Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 25. november 2021, Tartu 3-19-1741
Haldusasi
Viktor Baimovi kaebus Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 21. augusti 2020. a otsus Viktor Baimovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Viktor Baimov, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. augusti 2020. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. detsember 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Viktor Baimov vigastas 13. mail 2019 jalgpalli mängides jalga. Vigastuse tõttu viibis ta 15. mail 2019 Puru haiglas, kus tema suhtes kohaldati käeraudu ning talle ei antud päeva jooksul süüa. 18. mail 2019 toimunud teise hoonesse üleviimisel ei võimaldatud talle ratastooli.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas V. Baimov kaebuse, milles palus hüvitada talle eelkirjeldatud asjaoludega tekitatud kahju 25 000 eurot. Samuti tõi ta kahju hüvitamise alusena välja selle, et talle ei võimaldatud hooldajat ega erikambrit ning ei reageeritud õigeaegselt tema pöördumistele seoses valudega.
3.Tartu Halduskohtu 21. augusti 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 2 järgi ei tohi ohjeldusmeetme (sh käeraudade) kasutamine kesta üle 12 tunni. Kaebajale paigaldati käerauad kell 9.48 ja võeti ära Viru Vanglasse naasmisel
kell 18.10. Kahel korral katkestati nende kasutamine ajaks, mil kaebaja käis tualetis. Seega ei väljutud käeraudade kohaldamisel ettenähtud 12-tunnisest limiidist.
3.2.Käeraudade kasutamine oli ka proportsionaalne, sest kaebaja on kõrgohtlik, kellest lähtuv risk ümbritsevate isikute, sh vanglaametnike suhtes on kõrge. Ta on korduvalt süüdi mõistetud nii isikuvastaste kui ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kaebaja haiglas viibimise ajal olid tema läheduses pidevalt teised isikud (vanglaametnikud, haigla töötajad ning haigla külastajad), mistõttu nende turvalisuse tagamiseks esines kogu kaebaja saatmise ja haiglas viibimise aja vajadus käeraudade kasutamiseks. Kaebajat sõidutati ratastoolis, mistõttu ei pidanud tema käed olema vabad.
3.3.Seoses toitlustamisega 15. mail 2019 pidas kohus usutavaks vastustaja väidet, et kaebaja sai sel päeval hommikusöögi. Vastavalt Viru Vangla kodukorrale toimub hommikusöök ajavahemikus 6.15-8.00. Kaebajale kutsuti kiirabi kell 8.45. Seega oli kaebaja hommikusöögi ajal kambris ja ta toimetati meditsiiniosakonda peale hommikusöögi vastuvõtmist ja hommikust loendust.
3.4.Lõuna- ja õhtusööki kaebaja ei saanud. Selles osas leidis kohus, et vangla oleks pidanud väljastama kaebajale enne vanglast väljaviimist ja pärast vanglasse naasmist kuivtoidupaki. Vangla tegevusetus oli õigusvastane, kuid kohus ei pidanud kahju hüvitamise eeldusi täidetuks seetõttu, et kaebaja ei palunud pärast vanglasse naasmist enda toitlustamist. Seega ei kasutanud ta esmaseid õiguskaitsevahendeid kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks.
3.5.Ratastooli järgi polnud kaebajal 18. mail 2019 ümberpaigutamise ajal vajadust. Kohus viitas videosalvestise läbivaatamise protokollile, millest nähtus, et vahetult enne teise osakonda ümberpaigutamist liikus kaebaja ise ilma tugikarkudeta. Kaebaja käis ümberpaigutamisel läbi ka meditsiiniosakonnast, kus ta kaebas valu jalas, kuid ei nõudnud endale ratastooli võimaldamist. Ratastooli võimaldamist ei pidanud vajalikuks enda algatusel ka meditsiinitöötaja. Seega puudus meditsiiniline otsus ratastooli väljastamiseks ning objektiivsed tõendid näitavad, et kaebaja sai liikuda iseseisvalt. Kaebajale olid väljastatud tugikargud ja ta sai kasutada neid.
3.6.Ka hooldaja määramiseks ja erikambri võimaldamiseks polnud meditsiinilist otsust.
3.7.Kõik kaebaja pöördumised seoses valudega on fikseeritud tervisekaardis ning sealt nähtub, et kõigile pöördumistele on antud kas vastus või reageeritud ravimite väljastamisega.
3.8.Kaebaja tugines kohtule esitatud kaebuses ka sellele, et 9. septembril 2019 kaebaja ühest vangla hoonest teise paigutamisel ei antud talle asjade transportimiseks käru. Sellist nõuet ei olnud kaebaja esitanud aga kohtueelses menetluses ja see nõue on VangS § 11 lg 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 järgi lubamatu. Selles osas jättis kohus nõude läbi vaatamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viktor Baimovi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
4.1.Kaebaja suhtes kohaldati ajavahemikul 8.00-19.00 käeraudu ning sellega käituti tema suhtes ebainimlikult. Kohus ei ole oma otsuses analüüsinud seda, kas käeraudades viibimine nii pika perioodi jooksul on lubatav ja proportsionaalne.
4.2.Kohtu järeldused seoses toitlustamisega on oletuslikud. Sisuliselt ei ole vangla kaebajale sööki pakkunud ning vastupidist ei ole tõendatud. Kuivtoidupakki ei ole kaebaja saanud ja seda ei ole keegi talle ka pakkunud.
4.3.Paljasõnaline on vastustaja kinnitus, et kaebaja ei ole palunud enda toitlustamist. Kaebaja on algusest peale väitnud seda, et vangla ei võimaldanud talle toitlustamist nõuetekohasel viisil.
4.4.Kaebaja palus endale ratastooli. Vastustaja talle seda aga ei võimaldanud. Kohus lähtus siinkohal vastustaja selgitustest, kuid vastustaja ei esitanud tõendeid kaebaja seisukoha ümberlükkamiseks.
4.5.Hooldaja ja erikambri määramiseks esitas kaebaja kirjaliku taotluse. Vangla keeldumine on motiveerimata ja vastuolus tervisekaardi andmetega.
4.6.Kohus järeldas, et vangla reageeris kaebaja pöördumistele. Kaebaja leiab, et ta ei ole saanud sisulist abi oma tervislikule probleemile. On vajalik läbida uuringuid ja ilmselt tuleb teha operatsioon.
4.7.Seoses 9. septembri 2019. a ühest vangla hoonest teise paigutamisel oleks kohus pidanud lähtuma asjaolude kogumist ja lahendama kõik nõuded. Kahju hüvitamise nõue oli vastustajale esitatud.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib esiteks üldistavalt, et apellatsioonkaebuses korratakse kaebaja varasemaid seisukohti, ent jäetakse enamasti täielikult tähelepanuta kohtu seisukohad ja põhjendused, millega kohus neile seisukohtadele vastas.
8.Nii on erinevalt kaebaja väidetust kohus selgesõnaliselt analüüsinud küsimust, kas kaebaja suhtes käeraudade kohaldamine oli proportsionaalne ning leidnud, et see oli proportsionaalne (otsuse p 15.3). Sealhulgas on kohus välja toonud, et ei ületatud käeraudade kohaldamiseks kehtestatud ajalimiiti (12 tundi), kaebaja vabastati käeraudadest kahel korral tualetis käimiseks ning käeraudade kohaldamine oli vajalik tulenevalt kaebaja kõrgohtlikkusest ning asjaolust, et haiglas ümbritsesid teda pidevalt kõrvalised isikud. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega täielikult. Ainuüksi kaebaja subjektiivne hinnang, et käeraudade kohaldamine oli ebainimlik, ei lükka eeltoodud põhjendusi ümber.
9.Seoses kaebaja toitlustamisega ei ole halduskohtu põhjendused oletuslikud. Seoses hommikusöögiga on kohus põhjendanud, et kuna kaebaja viibis hommikusöögiks ettenähtud ajal veel vanglas ning talle kutsuti kiirabi haiglasse viimiseks alles kolmveerand tundi pärast hommikusöögiks ettenähtud aja lõppu, siis sai kaebaja hommikusööki. See pole oletus, vaid faktilistele asjaoludele tuginev järeldus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid või viidanud asjaoludele, mis selle järelduse ümber lükkaksid.
10.Ebaloogiline ning omavahel sidustamata on kaebaja põhjendus seoses sellega, et ta ei palunud vanglasse naasmisel enda toitlustamist. Alustuseks väidab ta, et vastustaja kinnitus, et kaebaja ei palunud vanglasse naasmisel enda toitlustamist, on paljasõnaline. Edasi jätkab ta oma arutlust aga juba seisukohaga, et ta on algusest peale väitnud, et vangla ei võimaldanud talle toitlustamist nõuetekohasel viisil. Ringkonnakohus märgib, et kui vaidluse all on küsimus, kas kaebaja palus enda toitlustamist vanglasse saabudes, siis ei ole enam asjassepuutuv küsimus, kas vangla pakkus talle nõuetekohaselt toitlustamist enda initsiatiivil. Halduskohus oli juba tuvastanud, et lõuna- ja õhtusööki ega kuivtoitu kaebajale ei pakutud ning selle üle puudub vaidlus. Võimalik, et sellise vastuolulise argumentatsiooni põhjus on selles, et kaebaja ei ole halduskohtu seisukohta lõpuni mõistnud. Ringkonnakohus selgitab, et kohus jättis kaebuse seoses toitlustamisega rahuldamata seetõttu, et kaebaja ei taotlenud ise pärast haiglas käiku vanglasse naastes enda toitlustamist. Tal oli võimalus sellega endale tekitatud kahju kõrvaldada või
vähendada. Kaebaja poolt kahju kõrvaldamata jätmine on riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise aluseks. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja kinnitanud ega tõendanud, et ta tegelikult nõudis vanglasse naastes enda toitlustamist. Seega on halduskohtu seisukoht põhjendatud.
11.Seoses ratastooli võimaldamisega on kohus tuginenud eeskätt sellele, et ratastooli väljastamiseks polnud meditsiiniosakonna otsust, et kaebaja polnud meditsiiniosakonnas ratastooli taotlenud ning et tõenditest nähtuvalt sai kaebaja enne ümberpaigutamist liikuda ise ilma tugikarkudeta (otsuse p-d 17.2-17.4). Seega ei ole tõendatud see, et kaebaja üldse ratastooli palus. Tervisekaardi väljavõttes ei ole seda fikseeritud. Võimalik, et kaebaja on seda palunud vanglaametnikelt, kuid kuna seda ei olnud meditsiiniosakonna poolt ette nähtud, ei ole alust pidada vanglaametnike keeldumist õigusvastaseks. Üksnes kinnipeetava subjektiivne soov ratastooli saada ei muuda selle andmata jätmist õigusvastaseks, kui meditsiiniline vajadus ratastooli väljastamiseks puudus. Asjaolu, et selleks vajadus puudus, kinnitab see, et kaebaja oli eelnevalt võimeline liikuma karkudeta.
12.Asjassepuutumatu on kaebaja väide apellatsioonkaebuses, et ta ei ole saanud sisulist abi oma tervislikule probleemile, et on vaja läbida uuringud ja ilmselt teha operatsioon. Käesolevas asjas on kaebaja hüvitisenõuet põhjendanud muuhulgas sellega, et tema pöördumistele seoses valuga jäeti reageerimata. Halduskohus on tuvastanud, et see ei olnud nii, kaebaja pöördumistele on kas vastatud või antud talle ravimeid. Kaebaja ei ole seda ümber lükanud. Küsimus, kas kaebaja vajab uuringuid ning kas talle on vaja teha operatsiooni, on juba teine küsimus. Soovitud uuringute saamiseks peab kaebaja eraldi meditsiiniosakonna poole pöörduma.
13.Seoses seisukohaga, et 9. septembril 2019 ühest hoonest teise paigutamisel käru andmata jätmise osas oleks kohus pidanud hüvitisenõude sisuliselt lahendama, jätab kaebaja jälle tähelepanuta kohtu põhjendused. Kohus on selgitanud, et see nõue on VangS 11 lg-st 8 tulenevalt lubamatu, kuna läbimata on kohustuslik kohtueelne menetlus. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale. See tähendab, et asjaolud, millele tuginedes esitatakse vanglale hüvitisenõue ja hiljem kohtule hüvitisenõue, peavad olema samad. Juhul, kui need on erinevad, lahendavad vangla ja kohus erinevaid hüvitisenõudeid ning sellisel juhul ei täidaks kohustuslik kohtueelne menetlus enam oma funktsioone. Seega jättis halduskohus põhjendatult kaebuse 9. septembril 2019 käru andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata. Kohtule esitatavasse hüvitisenõudesse ei saa lisada täiendavaid kahju hüvitamise aluseid, mida haldusorgan ei saanud hinnata.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.