X kaebus Tartu Vangla 24. mai 2021. a käskkirja nr 6-2/153 ja 29. juuli 2021. a vaideotsuse nr 1-11/195-4 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 15 eurot, mille kandmisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
4.Tunnistada menetlus kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (väljavõte haigusjuhtudest, tl 16; Tartu Vangla kirjavahetus arstiga, tl 56).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. detsembril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla karistas 24. mai 2021. a käskkirjaga nr 6-2/153 kinnipeetav X distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta rikkus Tartu Vangla kodukorra punkti 4.3, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud vajutada ilma mõjuva põhjuseta väljaspool oma elukambrit ükskõik millisele nupule ja lülitile. Kaebajale etteheidetav tegu seisnes käskkirja kohaselt selles, et 25. mail 2021 koolis viibides vajutas ta alla koridori lõpus asuva häirenupu, käivitades häire.
3-21-1971
2.X esitas Tartu Vangla 24. mai 2021. a käskkirja nr 6-2/153 peale vaide, milles taotles distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist. Tartu Vangla jättis 29. juuli 2021. a vaideotsusega nr 1-11/195-4 vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjendustes on märgitud järgmist. Vaidemenetluse raames on kontrollitud kinnipeetava meditsiiniosakonna külastusi. Ilmnes, et kinnipeetav on külastanud regulaarselt meditsiinitöötajaid, sh psühhiaatrit, kuid tema vaimse tervise kohta ei ole tehtud ühtki märget, mis kinnitaks vanglale, et tema vaimse tervise seisundi tõttu tekitaks suured rahvamassid paanikahoogusid. Sarnast asja ei ole juhtunud jalutuskäikude ajal ega avatud osakonnas viibides. Vaide esitajal oli selge motiiv põhjendada oma tegu vaimse tervise probleemidega, et vabaneda distsiplinaarkaristusest. Kinnipeetav on oma selgitusi mitmel korral muutunud.
3.X esitas 29. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, millest ilmnes, et ta ei ole nõus Tartu Vangla 29. juuli 2021. a vaideotsusega nr 1-11/195-4.
4.Kohus möönis 31. augusti 2021. a määruses, et kaebus on ebaselge sisuga, kuid märkis, et sellest nähtub kaebaja mittenõustumine Tartu Vangla 29. juuli 2021. a vaideotsusega nr 111/195-4. Kaebuse juurde lisatud dokumentidest ilmnes, et eelviidatud vaideotsus on tehtud kaebaja vaide osas, milles ta vaidlustas Tartu Vangla 24. mai 2021. a käskkirja nr 6-2/153 (distsiplinaarkaristuse määramine). Kohus võttis, olles tõlgendanud kaebust sellest nähtuvate eesmärkide valguses, kaebuse 31. augusti 2021.a määrusega menetlusse Tartu Vangla 24. mai 2021. a käskkirja nr 6-2/153 ja 29. juuli 2021. a vaideotsuse nr 1-11/195-4 tühistamise nõuetes. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid tema kaebuse selliselt määratlemisele.
5.Kaebaja esitas kohtule 21. septembril 2021 täiendava kirjaliku seisukoha ning Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 28. septembril 2021.
6.Kohus määras 29. septembri 2021.a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Sama määrusega piiras kohus kaebaja juurdepääsu vastustaja esitatud tõendile (25. aprilli 2021. a vahejuhtumit kajastav videosalvestis). Kaebaja esitas kirjalikus menetluses täiendava seisukoha ja tõendid 17. oktoobril 2021.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.
7.1.Kaebaja vajutas vabatahtlikult häirenuppu enda päästmiseks, sest talle tundus, et teda tahetakse rünnata. Pandeemia tõttu olid kinnipeetavad pikka aega kinni ja rahva (kinnipeetavate) kogunemisel tekkis paanika. Kaebaja oli pikka aega sunnitud olema kambris koos kinnipeetavaga, kes oma hügieeni eest hoolt ei kandnud (kaebaja 17. oktoobri 2021. a kirjalik seisukoht). Kaebaja on telesaadetest teada saanud, milliste tegude eest on vangistuses tema kaaskinnipeetavad.
7.2.Kaebaja terviseseisundit kajastavates tõendites ei ole fikseeritud kõik kaebaja kirjeldatud probleemid. Kaebaja teavitas ammu enne seda juhtumit arste oma probleemidest (foobiatest), kuid ei saanud täpselt väljendada oma tundeid ja hingelist seisundit ja sellepärast pidasid arstid neid foobiaid postnarkootiliseks sündroomiks ja ealisteks muutusteks ega fikseerinud kusagil. 2(8)
3-21-1971
7.3.Kaebaja oli olukorras, kus tema lähedal oli kaks või kolm kinnipeetavat ning nad ei kanna maske, kuna ollakse vaktsineeritud.
7.4.Oma esimesed ütlused andis kaebaja kartuses, et vangla administratsioon paneb ta hullumajja või eemaldab koolist, nagu on ka teistega juhtunud.
7.5.Kaebaja oli tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, kuid seal pole kirjas, et kinnipeetav ei tohiks päästa oma elu ega tervist.
7.6.Käskkirjas on märgitud, et häirenupu vajutamine ei ole raske rikkumine.
7.7.Vaideotsuses on märgitud teise numbriga käskkiri, kui see, mille kaebaja on vaidlustanud.
7.8.Kaebaja on esitanud ka väited seoses sooviga vahetada kontaktisikut ning teha muudatused tema ennetähtaegse vabastamise menetluses antud iseloomustuses.
8.Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, esitades järgmised seisukohad.
8.1.Vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Haldusakt on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.
8.2.Kaebaja rikkumine on distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja tõmbas sotsiaalosakonna koridoris viibides häirenuppu.
8.3.Kaebaja 26. aprilli 2021. a seletuses märgitud põhjused ei ole käsitletavad mõjuvate põhjustena, mis võiksid õigustada häirenupu lülitamist. Videosalvestiselt nähtuv kaebaja kehakeel ei viita kuidagi sellisele terviseprobleemile (mh paanikahoole, ootamatule hirmutundele või atakile), mille tõttu võiks tekkida vajadus häirenupu tõmbamiseks.
8.4.Kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega (sh Tartu Vangla kodukorraga), mistõttu pidi ta olema teadlik, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi ühtegi nuppu ega lülitit vajutada või tõmmata. Kinnipeetavale anti võimalus tutvuda õigusaktidega (sh ka Tartu Vangla kodukorraga) 21. mail 2020. a. Kinnipeetav on seda 21. mai 2020. a õiendil ka omakäeliselt kinnitanud. Õiendi pöördel esitatud kinnipeetava vastuväiteid ei ole seotud kodukorraga tutvumise võimaldamisega.
8.5.Määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajale määratud noomitus on vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-s 1 nimetatud karistustest leebeim. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud kaebaja kahele kehtivale distsiplinaarkaristusele, mille olemasolu on menetleja õigesti kindlaks teinud. Hinnang rikkumise raskusele võib mõjutada distsiplinaarkaristuse valikut (näiteks määratakse rangem karistus), kuid see ei muuda karistuse määramist lubamatuks. Distsiplinaarkaristuse määramine on lubatud ka kergema rikkumise korral, mistõttu on ekslik kaebaja arusaam, et kui rikkumine pole raske, ei tohiks ka kõige kergemat karistust määrata.
8.6.Kaebaja väited, et arstid ei fikseeri paljusid asju, mida ta ütleb, jäävad ebaselgeks. Psühhiaater on 27. septembri 2021. a e-kirjas kinnitanud, et kaebajal on diagnoositud opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus, mida kinnitab ka kaebusele lisatud tervisekaardi väljavõte. Psühhiaatri kinnitusel ei ole dementsusele viitavaid andmeid ning kaebaja ei ole esitanud paranoiale või paanikahoogude esinemisele viitavaid kaebusi. Olemasolevate andmete põhjal ei ole kaebaja kirjeldatud hoogude esinemine tõenäoline ja kaebajal ei esine terviseriket, mis 3(8)
3-21-1971
piiraks võimet oma tegudest aru saada ja neid vastavalt sellele juhtida. Kaebaja väidetud tervisega seonduvad asjaolud ei ole kinnitust leidnud ega anna alust kaebuse rahuldamiseks.
8.7.Vaideotsuse asjaolude kirjelduse esimese lõigus esinev ilmselge eksimus käskkirja numbri märkimisel ei mõjuta vaidlustatud käskkirja ega vaideotsuse õiguspärasust.
8.8.Kaebaja väide, et ta soovib vahetada kontaktisikut, ei ole kaebuse lahendamise seisukohalt asjakohane.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõuetega käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus Tartu Vangla kodukorra punkti 4.3 rikkumise eest, ning selle käskkirja vaidlustamiseks esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse.
10.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra1 punkti 4.3. teise lause kohaselt on kinnipeetaval keelatud vajutada ilma mõjuva põhjuseta väljaspool elukambrit ükskõik millisele nupule ja lülitile. Selle sätte rikkumise korral võib kinnipeetavat karistada distsiplinaarkorras (VangS § 63 lg 1).
11.Kodukorra seletuskirjas2 ei ole selle keelu vajadust ega olemust detailsemalt põhjendatud, kuid punkti 4.3. selgitustest saab välja lugeda, et normi kui terviku eesmärkideks on vangla töökorralduse tõrgeteta toimimine ning ajakava järgimine. Vastustaja on käskkirja põhjendustes märkinud, et häirenupu vajutamine ei ole raske rikkumine, kuid selline käitumine häirib ametnike tööülesannete täitmist. Samas on ka märgitud, et häire aktiveerimisel tuleb ametnikel koheselt võimaliku ohuallika tuvastamiseks reageerida ning seega hajutab häirenupu põhjuseta vajutamine ametnike tähelepanu ning takistab muude tööülesannete täitmist. Kuigi vangla ei ole hinnanud rikkumist iseenesest raskeks, on nii eelnevalt viidatud seletuskirjas ning veelgi täpsemalt vaidlustatud käskkirjas välja toodud, miks sellist tegu tuleb distsiplinaarrikkumisena sisustada ning millised on teo võimalikud tagajärjed vangla kui terviku töökorraldusele ning sellest tulenevalt ka julgeolekule.
12.Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja tõmbas sotsiaalosakonna koridoris viibides häirenuppu. Seda kinnitab valvur Geiry Magdalena Pilve 25. aprilli 2021. a ettekanne (tl 6) ning seda järeldust ei kummuta ka kohtule esitatud videosalvestis (vastustaja vastuse lisa 6) koosmõjus videosalvestise vaatluse protokolli (tl 45) ja vastustaja kohtumenetluses antud selgitustega (vastus kaebusele p 9, tl 43). Videosalvestise vaatluse protokollis on kirjeldatud kaebaja liikumist koridoris ning täpsemalt märgitud, kuidas kaebaja sirutab käe seinal asuva häirenupu piirkonda (15:03:41). Videosalvestise protokolli kohaselt on menetleja tuvastanud, milline koridoris liikuvatest kinnipeetavatest on kaebaja, ning et just tema vajutas häirenuppu. Videosalvestise vaatluse
https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_vangla_kodukord_7_0.pdf https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_vangla_kodukorra_seletuskiri_3_0. pdf
4(8)
3-21-1971
põhjal on protokolli märgitud ka, et lüliti vajutamine oli tahtlik, sest see toimus koha peal seistes ja lüliti aktiveerimiseks pidi kinnipeetav sirutama käe lüliti poole. Vastustaja on vastuses kaebusele (p 9) esitanud videosalvestise paremaks mõistmiseks järgmise selgituse. Salvestiselt on selgituse järgi näha, et kaebaja liigub koos kahe teise kinnipeetavaga koridori pikemas osas. Videosalvestise alguses liigub kolmene grupp kinnipeetavaid kaamera suunas. Kaebaja kannab pikka vangla vormi, tal on jalas beeži värvi jalanõud, nimesilti vormijakil näha ei ole ja mask katab ainult lõuaosa. Enne seismajäämist tõmbab kaebaja maski ette, kinnipeetavad keeravad ümber (kaebaja jääb korraks kõige vasakpoolsemaks) ja siis liigub teistest pisut ettepoole. Kaebaja nimesilt ripub seljal. Kohus möönab, et üksnes esitatud videosalvestiselt ei selguks ühese arusaadavusega, et just kaebaja pani etteheietava teo toime, kuid veendumust suurendab salvestise uurimine koostoimes menetlustoimingu protokolli ja vastustaja selgitustega. Samas ei eita ka kaebaja ise häirenupu lülitamist ega enda tahet seda teha, kuid leiab, et ei ole seeläbi toime pannud distsiplinaarsüütegu, mille eest tulnuks talle määrata karistus.
13.Kaebaja on oma tegevuse õigustamiseks andnud selgitusi nii kaebuses ja täiendavates kirjalikes seisukohtades kui ka distsiplinaar- ja vaidemenetluse käigus ning kohtule esitatud käsikirjalises dateerimata seletuskirjas. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja selgitused oma tegevuse põhjenduste kohta on ajas muutunud ja vastuolulised. Kaebaja on enda teo kohta esmalt selgitusi andes (26. aprilli 2021. a seletus, tl 13) märkinud, et ei teadnud, et tegemist on häirenupuga ning nägi sellist lülitit (nuppu) esmakordselt. Selline kaebaja arusaam ei saa siiski vastutust välistada, sest Tartu Vangla kodukorra p 4.3. järgi on keelatud vajutada ilma mõjuva põhjuseta väljaspool oma elukambrit ükskõik millisele nupule ja lülitile. Kui esmalt on kaebaja oma seletustes lisaks teadmatusele nupu tähendusest märkinud häirenupu vajutamise põhjusena kõhuvalu (tl 13), siis alles hiljem on ta välja toonud vaimse tervise probleeme nagu paanikahood, dementsus, psüühiline vapustus, foobiad ning märkinud, et koridoris jalutades tekkis tal paanikahoog, mille vältel ta tundis, et teda tahetakse rünnata (22. mai 2021. a seletuse tõlge, tl 46-46p). Vaides vanglale (tõlge tl 48-48p) ja kohtule esitatud käsikirjalises dateerimata seletuskirjas (tl 5) on kaebaja häirenupu lülitamist selgitanud sellega, et enne kooli oli ta pandeemia tõttu 8 kuud kinnisel kambrirežiimil ja sai sel ajal väga vähe inimestega suhelda. Koolimajja jõudes nägi ta korraga palju kinnipeetavaid, Sellist pilti polnud ta ammu näinud ning tal tekkis tunne, et nad soovivad talle halba , ning paanika. Kui valvur pärast häirenupu lülitamist kohale jõudis, mõistis kaebaja enda selgituse kohaselt, et paanika oli asjatu, kuna keegi teda ei rünnanud. Kaebaja märgib, et tundis end selles olukorras ohustatuna, mõtles üle ja tekitas paanika, kuid ei soovinud midagi halba.
14.Kohtu hinnangul tuleb usaldusväärseimaks pidada siiski kaebaja esimesena antud seletusi distsiplinaarmenetluses (tl 13), mis ei hõlmanud tema väidetavaid vaimse tervise probleeme. Haldusasjas tõendina esitatud videosalvestiselt (vastustaja vastuse lisa 6; dtl 128) on näha, et kinnipeetavad jalutavad 2-3-kaupa või seisavad ning ei ilmne tunglemist, rüselemist või muid käitumisi, mis võinuks luua tõsiseltvõetava kahtluse rünnakuohust. Kohus ei pea veenvaks kaebaja väidet, et esmased selgitused andis ta kartuses talle negatiivsete tagajärgede ees (eemaldamine koolist, paigutamine n-ö hullumajja). Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse dokumendid (20. mai 2021. a teatis (tl 7) ning distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamine (tl 9)) on oma olemuselt ja sõnastuselt tavapärased seda laadi 5(8)
3-21-1971
menetlusdokumendid ega anna alust järeldusteks kaebaja mõjutamise kohta. Kaebaja ei ole esitanud ühtki täpsustust, miks ta pidas ennast selgituste andmisel mõjutatuks.
15.Kohtule esitatud haigusjuhtude väljavõttest (tl 16) ja psühhiaater dr Siim Kaili 27. septembri 2021.a kirjast (tl 56) ilmneb, et kaebaja on käinud korduvalt psühhiaatri vastuvõtul nii enne kui ka pärast praeguse vaidluse tinginud vahejuhtumit. Tal on diagnoositud opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus. Samast nähtub, et kinnipeetav on kaevanud mälu ja omandamisvõime nõrkust ning meeleolu langust, mille raviks on määratud antidepressant tianeptiin. Psühhiaater märgib viidatud kirjas, et digiloos dementsusele viitavaid andmeid ei ole. Samuti ei ole ta esitanud paranoiale või paanikahoogude esinemisele viitavaid kaebusi. Psühhiaater on arvamusel, et olemasolevate meditsiiniliste andmete põhjal ei ole tõenäoline selliseid hoogusid, mille ajal ta võib tunda millegi seletamatu toimumist (nt keegi tuleb kallale) ja ta võib teha midagi arusaamatut. Samuti ei esine olemasolevate meditsiiniliste andmete põhjal tal terviseriket, mis piiraks võimet oma tegudest aru saada ja neid vastavalt selle juhtida. Kuigi kaebajale on kirjutatud välja ravim meeleoluhäirete raviks ja ta on väljendanud psühhiaatri 15. märtsi 2021. a vastuvõtul kartust, et kambrikaaslane võib käituda veidralt, ei anna kaebaja haigusjuhtude väljavõte ja psühhiaatri hinnang tema terviseseisundile alust järelduseks, et kaebaja tegevus oli tingitud tema vaimse tervise seisundist. Ka kaebaja ise esitab vastavad väited alles distsiplinaarmenetluse hilisemas faasis.
16.Kaebaja väitel ei kajasta tema meditsiinidokumentatsioon kõiki tema tervisega seotud andmeid. Praegusel juhul on vastustaja lisaks psühhiaatri vastuvõttudel dokumenteeritud andmetele küsinud käesoleva kohtuasjaga seoses psühhiaatrilt ka täiendavaid selgitusi. Seega on kohus arvamusel, et väidetavad dokumenteerimispuudused, kui need ka esinevad, ei saaks viia teistsugusele lõppjäreldusele kaebajale karistuse määramise osas. Kui kaebajal on aga etteheiteid tema tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise kohta, on võimalik seda kohtus eraldi vaidlustada (näiteks kohustamisnõudega) ning tulenevalt Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrusest asjas nr 3-21-30 kuulub kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisest võrsuv vaidlus (sh ka teenuse osutamise dokumenteerimisega seoses) lahendamisele halduskohtus.
17.Kaebaja on esmalt oma tegu selgitanud teadmatusega. Vaidlust ei ole, et kaebajale on 21. mail 2020 tutvustatud vangistuse täideviimisega seonduvaid õigusakte (haldusmenetluse seadus, vangla sisekorraeeskiri, Tartu Vangla kodukord) (õiend, tl 54). Kaebaja märkused tutvustatud õigusaktide kohta õiendi pöördel (tl 54p), mis ei puuduta küll praeguse vaidluse tinginud keeldu, näitavad, et kaebaja on õigusaktide sisusse süvenenud. Seega pidi ta ka teadma Tartu Vangla kodukorra p-s 4.3. sätestatut.
18.Kohtu hinnangul väidab kaebaja tema karistamise ebaproportsionaalsust, viidates kaebuses vaidlustatud käskkirjale osas, kus on märgitud, et ilma mõjuva põhjuseta häirenupu vajutamine ei ole vanglas raske rikkumine. Vanglateenistuse ülesandeks on karistuse korrakohane täideviimine ja julgeoleku tagamine vanglas (VangS § 66 lg 1). Vanglal on oluline kaalumisruum olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud, otsustada karistamise vajalikkuse üle ning seejärel valida kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16). Praegusel juhul ei ole vaidlust süüteo tõendatuse üle ning kaebaja tunnistab selle toimepanemist. Tartu Vangla on kaebaja suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldamise ja karistamise põhjendatuse osas praegusel juhul märkinud, et kuigi vangla ei pea tegu raskeks rikkumiseks, oli sellele 6(8)
3-21-1971
reageerimine vajalik. Vastupidisest võib nii rikkumise toimepanijale kui ka teistele kinnipeetavatele näida, et vangla aktsepteerib sellist käitumist. Distsiplinaarsüüteole karistusega reageerimine oli vajalik, et heidutada nii rikkumise toimepanijat kui ka kaaskinnipeetavaid samalaadset tegu toime panemast ja annab selge signaali, et vangla peab sellist tegu lubamatuks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja selgitused teo toimepanemise põhjuste kohta ei välista tema distsiplinaarkorras karistamist. Seega ei saa karistamist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks tagajärjeks. Vastustaja on käskkirja põhjendustes selgitanud, miks ta ei pea võimalikuks jätta karistust määramata. Karistamise põhjendatuse ja karistuse valiku juures on vastustaja analüüsinud ka kaebajale varem määratud ja karistuse määramise ajal kehtinud distsiplinaarkaristusi. Kuna kaebajale määratud karistus – noomitus – on leebeim võimalikest VangS § 63 lg-s 1 loetletutest, ei saa seda pidada eeltoodut silmas pidades ebaproportsionaalseks.
19.Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus toimunud õiguspäraselt ning ei ilmne menetlusega vormivigu, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Kaebajale on antud võimalus olla menetluses ära kuulatud ning esitada selgitusi ja vastuväiteid. Kaebaja menetluslikke õigusi on selgitatud 20. mai 2021. a teatises (tl 7) ning tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja võimalust esitada sellele vastuväiteid (tl 9). Ta on kasutanud võimalust esitada menetluse käigus seletusi (tl 13) ja vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 14-15p; tõlge tl 46-47). Kaebajale on 26. mai 2021. a vastuses nr 2-3/570-2 selgitatud ka tema pöördumise alusel talle varem määratud distsiplinaarkaristuste kehtivust. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele, sh §-st 56 tulenevatele põhjendamisreeglitele. Vastustaja on käskkirjas analüüsinud distsiplinaarsüüteo koosseisu täidetust ja tõendatust ning karistuse määramise vajalikkust ja karistuse valikut. Täiendavad põhjendused tulenevad vaideotsusest. Distsiplinaarkaristus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
20.Eelnevat arvesse võttes on vaidlustatud käskkiri on kohtu hinnangul õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
21.Põhjendatud ei ole ka selle käskkirja vaidlustamisel tehtud vaideotsuse tühistamise nõue. Vastustaja möönab küll, et vaideotsuse asjaolude kirjelduse esimese lõigus (tl 12) esineb ilmselge eksimus käskkirja numbri märkimisel (vaidlustatud käskkirja nr 6-2/153 asemel on ekslikult märgitud nr 6-2/171). Kohus nõustub vastutajaga, et see eksimus ei mõjuta aga vaidlustatud käskkirja ega vaideotsuse õiguspärasust. Asja lahendamisel pole ka ilmnenud, et vaidlustatud vaideotsus rikuks kaebaja õigusi eraldiseisvalt. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
22.Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, mis puudutavad tema soovi vahetada kontaktisikut ning teha muudatusi tema kohta koostatud iseloomustuses, kuna need pole seotud käesoleva vaidluse esemega (distsiplinaarkaristuse määramine). Kaebaja suhted vanglaametnikega küsimustes, mis ei ole otseselt seotud praeguse vaidlusega, ei saa mõjutada vaidluse tulemust. Kohtul ei ole esitatud tõendite põhjal ka alust arvata, et vanglaametnikud oleks kaebaja suhtes erapoolikult meelestatud ning see on mõjutanud ka distsiplinaarkaristuse määramist praegusel juhul.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 7(8)
3-21-1971
Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).
24.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitse eesmärgil tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
25.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (väljavõte haigusjuhtudest, tl 16; Tartu Vangla kirjavahetus arstiga, tl 56). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ülekaalukas avalik huvi taoliste andmete avaldamise vastu kohtu hinnangul praegusel juhul puudub. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.