Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 23. september 2021, Tartu 3-20-133
Haldusasi
A kaebus Tartu Vangla 2. detsembri 2019. a distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirja nr 6-2/847 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a otsus A apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a otsus muutmata.
2.Asendada kohtuotsuse avaldamisel A ja Bi nimed tähemärkidega A ja B.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 25. oktoober 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas vahistatuna viibinud A kambrist leiti läbiotsimise käigus neli manustamisjälgedega tabletti. Tegemist oli ravimiga Cycladol, mida oli väljastatud Ale. Tartu Vangla 2. detsembri 2019. a käskkirjaga 6-2/847 määrati Ale karistuseks kartserisse paigutamine neljaks ööpäevaks.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas A kaebuse, milles palus käskkiri tühistada. Kaebuse kohaselt ei kuulunud ravimid talle, vaid tema kambrikaaslasele. Tablettidele oleks tulnud teha ekspertiis.
3.Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebajat karistati Tartu Vangla kodukorra p-i 20.13.1. rikkumise eest. See punkt sätestab muuhulgas, et kinnipeetaval on keelatud jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid ja omada ravimeid kambris.
3.2.Meditsiiniosakonna 31. oktoobri 2019. a tõendi kohaselt oli tegemist kolme terve ja ühe purustatud Cycladol 2 mg tabletiga. Kohus nõustus vastustajaga, et hinnangu andis isik, kes omab selleks vajalikku kogemust.
3.3.Distsiplinaarmenetluse puhul ei ole menetlusökonoomiat arvestades põhjendatud laboratoorse ekspertiisi teostamine, kuna see oleks ebaproportsionaalselt kulukas ning pole kooskõlas distsiplinaarkaristusega kaasneva õiguste riivega. See poleks ka ajaliselt võimalik, arvestades vangistusseaduses (VangS) § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulist tähtaega.
3.4.Tõendatud on, et ravimit Cycladol väljastati kaebajale. Ravimid leiti kambri A-kapist. Vastustaja on kinnitanud, et A-kapp oli alates 17. oktoobrist 2019 määratud kaebajale ning et tegemist oli üksnes isiklikuks kasutuseks mõeldud kambri elemendiga, mille puhul vastutab kapis olevate esemete eest üksnes see isik, kellele kapp on määratud.
3.5.Tõendeid selle kohta, kellele kuuluvad kambris nn kapid A ja B, kohtule ei esitatud. Samas nähtus vastustaja selgitustest, et kaebaja kambrikaaslast ei ole mitte kunagi määratud alumisele ehk A-kohale. Seega ei ole talle määratud kunagi ka nn A-kappi ehk uksepoolset kappi. Kaebaja kambrikaaslane on määratud esmasest paigutamisest saati ülemisele voodile, mille juurde käib aknapoolne ehk nn B-kapp. Kohus pidas neid selgitusi usutavateks, arvestades ka seda, et kaebaja kambrikaaslane paigutati kambrisse siis, kui alumine voodikoht ja uksepoolne kapp (A-koht) olid juba hõivatud. Kõik see viitab sellele, et kapp A ning sealt leitud rohud pidi kuuluma kaebajale. Seda kinnitab asjaolu, et leitud tabletid olid samuti välja kirjutatud ka kaebajale.
3.6.Vastustaja on kontrollinud versiooni, et tabletid leidis kaebaja kambrikaaslane ning kohus nõustus vastustajaga, et see pole usutav. Kuigi kaebaja kambrikaaslane on öelnud, et tabletid kuulusid talle, on tema kirjalikud selgitused, mis olid koostatud ajal, kui ta oli koos kaebajaga kambris, oluliselt erinevad neist ütlustest, mida ta andis väljaspool kambrit.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
2.M. A. Kivistik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
6.1.Tabletid ei kuulunud kaebajale, vaid tema kambrikaaslasele, mida on ka viimane ise kinnitanud. Kambrikaaslane on öelnud, et tegu oli tablettidega Xanax, et ta sai need jalutamise ajal ja et need on pärit kambrist 1073.
6.2.Leitud ravimeid ei saa hinnata visuaalselt, sest paljud ravimid on sama välimusega. Ravimeid ei oleks tohtinud enne asjaolude väljaselgitamist hävitada.
6.3.Kui kaebaja kambrisse paigutati, oli tema kambrikaaslane alumisel kohal. Tõele ei vasta väide, et kui kaebaja kambrikaaslane kambrisse paigutati, oli seal keegi juba ees. Kambrikaaslase väitel oli kamber 1057 tühi, kui ta sinna määrati, ning ta sai valida koha omal algatusel.
6.4.On võimalik, et kapid ja voodikohad kambris ei olnud omavahel vastavuses (st et voodikoha A kasutaja ei pruukinud kasutada kappi A) juba enne kaebaja saabumist kambrisse.
6.5.Tõele ei vasta väide, et kambrisse paigutamisel näidatakse isikule nii voodikoht kui kapp. Voodikoht määratakse küll ära, aga kappi ei määrata.
6.6.Distsiplinaarmenetluse läbi viinud inspektor-kontaktisik ei olnud erapooletu, kuna tema töö peale on kinnipeetavad kaevanud.
6.7.Kaebajal puudusid varasemad karistused ning oleks tulnud kohaldada kergemat karistust.
7.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata varasemas menetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9.Kaebaja apellatsioonkaebus tugineb paljuski samadele seisukohtadele, millel ta on olnud ka varasemas menetluses. Nii on ta jätkuvalt seisukohal, et kapp (A-kapp), millest tabletid leiti, ei kuulunud talle. Asja materjalidest nähtuvalt jagunevad kohad kambrites A-kohaks (alumine voodi), mille juurde kuulub uksepoolne kapp ning B-kohaks (ülemine voodi), mille juurde kuulub aknapoolne kapp (vt nt tl 6). Vastustaja on selgitanud, et erinevalt kaebaja selgitatust ei olnud tema kambrikaaslast Bit kunagi paigutatud alumisele ehk A-kohale. Esimesest paigutamisest saati vaidlusaluses kambris oli ta talle määratud ülemine voodi ning selle juurde käiv aknapoolne kapp. Samuti ei saanud esineda võimalust, et B oleks saanud tühja kambrisse minnes võtta lihtsalt vaba koha, kuna selles kambris oli alumine voodikoht koos uksepoolse kapiga selleks ajaks juba teise isiku poolt hõivatud (tl 6, 31p). Nii kaebaja kui tema kambrikaaslane B on seevastu kinnitanud, et A-kapp, kust tabletid leiti, ei kuulunud kaebajale, vaid Bile (vt ütluste kokkuvõtet nt tl 41-42). Samas esinevad neis ütlustes vastuolud, mis muudavad need kaheldavaks ning usaldusväärsemaks saab kohtu hinnangul lugeda vastustaja selgitusi, mille järgi on B olnud kambris algusest peale ülemise kohal (voodil), mille juurde kuulus aknapoolne kapp. Nii on B distsiplinaarmenetluse käigus öelnud
26.novembril 2019, et talle määrati kambrisse paigutamisel alumine voodikoht ning et kapi valis ta ise (tl 41p), kuid 5. detsembril 2019. esitatud selgituses on ta öelnud, et kambrisse paigutamisel oli kamber tühi ja ta ise valis alumise voodikoha (tl 40, sama on väljaloetav ka 28. novembri 2019. a ütlustest, tl 42). Erinevus on seega selles, et ühel juhul väitis ta, et talle voodikoht määrati, teisel juhul aga väitis, et oli selle ise valinud. Lisaks on Bi ütluste täpsus olnud ajas muutuv, nii on ta oma selgitusi andnud neljal korral (tl 41-42 ja tl 40), kuid algselt on ta kirjeldanud üksnes tablettide saamise asjaolusid ning väitnud lihtsalt, et tabletid kuulusid talle. Alles hiljem on ta esitanud selgituse, et algul määrati talle alumine voodikoht (või et ta valis selle ise), aga uue kambrikaaslase tulekul vahetas ta voodikoha ära, kuid kapp jäi samaks (tl 41p-42). Kui võrrelda vangla väiteid (et B määrati algusest peale ülemisele voodikohale, kuna alumine voodi oli juba hõivatud) ning Bi vastuolulisi väiteid (kord määrati talle alumine voodi, siis jälle valis selle ise) ning kõrvutada muude asjaoludega (vaidlusalused tabletid olid määratud just kaebajale, kaebaja oli määratud A-kohale ehk alumisele voodile, mille juurde käis ka uksepoolne ehk A-kapp, kust tabletid leiti), on ringkonnakohtu arvates koostoimes usaldusväärsemad vastustaja esitatud seisukohad. Kaebaja ja Bi versiooni usaldusväärsust vähendab täiendavalt seegi, et vangla kontrollis võimalust, et tabletid saadi jalutuskäigu kestel kambrist 1073 ning tegemist oli väidetavalt ravimiga Xanax. Kontrolli käigus tuvastati aga, et ühelegi kambris 1073 viibinud kinnipeetavatest ei olnud meditsiiniosakond määranud ravimit Xanax ning samuti ei kinnitanud keegi sealsetest kinnipeetavatest väiteid ravimite tarbimata jätmise ja Bile edasitoimetamise kohta (tl 41p). Seega on kokkuvõttes kaebaja poolt esitatud versiooni kasuks rääkivad tõendid, st eeskätt Bi ütlused ebajärjekindlad ja vastuolulised ning ükski muu tõend seda ei kinnita.
10.Samuti heidab kaebaja jätkuvalt ette seda, et leitud tablettide suhtes ei viidud läbi ekspertiisi. Siin nõustub ringkonnakohus täielikult vastustaja ja halduskohtu seisukohtadega, et distsiplinaarmenetluses riivatavate õigustega võrreldes on kuluka ning aeganõudva ekspertiisi tegemine tablettidele ja DNA-ekspertiisi tegemine manustamisjälgedele ilmselgelt ebaproportsionaalne ning seaks ohtu ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegade järgimise. Seetõttu ei ole ekspertiiside tegemata jätmine õigusvastane. Usutav on, et erialaspetsialistidest meditsiinitöötajad suutsid tuvastada tabletid ka visuaalse vaatluse põhjal. Seetõttu ei oma asjas täiendavat tähtsust see, et tabletid on tänaseks hävitatud.
11.Ainuüksi asjaolu, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku tegevuse peale on väidetavalt kinnipeetavad varem kaebusi esitanud, ei anna alust lugeda teda erapoolikuks. Ükski muu asjaolu sellele ei viita. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud korrektselt ja põhjalikult, sealhulgas on korduvalt võetud vastu seletusi kaebajalt ja tema kambrikaaslaselt ning kontrollitud ka nende versiooni tablettide päritolu kohta.
12.Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja hinnangut, et tema karistus oli ebaproportsionaalselt karm. VangS § 63 lg 1 p 4 järgi võib kartserikaristus olla kuni 45 ööpäeva pikkune. Kaebaja paigutati kartserisse vaid neljaks ööpäevaks. Ehkki ette on nähtud ka leebemaid distsiplinaarkaristusi, ei saa rangemaist karistusest väiksema kui 10%-ise perioodi kohaldamist pidada ebaproportsionaalselt karmiks karistuseks. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on põhjendatud, et tegemist oli väga raske rikkumisega. Sellega tuleb nõustuda, sest ravimite kogumine ja väär tarvitamine võib viia raskete tagajärgedeni. Leevendavaks asjaoluks on loetud seda, et tegemist oli kaebaja esimese sellelaadse rikkumisega. Eelnevat arvestades ei ole alust pidada karistust ebaproportsionaalseks.
13.Apellatsioonkaebuse arutlus selle üle, millises kapis oli kaebaja nimesilt, ei muuda asja lõpptulemust, sest asjas kogutud tõendid viitavad, et seda, millises kapis kaebaja nimesilt täpselt oli, ei ole võimalik kellegi ütlustega enam tagantjärgi kindlaks teha. Kui distsiplinaarmenetluses küsitletud vanglaametnikud oleksid sellega seoses midagi mäletanud, oleksid nad seda öelnud (vt tl 54-54p). Seetõttu ei ole selle tuvastamine enam võimalik ning vastavalt ei saa nimesildi asukohast teha järeldusi selle kohta, kes kappi kasutas.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
15.Halduskohtus taotles kaebaja menetluse kinniseks kuulutamist, kuna leidis, et tema poolt antud ütluste kättesaadavaks muutumine vanglas viibivatele kolmandatele isikutele võib seada ohtu tema julgeoleku (tl 73). Halduskohus jättis taotluse rahuldamata, ent sarnaselt halduskohtuga peab ringkonnakohus seetõttu käesolevas asjas põhjendatuks halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja tema kambrikaaslase nimi tähemärkidega A ja B.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.