X kaebus Tartu Vangla 2. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/847 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Kristo Kulo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta X menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema kambrikaaslase nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juulil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas X 2. detsembri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/847 süüdi kodukorra p-i 20.13.1 rikkumises ning määras talle karistuseks kartserisse paigutamise neljaks ööpäevaks (dtl 4-10).
2.Kaebaja esitas käskkirja peale vaide (dtl 55-69), mille Tartu Vangla jättis 20. jaanuari 2020. a vaideotsusega 1-11/454-2 rahuldamata (dtl 11-13).
3.X esitas Tartu Halduskohtule 21. jaanuaril 2020 kaebuse Tartu Vangla 2. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/847 tühistamiseks (dtl 1-3).
4.Tartu Halduskohus jättis 22. jaanuari 2020. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 17-18). Kaebaja esitas 26. jaanuaril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles muuhulgas sisaldus taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 19-45).
5.Tartu Halduskohus võttis 27. jaanuari 2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 52-53).
6.Tartu Vangla esitas vastuse kaebusele 12. veebruaril 2020 (dtl 104-105).
7.Tartu Halduskohus otsustas 28. veebruari 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks, kohustas vastustajat esitama kohtule täiendavaid tõendeid ning teatas, et teeb otsuse avalikult teatavaks 26. märtsil 2020 (dtl 107-108).
8.Kaebaja esitas 3. märtsil 2020 täiendavad selgitused (dtl 109-112).
9.Tartu Vangla esitas 4. märtsil 2020 vastuse, milles edastas nõutud dokumendid (dtl 117). Seejuures märkis vastustaja, et kuivõrd vastuse lisa 1 võib viidata menetlusvälise isiku tervislikule seisundile (määratud ravi), palub vastustaja asjasse puutumatu isiku delikaatsete isikuandmete kaitseks selles osas menetlus kinniseks kuulutada ja piirata kaebaja kui ka kolmandate isikute õigust sellega tutvuda.
10.Tartu Halduskohus kuulutas 17. märtsi 2020. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-20-133 osaliselt kinniseks, s.o Tartu Vangla 4. märtsil 2020 kohtule esitatud vastuse lisa 1 osas, piiras kaebaja õigust tutvuda Tartu Vangla poolt 4. märtsil 2020 esitatud vastuse lisaga 1 ja saada sellest koopiaid ning tühistas Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2020. a määruse osas, milles kohus määras täiendavatele menetlusdokumentidele vastuväidete esitamise tähtaja ning otsuse avalikult teatavakstegemise aja (dtl 121-123).
11.Kaebaja esitas 22. märtsil 2020 kohtule avalduse, milles palus kinniseks kuulutada halduskohtu menetluses olev kohtuasi nr 3-20-133, kuna kaebaja on menetluses andnud ütlusi ja esitanud vastuväiteid, mille sisu ei tohi ilmselgelt saada teatavaks kolmandatele isikutele ega avalikkusele (dtl 124-128). Kaebaja poolt antud ütlused seavad ohtu kaebaja turvalisuse ja julgeoleku vanglas kui ka hilisemalt vabaduses. Seejuures esitas kaebaja ka täiendavad selgitused.
3-20-133
12.Tartu Halduskohus jättis 8. aprilli 2020. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kogu haldusasja nr 3-20-133 menetluse kinniseks kuulutamiseks (dtl 132-133).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 2. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/847 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
13.1.Kaebaja ei nõustu tema suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlusega. Ravimid ei kuulunud kaebajale, vaid tema kambrikaaslasele. Kapp, kust ravimid leiti, ei kuulunud kaebajale. Y on nii suuliselt kui kirjalikult kinnitanud, et leitud ravimid kuulusid talle.
13.2.Kaebajal ei ole kommet ravimeid koguda ja neid teistele jagada.
13.3.Kaebaja ei nõustu sellega, et ta mõisteti süüdi üksnes ravimite visuaalse vaatlusega ning ravimite osas ei viidud läbi ekspertiisi ja DNA-analüüse. Ükski meditsiinitöötaja ei ole pädev visuaalselt hindama ja tuvastama ravimeid, paljud ravimid on visuaalsel vaatlusel sarnased. Kuna ravimitel olid väidetavalt peal manustamisjäljed, siis oli võimalik läbi viia DNA-analüüs, kelle suust ja käest need ravimid olid läbi käinud.
13.4.Kaebajal on alust arvata, et inspektor-kontaktisik soovis kaebajat iga hinna eest süüdi tunnistada, kuna kaebaja esitas varasemalt tema tegevuse peale kaebuse.
14.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja järgmist.
14.1.Tartu Vangla kodukorra p-i 3.6 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Seega igal korral, kui kinnipeetav paigutatakse uude kambrisse, näitab ümberpaigutamist teostav ametnik kinnipeetavale tema voodikoha ja temale määratud kapi.
14.2.Vastustaja on 2. detsembri 2019. a distsiplinaarmenetluse käskkirjas nr 6-2/847 selgitanud, miks ei ole vahistatu Y antud seletused usaldusväärsed, mis omakorda seavad kahtluse alla ka kaebaja antud selgitused. Y määrati kambrisse nr 1057 15. augustil 2019. Sel kuupäeval oli kambris juba teine vahistatu Z, kes paiknes alumisel (A) voodikohal ja kasutas uksepoolset kappi. Seega ei vasta tõele Y. 26. novembril ja 2. detsembril 2019. a antud selgitused, et Tartu Vanglase saabudes määrati ta alumisele (A) voodikohale. Seda ei olnud ametnikel võimalik teha, sest seal oli juba vahistatu ja Y. määrati magama ülemisele voodikohale ning tema kapp oli aknapoolne. Peale Z. kambrist ära paigutamist ja enne kaebaja kambrisse paigutamist, paiknes kambris veel üks vahistatu Q. (29. august – 22. november 2019). Ka tema oli määratud alumisele voodikohale, seega kasutas ta kappi, mis oli ukse pool, sest see kuulus alumise voodikoha juurde. Qi ümberpaigutamisel vabanes seega uksepoolne kapp. Y.i voodikohta ei ole kambris nr 1057 paikemise ajal vahetatud, ta on koguaeg olnud ülemisel (B) voodikohal. Seega ei saa vastata tõele ka Y.i 26. novembri 2019. a selgitus selle kohta, et kuna tuli uus kambrikaaslane, siis paigutati ta ülemisele voodikohale aga kappi ta vahetama ei hakanud, sest tal oli palju asju. Samuti ei saa vastata tegelikkusele Y. 2. detsembri 2019. a selgitus, et kapp, millest manustamisjälgedega tabletid leiti, kuulus algusest peale temale, sest ta võttis selle kambrisse tulles ise enda kasutusse. Kinnipeetav ei saanud seda teha, sest see oli juba teise vahistatu kasutuses ja ei olnud seetõttu enam vaba. Vastustaja on distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid hinnanud õigesti ja pidanud põhjendatult vahistatu Y.i antud ütlusi ebausaldusväärseteks.
14.3.Kaebaja süüdlaseks lavastamine inspektor-kontaktisiku poolt on kaebaja meelevaldne järeldus. Kinnipeetavatel on õigus esitada vanglaametnike tegevuse/tuse kohta kaebuseid.
3-20-133 Sellise õiguse realiseerimine ei too tagajärjeks ametnike viha või kättemaksu. Tartu Vangla viienda üksuse inspektor-kontaktisik Raul Adari kinnitab, et distsiplinaarmenetlusi läbi viies ei mõjuta teda kinnipeetavate varasemad kaebused.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
2.detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/847 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat Tartu Vangla kodukorra p-i 20.13.1 rikkumise eest neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
16.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud kartserikaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
17.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
18.Poolte vahel on vaidlus selles, kellele kuulus kambris olev kapp A, kust läbiotsimise käigus leiti ravimeid. Kaebaja väidab, et kapp A ei kuulu talle, vaid tema kambrikaaslasele Y.ile. Samuti ei kuulunud kaebajale läbiotsimisel leitud ravimid. Kaebaja on vastustajal palunud ravimite osas läbi viia ekspertiis. Vastustaja on sellest menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt keeldunud ning kaebaja ei pea keeldumist õigeks.
19.Selleks, et kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, peab ta olema toime pannud distsiplinaarsüüteo, st kinnipeetava tegevus või tegevusetus peab olema vastuolus mõne õigusakti sättega, mille täitmine on talle kohustuslik. Arvestades, et VangS § 63 lg 1 p 4 alusel võib kinnipeetavale VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserikaristust, võib kinnipeetavat karistada distsiplinaarkorras ka vangla kodukorra süülise rikkumise eest. Haldusorgan peab tuvastama, kas tegu, mille eest distsiplinaarkaristus määratakse, on kinnipeetavale omistatav. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu (vt Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Kui kohus leiab, et haldusorgan ei ole distsiplinaarkaristuse koosseisulist asjaolu piisavalt põhjendanud, tuleb haldusakt tühistada.
3-20-133
20.Praeguses asjas oli vaidlustatud käskkirjaga kaebajat karistatud Tartu Vangla kodukorra p-i
20.13.1.rikkumise eest. Kodukorra viidatud punkt sätestab, et kinnipeetaval on keelatud tarvitada retseptiravimeid ilma arsti ettekirjutuseta, jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid (kaasa arvatud käsimüügiravimid) ja omada ravimeid kambris, välja arvatud meditsiiniosakonna poolt plastikust topsides väljastatud tablettidest erinevas vormis ja vastavalt markeeritud ravimid.
21.Asja materjalidest nähtub, et kambri nr 1057 läbiotsimisel 31. oktoobril 2019 avastati ja võeti ära: 1) radiaatorikatte pealt 1 lahtine žiletitera; 2) A-kapi avatud osast kilesse pakitud 4 valget värvi manustamisjälgedega tabletti (dtl 4).
22.Meditsiiniosakonna 31. oktoobri 2019. a tõendi kohaselt oli tegemist 3 terve ja 1 purustatud Cycladol 2 mg tabletiga (dtl 81). Vastustaja on seisukohal, et neil pole alust kahelda meditsiiniosakonna hinnangus, et tegemist oli Cycladoli 2 mg tablettidega. Kohtu hinnangul esineb siin kahtlemise koht küll, seda enam, et leitud tabletid olid manustamisjälgedega (mis tähendab, et tableti pealiskiht oli ilmselt mõnevõrra kannatada saanud). Samas nõustub kohus vastustajaga, et hinnangu andis pädev isik, kes puutub enda igapäevatöös pidevalt kokku vangla poolt väljastatavate ravimitega ning kes omab vastavat meditsiinilist haridust selliste hinnangute andmiseks. Samuti on vaidlusaluses vaideotsuses selgitatud, et juhul, kui tabletid on manustamise käigus muutunud visuaalselt tuvastamatuks, siis vastavat hinnangut ei anta. Kuna hinnang anti, siis järelikult ei olnud manustamisjälgedega tabletid siiski visuaalselt muutunud.
23.Menetlusökonoomia printsiibist lähtudes on kohtule mõistetav ka vangla seisukoht, et ekspertiisi saadetakse vanglas üksnes tabletid, mis on enda koostisosade poolest psühhotroopsed või mille puhul esineb vastav kahtlus. Ained, mis Eesti õigusaktide kohaselt on narkootilised või psühhotroopsed, on leitavad vastavate ainete nimekirjadest, Cycladol sinna ei kuulu. Leitud ravimid olid antidepressandid, mis lähevad aga pärast nende tuvastamist hävitamisele.
24.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et distsiplinaarmenetluste puhul ei ole menetlusökonoomikat silmas pidades põhjendatud leitud ravimite osas laboratoorse ekspertiisi teostamine. Sellise toimingu teostamine on ebaproportsionaalselt kulukas. Erinevalt kriminaalmenetlusest, on distsiplinaarmenetluse võimaliku tulemina kaasneva karistuse riive isiku õigustele sedavõrd minimaalne, et see ei õigusta suures ulatuses riigi vahendite kulutamist vanglast pidevalt leitavatele tablettidele ekspertiisi läbiviimiseks. Samuti ei ole selliste toimingute teostamine distsiplinaarmenetluse raames ajaliselt võimalik, kuivõrd VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Rahuldades sellistel juhtudel taotlusi laboratoorse ekspertiisi läbiviimiseks, tekitab see automaatselt olukorra, kus toimingu ajamahukuse tõttu ei ole võimalik distsiplinaarmenetlust läbi viia ning see tuleb lõpetada tulenevalt tähtaja ületamisest. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja ekspertiisi teostamata jätmisega tal lasuvat uurimispõhimõtet rikkunud.
25.Tõendatud on ka see, et nimetatud ravimeid ei tohtinud kinni peetavatel isikutel kambris olla. Samuti on tõendatud, et ravimit Cycladol väljastati vahistatu X.le. Sellest tulenevalt nõustub kohus vaidlusaluses käskkirjas märgituga, et kambris viibinud kinnipeetavatel isikutel puudus õigus leitud ravimite omamiseks kambris. Ravimeid väljastatakse kinni peetavatele isikutele koheseks tarbimiseks eraldi toimkonna valduses olevast ravimipinalist või ravimitopsikust, kas loenduse ajal või jooksvalt vastavalt vajadusele. Kambrist leitud tabletid
3-20-133 oleks tulnud samuti koheselt manustada (ja manustamiseks ei saa pidada tableti suhu pistmist ja siis hiljem selle välja võtmist).
26.Vaidlust pole selles, et kambris olnud ravimid leiti kambri A-kapist. Vastustaja on seisukohal, et A kapp oli alates 17. oktoobrist 2019 määratud kaebajale. Samuti on vastustaja seisukohal, et tegu on üksnes isiklikuks kasutuseks mõeldud kambri elemendiga, mille puhul langeb nendes olevate esemete üle vastutus täielikult kinni peetavale isikule, kellele vastav kapp määratud on. Nendest seisukohtadest tulenevalt tegi vastustaja järelduse, et ravimite valdus lasub kaebajal, seda isegi olenemata sellest, kummale kinni peetavatest isikutest need väidetavalt kuulusid või kumb neist ravimid sinna pani. Seejuures viitab vastustaja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2014. a otsusele asjas nr 3-12-2140, kus asuti seisukohale, et kinnipeetaval on kohustus omada ülevaadet enda kambris olevatest isiklikest asjadest ja ta vastutab nende eest. Kaebaja seevastu on seisukohal, et kapp, kust ravimid leiti, ei kuulunud kaebajale, vaid tema kambrikaaslasele. Samuti ei ole keegi kunagi konkreetselt määranud, milline kapp talle kuulub, ka mingit kappide omavolilist ümbervahetamist pole toiminud.
27.Selguse huvides märgib kohus esmalt seda, et viidatud Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2014. a otsuse nr 3-12-2140 p-s 13 leidis ringkonnakohus tõepoolest, et kinnipeetaval on kohustus omada ülevaadet enda kambris olevatest isiklikest asjadest ja ta vastustab nende eest. Samas oli viidatud asjas tegemist mõnevõrra teistsuguse olukorraga – nimelt viibis kaebaja kambris üksi. Praeguses asjas on kaebajal aga olnud kambrikaaslane, kes väidab, et leitud tabletid olid temale kuuluval kapil.
28.Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kellele kuulub kambris nn kapp A ja kapp B. Kumbki läbiotsimist teostanud ametnikust ei mäletanud asjaolusid, mis võinuksid kinnitada või ümber lükata kaebaja väiteid teise kapi kasutamise või tema nimesildi paiknemise kohta. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 2 sätestab üldiselt, et kambri sisustusse kuulub isiklike asjade hoiukoht. Samas nähtub vastustaja selgitustest, et kaebaja kambrikaaslast ei ole vanglas viibides mitte kunagi määratud alumisele, ehk A-kohale. Seega ei ole talle määratud kunagi ka nn Akappi ehk uksepoolset kappi. Kaebaja kambrikaaslane on määratud esmasest paigutamisest saati ülemisele voodile, mille juurde käib ka aknapoolne nn B-kapp. Sellised selgitused on kohtule usutavad, seda enam, et vastustaja selgitab täiendavalt, et kaebaja kambrikaaslast ei paigutatud tühja kambrisse, kus ta oleks saanud ise valida endale kappi. Ta paigutati kambrisse, kus alumine voodikoht ja uksepoolne kapp (A-koht) oli juba hõivatud. Kõik see viitab sellele, et kapp A ning sealt leitud rohud pidid kuuluma kaebajale. Seda kinnitab ka asjaolu, et leitud ravimid olid Cycladol tabletid. Need aga olid välja kirjutatud just nimelt kaebajale.
29.Vastustaja kontrollis menetluse käigus ka versiooni, et tabletid leidis kaebaja kambrikaaslane. Kohtu hinnangul on vastustaja jõudnud õiguspäraselt järelduseni, et kaebaja kambrikaaslase versioon või versioonid juhtumist ei ole usutavad. Kohus nõustub vastustajaga, et eelkõige muudab Y.ütlused tõendina ebausaldusväärseks asjaolu, et tema kirjalikud väited, mis ta koostas koos kaebajaga kambris viibides, erinevad suuresti hiljem väljaspool kambrit üksinda suulisi ütlusi andes. Samuti erinevad hiljem antud ütlused kaebaja antud kirjalikest selgitustest.
30.Kaebajal on distsiplinaarmenetluses olnud võimalik korduvalt oma seisukohti avaldada, ta on selgitanud, et tabletid kuulusid tema kambrikaaslasele, kes sai need jalutades käies kambri 1073 käest (dtl 83-84, 94-97, 101-102). Kambrikaaslane olla kaebajale väitnud, et tegemist on Xanaxi tablettidega. Ka kaebaja kambrikaaslane on saanud korduvalt tablettidega seonduvat selgitada (dtl 71, 85, 93, 98, 103). Ta on selgitanud, et tabletid kuulusid talle ja ta sai need
3-20-133 jalutuskäigult ning ta ei tea, mis tablettidega tegemist oli. Seega on kaebaja ja tema kambrikaaslase ütlused erinenud selle osas, kas kaebaja kambrikaaslane teadis või ei teadnud, milliste tablettidega tegu on. Vastustaja on kontrollinud versiooni, et tabletid võiksid olla pärit kambrist 1073 või et tegemist oleks Xanaxi tablettidega. See versioon ei ole leidnud kinnitust (dtl 118-119).
31.Kaebaja on selgitanud, et kapis B, kus olid kaebajale kuuluvad esemed, oli ka temale väljastatud nimesilt, mis oli tõstetud kaebaja asjadega kapile B (dtl 92,97). Vaidlustatud vaideotsuses on selgitatud, et kumbki läbiotsimist teostanud ametnikest ei mäletanud asjaolusid, mis võinuksid kinnitada või ümber lükata kaebaja väiteid tema nimesildi paiknemise kohta. Nimesildi paiknemist kapis on kinnitanud üksnes kaebaja ise, selle kohta puuduvad faktilised tõendid.
32.Vaidlusaluse haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning käskkirja andmisel järgiti diskretsiooni piire ja eesmärke. Käskkirjas ei esine selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka korduvalt kasutanud. Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse.
33.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla 2. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/847 tühistamiseks.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2020. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
35.HKMS § 175 lg 3 alusel ja senist kohtupraktikat arvestades asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime ja kambrikaaslase nime tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.