3-21-2159/28 - Sotsiaalõigus - Tervishoiuteenuste järelevalve - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23. augusti 2021. a korraldusega nr 305 (korraldus nr 305) COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud erinevates tegevustes osalemiseks. Korraldusega nr 305 kehtestati mh järgmised piirangud: 1) p 1 nägi ette, et isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil, peab Eestisse saabumisest 10 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas viibimiskohas; 2) p 5 lg 3 nägi ette, et korralduses nr 305 nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARSCoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 3) p 5 lg 4 nägi ette, et korralduses nr 305 nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARSCoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem, kui üks aasta; 4) p 10 lg-d 1–7 nägid ette, et COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil piirangute kohaldamise sportimisele, treenimisele, huvitegevusele, spordivõistluste ning spordi- ja liikumisürituste korraldamisele, avalikus kasutuses olevate saunade, spaade, basseinide jms kasutamisele, avalike koosolekutute ja meelelahutusürituste korraldamisele, jumalateenistuste ja usuliste talituste korraldamisele, muuseumide ja näituste külastamisele ning toitlustus- ja müügi- ja teenindusalal viibimisele; 5) p 14 lg 3 nägi ette, et isik võib korralduse nr 305 p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi.

4.Tallinna Halduskohus jättis 3. veebruari 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) korraldus nr 305 on alates 15. aprillist 2022 kehtivuse kaotanud; 2) kohtud on leidnud, et korraldus nr 305 on olnud õiguspärane (Tallinna Halduskohtu jõustunud otsused haldusasjades nr 3-21-2392, 3-21-2550, 3-21-2714, 3-21-2030, 3-21-2735, 3-21-2503, 3-21-2734, 3-21-2732, 3-21-2683 ja 3-21-2720; Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-21-2210 ja 3-21-2458). Riigikohus hindas asjas nr 5-22-4 korralduse nr 305 andmise aluseks olnud õiguslike aluste põhiseaduspärasust. Kohus tugineb käesoleva otsuse tegemisel muu hulgas kohtupraktikas juba väljendatud seisukohtadele neid täies ulatuses üle kordamata; 3) vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikuid koheldi korraldusega nr 305 erinevalt; 4) kaebaja üks põhiargument on, et läbipõdemistõendi kehtivusaeg on lühem kui vaktsineerimistõendi kehtivusaeg. Tegemist on diskrimineerimisega; 5) vastustaja on korralduse nr 305 seletuskirjas Maailma Terviseorganisatsooni (WHO) veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendanud, et SARS-CoV-2 põhjustav COVID19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik saada nakatunuga lähikontaktis olles. Vastustaja arvestas, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda. Sellises olukorras oli põhjendatud teatud tegevustes osalemiseks selliste piirangute kehtestamine, mis olemuslikult vähendasid inimeste vahelisi kontakte; 6) kaebaja on kaebuses viidanud mitmetele uuringutele ning teadlaste avaldatud seisukohtadele, millest tema hinnangul järeldub läbipõdenute parem immuunkaitse. Selliste uuringute tulemuste osas tuleb arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav, sest vastavaid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes. Läbipõdemise puhul aga on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega). Vaktsineerimisel kui paremini kontrollitaval meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam. Ebaselge on ka see, kas ja kuivõrd ühe viirustüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb teiste viirustüvede põhjustatud haiguse eest. Üksikuuringute asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane arvestada pigem maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC), WHO), Eesti-spetsiifilise teadmise osas on aga eriline roll Teadusnõukoja (TNK) koondatud ja analüüsitud andmetel ning nende soovitustel; 7) seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva, tunnustatakse valdavas osas Euroopa Liidus. Korralduses nr 305 kehtestatud 180 päeva piir tugines ECDC 10. mai 2021. a tehnilisel raportil, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. Sellel 3(13)

3-21-2159 tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul ning sellel seisukohal põhinesid ka Eestis kehtestatud erandid inimestele, kes olid COVID-19 läbi põdenud 180 päeva jooksul pärast läbipõdemist. ECDC suuniste kohaselt on teadmised SARS-CoV-2-ga nakatunud inimeste immuunsuse kestusest piiratud ning ei ole veel kindlaks tehtud, kas ja milline on korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel. Samuti ei saa antikehade tuvastamist ja määramist kasutada kaitsva immuunsuse otsese näitajana, kuna ei ole teada, milline antikehade tase kaitseks taasnakatumise eest. Seega ei ole ühegi inimese puhul võimalik tõsikindlalt kindlaks teha, kui kaua läbipõdemise järgselt immuunkaitse püsib. Võib leida inimesi, kelle kaitse püsib märkimisväärselt kauem kui 180 päeva, kuid ka selliseid, kellel kaitset ei tekigi või see püsib väga lühikest aega. Kuna läbipõdemisega kaasnev kaitse ei olnud objektiivselt mõõdetav, ei saanud individuaalse kaitse olemasolust piirangute ega nendest erandite kehtestamisel lähtuda. Samal seisukohal on olnud ka TNK oma 20. jaanuari 2022. a seisukohas, milles selgitas, et antikehade testi positiivne vastus näitab, et inimesel on olnud kontakt viirusega, kuid ei näita antikehade tegelikke kaitseomadusi. Olemasolevate antikehade testidega ei saa mõõta antikehade SARS-CoV-2 ogavalguga seondumise tugevust ega viiruse neutraliseerimisvõimet ega teada, mis laadi antikehadega on tegemist. Test näitab vaid antikehade hulka. Seega näitavad koroona antikehad veres, et inimene on viiruse läbi põdenud, aga nende taseme järgi ei saa teha otseseid järeldusi, kui hästi on inimene uue omikrontüve puhul raske haigestumise eest kaitstud. TNK selgituste kohaselt on COVID-19 tõendite väljastamiseks vaja määratleda piirmäär, millest kõrgem väärtus oleks tõendi väljastamise aluseks, kuid puudub teaduslikult põhjendatud antikehade piirmäär, mille korral saaks öelda, et see tagab efektiivse kaitse haiguse vastu. Selget teadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saadav immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta ning et vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul, ei ole (nt Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-21-2735, p 20; 3-21-2250, p 19; 3-21-2714, p 17). Piirangud, mis on mõnevõrra leebemad isikute suhtes, kes on COVID-19 vastu vaktsineeritud, võrreldes isikutega, kes on COVID-19 läbi põdenud, ei ole läbipõdenute suhtes diskrimineerivad, vaid tegemist on vaktsineeritud isikute põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub iseenesest lubatud eesmärgist propageerida vaktsineerimist ning tõkestada COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas võimalikult ulatusliku immuniseerimise teel (Tallinna Halduskohtu otsused asjades nr 3-21-2735, p 9; 3-21-2250 p 18; 3-21-2714, p 16; 3-21-2734, p 23); 8) teadusuuringud läbipõdemise järgse kaitse püsivuse osas on olnud oma järelduses lünklikud ega ole võimaldanud üldistatult väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul on kaitse isegi tõhusam (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu määrused asjades nr 3-12-2412 ja 3-21-2473). ECDC 1. septembri 2021. a tehnilises raportis leiti, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ja surmade ohtu. Kaebuses viidatud üksikuuringud, teadlaste ja arstide seisukohad ega statistika ei võimalda üheselt järeldada, kui kaua antikehad läbipõdenute organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismis efektiivne kaitsevõime määramata aja jooksul. Ka ECDC 24. novembri 2021. a riskihinnangus (lk 18) on rõhutatud, et nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Praegusel hetkel puudub seega üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui pikaajalist kaitset pärast haiguse põdemist verre jäävad antikehad inimestele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunsuse tagamiseks vajalik ning millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Eestis 4(13)

3-21-2159 ei saa teha veenvaid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta, sest neist ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda paljudest erinevatest teguritest. Seega ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja nendele järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21- 2179, p 11); 9) isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Kuna seni puudusid usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldanuks prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse olemasolu kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres, tuli pidada mõistlikuks nakatumise võimaluste piiramist eelkõige neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat immuunsuskaitset eeldada ei saanud. Nimetatust tulenevalt tuleb pidada põhjendatuks korralduses nr 305 üldiste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete osas selliste erandite tegemist, mis soodustasid just vaktsineeritud inimesi; 10) vastustaja selgitas õigesti, et välistatud ei ole inimese nakatumine pärast testi tegemist ning et negatiivne testitulemus ei kaitse testi teinud isikut ennast. Isik võib olla enne testi tegemist viirusega kokku puutunud, anda negatiivse testi ning muutuda seejärel nakkusohtlikuks. Vastustaja lähtus TNK soovitustest, et leida konkureerivaid õigushüvesid arvestades parim lahendus. TNK hiljutise hinnangu kohaselt ei ole seni olnud põhjust taastada testimise võimalust varasemal kujul, kus antigeeni test kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72 tundi, kuna see ei ole omnikrontüve leviku tingimustes mõistlik. Negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. COVID-19 läbipõdenud kaebaja puhul immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist eeldada ei saa (Tallinna Halduskohtu otsused asjades nr 3-212735, p 22; 3-21-2550, p 20; 3-21-2734, p 21); 11) olemasolevate teadmiste valguses ei saa väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanud üldse saavutada taotletavat eesmärki (s.o nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel lähtuda sel hetkel olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine, isegi kui selle tõhusus ei vastanud esialgselt loodetule, andis inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunsuskaitse. Järeldust, et koroonavastane vaktsineerimine aitas vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu, toetas ka ECDC 1. septembri 2021. a tehniline raport. Samuti on vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel kinnitanud TNK, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimine on soovitatud. Kaebaja esitatud uuringud ja seisukohad ei lükka ümber eelnevaid järeldusi. Teadusandmed koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud; 12) vaktsineeritud inimeste soodsam kohtlemine on põhjendatav ka eesmärgiga saavutada elanikkonna suurem vaktsineeritus selleks, et viiruse edasine levik oleks olemasolevate vahenditega paremini kontrollitav. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada korraldusega nr 305 kehtestatud keeldu osaleda selle p-s 10 nimetatud tegevustes isikutel, kellel on haiguse läbipõdemisest möödas üle 180 päeva, kaebaja suhtes ilmselgelt meelevaldseks; 5(13)

3-21-2159 13) kaebaja õiguste riive oli proportsionaalne. Piirangute ja meetmete eesmärk oli piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormamist ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam (Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2799, p 8; Riigikohtu otsus asjas nr 5-22-4, p 68). Kaebaja esitatud tõenditest ei järeldu, et tema õigused olid antud olukorras kaalukamad kui avalik huvi. Kaebajal endal ei saanud olla kindlat teadmist sellest, et tal oli immuunsuskaitse COVID-19 vastu, mistõttu on ka põhjendamatud kaebaja väited, et vastustaja pidi korralduse nr 305 kontekstis hindama kaebaja tõenäosust viirusesse nakatuda. Vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestati lisameetmed ja -piirangud, sest nimetatud grupil oli olemasoleva teadmise kohaselt suurem tõenäosus haigestuda ja sattudes haiglasse põdeda haigust raskelt. Sellest nähtuvalt oli piirangute eesmärk muu hulgas vaktsineerimata inimeste, kui enam ohustatud inineste grupi kaitse haigestumise eest. Nimetatud eesmärkidest lähtuvalt oli piirangutega kaebajale õigustele kaasnenud riive proportsionaalne; 14) vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes ei kujutanud endast diskrimineerimist. Erinev kohtlemine oli põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas COVID-19 viiruse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Olukorras, kus elanikkonna vaktsineerituse tase oli ebapiisav ning viiruse levik intensiivne, oli põhjendatud meetmete rakendamine inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks. Hiina näite alusel ei saa teha järeldusi, kuna selleks puuduvad piisavad andmed. Korralduse p-s 10 nimetatud tegevustes osales reeglina suur hulk inimesi, mis suurendas inimeste vaheliste kontaktide arvu ning viiruse leviku võimalusi. Kuivõrd immuunkaitseta isikutel (sh kaebajal) oli võrreldes vaktsineeritud inimestega oht kergemini nakatuda ning viirust edasi kanda, siis aitas viiruse leviku tõkestamisele kaasa immuunkaitseta inimestele piirangute seadmine üritustest osa võtmisel. Vaidlusalused piirangud ei välistanud kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks tehti igaühele kättesaadavaks võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides sätestatud piirangute kohaldamist edaspidi vältida. Kaebaja õiguste riivet võib küll jaatada, kuid riive kaebaja õigustele oli COVID-19 pandeemia ohjamise ja muude korralduse nr 305 eesmärkide seisukohalt proportsionaalne; 15) kaudne vaktsineerimisnõue ei olnud õigusvastane. Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüstinõudega kaasneva riive on mõõdukas, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). Õige pole kaebaja seisukoht, justkui oleks vaktsineerimise propageerimine olnud õigusvastane; 16) õiguslik alus tõendi kontrollimiseks ehk isikuandmete töötlemiseks võib esiteks olla õigusakt, tulenevalt IKÜM art 6 lg 1 p-st c (isikuandmete töötlemine on seaduslik juhul, kui see on vajalik vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks) või teiseks nõusolek IKÜM art 6 lg 1 p a alusel. Nõusolek ei olnud vabatahtlik, kuna isikul oli kohustus tõend esitada, kui ta soovis osaleda korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes. Samas ei olnud tõendi kontrollijale nähtuv teave ülemäärane, vaid vajalik, et kontrollija saaks oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Tegemist oli ka väga lühiajalise andmetega tutvumisega. Tavapäraselt ei teostanud ükski ürituse korraldaja detailset kontrolli tõendil olevate andmete osas, vaid piirdus tõendil oleva QR koodi kontrolliga. Isikuandmete töötlemine ei olnud õigusvastane; 17) Riigikohus leidis 31. oktoobri 2022. a otsuses, et korralduse nr 305 andmise õiguslike alused (NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5–6 ja 8) on põhiseaduspärased. 6(13)

5.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus eksis, kui eelistas üksnes tippkeskuste seisukohti ega võtnud arvesse kaebaja tõendeid. Kaebaja tõendid kinnitasid, et haiguse läbipõdenutel oli kaitse tugevam ja neil oli väiksem tõenäosus haiglasse sattuda. Küsitav on, kas ECDC, CDC, WHO ja TNK dokumendid on tõendid. Varasematele lahenditele viitamine oli ekslik, kuna kõrgem aste pole neid kontrollinud ja need on vastuolus HKMS § 61 lg-ga 2; 2) halduskohus jagas tõendamiskoormuse valesti. Vastustaja pidi korraldust põhjendama. Korralduses puuduvad tõendid selle kohta, et vaktsineeritud levitavad viirust vähem ja vajavad vähem haiglaravi kui läbipõdenud. Kaebajal oli tekkinud immuunkaitse pärast haiguse läbipõdemist. Kaebaja ei pea tõendama, et temast lähtub nakkusoht. Põhiõigusi ei saa piirata igaks juhuks. Üldtuntud asjaolu on, et viirushaiguse eduka läbipõdemisega saadav immuunsus on tugevam kui vaktsineerimisega; 3) kohus jättis tähendust omavad asjaolud arvesse võtmata ja tegi seetõttu valed õiguslikud järeldused korralduse proportsionaalsuse ja diskrimineerimise osas. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemiseks puudus põhjendus. Kohus omistas korraldusele nr 305 keelatud eesmärgi sundida inimesi vaktsineerima. Haiguse läbipõdenud vajasid harvem haiglaravi ja nad nakatusid vähem. Vaktsineeritud isikud kiirendasid nakkuse levikut. Seetõttu ei lähtunud läbipõdenutest arvestatavat ohtu. Kriisi lõpetas haiguse laiapõhjaline läbipõdemine, mitte vaktsineerimine. Kohus jättis Hiina näite arvesse võtmata. Korraldus nr 305 pidi olema iga adressaadi suhtes proportsionaalne ja kui seda polnud võimalik hinnata, ei saanud seda ka anda. Kohus pole võrrelnud kaebajat (arvestades tema vanust ja terviseseisundit) keskmise vaktsineeritud ja haigust mitte põdenud inimesega. Konkretiseerimata läbipõdenud isiku terviseseisund ei ole vaidluses asjakohane. Väär on väide, et vaktsineerimisega saavutatud kaitse kohta järelduste tegemine on kindlam kui haiguse läbi põdenud isikute puhul. Seejuures pole välja toodud vaktsineerimisega saadavat miinimumkaitset. Inimese, kes on noorem, normaalkaalus, terve ja haiguse läbi põdenud, puhul tuleb eeldada, et ta sai tugeva kaitse. Kuna COVID-19 oli sedavõrd väheohtlik nakkushaigus ja kaebaja oli selle haiguse vastu kaitstud ja tal oli toimiv immuunsüsteem, ei olnud antud piirang kaebaja suhtes proportsionaalne. Piirangust saadav kasutegur oli marginaalne, kuid riivas kaebaja õigusi väga intensiivselt. Tegemist ei olnud sobiva, vajaliku ega mõõduka meetmega. Ajavahemikul 27. detsember 2020 kuni 22. september 2021 oli haiglaravil 4603 COVID-19 vastu vaktsineeritud isikut. Läbipõdenud vajasid haiglaravi 242,26 korda vähematel juhtudel. Testid oleksid olnud alternatiivne meede. Vaktsineerimise eesmärgiks ei saanud olla isikute survestamine; 4) halduskohus eksis, kui ei leidnud, et üleliigse teabega nakkustõendi genereerimine pole isikuandmete keelatud töötlemine IKÜM art 4 alap 2 ja art 5 lg 1 alap c mõttes.

3-21-2159 vaktsineeritute parema immuunsuse ja vaktsiinide mõjude kohta. Vaktsiinid aitasid vältida COVID-19 haigusesse nakatumist ja vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust. COVID-19 haiguse levikut aitas pidurdada vaktsineerimine. Läbipõdemise puhul saab tuvastada nakatumise aja, kuid tekkinud immuunsuse tuvastamine on keeruline. Vaktsineerimisel kui kontrollitud meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam. ECDC ametlik seisukoht oli, et läbipõdemise korral saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul. ECDC, CDC, WHO ja TNK dokumendid olid tõendid, kuna nendes on süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmeid ja vaktsineerimise uuringuid. Halduskohus põhjendas, miks ta nendest andmetest lähtub; 2) kohus jagas tõendamiskoormuse õigesti. Korraldus sisaldas põhjendusi erineva kohtlemise kohta. Kaebajal puudus vaktsineeritud isikuga võrreldav immuunsus. Vaktsineerimine oli kontrollitud meetod, millega tõenäolise kaitse saamine mingiks perioodiks oli kindlam. Vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui vaktsineeritute puhul; 3) kohus kohaldas õigesti tõendamisest vabastamise aluseid. Üldtuntud asjaolu pole see, et läbipõdemine andis parema kaitse kui vaktsineerimine. Vaktsiinid kutsuvad esile efektiivse ja pikaajalise immuunvastuse. Tekib hästitoimiv immuunmälu; 4) kohus kohaldas IKÜM-i norme õigesti. Andmeid vaktsineerimise kohta töödeldi üksnes kontrollimise eesmärgil. Reeglina andmeid ei saanud säilitada, v.a, kui isik andis vastava nõusoleku. Vastustaja soovitas kasutada riigi loodud keskkonda kontroll.digilugu.ee, et ära hoida väärkasutust. Väheseid andmeid koguti turvalisel viisil. Skaneerida tuli QR-kood, mille järel sai vastuse, kas tõendil esitatud info on õige. Isikutõendit oli õigus kontrollida üksnes kahtluse korral. Isikuandmeid piiriüleselt ei vahetatud ja liidu tasandil ei kogutud; 5) halduskohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus tugines teaduskeskuste seisukohtadele. Meelevaldne polnud eesmärk saavutada vaktsineerimisega võimalikult suur immuunsustase. Kui vaktsineerimata isikud oleks võrdsustatud haiguse läbi põdenud isikutega, siis oleks võinud tekkida olukord, kus suur osa elanikkonnast oleks eelistanud haiguse läbipõdemist vaktsineerimisele. See aga oleks töötanud vastu haiguse leviku piiramisele ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamisele. Eesmärgiks oli saavutada eeskätt läbi vaktsineerimise elanikkonnas immuunsus. Arvestades eesmärgi olulisust, siis oli kaasnenud piirang proportsionaalne. Vaktsineerimise soodustamine ei olnud õigusvastane. Vaktsineerimisnõudel oli tungiv sotsiaalne vajadus. Kaebaja kõikide väidete käsitlemine polnud vajalik, kuna asja lahendamiseks olulised väited halduskohus analüüsis. Halduskohus selgitas, miks ta Hiina ja Rootsi näidet ei arvesta; 6) võrdsuspõhiõigust pole rikutud; 7) COVID-19 ei olnud väheohtlik nakkushaigus. Haiguse läbipõdemine ei pakkunud sama tugevat immuunsust kui vaktsineerimine. Meetme kehtestamise hetkel puudus teadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud ei haigestu või teevad seda harva. Haigus võis kõigil gruppidel kulgeda raskesti. Puudus ravim. Haiguse massiline läbipõdemine oleks olnud ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks. Meetmed pidid aitama soodustada elanikkonna vaktsineerimist. Toivo Maimetsa andmete kohaselt oli vaktsineerimata inimeste nakatumisse kõrgem kui vaktsineeritud inimeste, samuti oli kõrgem hospitaliseerimine ja suremus. Vaktsiinid aitasid vähendada sümptomaatilisse COVID-19 haigusesse nakatumist. Kaebajat ei välistatud ühestki eluvaldkonnast, vaid tal oli võimalik kasutada alternatiivseid võimalusi. Kohus ei pidanud kaebaja immuunsust võrdlema keskmise vaktsineeritud inimese immuunsusega. Võrdlema pidi vaktsineerimata läbipõdenuid vaktsineeritud isikutega. Arvesse võis võtta haiglate koormust. Statistilised erinevused võisid tulla sellest, et läbipõdenute üldarv elanikkonnas oli väiksem kui vaktsineeritute üldarv, kui sellest, et läbipõdenutele kohaldatud piirangute tõttu nakkusid nad vähem. Tegemist on suhtarvudega, mitte totaalarvudega. 8(13)

7.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses, et kohus võtaks toimikusse uute tõenditena eriteadmistega isikute (s.o Alar Aabi ja Sirje Rüütli) 2. märtsi 2023. a arvamused (dtl 726– 733 ning 770–776). Kaebaja toob välja, et need tõendid tekkisid pärast halduskohtu otsust ja need rajanevad hilisematel teadmistel COVID-19 kohta (16. veebruaril 2023 avaldatud allikatel), mistõttu ei saanud halduskohus neid arvesse võtta. Kaebaja lisab, et asja õigeks lahendamiseks on tarvis võtta arvesse need teadmised, mis tekkisid pärast COVID-19 kriisi lõppu. Kaebaja taotleb 7. detsembri 2023. a menetlusdokumendis Irja Lutsari 16. novembril 2023 ERR-s avaldatud artikli „Lutsar: noortel ja tervetel inimestel on praegu koroonavaktsiinist vähe võita“ ja 21. novembril 2023 ERR-s avaldatud artikli „Lutsar: koroonaviirus peab lõppema ennekõike meie peades“ toimikusse võtmist (dtl 853–854). Samuti viitab kaebaja 7. detsembri 2023. a menetlusdokumendis 16. veebruaril 2023 teadusajakirjas The Lancet avaldatud artiklile „Past SARS-CoV-2 infection protection against re-infection: a systematic review and metaanalysis“ (dtl 854–855). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need tõendid vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel asjakohased ja tuleb jätta toimikusse võtmata (HKMS § 62 lg 2 ja § 193 lg 3). Vaidlusaluse korralduse õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (nn ex ante vaatlusviis) ning arvesse ei saa võtta tänast olukorda ning tänaseks teada olevaid asjaolusid ja nende alusel antud hinnanguid (HMS § 54). Haldusorganil tuli ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-21-979/44, p 37; 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-163-09, p-d 13 ja 16). Kaebaja esitatud andmete alusel ei saa hinnata vaidlustatud korralduse õiguspärasust, kuna tänaseid teadmisi ja hinnanguid polnud vaidlusaluse korralduse andmise hetkel olemas. Seetõttu ei saanud vastustaja nendest korralduse andmisel ka juhinduda.

12.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja etteheidet, et halduskohus jättis kaebaja tõendid, mis väidetavalt kinnitasid kaebaja seisukohta, et läbipõdenud inimesed levitasid haigust ja vajasid haiglaravi vähem, hindamata. Halduskohus on kaebaja tõendeid analüüsinud, kuid ei pidanud neid vaidlusaluses küsimuses usaldusväärseteks. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja esitatud üksikute eriteadmistega isikute tõendid ei võimaldanud üheselt järeldada, kui kaua antikehad haiguse läbipõdenud inimese organismis püsisid või kas teatud hulga antikehade olemasolul organismis säilis tõhus kaitse määramata aja jooksul. Samuti pidas halduskohus vaktsineerimisega saadud kaitset paremini mõõdetuks kui läbipõdemisega. Viimati märgitut põhjusel, et vaktsineerimisega saadud tulemusi mõõdeti kontrollitud keskkonnas ja nende andmete alusel tehti üldistusi ja hinnati nakatumise ja haiglasse sattumise tõenäosusi. Halduskohus tugines ka veel asjaolule, et CDC 29. oktoobri 2021. a uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt võis läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul esineda kallutatus haiglaraviga seotud juhtumite poole. Uuringusse võidi kaasati haiglasse sattunud isikud, kes olid haiguse raskemini läbi põdenud ja kelle antikehade arv veres võis olla suurem. Sellisel juhul ei pruukinud andmed kajastada kogu läbipõdenud isikute spektrit ja tehtud järeldused ei pruukinud olla täielikud. Arvesse tuleb võtta seejuures asjaolu, et piirangu kehtestamise hetkeks teaduslik konsensus vaidlusaluses küsimuses puudus, sest erinevaid uuringuid oli palju ning puudusid pikaaegsed uuringud, mille pinnalt oleks saanud kindlad suundumused paika panna. Vastustajaga võib nõustuda osas, et kaebaja viidatud välisriikide (nt Taani ja Iisraeli) uuringutest mittelähtumist ei saa pidada õigusvastaseks, sest piirangud kehtestati Eesti põhiselt ja arvestades konkreetseid Eesti näitajaid nii nakatumise ja vaktsineerimise kui ka meditsiinisüsteemi koormatuse osas. Tunnustatud teadusorganisatsioonide (ECDC, CDC, WHO) seisukohtade usaldusväärsemaks lugemist ei saanud pidada õigusvastaseks. Need kogud sisaldasid pädevaid isikuid, kelle põhitegevusse kuulus suures koguses tehtud uuringute ja nende alusel tehtud analüüside ning teadusartiklite läbitöötamine ja antud hetkel nende alusel parima teadmise välja kujundamine. Teadusmaailm alles otsis konsensuslikku kokkulepet vaidlusaluses küsimuses. Nii CDC kui ECDC rõhutasid oma analüüsides, et immuunsuse kestus oli keeruline küsimus ning selleks hetkeks ei olnud veel kindlaks tehtud seost mõõdetud immuunsuse ja SARS-CoV-2 nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel ning läbipõdemistõendi kehtivus sõltus uutest teaduslikest tõendusmaterjalidest (dtl 126). Sealhulgas arenes nii ohuolukord kui ka seda puudutavad teadmised kiiresti.1

19.Praeguses kaasuses ei ole võrduspõhiõiguse kontekstis õige võrrelda vaktsineerituid inimesi vaktsineerimata inimestega. Haiguse läbipõdemine tekitas inimesel immuunsuse nagu tekitas ka vaktsineerimine. Küsimus oli immuunsuse saamise viisis ja selle kestmise pikkuses. Võimalik on võrrelda vaktsineerimiskuuri läbinud inimesi nende inimestega, kes ei kuulu riskigruppi ja kes on haiguse läbi põdenud. Mõlemaid gruppe ühendab asjaolu, et nendel on tekkinud haiguse läbipõdemise tulemusena immuunkaitse. Gruppe eristavaks asjaoluks on see, et esimesel grupil tekkis immuunkaitse vaktsineerimise, kuid teisel grupil haiguse läbipõdemise teel. Gruppe koheldi erinevalt, kuna teise grupi puhul lähtuti tegevuste lubamisel 180 päeva nõudest. Gruppide erinevat kohtlemist on korralduse nr 305 seletuskirjas põhjendatud selle läbi, et COVID-19 oli uudne ja ohtlik inimeste elu ja tervist ohustav nakkushaigus, mis tõi kaasa ülemäärase koormuse meditsiinisüsteemile (andmete kohta vt lähemalt korralduse nr 305 seletuskirja lk 2–6; dtl 158–162). Haigus levis üldjuhul ühelt inimeselt teisele inimesele nakatumise teel. Antud ajas ja ruumis lähtus vastustaja talle teadaolevast parimast teadmisest. Nimelt lähtuti teadmisest, et läbipõdemise järgne immuunsuse kestus on olemasolevate andmete põhjal vähemalt 6 kuud, kuid immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul võis see sõltuda sellest, kui raske oli COVID-19 haiguse kulg. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitas läbipõdenute vaktsineerimist ühe tõhustusdoosiga edasise piisava kaitse tagamiseks. Nii Euroopa Komisjon kui ka ECDC lähtusid eeldusest, et vähemalt komisjoni aruande tegemise ajaks (s.o 20. oktoober 2021) ei olnud kindlaks tehtud, milline on korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja SARS-CoV-2 nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel (dtl 110). ECDC hinnangul näitasid esialgsed andmed, et loomulikul teel saadud immuunsus väheneb aja jooksul ja ei pruugi pikalt püsida ning olemas olnud andmete põhjal pärast läbipõdemist uuesti haigestumine vähemalt kuue kuu jooksul oli harv. Korralduses lisati, et uute tüvede suhtes ei pruukinud läbipõdemine kaitset pakkuda (korralduse nr 305 seletuskiri, lk 11; dtl 166). Tegemist oli teaduslikult ebakindla olukorraga, kuna korralduse andmise hetkeks ei olnud haigust läbipõdenud ja vaktsineeritud isikuid saanud uurida pikka aega, mille tulemusena oleks teadlastel tekkinud immuunkaitse küsimuses valdav konsensus (vt ka käesolev otsus, p 16). Immuunsus haiguse läbipõdemise teel sõltus erinevatest asjaoludest (vt käesolev otsus, p 16). Kuna kaalul olid väga olulised õigushüved (inimeste elu ja tervis, sh meditsiinisüsteemi toimimine) ja tegemist oli teadmiste osas jätkuvalt ebaselge olukorraga, sellises olukorras oli õigustatud lühiajaliselt (s.o kuni 15. aprillini 2022) kuni vaidlusaluses küsimuses asjaolude selginemiseni lähtuda nende inimeste puhul, kes olid immuunsuse saavutanud läbipõdemise teel, teistsugustest reeglitest kui nende inimeste puhul, kes olid vaktsineerimiskuuri lõpetanud. Antud olukorras ei saanud ebamõistlikuks pidada ka seda, kui korralduse nr 305 andja soovis suunata nii haiguse läbi põdenuid pärast 180 päeva möödumist kui ka immuunkaitseta inimesi haiguse vastu vaktsineerima. Lubatava eesmärgina ja mõistliku põhjusena saab käsitada ka seda, kui sooviti vältida ühiskonnale sellise sõnumi andmist, et ka haiguse läbipõdemine vaktsineerimise kõrval on mõistlik viis immuunkaitse saamiseks. Korralduse nr 305 andmise hetkeks oli olukord selline, kus immuunkaitseta oli elanikkonnast ca 40% elanikkonnast (ca 540 000 inimest) (dtl 130). Seisuga 17. november 2021 oli haiguse läbipõdenuid 209 374 inimest. Seisuga 17. november 2021 oli vähemalt ühe doosi koroonavaktsiini saanud 813 935 inimest. Ühiskonnas haiguse massiline läbipõdemine vaktsineerimise asemel oleks 12(13)

3-21-2159 tõenäoliselt tähendanud pikema aja jooksul ülemäärast koormust meditsiinisüsteemile ja selle läbi seadnud ohtu teiste inimeste elu ja tervise, eeskätt nende inimeste õigushüvesid, kes vajasid statsionaarset ravi. K. Fischeri diagramm lubab järeldada, et täielikult vaktsineeritud inimestel oli 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes polnud vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Lisaks oli tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda vaktsineeritul üle 8 korra väiksem kui inimesel, kes ei olnud vaktsineeritud (dtl 128–129). K. Fischeri 19. novembri 2021. a andmeanalüüs lubas järeldada, et vaktsineerimata läbipõdemata isikute nakatumiste hulk 100 000 tuhande inimese kohta perioodil 19. oktoober – 17. november 2021 oli umbes kaks korda suurem võrreldes lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikutega; vaktsineerimata inimestel oli raske COVID-iga haiglasse sattumise tõenäosus, samuti intensiivravi vajadus ja suremus kõrgem kui vaktsineeritutel või osaliselt vaktsineeritutel (dtl 130–142). Prof Joel Starkopfi sõnul põdesid haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt; vaktsineeritud inimestel oli umbes kaheksa korda väiksem tõenäosus haiglaravi vajaduse järele; vaktsineerimata isikud viibivad kauem haiglaravil; COVID-19 haiged vajavad raviks oluliselt rohkem ressurssi kui teised patsiendid.2 Antud ajas ja ruumis ei saanud tähendust omavaks kriteeriumiks pidada ka riskirühma mittekuulumist. Tõenäoline on, et kui selles grupis oleks nakatumise arv suurenenud, oleks see toonud nakatumise arvu suurenemise kaasa ka riskirühmades, sh omanud negatiivset mõju meditsiinisüsteemi jätkusuutlikule toimimisele. Eelnevast tulenevalt ei saanud antud ajahetkel 180 päeva reegli nõuet pidada ebamõistlikuks. Eespool toodud põhjendused lubavad järeldada ka seda, et vaidlusaluste piirangutega ei sekkutud kaebaja õigustesse ülemääraselt (vt käesolev otsus, p 4 alap 13).