Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.10.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-811
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.03.2021 otsuse nr 7002110016-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.07.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.07.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-811 muutmata.
2.Jätta kaebajale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulud riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ja päritoluriik tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.11.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-21-811 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Itaalia väljastas XXX kodanikule X-le (kaebaja) viisa kehtivusega 28.12.2018–28.03.2019. Kaebaja reisis 21.03.2019 XXX-st Hispaania kaudu Soome. Kaebaja saabus 08.10.2020 Eestisse ja soovis lennata edasi Itaaliasse, kuid Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud pidasid ta Tallinna Lennujaamas kinni. Kaebajale tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks. Halduskohtu loal paigutati kaebaja 09.10.2020 kinnipidamiskeskusesse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel.
2.Kaebaja avaldas 01.03.2021 soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. PPA luges 30.03.2021 otsusega nr 7002110016-1 taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA hinnangul oli taotlus VRKS § 201 p-des 2, 6 ja 7 sätestatud alustel selgelt põhjendamatu. 1) Taotluse kohaselt kardab kaebaja XXX-sse tagasi pöörduda, sest ta müüs seal oma ettevõtte, kuid selle ostja sattus võlgadesse ja nõuab nüüd kaebajalt võla tasumiseks raha. Taotluse järgi ei ole tagakiusu põhjus seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega, mistõttu ei ole alust tunnustada kaebajat pagulasena. Kaebajale ei ole alust anda ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). XXX-s ei toimu sellist relvakonflikti, mis seaks tagasipöördumise korral kaebaja elu ohtu ainuüksi päritoluriigi territooriumil viibimise tõttu. Kaebaja isiklik olukord ei ole selline, mis annaks aluse saada täiendavat kaitset. XXX-sse tagasipöördumine on võimalik. 2) Taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks ja eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. Kaebaja viibis Soomes ebaseaduslikult ja tema tegelik sihtkoht oli Itaalia, kust ta plaanis minna tagasi XXX-sse või otsida tööd mujal Euroopas. Kaebaja paigutati 09.10.2020 kinnipidamiskeskusesse ja enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist suhtles ta seal korduvalt XXX ametiasutustega, et kiirendada päritoluriiki naasmist. Tema tagasivõtmine viibis COVID-19 pandeemia tõttu. Kaebaja selgitas 11.03.2021 vestlusel, et lahkus XXX-st majanduslikel põhjustel ja riigivõimuga ei ole tal probleeme. Kaebaja müüs oma ettevõtte juba 2019. a-l ja pole usutav, et teda hakatakse ähvardama ja temalt ettevõtte müügi tõttu raha nõudma alles 2021. a-l, kui kaebaja viibis Eestis kinnipidamiskeskuses. Kaebaja ei väida, et ta müüs võlgadega ettevõtte, vaid väidetavalt tekkisid äriühingul võlad hiljem. Kaebajal endal puudub kokkupuude väidetava ähvardajaga ning ähvarduse sisu ja sellest teadasaamise aega puudutavad seletused on vastuolulised. Sellistel asjaoludel ei ole usutav, et kaebajat ähvardab XXX-sse tagasipöördumisel suur oht. Kinnipidamise loa pikendamise menetluses ja rahvusvahelise kaitse menetluses antud seletused on vastuolulised. Tõenäoliselt on kaebaja andnud teadvalt ebaõigeid seletusi oma kaitsevajaduse kohta.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.03.2021 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. 1) Kaebajale oleks pidanud andma täiendava kaitse. Kaebaja tunneb surmahirmu päritoluriiki naasmise ees, kuna temalt nõutakse suurt rahasummat tema müüdud ettevõttel tekkinud võlgade tõttu. Tagakiusaja on mitteriiklik osapool, kuid kaebajal ei ole võimalik saada riigilt kaitset, kuna politsei ja kohus on korrumpeerunud.
2(5)
3-21-811 2) Kaebaja ei soovinud vältida tagasisaatmist XXX-sse enne, kui ilmnes rahvusvahelise kaitse taotlemise aluseks olev asjaolu. Vastupidiselt PPA väidetule proovis kaebaja protsessi kiirendada. Kaebaja esitas taotluse kohe, kui sai temale suunatud ähvardusest teada. 3) PPA hinnang taotluse aluseks olevatele asjaoludele ja sellest tehtud järeldused on ekslikud. Kaebaja müüdud äriühing on sattunud majanduslikesse raskustesse ja ostja nõuab kaebajalt raha, kuigi kaebaja pole makseraskustes süüdi. Selline käitumine võib tunduda ebaloogiline, aga kaebaja ei oska teise inimese peas toimuvat selgitada. Tegemist on ohtliku ja kergemeelse inimesega, kes nõuab kaebaja käest tapmise ähvardusel raha. 4) PPA pole kaebaja väiteid kontrollinud ega täpsustanud küsitavusi tekitanud asjaolusid. PPA küsitluse kvaliteet on äärmiselt halb. Nii puuduliku menetluse vigu ei saa kõrvaldada kohtumenetluses.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 30.03.2021 otsuse põhjenduste juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 05.07.2021 otsusega rahuldamata ning menetluskulud riigi kanda osas, milles kaebajale oli antud menetlusabi. Muud menetluskulud jättis halduskohus poolte endi kanda. Kohus nõustus haldusakti põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2) ja lisas järgmist. 1) Vaidlus käib üksnes täiendava kaitse üle. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt otsused C-465/07, C-285/12, C-542/13). 2) Kaebaja väljatoodud asjaolud ei anna ilmselgelt alust saada täiendavat kaitset, mistõttu puudub põhjus teha PPA-le etteheiteid uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Kui taotluse põhjendamatus on ilmselge, ei ole vaja teha tarbetuid menetlustoiminguid. Ka rahvusvahelise kaitse menetluses saab ja tuleb arvestada menetlusökonoomia põhimõtet (VRKS § 1 lg 3; haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2). VRKS § 202 võimaldab läbi viia kiirmenetluse. Vastustaja on järginud VRKS § 18 lg-t 4 (vestluse läbiviimine) ning andnud kaebajale võimaluse esitada täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid (HMS § 40 lg 1). Haldusmenetluses ei olnud selliseid puudusi, mida kohus peaks hakkama kohtumenetluses kõrvaldama. 3) Puudub vaidlus, et kaebaja saabus Euroopa Liitu sooviga parandada oma majanduslikku olukorda ja leida tööd (09.10.2020 protokoll; 11.03.2021 intervjuu, p 6). Samuti oli kaebajal elamisloa saamise eesmärgil plaan abielluda (11.03.2021 intervjuu, p-d 11 ja 12). Ka ei meeldinud kaebajale enam XXXlaste mentaliteet (11.03.2021 intervjuu, p 26). Soomes viibides lõppes kaebaja viisa kehtivus ja ta oli teadlik, et tal ei ole põhjust rahvusvahelise kaitse taotlemiseks (11.03.2021 intervjuu, p 6). Kaebaja otsustas sõbra kutsel suunduda Itaaliasse ja ta arvas, et Eestit transiitriigina läbides tema dokumente ei kontrollita (11.03.2021 intervjuu, p 6). Seega asjaolu, et kaebaja ei taotlenud varjupaika Soomes, ei viita sellele, et taotlemise alus tekkis alles Eestis viibides. Kaebaja seletustest võib järeldada, et ta lootis pääseda Itaaliasse, vaatamata viibimisaluse puudumisele, ning saada seal viibimisaluse. On usutav, et kaebaja soovis aidata kaasa enda Itaaliasse saatmisele, mitte päritoluriiki naasmisele. Ka kohtuistungil väljendas kaebaja soovi olla Dublini menetluse kaudu tagasisaadetud Itaaliasse, kui Eesti ei anna talle varjupaika. Samuti ilmneb kaebaja seletustest (11.03.2021 intervjuu, p 6), et tal tekkis kinnipidamiskeskuses hirm, et ta jääbki sinna ning tal tekkis depressioon ja stress, mh põhjusel, et seal viibisid kriminaali moodi käituvad venelased, kes kaebajat provotseerisid. 3(5)
3-21-811 4) PPA põhjendused on asjakohased osas, mis puudutab kaebaja seletuste elulist usutavust. Kaebaja loo usutavust vähendab mh kohtuistungil uute detailide väljatoomine selle kohta, et väidetava ähvardaja vennad on kurjategijad, kes on kuulunud Itaalia maffiasse ja Itaaliast välja saadetud. Haldusmenetluses väitis kaebaja seevastu, et ei tea ähvardajast suurt midagi. Kohtu küsimusele, miks pole väidetav ähvardaja, kes soovis kaebajalt raha võlgade tasumiseks, võtnud võlgade katteks kaebaja lähedastelt maja, vastas kaebaja, et ähvardaja soovib üksnes teda. See seletus pole loogiline ja viitab, et taotluse alus on välja mõeldud. 5) Kuna on usutav, et kaebaja pole tegelikult soovinud naasta oma päritoluriiki, on põhjendatud PPA järeldus, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga vältida päritoluriiki tagasisaatmist (VRKS § 201 p 6) ja vabaneda kinnipidamiskeskusest. PPA on taotluse rahuldamata jätmise alusena õigesti tuginenud ka VRKS § 201 p-le 2, mis käsitleb teadvalt valeandmete esitamist ja ebaõigete seletuste andmist. Lisaks saabus kaebaja Eestisse ebaseaduslikult ja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse hilinenult (VRKS § 201 p 7) ning väited ohust teadasaamisest kinnipidamiskeskuses viibimise ajal pole usutavad. Isegi kui kõnealust asjaolu (venna telefonikõne kaudu võlgade pärast ähvardamisest teadasaamine) saaks pidada usutavaks, ei annaks see välja reaalse ja tõsise ohu mõõdet. 6) PPA on asjakohaselt käsitlenud päritolumaa teavet. Kaebuses toodud viide üldiselt kõrgele korruptsioonitasemele riigis ei anna alust järeldada, et riik ei suuda pakkuda oma kodanikele eraisikute ähvarduste korral mingit kaitset (VRKS § 19 lg 6). 7) PPA on asjakohaselt põhjendanud päritoluriiki naasmise piisavat ohutust. 8) PPA ei ole otsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Kaebaja jääb seisukohale, et XXX-sse naastes ähvardab teda surm. Temalt nõutakse suurt summat raha, mida tal pole võimalik maksta. Kui kaebaja raha ei maksa, siis ta tapetakse. Kohus on põhjendamatult eeldanud, et kaebaja valetab. Kaebaja küsitlemise viletsale kvaliteedile ei ole kohus üldse tähelepanu pööranud. 2) Kaebaja tegi esialgu kõik, et kiirendada enda XXX-sse tagasisaatmist, kuid esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kohe, kui sai teada, et teda ähvardab XXX-s surm. Seda ei saa käsitada rahvusvahelise kaitse menetluse kuritarvitamisena. Poleks ju loogiline, et kaebaja teeb PPA-ga koostööd ja siis mõjuva põhjuseta asub tegutsema vastupidiselt. Pole usutav, et taotlus esitati kinnipidamiskeskusest vabanemiseks, kuna taotluse esitamisega ei kaasne automaatselt vabanemist.
7.PPA palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebaja ütlused on vastuolulised ja kaebaja ei ole andnud vastuolude kohta mõistlikku selgitust. Isik vabastati rahvusvahelise kaitse menetluse käigus kinnipidamiskeskusest, kuid ta lahkus Eestist 24.06.2021. See kinnitab tegeliku kaitsevajaduse puudumist ja seda, et taotlus esitati varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärgil.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks (VRKS § 4 lg 3) ning tema taotlus on VRKS § 201 p-de 2, 6 ja 7 alusel ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja on 4(5)
3-21-811 esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. On usutav, et ta on teadvalt esitanud ebaõigeid seletusi oma täiendava kaitse vajaduse kohta ning tema rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud hilinenult ja eeskätt selleks, et vabaneda kinnipidamiskeskusest, kuid vältida seejuures enda päritoluriiki väljasaatmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebaja ütlused täiendava kaitse vajaduse kohta on vastuolulised ja ebajärjekindlad. Kaebaja ei ole andnud apellatsioonimenetluses PPA 30.03.2021 otsuses ja halduskohtu otsuses välja toodud vastuolude kohta mõistlikke selgitusi, vaid on üksnes korranud oma varasemaid üldsõnalisi väiteid. Muu hulgas ei ole kaebaja täpsustanud, milliseid konkreetseid asjaolusid oleks PPA pidanud haldusmenetluses põhjalikumalt uurima ja kuidas põhjalikuma menetluse tulemusel oleks saanud jõuda kaebaja taotluse lahendamisel teistsuguse tulemuseni. Asjaolusid arvestades on usutav, et kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset kinnipidamiskeskusest kiiremaks vabanemiseks ja päritoluriiki tagasisaatmise vältimiseks, mitte talle kinnipidamiskeskuses viibides teatavaks saanud tapmisähvarduse tõttu. Seda järeldust kinnitab kaudselt mh asjaolu, et kaebaja lahkus pärast kinnipidamiskeskusest vabanemist Eestist, ootamata ära isegi halduskohtu otsust, ning tema praegune asukoht on teadmata.
Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
12.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Kaebajale on antud menetlusabi kohtuistungi tõlkimise kulude kandmiseks, kuid poolte nõusolekul lahendas ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses. Kaebajale on antud riigi õigusabi, millega seotud kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
13.Kaebaja eraelu kaitseks ja tema identifitseerimise vältimiseks asendab ringkonnakohus kaebaja nime ja päritoluriigi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.