Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3). Riigilõivu tagastamist puudutavas osas ei ole määrus edasi kaevatav.
1.X taotles 23.08.2018 oma laste Y (sünd. XX.XX.XXXX), CC (sünd. XX.XX.XXXX), V (sünd. XX.XX.XXXX), F (sünd. XX.XX.XXXX), D (sünd. XX.XX.XXXX) ja N (sünd. XX.XX.XXXX) eest lapsetoetuse, lapsehooldustasu ja vanemahüvitise maksmist, samuti lasterikka pere toetuse maksmist. Avaldusele oli märgitud taotleja aadressiks XXX.
2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 16.10.2018 otsusega nr 1 X-le alates 01.06.2018 igakuulise lapsetoetuse, lapsehooldustasu ja lasterikka pere toetuse.
3.SKA lõpetas 18.12.2019 otsusega nr 15-12/180266-7 X-le perehüvitiste maksmise alates 01.01.2020. Kuigi rahvastikuregistri järgi on X elukoht YYY, tuvastas SKA, et X Eestis ei tööta ega ole arvel töötuna, tema kooliealised lapsed ei õpi Eesti koolis ning X ja tema pere elukoht
3-20-2555 on Lätis. Seega ei vasta X perehüvitiste seaduses (PHS) sätestatud tingimustele ja puudub alus perehüvitiste maksmiseks.
4.SKA kohustas 16.10.2020 ettekirjutusega nr 10.4-4/113625-3 X maksma tagasi temale tasutud perehüvitised kokku 11 112,44 eurot hiljemalt 15.11.2020. Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel on otsustav lapsevanema(te) töötamise riik. Töötamisega võrdsustatakse lapsehoolduspuhkusel viibimine ja töötusega seotud hüvitiste saamine. X perel oli Eesti sissekirjutus Valga maakonnas kuni 07.04.2019 ja kehtiv sissekirjutus Pärnu maakonnas alates 08.04.2019. Valga ja Pärnu maakonna kohalike omavalitsuste ametnike tehtud kodukülastustel tuvastati, et X pere ei viibinud registreeritud aadressidel. X lapsed ei õpi Eestis ja Läti pädev asutus on kinnitanud, et tema perel on registreeritud elukoht Lätis. Q töötas Eestis perioodil 09.05.2018–13.12.2018 ning töötab uuesti alates 02.01.2020. Perioodil 14.12.2018–01.01.2020 ei elanud ega töötanud X pere Eestis. Seega puudus X-l perioodil 01.01.2019–31.12.2019 õigus perehüvitisele Eesti Vabariigis laste kasvatamise eest ja sel perioodil maksti talle perehüvitisi (lapsetoetus, lapsehooldustasu, lasterikka pere toetus) alusetult.
5.X esitas 16.10.2020 ettekirjutusele vaide, mille SKA jättis 23.11.2020 vaideotsusega nr 8-3/26916-2 rahuldamata. PHS § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1 alusel makstakse perehüvitisi eeldusel, et nii toetust taotlev vanem kui ka laps elavad alaliselt Eestis. Lapsevanematel ei ole õigust valida, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruses nr 883/2004 (määrus nr 883/2004) sätestatud reeglite järgi. Kuna X elas koos perega Lätis ega töötanud Eestis, ei olnud tema perel 2019. aastal õigust saada Eestist perehüvitisi ja perehüvitiste maksmine oli seega alusetu. Alusetult makstud hüvitis nõutakse SÜS § 31 lg 1 p 2 järgi kas osaliselt või täielikult tagasi. Kõiki asjaolusid arvestades nõuab SKA 2019. aastal makstud perehüvitised täielikult tagasi. Puuduvad alused tagasinõudest loobumiseks.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 16.10.2020 ettekirjutuse ja 23.11.2020 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja kulutas 2019. aastal saadud hüvitised elamiseks. Kaebajal oli 2019. aastal 6 last ja praegu on tal 7 last. Kaebaja abikaasa töötas Eesti ettevõttes, kuni ta jäi 2019. aastal lapsehoolduspuhkusele. Kaebaja ise ei ole alates 2015. aastast käeluumurru tõttu töötanud. Kuni kaebaja abikaasa tööle naasmiseni 2020. aastal elas kaebaja pere üksnes perehüvitistest. Läti sotsiaalhoolekandeasutus kaebajat ei aita, kuna kaebaja sissetulekud ei ole vormistatud Lätis. Kaebajal on perega sissekirjutus Eestis ja makse maksavad nad samuti Eestis. Lapsetoetusi sai pere töötamise koha (riigi) alusel, aga vastustaja nõuab toetusi tagasi elukohast lähtuvalt. Kaebaja pere sai hüvitisi ainult Eestis.
7.Tallinna Halduskohus jättis 08.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Ühtlasi tühistas halduskohus 14.01.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. PHS § 4 lg 1 järgi määratakse ja makstakse perehüvitisi selles seaduses sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 alusel on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. PHS § 4 lg 2 järgi on perehüvitise saamise õigus sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku Eestis elaval pereliikmel ja välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel. Neist sätetest tulenevalt omavad asja lahendamisel tähtsust kaebaja ja tema perekonna elukoht. 2(5)
3-20-2555 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja registreeritud elukohaks perioodil 23.08.2018–07.04.2019 XXX ja alates 08.04.2019 YYY. Samad aadressid olid rahvastikuregistri järgi 2019. aastal registreeritud elukoha aadressideks ka kaebaja teistel pereliikmetel. PHS § 8 lg 3 järgi on SKA-l õigus lisaks rahvastikuregistris sätestatud andmetele lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Vastustaja tuvastas kogutud tõendite alusel, et kaebaja ja tema pere ei elanud 2019. aastal Eestis. Vallavalitsuste vastusest nähtuvalt ei elanud kaebaja ei Valgas ega ka Pärnus. Seega ei vastanud rahvastikuregistris registreeritud elukoha andmed tegelikule olukorrale. Läti pädeva asutuse vastuse kohaselt on kaebaja ja tema pere elukoht registreeritud Lätis. Kaebaja ei ole neile tõenditele ega väidetele vastu vaielnud. Kaebaja abikaasa kinnitas vastustajale, et pere elab Lätis ja lapsed käivad seal koolis. Kuna kaebaja ja tema perekonna alaline elukoht ei olnud 2019. aastal Eestis, siis puudus kaebajal PHS § 4 lg 1 järgi õigus perehüvitiste maksmisele Eesti riigi poolt. PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel määrust nr 883/2004. Määruse nr 883/2004 art 68 lg 1 sätestab perehüvitiste maksmisel prioriteetsuse eeskirjad juhuks, kui rohkem kui üks riik on kohustatud perehüvitisi maksma. Määruse art 68 lg 1 p a järgi on prioriteetseks riigiks perehüvitise maksmisel esmalt töökohariik, seejärel pensionit maksev riik ja kolmandaks elukohariik. Kaebaja ei tööta ega ole ka Eesti Töötukassas töötuna arvel. Töötamise registri andmetel töötas kaebaja abikaasa Q 09.05.–13.12.2018 Eesti ettevõttes Z OÜ. Tema töösuhe tööandjaga lõppes töölepingu seaduse § 79 alusel poolte kokkuleppel. Vahemikus 01.08.–31.10.2018 viibis kaebaja abikaasa lapsehoolduspuhkusel. Tema uus töösuhe Eesti tööandjaga W OÜ algas 02.01.2020. Seega puudus nii kaebajal kui ka tema abikaasal 2019. aastal töösuhe Eesti tööandjaga ning kaebaja abikaasa töösuhe ei olnud 2019. aastal ka lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu peatunud. Määruse nr 883/2004 art 68 lg 1 p a järgi oli 2019. aastal perehüvitiste maksmiseks kohustatud kaebaja elukohajärgne riik, st Läti Vabariik. PHS § 14 lg 1 järgi kohaldatakse perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel SÜS-i sätteid, arvestades PHS-i erisusi. SÜS § 31 lg 1 p 2 järgi nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. Kuivõrd kaebaja abikaasa töösuhe Eesti tööandjaga lõppes detsembris 2018. a, lõppes kaebaja õigus saada Eesti riigilt perehüvitisi alates 01.01.2019 (PHS § 31). Hüvitise saamise õiguse lõppemise tõttu tuli vastustajal SÜS § 31 lg 1 p 2 alusel kaebajalt hüvitis kui alusetult makstu tagasi nõuda. SÜS § 31 lg 3 järgi võib hüvitise andja tagasinõudest loobuda: 1) kui tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused; 2) muul seaduses sätestatud juhul. Praegusel juhul puuduvad seaduslikud alused hüvitise tagasinõudest loobumiseks. Perehüvitise alusetu maksmine on tingitud kaebajast endast, kes ei teavitanud vastustajat õigeaegselt Eestist lahkumisest ning abikaasa töösuhte lõppemisest. PHS § 9 p 1 järgi on taotleja kohustatud Sotsiaalkindlustusametile viivitamata teatama taotleja või lapse elama või õppima asumisest teise riiki. SÜS § 21 lg 1 p 2 järgi on isik hüvitise saamisel kohustatud teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest. Kaebaja abikaasa teavitas küll 23.01.2019 e-kirjaga laste õppima asumisest Läti kooli, kuid ei teavitanud kaebaja ja tema perekonna elukoha muutumisest ja töösuhte lõppemisest. Samuti jäid muutmata rahvastikuregistris registreeritud elukoha andmed. Kaebaja abikaasa teavitas vastustajat elukoha muutusest alles 07.12.2019. Vastustajal puudus kuni selle ajani teave kaebaja elukoha muutumise ja tema abikaasa töösuhte lõppemise ning sellest 3(5)
3-20-2555 tulenevalt perehüvitise maksmise aluse puudumise kohta. Kaebajale pidi olema mõistlikult arusaadav, et kui tema ega tema abikaasa ei ela ega tööta Eestis, siis puudub neil ka õiguslik alus saada Eestis sotsiaaltoetusi. Kaebaja ei ole põhjendanud, millel tugines tema vastupidine õiguspärane ootus. Rahvastikuregistrisse kantud ebaõigetest elukoha andmetest võib järeldada, et kaebaja oli sotsiaaltoetuse maksmise eeldusena Eestis elamise nõudest teadlik ja deklareeris teadlikult ebaõigeid elukoha andmeid eesmärgiga saada jätkuvalt sotsiaaltoetusi Eesti riigilt. Isegi kui eeldada, et kaebaja ei olnud teadlik Eestis elamise nõudest, pidanuks tal tekkima sellekohane kahtlus. Seega on kaebajale makstud alusetult perehüvitisi tema enda seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu või kaebaja poolt vastustaja teadliku eksitamise tõttu, mis ei võimalda jätta kaebajale alusetult makstud hüvitisi tagasi nõudmata. Neid asjaolusid arvestades ei ole hüvitise kaebajalt tagasinõudmine ebaproportsionaalne. Tagasinõudest loobumiseks ei anna alust asjaolu, et kaebaja ei ole samal perioodil Läti riigilt perehüvitisi saanud. Kaebajal oli võimalik taotleda Lätis elamise ajal perehüvitisi Läti riigilt. Kaebaja kehv majanduslik olukord ei võimalda jätta alusetult makstud hüvitist tagasi nõudmata. Kaebajal on õigus vastustajalt taotleda tagasinõutava summa tagasimaksmist osade kaupa (SÜS § 32 lg 2).
8.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 08.10.2021 otsuse peale. Apellant märgib, et tema perel ei ole vahendeid kogu SKA nõutava summa tagasi maksmiseks. Apellant oleks võimeline maksma 1500–2000 eurot ja sedagi osade kaupa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada.
10.Praegune vaidlus puudutab perehüvitiste tagasimaksmise ettekirjutuse õiguspärasust. PHS § 14 lg 1 järgi kohaldatakse perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel SÜS sätteid, arvestades PHS erisusi. SHS § 31 lg 1 järgi nõutakse isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt või täielikult tagasi muu hulgas juhul, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. PHS § 4 lg 1 järgi määratakse ja makstakse perehüvitisi SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule, s.o Eesti alalisele elanikule ja tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elavale isikule. Halduskohus tuvastas, et kaebaja ega tema pereliikmed ei elanud ega töötanud 2019. aastal Eestis, samuti ei olnud kaebaja Eestis töötuna arvel ning kaebaja abikaasa töösuhe ei olnud 2019. aastal peatunud lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu, vaid lõppes 13.12.2018. Kuivõrd kaebaja ega tema abikaasa 2019. aastal ei töötanud, oli neil määruse nr 883/2004 järgi õigus saada perehüvitisi oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide kohaselt. Puudub vaidlus, et kaebaja elas 2019. aastal koos perega Lätis, mistõttu oli see riik pädev kaebaja perele perehüvitisi määrama.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et tagasinõude esitamiseks oli alus olemas. Kaebaja ei väida apellatsioonkaebuses, et halduskohus tuvastas asja lahendamisel olulised asjaolud ebaõigesti ega vaidle vastu halduskohtu seisukohtadele tagasinõude esitamise aluse esinemise kohta. Kaebaja märgib, et on võimeline alusetult saadud summa vaid osaliselt tagasi maksma (kuni 2000 euro ulatuses). Seega on apellatsiooniastmes vaidlus eelkõige selle üle, kas esineb alus tagasinõudest täielikuks või osaliseks loobumiseks, mida vastustaja oleks ettekirjutuse tegemisel pidanud kaaluma.
12.Seaduslikkuse põhimõttest (põhiseaduse § 3) ja riigi rahaliste vahenditega säästliku ümberkäimise põhimõttest tulenevalt on tagasinõude aluse esinemisel hüvitise andja üldjuhul 4(5)
3-20-2555 kohustatud korraldama alusetult saadu tagastamise. SHS § 31 lg 1 annab hüvitise andjale võimaluse nõuda alusetult tasutud summa tagasi vaid osaliselt ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on hüvitise andjal õigus tagasinõudest loobuda, kui tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused, samuti muul seaduses sätestatud juhul. SÜS eelnõu seletuskirja järgi on hüvitise andjal kaalutlusõigus otsustada kulude tagasinõudmine osaliselt või täielikult, st diskretsioon tagasinõude ulatuse osas (lk 87). Kaalutlusõiguse teostamisel saab SKA arvestada näiteks seda, kuivõrd on isikule etteheidetav, et ta jättis SKA teavitamata talle teadaolevast hüvitise saamise õigust mõjutavast asjaolust (vt Riigikohtu üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 85).
13.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis annaks aluse tagasinõude esitamisest täielikuks või osaliseks loobumiseks. Kaebaja oli teadlik sellest, et tema ega tema pereliikmed ei elanud, töötanud ega õppinud 2019. aastal Eestis. PHS § 9 p 1 ja SÜS § 21 lg 1 p 2 järgi oli kaebajal kohustus teavitada vastustajat asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise saamist, sh elama asumisest teise riiki. Kaebaja seda ei teinud ega muutnud ka oma elukoha andmeid rahvastikuregistris. Olukorras, kus hüvitise taotlejal ja tema pereliikmetel puudub igasugune seos hüvitist maksva riigiga, peab taotlejale olema arusaadav nii teavitamise vajadus kui ka hüvitise maksmise aluse äralangemine. Isiku majanduslik seisund ei ole reeglina tagasinõudest loobumise aluseks, arvestades, et isikul on võimalik taotleda tagasinõutava summa osade kaupa tasumise võimaldamist (SÜS § 32 lg 2 teine lause). Tagasinõue võidakse ka tasaarvestada makstavate perehüvitistega (PHS § 14 lg 2).
14.Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei oleks ilmselgelt alust apellatsioonkaebust rahuldada.
15.HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
16.Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Kuna kaebaja on praeguses vaidluses riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud, tuleb tasutud riigilõiv kaebajale tagastada (RLS § 15 lg 1 p 3, HKMS § 104 lg 8). Ringkonnakohus selgitab, et kuna riigilõivu tagastamist puudutavas osas ei ole määrus kaevatav, jõustub määrus selles osas kaebajale kättetoimetamisel (HKMS § 179 lg 3). Seega ei sõltu riigilõivu tagastamine käesoleva määruse jõustumisest apellatsioonkaebuse tagastamist puudutavas osas.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.