Rahvastik › Välismaalased

puudustest ning paluti need kõrvaldada, s.o esitada kutseankeet, foto, koopia reisidokumendist. PPA 03.12.2020 e-kirjaga teavitati kaebajat, et taotlus on menetlusse võetud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusena Eestis püsivalt elava Eesti kodanikust abikaasa juurde. PPA 14.12.2020 korduva e-kirjaga teavitati kaebajat veelkord, et tema taotlus on menetlusse võetud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusena ning samas e-kirjas jätkuvalt paluti kõrvaldada puudused ja esitada kutseankeet, foto, koopia reisidokumendist. Lisaks paluti kaebajal märkida, kuidas ta selgitab 08.01.2019 toime pandud õigusrikkumist (lühimenetlus LS § 207 lg 1 järgi (tehnonõuetele mittevastava sõiduki juhtimine, mille eest isikut karistati 80 euro suuruse rahatrahviga, rahatrahv on tasutud). 22.12.2020 PPA-le saadetud e-kirjas selgitas kaebaja abikaasa Y, et X ei soovi pikendada tähtajalist elamisluba, vaid soovib taotleda pikaajalise elaniku elamisluba. Y lisas ekirjale kaebaja eesti keele Bl taseme eksami tunnistuse, 26.04.2016 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia, 29.10.2020 Yi poolt koostatud süüteoteate vormi ning 22.01.2019 koostatud vaide taotlejale määratud liiklustrahvi tühistamiseks. 29.12.2020 e-kirjaga esitati PPA-le volikiri Yi nimele kaebaja esindamiseks elamisloa taotluse menetluses, täidetud ja allkirjastatus pikaajalise elamisloa taotluse ankeedid, väljavõte karistusregistrist ning Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2018 otsus taotlejale lapsetoetuse, lapsehooldustasu ja lasterikka pere toetuse määramise kohta. Samas e-kirjas märkis Y, et X töötab osalise tööajaga mitteametlikult kuller-transporttöölisena ning on Maksu- ja Tolliameti andmetel töötajana registreeritud. 19.01.2021 PPA e-kirjas selgitati, et Maksu- ja Tolliameti andmetel puuduvad kaebajal ja Yil ametlikud sissetulekud Eestis ning paluti esitada sissetulekuid tõendav dokument (pangakonto väljavõte vms) hiljemalt 09.02.2021. Yi teavitati, et PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbi vaadanud ja leiab, et X tuleb keelduda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. PPA täiendavalt analüüsis pikaajalise elaniku elamisloa menetluse raames isiku käitumist ja seadusekuulekust. Menetluse käigus tuvastas PPA, et X on 09.04.2014 karistatud Karistusseadustiku (KarS) § 118 (raske tervisekahjustuse tekitamine) lg 1 p 1 alusel kriminaalkorras 2 aasta ja 8 kuu pikkuse tingimisi vangistusega katseajaga 3 aastat (09.04.2014 kuni 08.04.2017) ning 08.02.2019 karistatud liiklussüüteo toimepanemise eest. Eeltoodu tõttu asus PPA seisukohale, et X ei järgi Eesti seadust ning suhtub Eesti õiguskorda ükskõikselt. PPA hinnangul võib taotlejast lähtuda oht avalikule korrale. Kaebajal paluti hiljemalt 09.02.2021 esitada keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus/vastuväited. 02.02.2021 e-kirjaga esitas Y digitaalselt allkirjastatud pöördumise, milles ta märgib, et kaebaja kriminaalasjas määratud karistuse andmed on karistusregistrist kustutatud ning et kaebaja on tasunud 2019. aastal väärteoasjas määratud rahatrahvi ning peale 2019. aastat ei ole temale ühtki liiklustrahvi määratud. Sissetulekute kohta kinnitas Y, et perekonna sissetulekuteks on Sotsiaalkindlustusameti poolt makstavad lastetoetused ning Y on Maksu-ja Tolliameti andmetel töötajana registreeritud. Lisaks kinnitas Y, et teeb ka lisatööd, mida tasustatakse sularahas ning lisaks töötab taotleja osalise tööajaga transporttöölisena. Y väitis PPA-le, et perekonna sissetulekud on suuremad kui 800 eurot kuus. 19.01.2021 PPA e-kirjas selgitati kaebajale, et PPA on tema poolt esitatud taotluse läbi vaadanud ning leiab, et kaebajale tuleb keelduda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Kaebajale võimaldati hiljemalt 12.03.2021 esitada keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus/vastuväited. Samas e-kirjas pikendati taotluse menetlustähtaega kuni 19.05.2021. Lisaks teavitati kaebajat, et tal on võimalus taotlus ümber vormistada tähtajalise elamisloa taotluseks püsivalt Eestisse elama asumiseks. Y teatas PPA-le, et kaebaja loobub tähtajalise elamisloa taotlemisest püsivalt Eestis elamiseks, kuna PPA oleks pidanud pakkuma sellist võimalust juba kolme aasta möödumisel Eestis elamisloa alusel elamisest ning samuti ei soovi taotleja tähtajalist elamisluba püsivalt Eestis elamiseks, kuna omab tähtajalist elamisluba abikaasa juurde. Y jäi nõude juurde anda kaebajale pikaajalise elaniku elamisluba.

PPA 13.05.2021 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsusega nr 15.33.2/417-1 keelduti X pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, võttes aluseks VMS § 237 lg 2 p 3 ning juhindudes §-dest 16 ja 242. X vaidlustas PPA 13.05.2021 otsuse nr 15.3-3.2/417-1 halduskohtus, taotledes selle tühistamist ja asja uuesti läbivaatamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väidab, et kui isik läheb sotsiaalabi küsima, siis loetakse suurpere-ja lastetoetus kindlasti legaalse sissetuleku hulka. Kaebaja leiab, et pikaajalise elamisloa saamise tingimused on täidetud ning pere legaalne sissetulek on veelgi suurenenud. Kaebaja on seisukoha, et kuna ta on abielus Eesti kodanikuga ja nad on otsustanud nende ühiseid Eesti kodanikust lapsi kasvatada Eestis, siis on pikaajaline elamisluba elementaarne õigus siinseks elukorralduseks ning vajalik ja tähtis pere tuleviku kindlustamiseks Eestis. Isegi kui mitte arvestada peretoetusi legaalse sissetulekuna ja ka Töotukassa töötutoetus ei kuulu PPA arvates legaalse sissetuleku alla, jääb kaebaja pere töötasuks ikkagi suurem summa, kui PPA poolt määratud 810 eurot. Eestis elab tuhandeid inimesi pikaajalise elamisloa alusel ning kindlasti tuleb neilgi ette perioode, miI tervisekindlustus katkes näiteks töösuhte lõppemisega vm. Kaebaja märgib, et kas tõesti on PPA poolt märkimist väärt ka see,et kaebaja 1l-aastase Eestis elamise ajal on tal mõned päevad vöi nädalad tulnud ette tervisekindlustuse katkemist. Tähtajalise elamisloaga ei saa kaebaja ja tema pere õigusrahu. Kaebaja väitel PPA piirab tema õigusi ning soovib jätta muljet, et kaebaja jaoks pole pikaajaline elamisluba koos kõrgemate õigushüvedega järgnevate seaduslike õigustega üldse vajalik või tähtis, kuna kaebaja võib elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Kaebaja väidab, et see võtab nii temalt kui ka nende perelt ära palju eluliselt tähtsaid võimalusi. Kaebaja arvates PPA keelduvas otsuses on ära toodud palju punkte, mis pole tänase päevani ära tõendatud ja põhjendatud (nt ohtlik liikluses, korduvad naabrite öörahu rikkumised jne). Kaebaja väitel enamus PPA poolseid negatiivseid hinnanguid ja argumente on nüüdseks välja jäetud, kuna olid õigustühised, jäänud on vaid argumenteerimine sissetuleku osas. Kaebaja väidab, et PPA otsusega on temale tekitatud korvamatut kahju ja depressiooni, kuna vastustaja on jätnud kaebaja/tema pere huvid vajalikul määral arvesse võtmata. Kaebaja viitab sellele, kui raske on elada pea aasta ilma dokumendita ja seda inimesel, kes elab juba üle 11 aasta järjest oma Eesti kodakondsust omava perega Eestis. Kaebaja leiab, et kuni tänase päevani pole leitud ühtegi vettpidavat argumenti või kaalukat põhjust, et pikaajalise elamisloa andmisest keelduda. PPA keelduv otsus ei anna kaebajale mingit õigusrahu ning mõjutab tugevalt tema ja ta pere tulevikuplaane. Vastustaja väidab, et Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmise keeldumisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud Välismaalaste seaduse (VMS) norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. Vastustaja märgib, et vanemahüvitis ja peretoetus ei ole sünonüümid. Peretoetused ei ole legaalseks sissetulekuks VMS § 9 lg 1 mõistes. Seega ei saa peretoetusi lugeda ka püsivaks legaalseks sissetulekuks VMS § 232 lg 1 p 3 mõttes ning kaebaja ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele, kuna tal puudub püsiv legaalne sissetulek. Peretoetuste maksmise katkemist ei saa PPA süüks panna, kuna kaebaja abikaasal on võimalus esitada taotlus peretoetuste saamiseks.

Vastustaja märgib, et Maksu- ja Tolliameti (MTA) töötamise registrist nähtuvalt töötab kaebaja abikaasa hetkel kahes ettevõttes, nagu kaebaja ka ise kinnitas. Kaebaja abikaasa sissetulek MTA registrite andmetel on alates juunist 2021 (viie kuu jooksul) olnud kokku 728 eurot. Seega kaebaja väited, et tema abikaasa sissetulek oktoobris on ligi 1100 eurot ja et perekonna ametlik sissetulek on suurenenud ei ole usutavad. Ravikindlustuse osas selgitab vastustaja, et tulenevalt VMS § 116 lg-st 2 peavad tähtajalise elamisloa andmise nõuded olema täidetud kogu elamisloa kehtivuse jooksul. Kaebajal esineb esimese elamisloa andmisest (26.01.2010) kuni viimase elamisloa kehtivuse lõpuni (25.01.2021) korduvalt perioode, kus tal ei olnud kehtivat ravikulukindlustust. Seega on kaebaja etteheide, et PPA on põhjustanud tema ravikulukindlustuse lõppemise, asjakohatu. Välismaalane peab ise hoolitsema selle eest, et tema elamisloa tingimused (k.a ravikulukindlustus) oleksid täidetud kogu elamisloa kehtivuse jooksul, see kohustus ei ole PPA-l. Vastustaja ei ole tõstatanud eluasemelaenu pangast taotlemise teemat, seda on teinud kaebaja ise. Kaebaja väide, et eksisteerivad erafirmad, kes on nõus talle eluasemelaenu andma, on paljasõnaline ja tõendamata ning ei ole iseenesest elamisloa menetluses tähtsust omav asjaolu, kuna elamisloa andmisel või andmisest keeldumisel ei oma tähtsust, kas mõni ettevõte on valmis välismaalasele laenu andma. Lisaks ei ole vastustaja hinnangul õige kaebaja väide, et temale on ametlikult määratud lapsehoolduspuhkus ja selle tasud kuni 07.04.2021. PHS § 34 lg 2 kohaselt määratakse vanemahüvitis vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast 435 päevaks (millele lisatakse isapuhkuse puhul 30 päeva PHS § 33 lg 2 kohaselt). Hüvitist võib kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. See ei tähenda, et vanemahüvitis määratakse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, vaid vanemahüvitise 435 päeva tuleb ära kasutada kolme aasta jooksul pärast lapse sündi. Vastustaja selgitab, et ei eita kaebaja võimalikkust saada töötutoetust. Kuid ka töötutoetus on selline sissetulek, mida ei saa lugeda legaalseks sissetulekuks VMS § 9 mõttes. Seega ei vasta kaebaja ka töötutoetust saades pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Vastustaja selgitas vaidlustatavas otsuses ja rõhutab veelkord, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei võeta kaebajalt võimalust taotleda tähtajalist elamisluba Eestis elamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike selgitustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas X pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine on õiguspärane või mitte. Välismaalaste seaduse (VMS) 242 kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa andmise või andmisest keeldumise otsustab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kui välisleping ei sätesta teisiti. VMS § 230 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt käesolevas seaduses sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. VMS § 232 lg-s 1 on loeteletud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) tal on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) tal on püsiv

legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) ta on täitnud integratsiooninõude; 6) tema elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse ja 7) tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. PPA peab arvestama ja kaaluma/hindama kõiki kohaseid asjaolusid pikaajalise elaniku elamisloa andmise otsustamisel. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta käesolevas seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele (VMS § 237 lg 2 p 3). Vastustaja kogutud tõendite/teabe põhjal asus seisukohale, et kaebaja ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks seaduses sätestatud nõuetele. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kohus, hinnanud mõlema poole põhjendusi ning haldusasjas esitatud tõendeid, nõustub vastustaja seisukohtadega. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. VMS §-s 237 on toodud pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise alused. Politsei-ja Piirivalveamet keeldus X väljastama pikaajalise elaniku elamisluba 13.05.2021 otsusega nr 15.3-3.2/417-1. Vaidlustatud otsuses on toodud keeldumise põhjendused. Samas on PPA selgitanud kaebajale, et tal on võimalus taotleda tähtajalist elamisluba, nagu ta on seda ka varem teinud. Kaebaja aga soovib üksnes pikaajalise elaniku elamisluba, muud variandid talle ei sobi. Kaebaja väidab, et vaidlustatud otsusega on temale tekitatud korvamatut kahju ja depressiooni, kuna vastustaja on jätnud kaebaja ja tema pere huvid vajalikul määral arvesse võtmata. Samuti väidab kaebaja, et tähtajalise elamisloaga ei saa kaebaja ja tema pere õigusrahu. Kaebaja leiab, et vastustaja pole leidnud ühtegi vettpidavat argumenti või kaalukat põhjust, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. Vastustaja on otsuses piisavalt põhjalikult selgitanud asjaolusid ning neid hinnanud/kaalunud. PPA on kaevatavas otsuses õigesti välja toonud, et pikaajalise elaniku elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning pikaajalise elaniku elamisluba antakse välismaalastele eeldusel, et pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused on täidetud ning ei esine elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemisel PPA kontrollib elamisloa andmise üldiste ja eritingimuste täitmist, keeldumise aluste olemasolu ning hindab pikaajalise elaniku elamisloa taotluse põhjendatust. PPA-l on piisav kaalumisruum otsustamaks, kas isikule anda välja pikaajalise elaniku elamisluba või keelduda sellest, juhindudes VMS §-s 237 sätestatust. Kohus ei saa sekkuda ega vastustaja asemel otsustada, millist tüüpi elamisluba peaks isikule väljastama. Kohus saab vaid kontrollida kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Kohus leiab, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud vajalikul määral ning otsust piisavalt põhjendanud. Vastustaja on välja toonud kriteeriumid, millest lähtus keelduva otsuse tegemisel. PPA haldusorganina on teostanud oma uurimiskohustust ning kogunud iseseisvalt tõendeid, mida on hinnanud koostoimes muude kaebaja esitatud tõenditega. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras (KarS § 118 järgi raske tervisekahju tekitamise eest tingimisi vangistusega, mis on arhiveeritud, ning LS § 207 lg 1 järgi liiklussüüteo toimepanemise eest rahatrahviga, mis on tasutud), mida PPA on hinnanud, lähtudes seaduskuulekuse aspektist. Samuti on vastustaja arvestanud iseloomustava asjaoluna peretülisid (sh

naabrite öörahu rikkumine) ning 25.10.2020 toimunud intsidenti, kui kaebaja keeldus politseipatrullile, kes saabus võimaliku peretüli kutse peale välja, ust avamast ning lõpuks läbi ukseava lasi politseinike pihta pipragaasi (ametlikku menetlust ei algatatud). Kohtu jaoks ei ole usutav kaebaja väide, et ta ei saanud aru, et need on politseinikud, vaid arvas, et üürileandja. Vastustaja on õigesti leidnud, et ka tsiviilvaidluste raames ei ole mingilgi määral õigustatud pipragaasi kasutamine ning antud juhtumi puhul ei olnud tegemist enesekaitsega, vaid käitumisega, mis ei sobi Eesti õigusruumi. Lisaks viitab kohus asjaolule, et üürileandja (xxxxxxx eluruumi, kus elab kaebaja perekond, omanik N. D.) poeg O. D. on selgitanud PPA-le e-kirja teel, et tema emale kuuluvas korteris elab perekond, kes ca 4 aastat ei ole tasunud kommunaalmakseid, sh elektri eest (võlg ületab 2000 eurot), ei reageeri telefonikõnedele ega kirjadele ning ei ava korteriomanikule ust. Peale selle on xxxxxx elanikud ja KÜ juhatus pöördunud korduvalt O. D. poole seoses korterist kostuva lärmi ja laste kisa (laste arvatava väärkohtlemise) tõttu (korduvalt naabrite öörahu rikkumine ja korduvad politseipatrullide väljakutsed/kodukülastused). Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja abikaasa Yi väide selle kohta, et tema abikaasa ei ole üüripinnaga seotud probleemide eest vastutav, kuna eluruumi rendileping on sõlmitud Yi nimel, on asjakohatu, kuna sarnaselt sissetulekutega, mida arvestatakse perekonnapõhiselt, arvestatakse ka perekonna väljaminekuid (nt üür, toidukulu) perekonna osas ühiselt ning kuna kaebaja on Yi abikaasa, siis vastutab ka tema üüri maksmise eest nagu Y, kelle nimel väidetavalt üürileping on sõlmitud. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et kaebaja ja tema abikaasa ei ole pika aja jooksul üüri ega kommunaalmakseid tasunud, näitab selgelt, et kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning suhtub ükskõikselt/hoolimatult enda kohustustesse. Samuti nähtub piirkonnapolitseiniku 04.12.2020 järelkontrolli vastusest, et kaebaja ja tema abikaasa on üürileandjale võlgu ning keelduvad elamispinda vabastamast, perekonnas toimuvad konfliktid, mida kuulevad pealt ümbritsevad ja kaugemad naabrid, kelle sõnul kostab korterist xxxxxxx, Tallinn pidevalt karjumist. Kohus osundab, et kuivõrd pikaajalise elaniku elamisloa omandamisel kaasnevad välismaalasele EL nõukogu direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad täiendavad õigused, on PPA-1 vajalik veenduda pikaajalise elaniku elamisloa taotleva välismaalase õiguskuulekuses, mis on väga oluline aspekt. Vastustaja on seisukohal, et PPA käsutuses olevast informatsioonist nähtub, et taotleja käitumine ei ole olnud seaduskuulekas ning seega ei saa väita, et kaebaja oleks Eesti õigusruumi integreerunud ning saaks sellest täismahus aru, mistõttu leiab PPA, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, mis on vastuolus pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustega. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega kaebaja püsiva legaalse sissetuleku, ravikindlustuse, elukoha (üürikorteri), seaduskuulekuse/avaliku korra ohu osas, mis on lahti kirjutatud vaidlustatud otsuses ning mida kohus ei hakka üle kordama (HKMS § 165 lg 2). Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei rikuta kaebaja põhiõigust pere- ja eraelule. Pikaajalise elaniku elamisloast keeldumisega ei võeta kaebajalt võimalust taotleda tähtajalist elamisluba/selle pikendamist, kui vajalikud tingimused on täidetud ja taotlus põhjendatud. PPA rõhutab, et arvestades kaebaja senist käitumist ja suhtumist Eestis õiguskorda, ei ole praegu võimalik temale anda pikaajalise elaniku elamisluba. Vastustaja osundab, et Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal liikmesriigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. PPA-l on pädevus otsustada elamisloa andmise/sellest keeldumise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise üle. Kaebajale on korduvalt väljastatud tähtajalised elamisload, mis on seaduslik alus Eestis elamiseks ja ametlikult töötamiseks. Kaebaja otsustas tähtajalise elamisloa pikendamise asemel

taotleda pikaajalise elaniku elamisluba. Vastustaja leiab, et praegusel juhul ei esine pikaajalise elamisloa andmisest keeldumisel kaebaja perekonnariivet. Kaebajal on võimalus taotleda tähtajalise elamisloa pikendamist (alus: Eesti kodanikust abikaasa juurde), nagu ta on seda ka varem teinud, ning PPA ei ole temale elamisloa pikendamisest keeldunud. Samuti on kaebajal võimalus uuesti taotleda pikaajalise elaniku elamisluba, kui ta on ennast näidanud seaduskuuleka isikuna, kes austab Eesti õiguskorda ning järgib seadust. Kohus on hinnanud kaebaja ja vastustaja põhjendusi, kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes ning jõudnud järeldusele, et kaevatav haldusakt on õiguspärane, sh kaalutletud ja proportsionaalne, ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskuölude hüvitamist taotlenud. Seega poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.