaatuspõhimõttest. Korralduses nr 305 kehtestatud vaidlusalused nõuded on 4(13)
korralduse eesmärkide suhtes sobivad ning aitavad kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele. 7.4 Seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva tunnistatakse valdavas osas Euroopa Liidus. Korralduses nr 305 kehtestatud 180 päeva piir tugineb ECDC 10. mai 2021 tehnilisel raportil, millel põhinevad ka Eestis kehtestatud erandid. Üldise erandi kehtestamist inimesele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva, ei saa tänaste teadmiste põhjal pidada ohutuks ega põhjendatuks isegi kui kaitse mõnel inimesel püsib kauem. Kaebajat tuleb korralduse nr 305 tähenduses käsitleda vaktsineerimata isikuna. Üldise erandi kehtestamist inimestele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva, näiteks üks aasta, ei saa tänaste teadmiste kohaselt pidada põhjendatuks, kuna kaitse sõltub mh ka konkreetse isiku terviseseisundist. See tähendab, et kuigi COVID-19 läbipõdemisest saadud kaitse võib mõnel inimesel püsida kauem, võib see püsida ka vähem kui 180 päeva. Seda kinnitab ka kohtupraktika (3-21-2245, 3-21-2685). Võrreldes korralduse nr 305 kehtestamise ajaga on teadusandmeid COVID-19 läbipõdemise suhtes juurde tulnud, ent hilisemad ECDC või muu ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. aasta oktoobriks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem, kui 180 päeva. 7.5 Korralduse nr 362 ja nr 305 meetmete kehtestamisel on muu hulgas lähtutud põhiseaduse (PS) §-st 12, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimiskeelu. Olemasolevatest teadusandmetest nähtub, et võrreldes läbipõdenud vaktsineerimata inimestega on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem tõenäosus COVID-19 viirusesse nakatuda ja viirust edasi levitada. Seetõttu aitab nakkushaiguste leviku tõkestamisele kaasa see, et vaktsineerimata isikud ei saaks sotsiaalsetest üritustest niivõrd igakülgselt osa võtta, kui vaktsineeritud isikud. 7.6 Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel. Professor Krista Fischeri diagrammist (23.08.2021) nähtub, et täielikult vaktsineeritud inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isiktel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Lisaks on tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda vaktsineeritul üle 8 korra väiksem, kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. 19.11.2021 avaldatud analüüsi kohaselt on vaktsineerimata läbipõdemata isikute nakatumiste hulk 100 000 inimese kohta perioodil 19.10.2021 kuni 17.11.2021 olnud ligi kaks korda suurem võrreldes lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikutega. Oluline on ka see, kui kaua viibivad vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed haiglas. Professor Joel Sarkopfi sõnul ei ole teaduslikku kahtlust, et vaktsineerimata isikud viibivad haiglaravil, nende haiguse kulg on sama keeruline ja raske kui pandeemia esimese ja teise laine ajal. Tartu Ülikooli juhitava seireuuringu tulemustest nähtub, et vaktsineeritute nakatumistõenäosus on kolm korda väiksem kui neil, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Vaktsineerituse olulisust rõhutatakse ka korralduse nr 305 seletuskirjas. ECDC 29.märtsi 2021 tehnilises raportis märgitust järelduvalt leidub tõendeid, mille kohaselt vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist ja asümptomaatilist nakatumist, mis võib tähendada, et viirust kantakse vähem edasi. Vastustaja hinnangul saavad kõige paremini hinnata, kas mingid meetmed on Eestis vajalikud, vastava valdkonna teadlased. Eestis on selleks loodud Teadusnõukoda, kes on pädev hindama epidemeoloogilist olukorda ja andma soovitusi. Eeltoodust järelduvalt on vastustaja seisukohal, et vaktsineerimine on tõhus meede nakatumise ennetamiseks ja raske haigestumise ärahoidmiseks. Seega on vaktsineeritud isikud vaktsineerimata ja immuunkaitseta isikutega võrreldes paremini kaitstud, mistõttu on õigustatud anda vaktsineeritud inimestele rohkem võimalusi avalikus elus osalemiseks. Vastustajal on tulnud lisaks Teadusnõukoja soovitustele arvestada ka maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). 7.7 Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu, mitte nakkusvõimet ning negatiivne testitulemus tähendab üksnes, et proovi andmise hetkel ei 5(13)
olnud organismis piisavalt viiruseosakesi. Inimene võib negatiivse proovi andmisel olla juba nakatunud ning muutuda nakkusohtlikuks vahetult peale proovi andmist. Vastustaja viidatud ECDC 10.05.2021 raportist ilmneb, et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid uuesti haigestumise eest kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb, ei ole. 7.8 Riive kaebaja õigustele on proportsionaalne. Kaebusest ei nähtu kaebaja huvisid, mis oleksid kaalukamad Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3-21-2241 kaalutud huvidest, mistõttu tuleb avalikke huve pidada selgelt kaalukamateks kaebaja huvidest. Sellises olukorras tuleb otsuste tegemisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest, millest tulenevalt on lubamatu anda laiemaid vabadusi isikutele, kellel puudub kaitse COVID-19 vastu. Sellest tulenevalt räägib kaebuse rahuldamise ja korralduse sätete tühistamise vastu avalik huvi. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht on, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam (Tallinna Ringkonnakohtu määrused nr 3-21-2473 p 16, nr 3-21-2550 p 22). Nimetatu tähendab ühtlasi et avalik huvi on kaebaja huvist kaalukam ning kaebaja õiguste riivet õigustab laiem avalik huvi. Tegemist ei ole vaktsineerimata inimeste diskrimineerimise, vaid vaktsineeritud inimeste põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub lubatud eesmärgist propageerida vaktsineerimist. 7.9 Korralduse nr 305 kohaste piirangute kehtestamiseks on NETS § 27 lõikes 2 ning § 28 lõikes 6 olemas õiguslik alus. 7.10 COVID-19 viirushaiguse läbipõdemise, vaktsineerituse või vaktsineerituga võrdsustatud isiku tõendi kontrollimise aluseks ehk isikuandmete töötlemise aluseks võib olla õigusakt tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27.aprilli 2016 määrusest (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus, IKÜM) art 6 lg 1 p c. Antud juhul andis isikuandmete töötlemiseks aluse korralduse nr 305 p 16, mis sätestas isiku COVID-19 viirusega seotud tõendi kontrollimise nõude. 7.11 Korraldusega nr 82 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 kohane kohustus esitada avalikes siseruumides toimuvates tegevustes osalemiseks COVID-tõend. Korraldus nr 82 jõustus 15.03.2022. Korralduse nr 82 p 1 alapunktiga 4 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 punktid 14 ja 16, mis tähendab, et kaebajal on võimalik sotsiaalsetes tegevustes osaleda COVID-tõendit ette näitamata. Seega ei kehti alates 15. märtsist 2022 enam COVID-tõendi nõuet ja tõendi olemasolu ei kontrollita. 02.04.2022 võttis vastutaja vastu korralduse nr 108, millega tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 II ja III osa, sh korralduse nr 305 p 10. Korraldus jõustus 3. aprillil 2022. 14.04.20222 võttis vastustaja vastu korralduse nr 124, millega tunnistati kehtetuks korraldus nr 305 täies ulatuses. Korraldus nr 124 jõustus 15. aprillil 2022. Kaebaja on seega saavutanud kaebuse eesmärgi. 7.12 Riigikohtu PSJV kolleegiumi otsusest nr 5-22-4 järeldub, et NETS normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonapandeemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi. Riigikohus ei leidnud, et nimetatud riived oleksid olnud õigusvastased.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja taotleb korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 3 ja 4, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti 14 lõike 3 õigusvastasuse tuvastamist (26.08.2021 kehtinud redaktsioonis). 14. märtsil 2022 võttis vastustaja vastu korralduse nr 82, millega tunnistati muu hulgas kehtetuks korralduse nr 305 punkt 14. Korraldus nr 82 jõustus 15.märtsil 2022. 02.aprillil 2022 võttis vastustaja vastu korralduse nr 108, millega tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 II ja III osa, sh korralduse nr 305 punkt 10. Korraldus nr 108 jõustus 3. aprillil 2022. 14. aprillil 2022 võttis vastustaja vastu korralduse nr 124, millega tunnistati kehtetuks korraldus nr 305 täies ulatuses. Korraldus nr 124 6(13)
jõustus 15. aprillil 2022. Seega on korraldus nr 305 alates 15. aprillist 2022 kogu ulatuses kehtivuse kaotanud.
9.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusaluses korralduses kehtestatud meetmed ja piirangud olid nende kehtimise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning aitasid nende kehtimise ajal kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele. Käesoleva otsuse tegemise seisuga on korralduse nr 305 õiguspärasust kontrollitud erinevates kohtumenetlustes, milles kohtud on läbivalt leidnud, et korraldus nr 305 on õiguspärane (Tallinna Halduskohtu jõustunud otsused haldusasjades nr 3-21-2392, 3-21-2550, 3-21-2714, 3-21-2030, 321-2735, 3-21-2503, 3-21-2734, 3-21-2732, 3-21-2683 ja 3-21-2720; Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-21-2210 ja 3-21-2458). Riigikohtu PSJV kolleegium hindas lahendis nr 5-22-4 korralduse nr 305 andmise aluseks olnud õiguslike aluste põhiseaduspärasust. Kohus tugineb käesoleva otsuse tegemisel muu hulgas kohtupraktikas juba väljendatud seisukohtadele neid täies ulatuses üle kordamata.
10.Vaidluse põhisisuks on küsimus sellest, kas korralduses nr 305 nimetatud tegevustes osalemiseks kaebaja, kui läbipõdenud ja antikehi omava inimese suhtes vaktsineeritud inimestest erinevate piirangute kohaldamine oli õiguspärane. Kaebaja leiab, et kehtestatud piirangud ei olnud tema suhtes põhjendatud ega proportsionaalsed ning teda koheldi vaktsineeritud inimestega võrreldes põhjendamatult erinevalt, välistades mh isegi võimaluse negatiivse testitulemuse alusel reguleeritud tegevustes osaleda. Kaebuse väited seonduvad peamiselt COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega. Haiguse läbipõdenud isikutel on kaebaja hinnangul tõenäosus uuesti nakatumiseks ja teiste isikute nakatamiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud inimestel.
11.Vaidlus puudub selles, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikuid koheldi korraldusega nr 305 erinevalt. Vaidlus on selle üle, kas selline erinev kohtlemine oli põhjendatud ja proportsionaalne. Mitte igasugune ühe isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole aga käsitatav diskrimineerimisena. Tallinna Ringkonnakohus leidis otsuse nr 3-21-2210 punktis nr 10, et põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise, ehk diskrimineerimisega on tegemist siis, kui piirang pole formaalselt (norm pole kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ja parlamendireservatsiooni arvestades või ei vasta õigusselguse põhimõttele) või materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Piirangu materiaalse põhiseaduspärasuse kontrollimisel tuleb selgitada välja, kas piirangul (erineval kohtlemisel) on legitiimne (põhiseadusega kooskõlas olev) eesmärk ning kas piirang on mõistlik ja asjakohane (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 20201, § 12 kommetaar, p-d 12 jj). Erinevat kohtlemist tervise ja teiste inimeste põhiõiguste või vabaduste kaitseks, mis on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, aktsepteeritakse ka võrdse kohtlemise seaduse § 9 lg 1 järgi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve (PSJV) kolleegium on oma 31.oktoobri 2022 otsuses nr 5-22-4 samuti leidnud, et korraldusega kehtestatud piirangud riivasid paljude isikute mitmeid põhiõigusi, et riivet ei saa pidada väheintensiivseks ning et piirangud riivasid muuhulgas võrdsuspõhiõigust (p 46, 50). Samas ei leidnud Riigikohus, et piirangud oleksid olnud õigusvastased. Riigikohus märkis, et NETS-i sätetest tulenenud volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne grupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik (p 56). Seonduvalt vaktsineerimisega seotud kehalise puutumatuse riivega leidis Riigikohtu PSJV kolleegium, et riive intensiivsust vähendab seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus (p 49).
12.Kaebuse üks põhiargument on, et asjaolu, et läbipõdemistõendi kehtivusaeg on lühem kui vaktsineerimistõendi kehtivusaeg, oli diskrimineeriv ning riivas kaebaja võrdsuspõhiõigust. Kaebaja leiab, et ka vaktsineeritud nakatuvad ja levitavad viirust ning läbipõdenute (nagu kaebaja)
https://põhiseadus.ee/sisu/3483/paragrahv_12
7(13)
õiguste ja vabaduste piiramine suuremas ulatuses võrreldes vaktsineeritutega on põhjendamatu ja vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.
13.Vastustaja on korralduse nr 305 seletuskirjas 2 Maailma Terviseorganisatsooni (WHO) veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendanud, et SARS-CoV-2 põhjustav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik saada nakatunuga lähikontaktis olles. Vastustaja on seejuures arvestanud, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda. Sellises olukorras oli põhjendatud teatud tegevustes osalemiseks selliste piirangute kehtestamine, mis olemuslikult vähendasid inimestevahelisi kontakte.
14.Kaebaja on kaebuses viidanud mitmetele uuringutele ning teadlaste avaldatud seisukohtadele, millest kaebaja hinnangul järeldub läbipõdenute parem immuunkaitse. Kohtu hinnangul tuleb selliste uuringute tulemuste osas arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav sest vastavaid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes. Läbipõdemise puhul aga on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega) 3. Vaktsineerimisel, kui paremini kontrollitaval meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam. Ebaselge on ka see, kas ja kuivõrd ühe viirustüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb teiste viirustüvede põhjustatud haiguse eest. Lisaks on praeguseks kujunenud kohtupraktikas rõhutatud, et üksikuuringute asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane arvestada pigem maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), Eesti-spetsiifilise teadmise osas on aga eriline roll Teadusnõukoja koondatud ja analüüsitud andmetel ning nende soovitustel. Kohtu rolliks saab olla selle hindamine, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse.
15.Seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva, tunnustatakse valdavas osas Euroopa Liidus. Korralduses nr 305 kehtestatud 180 päeva piir tugines ECDC 10. mai 2021 tehnilisel raportil4, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. Sellel tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul ning sellel seisukohal põhinesid ka Eestis kehtestatud erandid inimestele, kes olid COVID19 läbi põdenud 180 päeva jooksul pärast läbipõdemist. ECDC suuniste kohaselt on teadmised SARS-CoV-2-ga nakatunud inimeste immuunsuse kestusest piiratud ning ei ole veel kindlaks tehtud, kas ja milline on korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel. Samuti ei saa antikehade tuvastamist ja määramist kasutada kaitsva immuunsuse otsese näitajana, muu hulgas, kuna ei ole teada, milline antikehade tase kaitseks taasnakatumise eest (vastustaja 29.11.2021 vastuse lisa 4). Seega ei ole ühegi inimese puhul võimalik tõsikindlalt kindlaks teha, kui kaua läbipõdemise järgselt immuunkaitse püsib. Võib leidida inimesi, kelle kaitse püsib märkimisväärselt kauem kui 180 päeva, kuid ka selliseid, kellel kaitset ei tekigi või
Vt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmise seletuskiri. Internetis leitav nt aadressi https://www.kriis.ee/covidi-kriisi_juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/ kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja seletuskirjad#korraldus-305 vahendusel
Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole –Laboratory-Confirmed COVID-19 Among Adults Hospitalized with COVID-19–Like Illness with Infection-Induced or mRNA Vaccine-Induced SARS-CoV-2 Immunity — Nine States, January–September 2021 | MMWR (cdc.gov)
see püsib väga lühikest aega. Kuna läbipõdemisega kaasnev kaitse ei olnud objektiivselt mõõdetav, ei saanud individuaalse kaitse olemasolust piirangute ega nendest erandite kehtestamisel lähtuda. Samal seisukohal on olnud ka Teadusnõukoda oma 20.01.2022 seisukohas (vastustaja 18.05.2022 menetlusdokumendi lisa 1), milles on selgitatud, et antikehade testi positiivne vastus näitab inimesel on olnud kontakt viirusega, kuid ei näita otseselt antikehade tegelikke kaitseomadusi. Olemasolevate antikehade testidega ei saa mõõta antikehade SARSCoV-2 ogavalguga seondumise tugevust ega viiruse neutraliseerimisvõimet ega teada, mis laadi antikehadega on tegemist. Test näitab vaid antikehade hulka. Seega, koroona antikehad veres näitavad, et inimene on viiruse läbi põdenud aga nende taseme järgi ei saa teha otseseid järeldusi, kui hästi on inimene uue omnikrontüve puhul raske haigestumise eest kaitstud. Teadusnõukoja selgituste kohaselt on COVID- tõendite väljastamiseks vaja määratleda piirmäär, millest kõrgem väärtus oleks tõendi väljastamise aluseks, kuid puudub teaduslikult põhjendatud antikehade piirmäär, mille korral saaks öelda, et see tagab efektiivse kaitse haiguse vastu. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et ei ole selget teadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saadav immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta ning et vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul (nt Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-21-2735, p 20, p 16; 3-21-2250, p 19; 3-21-2714, p 17). Tallinna Halduskohus on käesoleva kaebusega analoogsetes ning praeguseks jõustunud kohtulahendites leidnud, et piirangud, mis on mõnevõrra leebemad isikute suhtes, kes on COVID-19 vastu vaktsineeritud, võrreldes isikutega, kes on COVID-19 läbi põdenud, ei ole läbipõdenute suhtes diskrimineerivad, vaid tegemist on vaktsineeritud isikute põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub iseenesest lubatud eesmärgist propageerida vaktsineerimist ning tõkestada COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas võimalikult ulatusliku immuniseerimise teel (Tallinna Halduskohtu otsused asjades nr 3-21-2735, p 9; 3-21-2250 p 18; 3-21-2714, p 16; 3-21-2734, p 23).
16.Teadusuuringud läbipõdemise järgse kaitse püsivuse osas on olnud oma järelduses lünklikud (nt ECDC 24.11.2021 riskihinnangu lk 18 ja 29-30)5 ega ole võimaldanud üldistatult väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul on kaitse isegi tõhusam (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 3-122412, 3-21-2473). ECDC 01.09.2021 tehnilises raportis on leitud, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ja surmade ohtu6. Kaebuses viidatud üksikuuringud, teadlaste ja arstide seisukohad ega statistika ei võimalda üheselt järeldada, kui kaua antikehad läbipõdenute organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismis efektiivne kaitsevõime määramata aja jooksul. Ka ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18) on rõhutatud, et nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Praegusel hetkel puudub seega üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui pikaajalist kaitset pärast haiguse põdemist verre jäävad antikehad inimestele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunsuse tagamiseks vajalik ning millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Eestis ei saa teha veenvaid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta, sest neist ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda paljudest erinevatest teguritest, nt asjaolust, et täielikult vaktsineerituid on Eestis rohkem kui haigusest tervenenud isikuid, kõik varasemad nakatumised ei pruugi olla PCR-testiga tuvastatud aga ka sellest, et kohaldatavate piirangute tõttu ongi teiste hulgas haiguse varem läbipõdenutel nakatumise võimalusi olnud nt vaktsineeritud inimestest
Assessing the current SARS-CoV-2 epidemiological situation, projections for the end-of-year festive season and strategies for response in the EU/EEA, 17th update (europa.eu)
Interim public health considerations for the provision of additional COVID-19 vaccine doses (europa.eu)
9(13)
vähem. Seega ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja nendele järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21- 2179, p 11).
17.Seega, isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Kuna seni puudusid usaldusväärsed mõõdikud mis võimaldanuks prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse olemasolu kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres, tuleb pidada mõistlikuks nakatumise võimaluste piiramist eelkõige neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat immuunsuskaitset eeldada ei saanud, kuhu eelnevalt toodud põhjustel kuulusid ka läbipõdenud pärast 180 päeva möödumist. Nimetatust tulenevalt tuleb pidada põhjendatuks korralduses nr 305 üldiste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete osas selliste erandite tegemist, mis soodustasid just vaktsineeritud inimesi.
18.Kohus nõustub kaebajaga, et ehkki negatiivne testitulemus peaks üldjuhul kinnitama, et isik testi tegemise hetkel nakkusohtlik ei ole, on vastustaja põhjendatult selgitanud, et välistatud ei ole inimese nakatumine peale testi tegemist ning et negatiivne testitulemus ei kaitse ka testi teinud isikut ennast. Isik võib olla enne testi tegemist viirusega kokku puutunud, anda negatiivse testi ning muutuda seejärel nakkusohtlikuks. Vastustaja on selgitanud, et on lähtunud Teadusnõukoja soovitustest eesmärgiga leida konkureerivaid õigushüvesid arvestades parim lahendus ning ka Teadusnõukoja hiljutise hinnangu kohaselt ei ole seni olnud põhjust taastada testimise võimalust varasemal kujul, kus antigeeni test kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72 tundi, kuna see ei ole omnikrontüve leviku tingimustes mõistlik (vastustaja 22.03.2022 vastuse lisa 1). Ka kohtupraktikas on leitud, et oli õiguspärane kaotada negatiivse testitulemuse alusel kehtestatud erand tegevuspiirangutele. Kohus on oma praktikas leidnud, et negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Kohus on märkinud, et ka COVID-19 läbipõdenud kaebaja puhul immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist eeldada ei saa (Tallinna Halduskohtu otsused asjades nr 3-21-2735, p 22; 3-21-2550, p 20; 3-21-2734, p 21).
19.Kaebuse üheks oluliseks argumendiks on ka väide, et kuna vaktsineerimine ei tõkesta viiruse levikut, siis oli erinev kohtlemine põhjendamatu. Kohus nõustub, et vaktsineerimine tõenäoliselt tõesti ei suuda tagada nakkusohu tõrjumist iga üksikjuhtumi korral. Ka kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et pikemas perspektiivis ja erinevate viirusetüvede ilmnemisel ei ole vaktsineerimine nakatumise ärahoidmisel osutunud nii tõhusaks kui loodeti, arvestades nt asjaolu, et 2021. a sügistalvel teatasid mitmed väga kõrge vaktsineerimismääraga Euroopa riigid uutest nakatumisrekorditest (Tallinna Ringkonnakohtu määrus 28.01.2022, nr 3-21-2547, p-d 14 ja 15). Samas ei nõua meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust. Olemasolevate teadmiste valguses ei saa väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanuks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Kohtupraktikas on selgitatud, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele, nt ECDC raportitele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista iseenesest ka see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal (nt Riigikohtu määrus 25.11.2021, nr 3-21-2241; Tallinna Ringkonnakohtu määrus 02.12.2021, nr 3-21- 2473). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel seega lähtuda sel hetkel olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine, isegi kui selle tõhusus ei vastanud esialgselt loodetule, annab inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunsuskaitse. Järeldust, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu, toetab ka ECDC 10(13)
01.09.2021 tehniline raport7. Samuti on vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel kinnitanud Teadusnõukoda, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimine on soovitatud. Kaebaja poolt esitatud uuringud ja seisukohad ei lükka ümber eelnevaid üldisi järeldusi. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 (p-d 27-31), et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei taksita see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmed koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Riigikohus viitas muu hulgas ka asjaolule, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.
20.Seega on vaktsineeritud inimeste soodsam kohtlemine muu hulgas põhjendatav ka eesmärgiga saavutada elanikkonna suurem vaktsineeritus selleks, et viiruse edasine levik oleks olemasolevate vahenditega paremini kontrollitav. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada korraldusega nr 305 kehtestatud keeldu osaleda selle p-s 10 nimetatud tegevustes isikutel, kellel on haiguse läbipõdemisest möödas üle 180 päeva, kaebaja suhtes ilmselgelt meelevaldseks.
21.Kohus leiab, et kaebaja õiguste riive oli proportsionaalne, kuna seda õigustas ülekaalukas avalik huvi tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine. Piirangute ja meetmete eesmärk oli piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormamist ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Ka kohtupraktikas on leitud, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam (Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 määrus nr 3-212799, p 8). Ka Riigikohtu hinnangul on inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus kaalukas põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste, sh seaduse reservatsioonita põhiõiguste piiramiseks. Põhiseadus nimetab nakkushaige isoleerimist või nakkushaiguste leviku tõkestamist ka sõnaselgelt legitiimseks eesmärgiks mitmete kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõiguste piiramisel (PS § 20 lõike 2 punkt 5, § 29 lõige 2, § 34 ja § 47) (Riigikohtu PSJV kollegiumi otsus nr 5-22-4 p 68). Kaebaja poolt esitatud tõenditest ei järeldu, et tema õigused olid antud olukorras kaalukamad, kui avalik huvi. Kaebajal endal ei saanud olla kindlat teadmist sellest, et tal oli immuunsuskaitse COVID-19 vastu, mistõttu on ka põhjendamatud kaebaja väited, et vastustaja pidi korralduse nr 305 kontekstis hindama kaebaja tõenäosust viirusesse nakatuda. Ka Riigikohus ei leidnud otsuses nr 5-22-4, et tegemist oleks piirangutega, mis oleksid oma intensiivsuste tõttu igal juhul õigusvastased. Kohus leiab, et piirangute intensiivsus oli vastavuses nende eesmärgiga vähendada COVID-19 levikut ning seeläbi kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus. Vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestati lisameetmed ja -piirangud, sest nimetatud grupil oli olemasoleva teadmise kohaselt suurem tõenäosus haigestuda ja sattudes haiglasse põdeda haigust raskelt. Sellest nähtuvalt oli piirangute eesmärk muu hulgas vaktsineerimata inimeste, kui enam ohustatud inineste grupi kaitse haigestumise eest. Nimetatud eesmärkidest lähtuvalt oli piirangutega kaebajale õigustele kaasnenud riive proportsionaalne.
22.Kohus leiab, et vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes ei kujutanud endast diskrimineerimist ja kaebaja võrdsuspõhiõiguse riivet. Nimetatud seisukohta kinnitab ka kohtupraktika (nt Tallinna Halduskohtu 28.12.2021 otsus nr 3-21-2210 p 4). Antud juhul oli COVID-19 haiguse läbipõdenud vaktsineerimata kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud ja tõendatud immuunkaitsega isikutega mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas COVID-19 viiruse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Kohtupraktikas ei
Interim public health considerations for the provision of additional COVID-19 vaccine doses (europa.eu)
11(13)
ole leitud, et eesmärk võimalikult suure COVID-19 immuunsuse saavutamiseks vaktsineerimise teel on meelevaldne (nt Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2735, p 11). Olukorras, kus elanikkonna vaktsineerituse tase oli ebapiisav ning viiruse levik intensiivne, oli põhjendatud vastustaja poolt meetmete rakendamine inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks. Vastuseks kaebaja väitele seonduvalt Hiina näitega märgib kohus, et praeguse olukorra kohta Hiinas ei ole piisavalt andmeid selleks, et teha nimetatust järeldusi käesolevas asjas. Enamikes korralduse p-s 10 nimetatud tegevustes osales reeglina suur hulk inimesi, mis suurendas paratamatult inimeste vaheliste kontaktide arvu ning viiruse leviku võimalusi. Kuivõrd immuunkaitseta isikutel (sh kaebajal) oli võrreldes vaktsineeritud inimestega oht kergemini nakatuda ning viirust edasi kanda, siis aitas viiruse leviku tõkestamisele paratamatult kaasa immuunkaitseta inimestele piirangute seadmine üritustest osa võtmisel. Kohus leiab ka, et ehkki võimalikud alternatiivid ei olnud reguleeritud tegevustes füüsilise osalemisega täiesti samaväärsed, ei välistanud vaidlusalused piirangud kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks tehti igaühele kättesaadavaks võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides sätestatud piirangute kohaldamist edaspidi vältida. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja õiguste riivet võib küll jaatada, kuid riive kaebaja õigustele oli COVID-19 pandeemia ohjamise ja muude korralduse nr 305 eesmärkide seisukohalt proportsionaalne.
23.Kaebaja leiab, et korraldus nr 305 taotles keelatud eesmärki, kuivõrd vaktsineerimise propageerimine ei ole lubatud eesmärk. Riigikohtu PSJV kolleegium leidis oma otsuse nr 5-22-4 p-s 48, et piirangutest vabaneda võimaldas korralduse kehtimise ajal üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine lisaks lühiajaliselt kehtinud eranditele. Olgugi, et puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus end vaktsineerida, tähendas selline riive kaudselt vaktsineerimisnõude kehtestamist. Kohus märgib, et samas ei pidanud Riigikohus kaudset vaktsineerimisnõuet õigusvastaseks. Riigikohus märkis seoses vaktsineerimisega täiendavalt, et kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendas koroonahaiguse vaktsineerimine surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. Riigikohus leidis ka, et vaktsineerimine ei alanda inimväärikust (PS § 10) arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel (p 50). Riigikohus rõhutas, et vaidluse all olnud korralduste (nr 305 ja nr 212) andmise ajaks oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhinesid nii testimisel kui ka praktilisel rakendamisel (p 50). Ka Tallinna Halduskohtu praktikas (nt 28.12.2021 otsus nr 3-21-2210 p 11, 11.01.2022 otsus nr 3-21-2469 p 13) on leitud, et tegemist oli küll vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega, mis oli aga õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Tallinna Ringkonnakohus leidis 29.11.2022 lahendis nr 3-21-2210 koos viidetega asjaomasele kohtupraktikale, et teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüstinõudega kaasneva riive hindas Riigikohus mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). Kohus leiab käesoleva kaebuse kontekstis, et avalikule võimule ei saanud vaktsineerimise propageerimist ette heita. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et õige ei ole kaebaja seisukoht, justkui oleks vaktsineerimise propageerimine olnud õigusvastane.
24.Kaebaja on tõstatanud küsimuse sellest, et korralduse nr 305 alusel isikuandmete töötlemine on olnud õigusvastane. Kaebaja on välja toonud, et nakkusohutustõend, millel on märgitud selle kandja immuniseerimise viis ja hetk, ei ole andmete minimeerimise printsiibist tulenevalt õiguspärane, kuna sisaldab rohkem andmeid, kui selle eesmärgi täitmiseks vajalik. Kohus nõustub vastustajaga, et õiguslik alus tõendi kontrollimiseks ehk isikuandmete töötlemiseks võib esiteks olla õigusakt, tulenevalt IKÜM artikkel 6 lg 1 p-st c (isikuandmete töötlemine on seaduslik juhul, kui see on vajalik vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks) või teiseks nõusolek IKÜM 12(13)
artikkel 6 lg 1 p a alusel. Kohus ei nõustu vastustajaga, et nõusolek oleks vabatahtlik, kuna isikul oli kohustus tõend esitada, kui ta soovis osaleda korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes. Samas ei olnud tõendi kontrollijale nähtuv teave ülemäärane, vaid vajalik, et kontrollija saaks oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Tegemist oli ka väga lühiajalise andmetega tutvumisega. Tavapäraselt ei teostanud ükski ürituse korraldaja detailset kontrolli tõendil olevate andmete osas, vaid piirdus tõendil oleva QR koodi kontrolliga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et isikuandmete töötlemine ei olnud õigusvastane.
25.Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses korralduse nr 305 andmise õiguslike aluste NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus asus seisukohale, et Vabariigi Valitsus ei ületanud volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. Riigikohus möönis, et sõltumata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas hindas Vabariigi Valitsus pidevalt oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes epidemeoloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest (p 84). Riigikohtu arvates pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid Vabariigi Valitsusel kehtestada võimaldavad (nt liikumisvabaduse piiramine), oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole piiranguid alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi kaitsekohustuse täitmine uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse.
26.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
MENETLUSKULUD
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.