Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-2719 Korralduse p 10 näeb riigisiseste meetmete ja piirangutena muu hulgas ette, et sisetingimustes sportimine ja treenimine (alap 1), avalikes saunades, spaades, basseinides jmt viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7–9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p 14 täitmine. Korralduse p 14 alap 4 kohaselt peab tegevuse korraldamisega mitteseotud täisealine isik, kellel ei ole arsti otsust vaktsineerimise võimatuse kohta, esitama enne tegevuses osalemist tõendi, mis vastab korralduse p 5 nõuetele. Korralduse p 5 alap-dest 2–4 tulenevalt saab kontrollitud tegevustes osaleda isik, kes: 2)

on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva;

3)

on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;

31)

on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;

4)

on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 2 sätestatut.

Vabariigi Valitsuse 23.12.2021 korralduse nr 464 p-ga 1 muudetakse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap-d 3 ja 4 alates 01.02.2022 selliselt, et vaktsineeritutel või nendega võrdsustatutel on võimalik tegevustes osaleda, kui viimasest vaktsiinidoosist või pärast esimest vaktsiinidoosi COVID-19 haiguse läbi põdenud isiku diagnoosi kinnitava SARS-CoV2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Nn tõhustusdoosi saanud vaktsineeritutel on korralduse nr 305 p 5 alap 31 kohaselt ka pärast 01.02.2022 võimalik kontrollitud tegevustes osaleda kuni ühe aasta jooksul pärast täiendavat vaktsiinidoosi.

2(9)

3-21-2719 Kõik kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud, kuid nende Euroopa Liidu (EL) digitaalsete COVID-tõendite kehtivus on lõppenud. Diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi positiivse tulemuse sai AT 03.11.2021 (läbipõdemistõend kehtib kuni 02.05.2022), KN 25.07.2021 (läbipõdemistõend kehtib kuni 21.01.2022), TV 03.04.2021 (läbipõdemistõend kehtis kuni 31.08.2021), AN 27.02.2021 (läbipõdemistõend kehtis kuni 26.08.2021), ML 26.05.2021 (läbipõdemistõend kehtis kuni 22.11.2021). Kaebajad leiavad, et läbipõdenute ja vaktsineeritute erinev kohtlemine (s.o tõendite kehtivus esimesel grupil 180 päeva ja teisel grupil üks aasta) ei põhine teaduslikel alustel ja on diskrimineeriv. Kaebajad soovivad, et vastustaja kohtleks neid võrdselt isikutega, kes on COVID-19 vastu kaitse omandanud vaktsineerimise kaudu ning väljastaks neile sellekohase tõendi, mille kestus on üks aasta alates kaitse tekkimisest. Nii läbipõdemise kui ka vaktsineerimise kaudu omandab inimene SARS-CoV-2 vastased antikehad ja kaitse ning jääb arusaamatuks, miks koheldakse neid gruppe erinevalt. Terviseameti andmetest nähtub, et läbipõdemine annab nakatumise vastu enam kui kümme korda tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Kehtestatud piirangud ei ole proportsionaalsed ning nende tegelik eesmärk ei ole tõkestada viiruse levikut, vaid survestada inimesi vaktsineerima. Vaktsineerimisega kaasneb terviserisk. Eestis on koroonavaktsiinide tagajärjel esinenud tõsiseid kõrvalmõjusid enam kui 200 inimesel ning osa neist võivad olla ka pikaajalised. Vaktsiinikahjude risk on suurem just haiguse läbi põdenute puhul. Kuigi see risk on statistiliselt väike, puudub vastustajal siiski õigus survestada kaebajaid taolist riski võtma. Vaidlusalused piirangud on võimalik sätestada üksnes seadusega. Korralduse nr 305 aluseks olev volitusnorm on liiga laialivalguv ning rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet, andes Vabariigi Valitsusele sisuliselt õiguse kehtestada seaduse tasandil piiranguid. Kaebajatel on ilmne esialgse õiguskaitse vajadus, sest neid diskrimineeritakse alusetult mitme kuu vältel. Läbipõdemistõendi kehtivuse lõppemise järel on kaebajate võimalus ühiskondlikes tegevustes osaleda (sh liikumisvabadus ja vaba eneseteostuse õigus) suurel määral piiratud. Kuna kohaldatud meetmete õiguspärasus on enam kui kaheldav, ei saa kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu. Kaebajad ei ole teiste inimeste jaoks nakkusohtlikud, mistõttu ei esine ka olulist avalikku huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Kaebajate õiguste piiramise aluseks ei saa olla üksnes „ettevaatuspõhimõte“ ning see ei saaks kuidagi õigustada isikute ebavõrdset kohtlemist.

3-21-2719 teaduslik kui ka õiguslik põhjendus. Samas on teadusuuringud läbipõdemise järgse kaitse püsivuse osas järeldustes lünklikud ega võimalda üldistada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused nr 3-21-2412, 3-21-2473 ja 3-21-2432). Kaebuses viidatud uuringud läbipõdenutel antikehade esinemise ja taasnakatumise statistika kohta ei võimalda üheselt järeldada, kui kaua antikehad organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismi efektiivne kaitsevõime määramata aja jooksul. Praegu pole seega tõsikindlalt teada, kui pikaajalist kaitset verre jäävad antikehad inimesele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunkaitse tagamiseks vajalik ning millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Kaebuses välja toodud gruppide võrdsustamist takistab eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni ka usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust, sh erinevate viirusetüvede puhul. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses eeldatust lühemat aega, tuleks asjakohaste teadusandmete täpsustumisel ümber hinnata hoopis vaktsineeritud isikutele kehtestatud piirangutest vabastamise kestus. Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult uudne ohtlik nakkushaigus, tuleks esialgse õiguskaitse kohaldamisel eelistada lahendusi, mis on suunatud nakkushaiguse tõrjumisele. Teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervis on kaebajate riivatud põhiõigustega võrreldes vähemalt sama olulised põhiõigused ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on äärmiselt kaalukas avalik huvi. Nende õigushüvede kaitsmine ja sel eesmärgil haigestumise (eelkõige raskesti haigestumise) vähendamiseks kaitsemeetmete võtmine on ühtlasi riigi kohustus, kusjuures Vabariigi Valitsusel on meetmete kehtestamisel avar kaalutlusruum. Kehtestatud piirangud ei tohi olla meelevaldsed, kuid Vabariigi Valitsus ei pea puuduliku või vastuolulise teabe tingimustes tingimata valima isikute õiguste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid. Haiguse tõrjumiseks kasutatavate meetmete puhul ei ole määrav see, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud meetmed või piirangud ei pruugi 100% tagada nakkusohu tõrjumist, vaid oluline on see, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei ole praeguste parimate teadmiste valguses alust väita, et valitud meetmed oleksid ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ning ei aitaks üldse saavutada taotletavat eesmärki (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määrus nr 3-21-2030, p 13). Eeltoodud õigushüvede kaitsmise eesmärgil kehtestatud piirangute tõhusa ja järjepideva rakendamise vajadus õigustab praegusel juhul kaebajate vaba aja veetmise (sh treenimise, kultuuriürituste väisamise, sotsiaalse elu elamise jne) piiramist. Kaebuses ei ole toodud erandlikke asjaolusid või mõjuvaid põhjusi, mis õigustaksid vaidlustatud korraldusest tulenevate piirangute täitmise ajutist peatamist kaebajate suhtes. Samuti ei nähtu, et kaebajate puhul esineksid mingid vaktsineerimist välistavad asjaolud, mille tõttu ei oleks neil võimalik saavutada enda vaktsineeritutega võrdsustamine korralduse nr 305 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-2719 piiramist (st tuleb hinnata, kas tegemist on mõõduka meetmega). Vastustaja on tuginenud kahele avalikule huvile: vähendada viiruse levikut ja vähendada haiglate koormust. Kaebajate õiguste piiramine ei aita saavutada kumbagi neist eesmärkidest. Kuna vastustaja kohaldab läbipõdenute suhtes karmimaid piiranguid kui vaktsineeritute suhtes (lühem tõendi kehtivusaeg), siis tuleb tõendada, et läbipõdenutel esineb oluliselt suurem risk nakatuda või sattuda haiglasse. Vastustaja esitatud tõendid kinnitavad aga hoopis kaebajate seisukohta. Piirangud mõjutavad märkimisväärselt kaebajate igapäevaelu, kuid edendavad samas vastustaja väidetud eesmärke parimal juhul vaid kasinalt. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu oleks inimeste õiguste mis tahes piiramine igal juhul legitiimne, kui see aitab vältida kasvõi ühte nakatumist. Terviseameti andmed kinnitavad, et COVID-19 haiguse läbi põdenud isik on viiruse vastu paremini kaitstud kui vaktsineeritud isik. Seega on läbipõdenute õiguste ulatuslikum piiramine ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebajad ei pea võrdse kohtlemise nõudmiseks tõendama, et läbipõdenu immuunsus kestab igal juhul kauem kui 180 päeva, sest ka vaktsineeritutel ei kesta immuunsus igal juhul üks aasta. Piisab sellest, kui on tõendatud, et läbipõdenute nakkusohutus on vähemalt võrdne vaktsineeritutega. Terviseameti andmetel on koroonaviirusega nakatumise tõenäosus vaktsineeritute puhul 3%, kuid läbipõdenute puhul üksnes 0,2%. Sama kinnitavad vastustaja enda esitatud tõendid mitmetes haldusasjades (nt 3-21-2720, 3-21-2683, 3-21-2635). Kaebajad nõustuvad küll, et haiguse läbipõdemine on seotud riskidega (st see ei ole mõistlik alternatiiv vaktsineerimisele), kuid see ei oma praeguses vaidluses tähtsust, sest kõik kaebajad on haiguse juba läbi põdenud. On õige, et vaktsineerimine pärast läbipõdemist annab veelgi tõhusama kaitse, kuid vastustajal ei ole võimalik survestada kaebajaid vaktsineerima olukorras, kus nad on viiruse suhtes juba niigi paremini kaitstud kui enamik vaktsineeritud isikuid, kellele piirangud ei laiene. Kuna kaebajad kui läbipõdenud nakatuvad vähem kui vaktsineeritud, siis koormavad nad ka haiglaid vähem kui vaktsineeritud (teistkordselt nakatunud läbipõdenuid on pandeemia algusest saati hospitaliseeritud 55 korral ehk 0,023% kõigist läbipõdenutest, kuid vaktsineerituid on ainuüksi 2021. a teisel poolaastal hospitaliseeritud 1158 korral ehk 0,14% kõigist täielikult vaktsineeritutest).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(9)

3-21-2719 tuginenud esmajoones statistilistele andmetele, mis kajastavad vaktsineeritute ja läbipõdenute koroonaviirusega (taas)nakatumist ning haiglaravile sattumist.

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf

6(9)

3-21-2719 läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine paremini mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).2 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate3 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt olnud madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. ECDC 15.12.2021 riskihinnangu4 (lk 9–11) järgi viitavad esialgsed uuringud, et praegu leviva uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist.

Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.

https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/vaccine-induced-immunity.html

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/covid-19-assessment-further-emergence-omicron18th-risk-assessment-december-2021.pdf

https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7044e1.htm

7(9)

3-21-2719

3-21-2719 ühiskonnale tervikuna. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised, kuid ei saa unustada, et vaktsineerimata jätmine ohustaks inimese elu ja tervist oluliselt suuremal määral. Haiguse läbi põdemine ei tähenda, et vaktsineerimine oleks vastunäidustatud või tarbetu, sest nagu eespool viidatud ECDC 15.12.2021 riskihinnangus märgitud, võib just läbipõdemise järgne tõhustusdoos osutuda tõhusamaks kaitseks uue omikrontüvega nakatumise eest. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega.

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.