Muud › Muu

3-20-2555 on Lätis. Seega ei vasta X perehüvitiste seaduses (PHS) sätestatud tingimustele ja puudub alus perehüvitiste maksmiseks.

3-20-2555 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja registreeritud elukohaks perioodil 23.08.2018–07.04.2019 XXX ja alates 08.04.2019 YYY. Samad aadressid olid rahvastikuregistri järgi 2019. aastal registreeritud elukoha aadressideks ka kaebaja teistel pereliikmetel. PHS § 8 lg 3 järgi on SKA-l õigus lisaks rahvastikuregistris sätestatud andmetele lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Vastustaja tuvastas kogutud tõendite alusel, et kaebaja ja tema pere ei elanud 2019. aastal Eestis. Vallavalitsuste vastusest nähtuvalt ei elanud kaebaja ei Valgas ega ka Pärnus. Seega ei vastanud rahvastikuregistris registreeritud elukoha andmed tegelikule olukorrale. Läti pädeva asutuse vastuse kohaselt on kaebaja ja tema pere elukoht registreeritud Lätis. Kaebaja ei ole neile tõenditele ega väidetele vastu vaielnud. Kaebaja abikaasa kinnitas vastustajale, et pere elab Lätis ja lapsed käivad seal koolis. Kuna kaebaja ja tema perekonna alaline elukoht ei olnud 2019. aastal Eestis, siis puudus kaebajal PHS § 4 lg 1 järgi õigus perehüvitiste maksmisele Eesti riigi poolt. PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel määrust nr 883/2004. Määruse nr 883/2004 art 68 lg 1 sätestab perehüvitiste maksmisel prioriteetsuse eeskirjad juhuks, kui rohkem kui üks riik on kohustatud perehüvitisi maksma. Määruse art 68 lg 1 p a järgi on prioriteetseks riigiks perehüvitise maksmisel esmalt töökohariik, seejärel pensionit maksev riik ja kolmandaks elukohariik. Kaebaja ei tööta ega ole ka Eesti Töötukassas töötuna arvel. Töötamise registri andmetel töötas kaebaja abikaasa Q 09.05.–13.12.2018 Eesti ettevõttes Z OÜ. Tema töösuhe tööandjaga lõppes töölepingu seaduse § 79 alusel poolte kokkuleppel. Vahemikus 01.08.–31.10.2018 viibis kaebaja abikaasa lapsehoolduspuhkusel. Tema uus töösuhe Eesti tööandjaga W OÜ algas 02.01.2020. Seega puudus nii kaebajal kui ka tema abikaasal 2019. aastal töösuhe Eesti tööandjaga ning kaebaja abikaasa töösuhe ei olnud 2019. aastal ka lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu peatunud. Määruse nr 883/2004 art 68 lg 1 p a järgi oli 2019. aastal perehüvitiste maksmiseks kohustatud kaebaja elukohajärgne riik, st Läti Vabariik. PHS § 14 lg 1 järgi kohaldatakse perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel SÜS-i sätteid, arvestades PHS-i erisusi. SÜS § 31 lg 1 p 2 järgi nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. Kuivõrd kaebaja abikaasa töösuhe Eesti tööandjaga lõppes detsembris 2018. a, lõppes kaebaja õigus saada Eesti riigilt perehüvitisi alates 01.01.2019 (PHS § 31). Hüvitise saamise õiguse lõppemise tõttu tuli vastustajal SÜS § 31 lg 1 p 2 alusel kaebajalt hüvitis kui alusetult makstu tagasi nõuda. SÜS § 31 lg 3 järgi võib hüvitise andja tagasinõudest loobuda: 1) kui tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused; 2) muul seaduses sätestatud juhul. Praegusel juhul puuduvad seaduslikud alused hüvitise tagasinõudest loobumiseks. Perehüvitise alusetu maksmine on tingitud kaebajast endast, kes ei teavitanud vastustajat õigeaegselt Eestist lahkumisest ning abikaasa töösuhte lõppemisest. PHS § 9 p 1 järgi on taotleja kohustatud Sotsiaalkindlustusametile viivitamata teatama taotleja või lapse elama või õppima asumisest teise riiki. SÜS § 21 lg 1 p 2 järgi on isik hüvitise saamisel kohustatud teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest. Kaebaja abikaasa teavitas küll 23.01.2019 e-kirjaga laste õppima asumisest Läti kooli, kuid ei teavitanud kaebaja ja tema perekonna elukoha muutumisest ja töösuhte lõppemisest. Samuti jäid muutmata rahvastikuregistris registreeritud elukoha andmed. Kaebaja abikaasa teavitas vastustajat elukoha muutusest alles 07.12.2019. Vastustajal puudus kuni selle ajani teave kaebaja elukoha muutumise ja tema abikaasa töösuhte lõppemise ning sellest 3(5)

3-20-2555 tulenevalt perehüvitise maksmise aluse puudumise kohta. Kaebajale pidi olema mõistlikult arusaadav, et kui tema ega tema abikaasa ei ela ega tööta Eestis, siis puudub neil ka õiguslik alus saada Eestis sotsiaaltoetusi. Kaebaja ei ole põhjendanud, millel tugines tema vastupidine õiguspärane ootus. Rahvastikuregistrisse kantud ebaõigetest elukoha andmetest võib järeldada, et kaebaja oli sotsiaaltoetuse maksmise eeldusena Eestis elamise nõudest teadlik ja deklareeris teadlikult ebaõigeid elukoha andmeid eesmärgiga saada jätkuvalt sotsiaaltoetusi Eesti riigilt. Isegi kui eeldada, et kaebaja ei olnud teadlik Eestis elamise nõudest, pidanuks tal tekkima sellekohane kahtlus. Seega on kaebajale makstud alusetult perehüvitisi tema enda seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu või kaebaja poolt vastustaja teadliku eksitamise tõttu, mis ei võimalda jätta kaebajale alusetult makstud hüvitisi tagasi nõudmata. Neid asjaolusid arvestades ei ole hüvitise kaebajalt tagasinõudmine ebaproportsionaalne. Tagasinõudest loobumiseks ei anna alust asjaolu, et kaebaja ei ole samal perioodil Läti riigilt perehüvitisi saanud. Kaebajal oli võimalik taotleda Lätis elamise ajal perehüvitisi Läti riigilt. Kaebaja kehv majanduslik olukord ei võimalda jätta alusetult makstud hüvitist tagasi nõudmata. Kaebajal on õigus vastustajalt taotleda tagasinõutava summa tagasimaksmist osade kaupa (SÜS § 32 lg 2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-2555 kohustatud korraldama alusetult saadu tagastamise. SHS § 31 lg 1 annab hüvitise andjale võimaluse nõuda alusetult tasutud summa tagasi vaid osaliselt ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on hüvitise andjal õigus tagasinõudest loobuda, kui tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused, samuti muul seaduses sätestatud juhul. SÜS eelnõu seletuskirja järgi on hüvitise andjal kaalutlusõigus otsustada kulude tagasinõudmine osaliselt või täielikult, st diskretsioon tagasinõude ulatuse osas (lk 87). Kaalutlusõiguse teostamisel saab SKA arvestada näiteks seda, kuivõrd on isikule etteheidetav, et ta jättis SKA teavitamata talle teadaolevast hüvitise saamise õigust mõjutavast asjaolust (vt Riigikohtu üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 85).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.