Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. detsember 2016. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-26276
Tsiviilasi
OÜ Omedu Rand hagi Jüri Vooderi vastu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
88 709,36 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Omedu Rand apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. november 2016
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ Omedu Rand (registrikood 10163861); Apellandi lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv Vastustaja (kostja): Jüri Vooder (isikukood XXX); Vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Omedu Rand apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015. a otsus muutmata.
2.Jätta ringkonnakohtus OÜ Omedu Rand kanda.
kantud
menetluskulud
3.Mõista OÜ-lt Omedu Rand välja 1680 eurot Jüri Vooderi kasuks apellatsiooniastmes kantud
menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Omedu Rand (hageja) esitas 24. mail 2013. a hagi, milles palus Jüri Vooderilt (kostjalt) välja mõista juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju summas 88 709,36 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli kostja perioodil 31. august 1999. a kuni 15. november 2010. a hageja juhatuse liikmeks. Kostja on temale väljastatud pangakaardiga võtnud hageja kontolt Swedbank AS-is välja 2008. a kokku 37 354,18 eurot (428 000 krooni), 2009. a 39 050,01 eurot (611 000 krooni) ja 2010. a 22 305,16 eurot (349 000 krooni), kokku 88 709,36 eurot (1 773 000 krooni). Kostja ei ole esitanud hagejale mitte ühtegi selgitust ega dokumenti pangakaardiga väljavõetud sularaha kasutamise kohta. Samuti ei ole kostja hagejale üle andnud sularaha. Hageja hinnangul puudus kostjal igasugune vajadus nii suures ulatuses sularaha väljavõtmiseks ning hageja teada ei ole kostja hageja nimel või hageja huvides nimetatud sularahaga tehinguid tehtud. Puuduvad tõendid selle kohta, et ajavahemikus 14.01.2008 – 17.11.2010 hageja arvelduskontolt väljavõetud 88 709,36 eurot oleks kasutatud hageja huvides. Hageja leidis, et kostja ei ole korraldanud äriühingu raamatupidamist äriseadustiku (ÄS) §-le 183 ja raamatupidamise seaduse (RPS) §-dele 2 lg 2 ja 4 vastavalt ja pole äriühingu rahalisi vahendeid kasutades olnud piisavalt hoolas. Kostja pole hagejale üle andnud raamatupidamisdokumente ajavahemikust 2008.-2010. a, kust nähtuks pangakontolt väljavõetud sularaha kasutamine. Osaliselt (2010. a osas) andis raamatupidamisdokumentatsiooni hagejale üle raamatupidaja ning hageja kinnitusel on ta kõik olemasolevad dokumendid esitanud kohtule. Kostja poolt korraldatud raamatupidamisest pole võimalik saada objektiivset ja asjakohast teavet. Rikkumisi ei saa ümber lükata tunnistajate ütlustega. Raamatupidamisdokumentidest nähtuvad ebaselged väljamaksed, kassaraamatus puuduvad raha saanud isikute nimed ja allkirjad, dokumente (nt palgalehti) on allkirjastatud oluliselt hiljem nende koostamisest, puuduvad algdokumendid, puuduvad väljamaksete aluseks olnud kalurite arved jne. Pärast juhatuse liikme kohalt vabastamist jätkas kostja kontoris käimist ja omas ruumide võtmeid. Seega oli tal vaba juurdepääs hageja raamatupidamisdokumentidele ning võimalus
neid kõrvaldada. Samuti ei andnud kostja üle hageja pangakaarti ja kasutas seda isiklikel eesmärkidel. Kostja ei ole tegutsenud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega lähtunud ülesannete täitmisel majandusliku kasu eesmärgist. 2009. a kasvas äriühingu kahju eelneva aastaga võrreldes kaks korda, kostja lahkumise järel on äriühing kahjumi kõrvaldanud ja jõudnud kasumisse. Hageja hinnangul kostja rikkus lojaalsuskohustust ja tegi otsuseid enda huvidest lähtuvalt. Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitas kostja hagejale kahju 88 709,36 eurot. Hageja ei vaidlusta kalurite poolt püütud kala kui vastusoorituse saamist, kuid vaidlustab vastusoorituse rahalise väärtuse, mis polnud ligilähedane väljamaksete suurusele. Kaluritele on teostatud kontrollimatuid väljamakseid. Põllumajandusministeeriumi tõendite ja hageja raamatupidamise andmete võrdluse tulemusena on tõendatud, et kostja poolt tehtud väljamaksed kaluritele on olnud alusetud summas 70 870,58 eurot. Kostja väide, et võlgnevus kaluritele tekkis laeva soetamisest, on kontrollimatu ja umbmäärane. Hageja rõhutas, et paati Robust ei ostetud kalurite raha eest nagu väidab kostja, vaid Peipsi Grupp Holding OÜ andis hagejale laenu novembris 2008. a summas 285 000 krooni. Samuti vähendas Peipsi Grupp Holding OÜ 2010. a oma võlgnevust hagejale. Seetõttu ei ole veenvad kostja põhjendused, miks suurenesid võlgnevused kaluritele. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt sularaha kulutati kütuse eest tasumiseks. Pangakonto andmete kohaselt on 2008.-2010. aastatel tasutud Mustvee Statoilis kütuse eest pangakaardiga kokku 148 881,77 krooni ning puudub põhjendus, miks oleks pidanud tasuma kütuse eest täiendavalt sularahas. Kütuse kulu on põhjendamatu. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et kala püüti justkui Peipsi Grupp Holding OÜ (PGH) lubadega ja hageja tasus kaluritele teise ettevõtte poolt püütud kala eest. Jääb selgusetuks, miks või millisel õiguslikul alusel oleks Omedu pidanud tasuma kaluritele, kes püüdsid ja andsid kala üle kolmandale isikule. Hageja oli seisukohal, et kostja ei ole tõendanud ega usutavalt põhistanud, et Omedu tasus OÜ Peipsi Grupp Holding kaluritele. Hageja leidis, et põhjendamatu on ka kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 2 alusel. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud.
2.Kostja ei tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid ja etteheiteid. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada kahju hüvitist VÕS § 139 lg 1 ja 2 koosmõjus nullini. Kostja oli seisukohal, et hageja nõue oli TsÜS § 146 lg 1 või TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Kostja ei eita, et võttis hageja juhatuse liikmena ajavahemikus 14. jaanuar 2008. a kuni 17. november 2010. a hageja pangakontolt sularaha. Sularaha tõi kostja raamatupidaja juhistel, vastavalt vajadusele ja sõltuvalt tasutavast kütusest, palkadest, kala kogusest ja majanduskuludest. Sularaha viis kostja isiklikult hageja kontorisse, kus raamatupidaja luges raha üle, tegi kassaraamatusse vajalikud sissekanded ja pani raha seifi hoiule, kust see enamasti samal päeval välja maksti. Seifi võti oli ainult raamatupidajal. Hagiavalduses käsitletud sularaha kasutati OÜ Omedu Rand kulude katmiseks sh kala tarninud isikutele kala eest tasumiseks ning kõik sellised kulud kajastati korrektselt raamatupidamises, sh ettevõtte kassaraamatus. Kostjale ette heidetud raamatupidamiskohustuse rikkumine on paljasõnaline ja tõendamata. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine, hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel on tõendamata. Hageja tasus hagiavalduses käsitletud perioodil sularahas nii kütuse, palkade, FIE-dest kalurite tasude kui ka majanduskulude eest. Kalurid toimetasid kala vastuvõtja kätte, kes andis vastuvõtu kviitungi. Kviitungid vormistati mitmes eksemplaris, millest üks läks kaluritele ja teine raamatupidamisse. Kord kuus maksti kviitungite alusel kaluritele tasu vastavalt kaluri soovile
kas sularahas või pangaülekandega. Kaluritele maksis tasu raamatupidaja, kes kajastas kõik sellised kassa väljaminekud raamatupidamises korrektselt. Hageja on jätnud põhistamata, millistest vahenditest kaeti hageja majandamiskulud. On ilmne, et majandamiskulud ei saanud olla kaetud pelgalt pangakontol asuvate vahendite arvel, vaid selleks kasutati ka sularaha. Hageja 9. jaanuari 2014. a seisukohast nähtub, et dokumendid, mille olemasolu hageja varem korduvalt eitas, asuvad tegelikkuses hageja valduses. Pärast kostja lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt andis senine raamatupidaja kogu ettevõtte raamatupidamise üle uue juhatuse liikme P. Kärbergi poolt selleks volitatud isikule T. Kudinale. 2010. a raamatupidamisdokumentide üle andmise kohta T. Kudinale koostati vastav akt, varasemate aastate raamatupidamisdokumendid jäid hageja kontorisse. Kostja kui äriühingu suhtes kolmanda isiku valduses ei saa olla ega ole äriühingu raamatupidamist, sh raamatupidamise dokumente ega nende koopiaid. Kostja leidis, et hageja raamatupidamisdokumente puudutav tegevus oli pahauskne. P. Kärberg on uue juhatuse liikmena suhtunud ülimalt hooletult ettevõtte raamatupidamisdokumentide säilitamisse. Hageja on raamatupidamise dokumendid kohtule esitanud valikuliselt ja hagejale sobivalt, jättes teadlikult esitamata enamuse sularaha kohta käivat raamatupidamise dokumentatsiooni. Samuti on hageja jätnud esitamata raamatupidamise dokumentatsiooni, millele ta varasemates seisukohtades viitas (sularaha kütusetšekid). Kütust kulus lisaks Peipsi piirkonnas liiklemisele ka mujal Eesti Vabariigis. Sooduskaardi kasutamine ei tõenda, et kütust soetati selle isiku poolt või tema tarbeks. Kostja selgitas, et ettevõtte käekäiku kontrollis peaasjalikult selle omanik P. Kärberg, kes kontrollis nii kala müüki, selle hinda kui suuremaid investeeringuid. Kala müüdi ainult P. Kärbergiga seotud ettevõtetele. Võlad kaluritele tekkisid näiteks soovitud laeva ostmisest. Kaluritele sularahas maksmine oli tavapärane. Septembri suuremad väljaminekud on tingitud sellest, et tegemist oli kõige aktiivsema püügihooajaga. Kütuse eest sularahas tasumise kohta on esitatud tšekid, öisel ajal kütuse võtmine oli tavapärane, sest kala transportimast naasti Lohusuusse vahel öösel. Tulumaksuseaduse § 40 lg 2 alusel ei kuulunud FIE-le tehtud väljamakse tulumaksuga maksustamisele. Esitatud tõendite valguses ei saa nõuet üldse eksisteerida ja kahju suurus ei ole tõendatud. Hagiavalduse terviktekstis toodud nõude kujunemise arvestus ei ole jälgitav, kuna ei ole aru saada, milliseid raamatupidamises kajastatud sularaha makseid hageja aktsepteerib. Kostja selgitas tavapärast püütud kala koguste kajastamist raamatupidamises: kaluri poolt püütud kala kohta koostati esmalt kala vastuvõtu kviitung ning kviitungite alusel moodustus kalaregister, mille alusel koostati valmistoodangu koondaruanne, millest nähtus kaluritelt ostetud kala kogus ning selle eest makstav tasu. Kala müüdi edasi mõnele P. Kärbergiga seotud ettevõttele, mille kohta väljastati arved. Arvete alusel koostati realisatsiooni koondaruanne. Kõigis nimetatud dokumentides kala kogukaal kattus. Seega ei ole võimalik olukord, kus hageja raamatupidamises on küll valmistoodangu koondaruanded, kuid ei ole kala vastuvõtu kviitungeid, mis asusid raamatupidamise üleandmisel koos kalaregistriga (samuti esitamata) ning valmistoodangu koondaruannetega ühes kaustas. Kostja ei saanud enda juhatuse liikme kohalt vabastamisest teada vahetult vabastamise päeval,
16.novembril 2010. a. Kontori võtmed andis kostja isiklikult P. Kärbergile üle 30. novembril 2010. a vahetult pärast raamatupidamise üleandmist N.B.lt T. Kudinale. Osa hagiavalduse terviktekstis esitatud nõudeid (2008. a kindlustuse ja kodugaasi ostmine, 2008 ja 2009 pangakaardiga kütuse ostmine) on aegunud ÄS § 187 lg-st 3 tulenevalt. Transpordiks kasutati kasutusvalduse alusel L.L. House OÜ-le kuulunud kaubikut Ford Transit. Kütuse soetamine oli hädavajalik, sest püütud kala ei tohtinud seisma jääda. Hageja esitatud kütuse soetamise
arvutuskäigus on ilmselged vead, arvete nr 5048, 3866 ja 1511 arvutustes on ostetud kütuse kogus näidatud kordades suuremana kui tegelikult. Põllumajandusministeeriumis säilitatavate kala üleandmisdeklaratsioonide alusel on võimalik tuvastada kui palju kala püüdis konkreetne kalur või neljast kalurist koosnenud brigaad. Nimetatud andmete alusel on võimalik kontrollida ka seda, kas raamatupidaja materjalide järgi tasutud raha maksti hageja huvides. Lisaks püüdsid kalurid kala ka OÜ-le Peipsi Grupp Holding viimase lubade alusel. Hageja osutas selliselt OÜ-le Peipsi Grupp Holding kalapüügiteenust, esitas teenuse eest arve, mille OÜ-le Peipsi Grupp Holding tasus. Seejuures tasus kaluritele töö eest hageja. Kaluritele tehtud väljamaksete eest sai hageja vastusooritusena kaluritelt kas kala või siis kalapüügiteenuse. Kalapüügiseadusest ei tulene, et kalapüügiloale ei tohiks kanda kalurit teisest (P. Kärbergi kontrolli all olevast) juriidilisest isikust ehk osta sisse kalapüügiteenust ning nimetatud seadus ei reguleeri ka seda, kes peaks sellisel juhul kalapüügi eest kalurile tasu maksma. Kaluritele kalapüügi eest makstud tasu muutus pea igapäevaselt ning sõltus kokkuostjast. Hageja esitatud väited kala keskmise ostuhinna osas ei ole tõepärased ja need on ümber lükatavad teiste asjas kogutud tõenditega. Kostja oli seisukohal, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja poolt kirjeldatud dokumendid olid olemas ja peavad olema jätkuvalt hageja valduses. Kostja palus seetõttu kohaldada TsMS § 283 lg 2 Raamatupidamises on jälgitav sularaha kasutamine ettevõtte huvides.
MAAKOHTU OTSUS
4.Tartu Maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt riigituludesse menetluskulu 24,58 eurot, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 21 568,50 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kohus märkis, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Erisätte ÄS § 187 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg 5 aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole kokku lepitud muud tähtaega. Hageja on esitanud nõude kohtule
24.mail 2013. a, seega ei ole aegunud kahju võimalikust tekitamisest tulenev nõue perioodil 24. mai 2008. a kuni 15. november 2010. a. Seoses tõendamiskoormisega käsitles kohus esmalt hageja raamatupidamisdokumentidega seonduvat. Kohus leidis, et hageja on käitunud tõendeid esitades pahatahtlikult vastaspoole suhtes ja on kohut eksitanud. Hageja väitis korduvalt, et tal ei ole säilinud ühtegi raamatupidamisdokumenti aastatest 2008 – 2010. Hageja esindaja vahetumisel 2014. a jaanuaris esitati esmakordselt ka mõned koopiad raamatupidamisdokumentidest. Pärast kostja täiendavat taotlust esitas hageja kohtule dokumentatsiooni aastate 2008 – 2010. a kohta, mis tal väidetavalt oma kontorist leida õnnestus. Kostja hinnangul on osa dokumente seejuures kõrvaldatud. Kohus leidis, et hageja püüdis kõrvale hoida tema valduses olnud tõendite esitamisest, millega kostja oleks võinud tõendada oma hoolsat ja äriühingu huvides käitumist. Kohtu hinnangul viitavad hageja sellisele eesmärgile kostja juhatuse liikme P. Kärbergi poolt 7. jaanuaril 2015. a vande all antud selgitused. Hagi esitati kohtule ilma, et oleks olnud teada, kas ja millises ulatuses kostja on raamatupidamise korraldamise kohustust üldse rikkunud. Samuti esitati kohtule selge vale: väideti, et mingeid dokumente pole, kuigi tegelikult oli neid „suured pundid“/kapid täis. Eeltoodust tegi kohus järelduse, et hageja ei täitnud kohtu nõudmist (29.07.2013 kiri) ja
sisuliselt 2013. a sügisel valetas kohtule ja kostjale, et tal ei ole olemas mingeid raamatupidamise dokumente, kuigi tegelikult ta isegi ei püüdnud neid leida enne 2013. a lõppu. Sellega seoses ei pidanud kohus hageja väiteid kostja süülise käitumise kohta usaldusväärseteks. Kohus pidas oluliseks, et kostja ja raamatupidaja N.B. ei lahkunud töölt ühel ajal. Raamatupidaja viimane tööpäev oli 30. november 2010. a, kostja oli juhatuse liikme kohalt vabastatud juba 15. novembril 2010. a. Kostja kinnitusel sai ta oma vabastamisest teada kolmandatelt isikutelt 15. või 16. novembril 2010. a. Kostja ja tunnistajad N.B. ja T.K. kinnitasid, et kostja käis töö juures 30. novembrini 2010. a, lootes muu töö saada ja kohtuda P. Kärbergiga. Uus juhatuse liige P. Kärberg ei teinud enne 30. novembrit ühtegi toimingut, et äriühingu juhtimine üle võtta. Kohus leidis, et dokumentide ja võtmete üleandmisel vastutasid mõlemad juhatuse liikmed. Tunnistajate V.F.i ja T.K. ning kostja ütlustega on tõendatud, et asjaajamise, vara ja võtmete üleandmine toimus 30. novembril 2010. a. Kohus asus seisukohale, et hageja raamatupidamisdokumendid olid alates 30. novembri 2010. a pärastlõunast hageja praeguse juhatuse liikme (kaudses) valduses. Kostja ja P. Kärberg avaldasid vande all, et tegelikkuses tegeles hageja raamatupidamisega äriühingus raamatupidaja. N.B. andis enne töölt lahkumist 2010. a dokumendid üle T. Kudinale. T. Kudina tunnistuse kohaselt sai ta P. Kärbergilt korralduse dokumendid vastu võtta. Üleandmise kohta koostati ka akt, kuid sellest ei nähtu, millised dokumendid millises arvus üle anti. Raamatupidajate tunnistuste kohaselt olid eelnevate aastate raamatupidamisdokumendid hageja raamatupidaja toas kappides. Kohus leidis, et P. Kärbergi ütlused raamatupidamise üleandmise kohta olid ebausaldusväärsed ja tõendatud oli raamatupidamise üleandmise korraldamine P. Kärbergi poolt. Eelnevat arvestades leidis kohus, et hageja raamatupidamise säilimise eest vastutas alates 16. novembrist 2010. a hageja juhatuse liige P. Kärberg. Kohus märkis, et kostja poolt tõendite kõrvaldamine oleks ebaloogiline, sest kostja vajas raamatupidamisdokumente oma väidete tõendamiseks. Maakohtu hinnangul puuduvad hageja raamatupidamisdokumentides osad dokumendid, mh töövõtulepingud kaluritega, kala vastuvõtu kviitungid, kaluritele tasu maksmist tõendavad palgalehed Põllumajandusministeeriumist saadud kala üleandmisdeklaratsioonide kohaselt on kala deklareeritud oluliselt suuremas mahus, kui esitati kala vastuvõtukviitungeid. Seetõttu on suur osa kviitungeid kohtule esitamata. Kohus kontrollis, et palgalehtede väljatrükkidel summad, mis kanti üle kalurite pangakontodele, on vastavalt konto väljavõttele reaalselt toimunud. Kohus luges õigeks ka N.B. poolt kohtule esitatud raamatupidamisprogrammi väljatrükid. Kohus märkis, et puudu ei ole terved dokumendiliigid vaid dokumendid osaliselt (üksikute konkreetsete kalurite kohta). Maakohus, tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-110-13, leidis, et tunnistajate ütlused kogumis koos teiste tõenditega võivad asendada puuduvaid raamatupidamisdokumente. Tunnistajate T.R.i, T.O., V.N., V.F.i, T.K. ja N.B. ütlustega ja esitatud kirjalike tõenditega kogumis on ka tõendantud dokumentide vormistamise tavapärane kord hageja juures. Selle kohaselt koostas raamatupidaja kaluritele tasu maksmiseks algdokumentide (kala vastuvõtukviitungid) alusel koonddokumendi – palgalehe, kuhu kalurid andsid RPS § 7 lg 2 kohaselt nõutud allkirjad raha kätte saamise kohta. Puudub vaidlus, et palgalehtede alusel tehti kanded kassaraamatusse. Kaluritest tunnistajad kinnitasid, et andsid alati sularaha saades allkirja ja saadud summad olid õiged. V.F. kinnitas, et hageja jäi talle 2008. a püütud kala eest võlgu. Hageja oli V.F.i tunnistuse kohaselt võlgu ka mitmele teisele kalurile. Kohus võrdles esitatud palgalehti ka sisuliselt muude tõenditega ja leidis, et esitatud tõendid on sisult usaldusväärsed. Kõigi maksete kohta, mis kannavad palgalehel kaluri nime taga märget „m.k“ on leitavad summade ülekanded hageja konto väljavõttelt. Kuna ülekanded on teostatud korrektselt, puudub põhjus asuda seisukohale,
et sularahas tehtud makseid ei ole toimunud palgalehtedel märgitud isikutele ja summades. Tunnistajad kinnitasid, et said alati summa, mida pidid saama ja mille kohta allkirja andsid. N.B. kirjeldas üksikasjalikult kaluritele tasu arvestamise dokumenteerimist ning tema antud ütlused haakuvad teiste tunnistajate ütluste ja kogutud kirjalike tõenditega. Sularahas teostatud väljamaksed on raamatupidamises kajastatud kassa väljamineku orderite ja kassaraamatu kaudu. Kuigi nimetatud orderitel on vormistuslikke puudusi, ei muuda see asjaolu nimetatud tõendeid nii ebausaldusväärseks, et kohus need väljamaksete õiguspärasuse hindamisel peaks kõrvale jätma. Kohus leidis, et kogumis kirjalikke tõendeid ja tunnistajate ütlusi hinnates saab asuda ka ilma TsMS § 283 lg 2 kohaldamata seisukohale, et hageja raamatupidamises olid olemas dokumendid kõikide kaluritele tehtud väljamaksete kohta. Kostja ei vastuta hageja väite eest, et käesolevalt dokumente hageja valduses ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse tõttu on tõendid kaduma läinud. Kohus leidis eelnevalt toodud tõendite pinnalt, et kostja ei rikkunud raamatupidamise korraldamise kohustust ÄS § 183 ja RPS § 4 tähenduses. Maakohtu hinnangul ei rikkunud kostja olulisel määral ühtegi RPS § 4 toodud nõuet. Kostja hoolitses äriühingu majandustegevust puudutavate andmete kajastamise eest raamatupidamises ja tagas raamatupidamise korraldamise sellega, et võttis tööle kogemustega raamatupidaja. Kohus kaalus tunnistajate ütlusi raamatupidamisdokumentide süstematiseerituse kohta ja leidis, et usaldusväärsemad on ütlused, mis kinnitavad dokumentide köidetust ja süstematiseeritust. Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise küsimuses märkis maakohus, et ei tuvastanud ebavajalike tehingute tegemist kostja poolt. Esitatud raamatupidamisdokumentide alusel ja tunnistajate ütluste kohaselt tegutses ettevõte oma tegevusalal oma võimaluste piires. Raamatupidamisest nähtuvad tehingud on seotud äriühingu põhitegevusega. Kaluritele tasu makstes sai hageja vastusoorituse kala näol, mis müüdi kasumlikult edasi. Seega toimusid majanduslikud tehingud, mis olid ilmselgelt hageja huvides. Tasu maksmine kalapüügiluba mitteomavale isikule on kooskõlas seadusega, sest KPS § 132 lg 2 teise lause kohaselt ei ole kaluri poolt kalapüügile kaasavõetavate isikute arv piiratud. Ka väikebussi rentimine oli äriühingu huve ja vajadusi arvestades vajalik. Kala vedamiseks oli vajalik kinnine sõiduk, milles oleks külmruum. Hageja hinnangud kütusekulu kohta hõlmavad vaid minimaalse vahemaa läbimist ning mitte külmiku kasutamist kui buss sadamas seisis ega ka transpordimaa pikenemist sillaremondi tõttu. Tunnistajate ütluste kohaselt olid sadamas ka traktor ja tõstuk, mida kasutati mõrdade ja paatide tõstmiseks ja veoks. Suurtes kogustes kütuse võtmise olukorrad olid õigustatud, sest viidatud sügiskuudel olid suured kalapüügi mahud, mis tingisid suured igapäevased läbisõidud, samuti lisandus vajadus rohkem sadamas olevaid masinaid kasutada. Kuigi kalurid ostsid kalapaatide jaoks kütuse ise, oli eriolukordadeks kütus hageja poolt varutud. Kostja ja N.B. selgituste kohaselt käisid nad tihti Lohusuus P. Kärbergi juures hageja tegevuse kohta aru andmas. P. Kärberg eitas selliste kohtumiste toimumist, kuid tunnistas kostja harvemaid mitteformaalseid külastusi. Tunnistaja V.F.i selgituste kohaselt käidi koos kalurite, kostja ja P. Kärbergiga pikematel sõitudel kasutades selleks kostja autot. Kohus leidis, et sõidud olid vajalikud. Teiste isikute sooduskaardi kasutamine kütuse ostul ei saanud hageja huve kahjustada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks omastanud kütust või siis petnud kütuse tšekke esitades välja rahalisi vahendeid. Kohtu hinnangul ei seadnud kostja ohtu hageja huve ja järgis hoolsuskohustust. 2008. a sügistalvised võlgnevused kaluritele tekkisid seoses kalapaatide soetamisega hagejale. Arvestades, et PRIA-st saadi toetust 2/5 ulatuses paatide maksumusest, oli tehing hagejale siiski soodne, kuigi seadis ohtu hageja jooksvate kohustuste (tasumine kaluritele) täitmise. Hagejal oli raskusi oma
kohustuste täitmisega ka teise äriühingu tegevuse tõttu. Puudub vaidlus, et ka PGH oli hagejale pidevalt võlgu. Arvestades kahe äriühingu omavahelist seost, oli võla nõudmine kui selline keerukas. Nimelt selgitasid nii kostja kui hageja esindaja vande all, et tegemist oli sisuliselt emaja tütarfirmaga. Kostja selgituste kohaselt PGH maksis nii palju, et hageja saaks majanduslikult toimida, kuid kunagi ei makstud kogu võlga ära. Maakohtu hinnangul ei rikkunud kostja ka lojaalsuskohustust. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks enda huve eelistanud äriühingu huvidele. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks ise saanud äriühingu tegevuse juhtimisest mingit tasu peale palga. Kohus leiab esitatud tõendeid kogumis hinnates, et kostja tegutses äriühingu huvides: ta korraldas ja juhtis äriühingu tegevust oma võimetele vastavalt parimal viisil ja kasutas ka sularaha äriühingu kulude katmiseks. Kostja pole muid avansina saadud rahalisi vahendeid kasutanud muul viisil kui hageja tegevuseks. Sularaha eest on ostetud lisaks kütusele kantseleikaupu, ehituskaupu ja tehtud kulutusi seoses sõidukiga (rehvid, remont). Lojaalsuskohustuse rikkumisena ei kvalifitseeru ka asjaolu, et kostja lubas alates 2010. a raamatupidajal N.B.l koostada kalurite eest arveid esitamiseks hagejale. Raamatupidajal ei olnud keelatud osutada raamatupidamise teenust lisaks Omedu Rand OÜ-le ka teistele isikutele. Raamatupidaja tegevuses ei ilmne huvide konflikti. Kuna kohus kostja rikkumist ei tuvastanud, puudus vajadus hinnata teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi. Kohus jättis seetõttu analüüsimata ja hindamata poolte seisukohad võimaliku kahju olemasolu, suuruse ja põhjusliku seose kohta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.OÜ Omedu Rand esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi kostja vastu, määrata kindlaks menetluskulude suurus ja jätta kõik kulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole kohus hinnanud tõendeid objektiivselt ja igakülgselt, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Kohtuotsus ei ole rajatud asjas kogutud tõenditele. Kohus on suhtunud kostjasse erapoolikult ja soosivalt. Maakohtu otsus on vastuoluline. Tõendatuks saab lugeda, et apellandi raamatupidamise dokumendid olid süsteemselt köidetud kaustadesse. Kuna apellandi raamatupidamisest puudusid mistahes töövõtulepingud või palga maksmist tõendavad dokumendid, siis järeldub, et puuduvad terved raamatupidamise kaustad. Väär on seega kohtu järeldus, justkui puuduksid dokumendid üksnes osaliselt. Apellandi raamatupidamisest puudub terve köidetud kaust, mis sisaldaks palgalehti. Tõendina on esitatud üksnes N.B. kalurite allkirjadeta palgalehed. Apellant ei nõustu, et palgalehtede alusel on tehtud kanded kassaraamatusse. Otsusest ei selgu, millisel alusel jõudis kohus seisukohale, et dokumendid puuduvad üksikute kalurite kohta ning millise kaluri kohta konkreetselt need puuduvad. Kuna kohtu hinnangul puudub valdav osa kala vastuvõtukviitungeid, siis järelikult puuduvad dokumendid enamuse kalurite kohta. Jääb ebaselgeks millisele tõendile rajas kohus oma siseveendumuse, et sularahas tehtud maksed on toimunud reaalselt püütud kala eest tasumiseks. Kohus on põhjendamatult lugenud tõendatuks, et kalurid püüdsid 2010. a kala kogustes, mis oleks õigustanud mitmekordseid sõite Omedu ja Lohusuu vahet. Arvestades deklareeritud püügiandmeid ja tunnistajate ütlusi on tõenäoline, et kalurite poolt püütud kala ei antud hagejale üle, vaid müüdi ebaseaduslikult. Maakohus on jätnud tähelepanuta apellandi 21. aprillil 2015. a esitatud lisa nr 7 ja kõik täiendavad väited seonduvalt kalapüügikoguste mittevastavusega.
Kohus on vääralt hinnanud tõendeid seoses kostja poolt võtmete üleandmisega ja jõudnud ebaõige järelduseni. Kohus ei võimaldanud apellandil nimetatud väidet omapoolsete tõendite esitamisega ümber lükata. Tunnistajad andsid ebaõigeid ütlusi vastustaja kabineti suuruse ja seal toimunud koosoleku kohta. N.B. poolt kalurite jaoks ja nimel koostatud arveid ei saa käsitleda kui objektiivselt majandustehinguid kajastavaid tõendeid ja raamatupidamise algdokumente. Kostja poolt üle antud ja olemasolevad raamatupidamisdokumendid viitavad põhjendamatult ettevõtte rahaliste vahendite mittesihipärasele kasutamisele ning majandustehingud pole usaldusväärselt kontrollitavad. Maakohus on kalalaeva Robust soetamist puudutavaid tõendeid osaliselt arvestanud ja jätnud tähelepanuta, et pärast laenu tagastamist kandis PGH kala eest väljastatud arve alusel apellandile tagasi summa 285 000 krooni. 2. märtsi 2009. a seisuga pidi apellandil olema piisavalt rahalisi vahendeid, mille arvelt tasuda kalurite ees tekkinud võlgnevus. Kohus on jätnud hindamata vastustaja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse, mistõttu on kohtuotsus menetluskulude väljamõistmise osas põhjendamatu.
6.Jüri Vooder vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Vastustaja jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Apellandi võimalik nõue on piiratud apellandi pangakontolt välja võetud sularahaga, kuivõrd apellant ei ole muu kahju tekkimist välja toonud ega muid asjaolusid hagi alusena käsitlenud. Apellant ei ole kaebuses endiselt välja toonud seda, milles konkreetselt seisneb tema kahju. Kohtu pahameel ja otsuses märgitud usaldusväärsuse kaotus apellandi osas on õigustatud, arvestades hageja käitumist menetluses ja hagi aluse osas pika aja jooksul valeandmete esitamist kohtule ja vastustajale. Apellandi sooviks on pidevalt olnud menetluse takistamine ja asjaolude segaseks ajamine. Maakohus menetles apellandi nõuet korrektselt vastavalt 30. juuni 2014. a hagi terviktekstist lähtudes. Maakohus ei ole otsuses toetunud üksnes vastustaja väidetele ega jätnud analüüsimata tõendeid ja apellandi seisukohti. Näiteks on kohus 7. jaanuari 2015. a istungil lugenud õigeks N.B. poolt kohtule esitatud väljatrükid olukorras, kus puudusid kannete alusdokumendid. Tähelepanuta tuleb jätta väited, mida maakohtus pole käsitletud. See hõlmab nii kala ebaseaduslikku müüki tuvastamata isikutele, raamatupidamisdokumentide kõrvaldamist ja hävitamist ning nõuet võlgnevuste osas, mis olid pärast vastustaja lahkumist juhatuse liikme kohalt ja kolmandatel ettevõtetel apellandi ees. Samuti tuleb jätta tähelepanuta väited, mis on apellandi poolt esitatud kohtukõne teesides ja mitte asja sisulisel arutamisel. Kadunud raamatupidamisdokumendid on endiselt apellandi valduses ning apellant on esitanud väikese osa raamatupidamisdokumentidest, kus on võimalik küsitavusi tuletada. Apellatsioonkaebuses esitatud väide süsteemselt köidetud raamatupidamise dokumentidest on vastuolus apellandi praeguse juhatuse liikme P. Kärbergi 7. jaanuari 2015. a istungil avaldatud seisukohaga, mille kohaselt koosnes apellandi raamatupidamine lahtistest köitmata kilekotis asunud paberite hunnikutest. P. Kärbergi ütlused on enamuses küsimustes teiste tunnistajate ja tõenditega läbivalt vastuolus ja selgelt ebausaldusväärsed. Asjas ei esine TsMS § 652 lg 3 p 1 ja 2 sätestatud aluseid apellandi täiendava tõendi materjalide juurde võtmiseks. Apellandile pidi vastustaja seisukoht võtmete üleandmise kohta
30.novembril 2010. a olema teada juba 2014. a, kuna taotleti selleks kahe tunnistaja ja apellandi juhatuse liikme ülekuulamist.
Vastustaja ei nõustu apellandi etteheidetega vastustaja menetluskulude suuruse kohta. Apellant ei esitanud vastustaja menetluskulude nimekirjale ühtegi vastuväidet. Vastustaja kulud õigusabile olid ligi kaks korda väiksemad apellandi enda kuludest. Suurem osa menetluskuludest on tekkinud otseselt vastustaja käitumise tõttu maakohtu menetluse käigus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
8.Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse osas. Maakohus on otsuses selgitanud, miks ta ei pidanud hageja juhatuse liikme P. Kärbergi ütlusi täielikult usaldusväärseks. Samas ei ole kohus asja lahendamisel lähtunud ainuüksi kostja J. Vooderi vande all antud ütlustest, vaid on arvestanud nii ükshaaval kui nende kogumis ka kõiki teisi asjas esitatud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid. Maakohus on möönnud, et kostja juhitud äriühingu raamatupidamises esines mõningaid puudusi, kuid kohtu poolt kindlaks tehtud puudused olid pigem tehnilist/vormistuslikku laadi ning need ei toonud tervikuna kaasa äriühingu raamatupidamisarvestuse ebaülevaatlikuks ja ebausaldusväärseks muutumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole põhistanud ega tõendanud seost, et väidetav kahju tekkis hagejal just raamatupidamise korraldamisel kasutatud lahenduste tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada maakohtu otsust vastuoluliseks. Apellant on kohtuotsuse põhjenduste hulgast toonud välja üksikuid kontekstiväliseid lauseid ja laiendanud neid omapoolsete üldistavate järeldustega, kuid see ei anna alust heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumisi. Muuhulgas on maakohus käsitlenud põhjalikult nn palgalehtedega seonduvat (otsuse p 5, lk 19-20) ning põhjendanud raamatupidaja N.B. esitatud arvutifailide väljatrükkidele tuginemist ning asjakohatud on apellandi etteheited, mille kohaselt ei ole palgalehti asjas esitatud.
9.ÄS § 187 lg-te 1 ja 2 alusel nõude maksmapanekul tuli hagejal tõendada, et osaühingule on tekitatud kahju, et kostja kui juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid osaühingule hagiavalduses nimetatud kahju (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19713, p 14 ja nr 3-2-1-110-13, p 11). Seega tuli hagejal tõendada järgmised asjaolud: -
kostja on rikkunud äriühingu juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).
Kahju tekkimine ehk varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist, s.o äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Hagiavalduses ja selle hilisemates täpsustustes (30.06.2014 terviktekstis) esiletoodu kohaselt on hagejale tekkinud kahju selliselt, et kostja, olles hageja juhatuse liikmeks, võttis hageja pangakontolt Swedbank AS-is kolme aasta vältel pangakaardiga välja sularaha kokku summas 1 388 000 krooni ehk 88 709,36 eurot. Ehkki hagiavalduse kohaselt on hageja kontolt Swedbank
AS-is võetud lisaks eelmärgitule ka pangakontoris välja sularaha kokku 385 000 krooni (24 606 eurot), on hageja määratlenud hagi alusena üksnes pangakaardiga äriühingu pangaarvelt välja võetud rahasumma, s.o 88 709,36 eurot, mille hageja palub kostjalt temale tekitatud kahju hüvitisena välja mõista.
10.ÄS § 187 lõikes 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab endas muuhulgas kohustust kasutada äriühingu rahalisi vahendeid üksnes aktsiaseltsi huvides heaperemehelikult eesmärgiga säilitada äriühingu jätkusuutlik tegevus ning võimaluse korral äriühingu vara suurendada (s.o nii hoolsus- kui lojaalsuskohustus). Sellele lisaks on juhatuse liikmel kohustus tagada osaühingu korrakohane raamatupidamine (ÄS § 183). Ainuüksi sularaha väljavõtmise fakt iseenesest ei ole kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena. Samuti ei tähenda sularaha pangaarvelt väljavõtmine automaatselt varalist kaotust, kuna raha hulk ega ostujõud (vahetusväärtus) ei sõltu oluliselt sellest, kas raha hoitakse pangaarvel või sularahana. Kahju tekkimise tõenäosust ei suurenda ega vähenda iseenesest asjaolu, kas sularaha võeti äriühingu pangakontolt välja pangakaardiga pangaautomaadi kaudu või pangakontorist. Kahju tekkimise tuvastamise aluseks ei ole piisav ka ainuüksi vaidlustamata asjaolu, et pangakaardiga äriühingu kontolt välja võetud 88 709,36 eurot ei olnud äriühingu juhtimise üleandmisel 16.11.2010. a äriühingu kassas. Kui sularaha kasutati äriühingu majandustegevusega seotud eesmärkidel, siis ei tähenda raha kassast puudumine, et vastavas ulatuses oleks äriühingul tekkinud kahju.
11.Ringkonnakohus märgib hagi alusega seonduvalt järgmist. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt mõistetakse hagi aluseks all neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Esialgses hagiavalduses tõi hageja hagi alusena esile faktilise asjaolu, et kostja on juhatuse liikmena tegutsedes aastatel 2008 – 2010 võtnud äriühingu pangakontolt välja sularaha 88 709,36 eurot ning selle summa ulatuses ongi hagejale tekkinud kahju. Sisuliselt tugines hageja esialgses hagiavalduses sellele, et ta on kogu nimetatud rahasummast (88 709,36 eurot) kostja tegevuse (või tegevusetuse) tagajärjel ilma jäänud ega ole saanud selle eest vastusooritust. Hilisemas menetlusstaadiumis esitas hageja lisaks ka väiteid, et osaliselt on talle kahju tekkinud ka pangakaardiga (elektrooniliselt) teostatud maksetega. 30.06.2014. a hagiavalduse terviktekstis tõi hageja esile, et äriühingu vahendite arvel kütuse ostmine ei ole olnud põhjendatud ega äriühingu vajadustega kooskõlas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja sellega siiski muutnud hagi alust, kuna hageja ei ole esitanud konkreetset nõuet ülemäärase kütuse ostmisega äriühingule tekitatud kahju hüvitamiseks.
12.Hagejal tuli käesolevas asjas tõendada asjaolusid, mille kohaselt tõi äriühingu pangakontolt pangakaardiga sularaha väljavõtmine ja selle sularaha kasutamise ebapiisav dokumenteerimine (raamatupidamise korraldamise kohustuse mittenõuetekohane täitmine) kaasa äriühingu vara vähenemise. Äriühingu varalist seisundit kostja juhatuse liikme volituste lõppemise hetkel (november 2010) tuleks võrrelda selle seisuga, mis oleks esinenud juhul, kui raamatupidamise nõudeid oleks täidetud täielikult, s.o ilma igasuguste puudusteta. Hageja tugines ka kostja poolt lojaalsuskohustuse rikkumisele. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele. Lojaalsuskohustuse rikkumisena on alati käsitatav olukord, kus juhatuse liige omastab äriühingu raha. Seega, tuginedes lojaalsuskohustuse rikkumisele olukorras, kus hageja hinnangul on sularaha kasutamine toimunud raamatupidamisnõudeid rikkudes, tuli hagejal ka tõendada, et äriühingu raha on kas omastatud või on seda kasutatud vastuolus äriühingu huvidega, mh ilma selle eest kohast vastusooritust saamata.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt ei ole hageja eelnimetatud asjaolusid tõendanud.
13.Ehkki hageja ei vaidlustanud tegelikult osasid kostja poolt juhatuse liikmena sularahas tehtud väljamakseid (nt palga väljamaksed raamatupidajale jt töötajatele, avansiaruannetes kajastatud kontoritarvete kulud jne) ning möönis, et neid tuleb kahju suuruse määramisel arvestada, ei esitanud hageja kohtule sellekohaseid arvestusi, ehkki maakohus viitas 19.09.2014. a eelistungil nõude arvestuse ebaselgusele ja palus esitada täpsustatud arvutuskäigu. Ringkonnakohus nõustub vastaspoole seisukohaga, et hageja on jätnud ise oma nõude osaliselt põhjendamata. Sellises olukorras ei saa lugeda põhjendatuks hageja väiteid, mille kohaselt on kostja tekitanud raamatupidamisnõuete rikkumise tõttu hagejale kahju.
14.Maakohus on raamatupidamisega seonduvaid küsimusi põhjalikult käsitlenud oma otsuse punktis 4 (kohtule esitatud raamatupidamisdokumentatsiooni terviklikkus ning raamatupidamise üleandmine uuele juhatuse liikmele), punktis 5 (kohtu hinnang, millised dokumendid on esitatu hulgast puudu), punktis 6 (tunnistajate ütlused ja nende seosed puuduolevate dokumentidega; hinnang sularahas väljamaksete tegemise kajastamise korrale kassaraamatus). Kohus on asunud seisukohale (otsuse p 6.2, lk 21), et raamatupidamise kannetes esines mõningaid puudusi seoses väljamaksete kajastamisega nn koonddokumendi kujul. Ette sai heita kassa väljaminekuorderite puudulikku täitmist väljamaksete aluse osas – seal puudusid konkreetsed viited, millise palgalehe alusel on tehtud väljamakse kaluritele või kala ostuks. Samas selgitas raamatupidajana töötanud N.B. (tunnistaja) usutavalt ja arusaadavalt palgalehtede alusel väljamaksete teostamise süsteemi. Kohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et kassa väljamineku orderite vormistuslikud puudused ei muuda neid dokumente sedavõrd ebausaldusväärseteks, et need tulnuks väljamaksete õiguspärasuse hindamisel kõrvale jätta. Muuhulgas märkis maakohus, et ehkki kassa väljamineku orderi alusel konkreetse palgalehe leidmine oli keerukas, oli see täpsustuste abil siiski võimalik. Seega asjaolu, et osal kassa väljamineku orderitel puudusid kalurite nimed ja allkirjad, väljamakse alused vm algandmed, ei tähendanud iseenesest, et väljamaksete alust ei olnud võimalik raamatupidamisdokumentatsiooni alusel tagantjärele kindlaks teha. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ning leiab, et esiletoodud puudused raamatupidamisdokumentide vormistamisel ei ole oma olemuselt sellised, millega saaks põhjuslikult seostada hagejal kahju tekkimise. Olukorras, kus hageja ei esitanud ise terviklikku arvestust, missuguseid konkreetseid väljamakseid ja millises rahalises ulatuses ta tunnistas (pidas põhjendatuks/õiguspäraseks) ja missuguseid mitte, ei ole alust heita maakohtule ette kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist.
15.Asjakohased ei ole apellandi väited, mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta vastuolu tõendites, mille kohaselt mõned tunnistajatena üle kuulatud kalurid kinnitasid, et hageja ei ole neile võlgu jäänud, kuid 2010. a raamatupidamise andmetel oli ettevõttel kalurite ees võlgnevusi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tunnistajate ütlustest ei tulene, et võlgnevusi ei ole mitte kunagi olnud, vaid, et võlgnevusi ei olnud ütluste andmise aja seisuga. Samuti ei ole hageja põhjendanud, millisel viisil on hagejal väidetava rahalise kahju tekkimisega põhjuslikus seoses asjaolu, et alates 2010. aastast lubas kostja juhatuse liikmena raamatupidajal N.B.l koostada kalurite eest arveid Omedu Rand OÜ-le esitamiseks. Hageja ei ole põhistanud sellise tegevusega huvide konflikti olukorra tekitamist; puuduvad igasugused viited, nagu oleks sellega kaasnenud isiklike huvide eelistamine äriühingu huvidele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kirjeldatud teguviisi saab pidada pigem arvete tehniliseks koostamiseks kalurite asemel, mis tulenes kalurite ja hageja vaheliste lepinguliste suhete olemusest. Arved koostati
kala vastuvõtukviitungite alusel ja nende vormistamine oli vajalik raamatupidamise korraldamise eesmärgil. Arvetele on alla kirjutanud kalurid ise.
16.Vaidlust ei ole selle üle, et suur osa kala vastuvõtu kviitungitest aastatel 2008 – 2010 on kohtule esitamata, kuid see ei anna alust järelduseks, et kostja on jätnud selles osas oma kohustused juhatuse liikmena täitmata ning et hagejal oleks seetõttu tekkinud kahju. Maakohus käsitles kala vastuvõtu dokumentatsiooniga seonduvat oma otsuse punktis 5. Kohus luges TsMS § 283 lg 2 alusel õigeks N.B. poolt kohtule esitatud raamatupidamisprogrammi väljatrükid ning asus seisukohale, et kuna on olemas tõendid kala deklareerimise kohta (st püüdmise ja hagejale üleandmise kohta), samuti palgalehed püütud kala eest väljamaksete tegemise kohta, pidid olemas olema ka kala vastuvõtu kviitungid. Hageja ei ole esile toonud konkreetseid rahalisi lahknevusi, mis võimaldaksid tuvastada rahalise kahju tekkimise raamatupidamiskohustuse puuduliku täitmise tagajärjel. Asjaolu, et raamatupidamise vormistamisega tegeles äriühingus vahetult raamatupidaja, ei anna samuti alust tuvastamaks, et kostja rikkus oma kohustusi juhatuse liikmena ning sellega põhjustati hagejale kahju. Juhatuse liikme hoolsuskohustus raamatupidaja tegevuse kontrollimisel ei tähenda automaatselt seda, et juhatuse liige peaks isiklikult kontrollima raamatupidaja poolt vormistatud dokumentatsiooni, vaid juhatuse liige peab olema veendunud, et raamatupidaja kui isik on usaldusväärne ja tema erialateadmised on vajalikul tasemel.
17.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi seoses raamatupidamisdokumentatsiooni uuele juhatuse liikmele üleandmisega. Iseenesest on õige, et kostja J. Vooderi kui juhatuse liikme kohustuste täitmise nõuetekohasuse hindamisel ei saa lähtuda uue juhatuse liikme (P. Kärbergi) tegevusest/tegevusetusest, kuid maakohtu sellekohane arutlus ei muuda ebaõigeks kohtuotsuse järeldusi tervikuna. Kolleegium märgib siiski, et äriühingu juhtimise ja raamatupidamise üleandmine lahkuvalt juhatuse liikmelt uuele juhatuse liikmele peaks olema kahepoolne protsess ning eeldaks ka uue juhatuse liikme poolset koostööd. Kostja vande all antud ütlustest tuleneb, et ta sai enda vabastamisest juhatuse liikme kohalt teada kaudsetest allikatest küll 15.-17.11.2010.a, kuid oli kuni 30.11.2010 arvamusel, et talle pakutakse äriühingus muud tööd. Uue juhatuse liikmega ta selle ajavahemiku vältel kontakti ei saanud. Ka tunnistaja N.B. ütluste kohaselt selgus kostja vabastamine juhatuse liikme kohalt alles viimasel hetkel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt tulnuks poolte omavahelisi suhteid arvestades näidata initsitatiivi dokumentatsiooni üleandmise korraldamisel pigem uuel juhatuse liikmel. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise osas viitega asjaolule, et kostja kui juhatuse liige ei astunud piisavalt samme äriühingu nõudeõiguste realiseerimiseks võlausaldajate vastu. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse p 7.2.3). Asja materjalide kohaselt oli hageja ees pidevaks võlglaseks Peipsi Grupp Holding OÜ; viidatud ei ole teistele võlausaldajatele, kellelt kostja tegevusetuse tõttu oleksid jäänud rahalised vahendid saamata. Mõlemad pooled väljendasid menetluses seisukohta, et Peipsi Grupp Holding OÜ ja Omedu Rand OÜ puhul oli sisuliselt tegemist ema- ja tütarettevõtjatega, kusjuures Peipsi Grupp Holding OÜ ainsaks juhatuse liikmeks on alates 2006. aastast olnud Paul Kärberg. Hageja ei ole põhistanud, et Omedu Rand OÜ oleks oma nõudeõigused Peipsi Grupp Holding OÜ vastu kaotanud ja sellega oleks kaasnenud varaline kahju.
18.Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja (apellandi) etteheidetega, mille kohaselt tegi kostja juhatuse liikmena kaluritele põhjendamatuid ja kontrollimatuid sularaha väljamakseid ning põhjustas sellega hagejale kahju. Maakohus leidis (otsus p 6.3), et hinnates kogumis kirjalikke tõendeid ja tunnistajate ütlusi saab asuda seisukohale, et hageja raamatupidamises olid olemas dokumendid kõikide kaluritele tehtud väljamaksete kohta. Maakohtule puudub alus heita ette menetlusnormi rikkumist tõendite
hindamisel kohtu siseveendumuse kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse tõttu oleksid tõendid kaduma läinud. Kostja on esitanud oma 21.04.2015. a menetlusdokumendi lisana üksikasjalikud ülevaatetabelid aastate 2008 – 2010 kohta (V kd alates tl 149). Tabelis on kuupäevaliselt toodud konkreetsete summadena äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha ning selle juures on näidatud, millisteks väljamakseteks on sularaha kasutatud ja millised toimikus olevad tõendid seda kinnitavad. Ringkonnakohus ei tuvastanud kostja esitatud tabeli andmetes ebatäpsusi ega mittevastavusi. Kõigi kolme aasta lõpu kassajäägid on vastavuses nii hageja kui raamatupidaja (tunnistaja) N.B. esitatuga ning hageja majandusaasta aruannetes kajastatuga. Seega on põhjendatud asuda seisukohale, et raamatupidamine, sh sularaha kasutamine, on jälgitav.
19.Hageja väited, mille kohaselt 2008 – 2010. a püütud kala koguste puhul kuulunuks kaluritele tasumisele kokku 118 672,68 eurot, kuid tegelikkuses on tasutud kaluritele pangaülekannetega 74 628,67 eurot ning sellele lisaks veel sularahas 83 155,65 eurot ning lisanduv võlgnevus kalurite ees moodustas 31 758,94 eurot (s.o justkui kokku oleks kaluritele tasutud 189 543,26 eurot), on üksnes oletuslikud (hinnangulised) ning nende puhul ei ole arvestatud kõiki toimikus olevaid materjale. Hageja ei ole lisanud täpset arvutuskäiku. Seevastu kostja on oma 05.05.2015 menetlusdokumendis toonud arvestused viitega kala üleandmise deklaratsioonidele, millest nähtuvalt on OÜ Omedu Rand lubadega kalurite poolt vaidlusalusel ajavahemikul (2008 – 2010) püütud enam kui 13 tonni võrra rohkem kala kui seda väitis hageja. Samuti ei ole hageja esitanud usaldusväärseid tõendeid kaluritele kala eest tasutud hindade kohta. Kostja on esitanud põhjendatud vastuväited ka hageja väidetele, mille kohaselt osale kaluritele (nt V.A. ja V.F.) ei oleks tulnud üldse tasu maksta, kuna teda ei ole nimeliselt kantud ühelegi kalapüügiloale. Hageja ei ole seega põhistanud ega tõendanud alusetute väljamaksete tegemist. Hageja ei toonud maakohtu menetluses hagi esemena esile asjaolu, nagu oleks raamatupidamise nõuetekohase korraldamata jätmise tulemusena hagejale (apellandile) tekkinud suur kahju, mis väljendus võlgnevustes kaluritele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt on hageja alles kohtukõnes asunud selgelt väitma, et osa tema kahjust moodustasid raamatupidamisarvestusest nähtunud võlgnevused kaluritele. Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 402 lg 2 teises lauses sätestatut ning jättis hageja kohtukõnes esitatud faktiväidetele kahju tekkimise asjaolude kohta hinnangu andmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu käesolevas asjas täpsemale käsitlemisele asjaolud ega väited selle kohta, millistest vahenditest tasuti 2008. aastal kalapaadi Robust soetamisel. Nimetatu ei kuulu hagi esemesse.
20.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja väiteid seoses kostja poolt äriühingu vahendite eest kütuse ostmisega. Asja materjalidest nähtuvalt on 2008. aastal ostetud kütust pangakaardiga 2826,01 euro väärtuses ja sularahas 401,36 euro väärtuses. 2009. aastal on ostetud pangakaardiga 2972,07 euro väärtuses ja sularahas 200,31 euro väärtuses. 2010. aastal on pangakaardiga ostetud kütust 3110,34 euro väärtuses ja sularahas 31,60 euro eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna hagejal kahju tekkimise tuvastamiseks alust asjaolu, et enamusel juhtudel toimus tankimine Mustvee Statoilis äriühingu pangakaardiga ning sel viisil tasumine oli kujunenud praktikaks ja igapäevase majandamise tavaks. Kolme aasta jooksul ostetud kütusest on vaid 7 % puhul tasumine toimunud sularahas, kusjuures sularaha kasutamine on aasta-aastalt oluliselt vähenenud. Sularaha kasutamine kütuse ostuks ei ole iseenesest käsitatav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena.
21.Ehkki aastatel 2009 ja 2010 on kohtule esitatud andmete kohaselt hageja vahendite eest tegelikkuses ostetud kütust kokku 1045,24 euro ulatuses rohkem kui see kajastub äriühingu
vastavate aastate majandusaasta aruannetes, on 2008. aastal samasugustel andmetel ostetud kütust 2503,33 euro ulatuses vähem kui see kajastub 2008.a majandusaasta aruandes. Ringkonnakohus märgib, et esitatud andmete kohaselt on vaidlusalusel perioodil kõigil aastatel dokumentatsiooni kohaselt soetatud ligikaudu sarnasel hulgal kütust (ca 3200 euro väärtuses ühe aasta kohta). Ehkki andmete lahknevus viitab ebatäpsustele raamatupidamise korraldamises, on vaidlusaluse perioodi (2008 – 2010) kestel kokku majandusaasta aruannete järgi kulunud kütuse soetamiseks 11 041,05 eurot. Pangakaardiga tasutud ja sularaha eest ostetud on selle aja vältel kohtule esitatud raamatupidamisdokumentide alusel kokku kütust 9579,96 euro väärtuses (koguseliselt kokku 8 990,64 liitrit). Seega on kütuse ostmiseks kulunud tegelikkuses kokku 1461,09 eurot vähem, kui see järeldub vaidlusaluste aastate majandusaasta aruannetest. Raamatupidamisandmete ebatäpsus ei anna seega alust asuda seisukohale, et hagejal oleks vastavas osas tekkinud kahju.
22.Asjaolu, et vaidlusaluse perioodi kestel ei kuulunud hagejale Maanteeameti liiklusregistri andmetel sisuliselt sõidukeid (üksnes 2010. aastal oli hageja nimele kaheks päevaks registreeritud sõiduk Mercedes-Benz), ei välista äriühingu majandustegevuses kütuse tarbimise vajadust. Kostja on esitanud selgitused ja põhjendused, mille kohaselt oli kütust (sh nii diiselkütust kui bensiini) vaja hageja majandustegevuses kala transportimiseks, külmutusseadme käigushoidmiseks, sadamas kasutusel olnud traktori ja tõstuki käitamiseks (mõrdade väljatõstmisel jne), muruniidukile, karakattide katsetamisele, varuna erijuhtumiteks paatidele, sõitudeks Lohusuusse P. Kärbergi juurde nõupidamistele ning aeg-ajalt ka pikemateks sõitudeks seoses hageja majandustegevusega (nt Pärnusse ja Tallinna paate jm kalapüügivahendeid tellima või ostma). Maakohus on otsuse lk 26-28 käsitlenud kõiki tõendeid ja põhjendusi, mida kostja kütuse kasutamise vajaduse ja otstarbekuse kohta esitas, sh nii kostja vande all antud seletused kui ka tunnistajate ütlused. Seega tuli hagejal lükata kostja esitatud tõendid ümber või omalt poolt tõendada, et seoses hageja majandustegevusega ei kulunud ega saanud kuluda kolme aasta vältel kokku eelmärgitud koguses (8 990,64 liitrit) kütust või et kostja kulutas hageja vahendite eest ostetud kütust muul otstarbel kui äriühingu vajadusteks. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole eelnimetatut tõendanud. Hageja on tuginenud üksnes ligikaudsele arvestusele, et kuna äriühingu kasutuses oli vaid üks diiselmootoriga Ford Transit buss ning seda kasutati marsruudil Omedu – Lohusuu (26 km) ning buss ei kulutanud kütust enam kui 10 l/ 100 km kohta, siis ei saanud kütust sedavõrd palju kuluda, arvestades muuhulgas, et suuremate kalakoguste puhul tuli kalale järgi Peipsi Grupp Holding OÜ külmutusauto. Samas ei ole hageja kummutanud kostja ülejäänud väiteid kütusekuluga seoses, mida kinnitavad ka tunnistajate ütlused.
23.Põhjendatud ei ole apellandi väited, nagu oleks dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates ilmselge, et vastustaja selgitused kütuse koguste kohta on otsitud, paljasõnalised ja tegelikkusele mittevastavad ega haaku ettevõtte reaalse majandustegevusega. Tegemist on hageja poolse hinnanguga tõenditele, kuid maakohus ei olnud sellega seotud. Kostja on kohtuistungil vande all mh selgitanud, et Lohusuus tuli üldjuhul käia vähemalt 2 korda päevas seoses sellega, et taara ei olnud vaba (esmalt tuua Lohusuust tühjad kalakastid ja hiljem viia need täis kalaga tagasi). Keskmiselt oli vaja käia 3-4 korda päevas. Bussi mootor pidi päev läbi töötama, vastasel korral ei töötanuks ka külmutusseade. Sama on kinnitanud ja tunnistajad. Kohtule ei ole esitatud konkreetseid andmeid selle kohta, kui mitmel korral käis kala järel Peipsi Grupp Holding OÜ suur külmutusauto. Kostja vande all antud seletuste ning tunnistaja T.K. ütluste kohaselt käis PGH suur auto kalal järel kõnealuse kolme aasta jooksul üksnes paaril
üksikul korral. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et suur külmutusauto käis OÜ Omedu Rand poolt püütud kala vedamas sagedamini (nt alati, kui tekkis vajadus suurte kalakoguste vedamiseks). Ringkonnakohus järeldab, et PGH külmutusautoga kala vedamine toimus üksikutel kordadel, s.o vaidlusaluse perioodi pikkust arvestades mitte enam kui ühe korra aasta jooksul. See ei saanud oluliselt mõjutada kütuse vajadust pikema ajavahemiku kohta, kuna ühe käiguga sai suur külmutusauto katta vaid ühe päeva transpordivajaduse.
24.Tõendamata on hageja väited, et vastustaja omastas hagejalt mitte kütust, vaid ettevõtte kassast raha kolmandate isikute kütusetšekkide alusel või isiklikes huvides. Asjaolu, et kütust on soetatud kolmandate isikute sooduskaarti kasutades, ei tõenda iseenesest seda, et kütus oleks läinud kolmanda isiku tarbeks ning et seda ei oleks kasutatud hageja majandustegevuses. Kütusekulu seos majandustegevusega ei ole välistatud ka sel juhul, kui ühel korral on kütust ostetud Tallinnas kell 00:42 öösel. Kostja on selgitanud ning tunnistajate ütlustega kinnitanud, et aeg-ajalt tuli käia majandustegevusega seoses ka Tallinnas. Kütuse tankimise kellaaeg iseenesest ei oma tähendust selle üle otsustamisel, kas kulutus oli seotud hageja majandustegevusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja kummutanud kostja vande all antud seletusi, mille kohaselt osa kütust (sh bensiini) kulus nn karakattide ehitamiseks, katsetamiseks ja kasutamiseks. Kostja on selgitanud, et esimesed karakatid ehitati 2006. aastal, esialgu oli neid 3 tk. 2008. aastal asuti neid ehitama suuremal arvul. Karakattide olemasolule juba J. Vooderi juhatuse liikmeks oleku ajal on viidanud oma ütlustes tunnistajad T.R. ja V.F.. Asjaolu, et tunnistaja V.A.i ütluste kohaselt asus tema koos oma brigaadikaaslastega Omedus karakatte ehitama „vist“ 2010. aasta sügisel, ei välista, et teised töötajad ei oleks võinud taolisi sõidukeid juba mõnevõrra varem ehitada. Tunnistaja V.A.i sõnade kohaselt tõi kostja Jüri Vooder kaluritele kanistriga kütust, et karakattidega järvel käia. Seega ei saa tunnistaja V.A.i ütlustega lugeda tõendatuks, et kostja juhatuse liikmeks oleku ajal ei olnud OÜ-l Omedu Rand veel nn karakatte, millele oleks võinud kuluda kütust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kütusekuluga seoses (maakohtu otsuse lk 26-28) ega korda neid kõiki siinkohal.
25.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnangutega, mille kohaselt avansiaruannetes kajastatud kulutused on seostatavad apellandi (hageja) majandustegevusega; hageja ei ole põhistanud vastupidist. Asjaolu, et hageja kasutuses oli renditud kaubik Ford Transit, ei tähenda automaatselt, et kaubiku korrashoidmisega seotud kulud (rehvid, remont) oleks eelduslikult tulnud kanda rendileandjal ehk kaubiku omanikul ning hagejal ei oleks pidanud vastavat kulu tekkima. Praegusel juhul on kaubiku kasutamise õigusliku alusena kohtule esitatud kasutusvalduse leping (IV kd tl 120), mille p 5.2 kohaselt pidi lepingu kehtivuse ajal valdaja (s.o OÜ Omedu Rand) kandma kõik kaubiku remondi, ümberehituse ja hooldusega seotud kulud. Hageja ei ole ka selgitanud oma nõuet osas, milles ta heidab kostjale ette kulutusi tsemendile ja sanitaartehnikale. Ehkki P. Kärbergi ütluste kohaselt ei ole OÜ Omedu Rand territooriumil teostatud ehitustöid, mille jaoks oleks kasutatud tsementi või sanitaartehnikat, on kostja J. Vooder kohtule selgitanud tsemendi ja sanitaartehnika ostmise vajadust. Tsementi oli vaja sadamakai parandamiseks. Sanitaartehnika osas selgitas kostja, et talvel torustikud jäätusid ning aeg-ajalt oli vaja vahetada kraane jne. Ringkonnakohus peab usutavaks, et majandustegevuses on aeg-ajalt vajalik ja põhjendatud remonttööde teostamine ja selleks vahendite soetamine. Asjaolu, et kohtule ei esitatud raamatupidamisdokumente sadamakai parandamise või sanitaartehnika paigaldamise tööde teostamise kohta, ei võimalda veel iseenesest lugeda tuvastatuks, et hagejal oleks tekkinud kindlaksmääratavas rahalises ulatuses kahju.
26.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud (õigusabikulud) 21 568,50 eurot. Kostja taotluse kohaselt on tema lepinguline esindaja osutanud kostjale maakohtu menetluses menetlusabi 175,85 tunni ulatuses tasumääraga 120 eurot/tund ja 150 eurot/tund, sh kõrgema tasumääraga 9,95 tunni eest. Väär on apellatsioonkaebuses märgitu, mille kohaselt ei ole kohus menetluskulude kindlaksmääramisel väljamõistetavate kulude vajalikkust ega põhjendatust hinnanud. Kuigi hageja ei esitanud kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid, on maakohus arvestanud asja mahtu, eelkõige tõendite hulka. Puudub alus heita maakohtule ette diskretsioonipiiride ületamist menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Vaieldamatult on käesoleval juhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama tsiviilasjaga. Esindaja töötundide arv maakohtus 175,84 tundi vastab ligikaudselt 22 tööpäevale (8-tunnised tööpäevad) ning see vastab ka ringkonnakohtu hinnangul vaidluse mahule ja keerukusastmele. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks vastustaja esindaja poolt käesolevas menetluses kulutatud aeg menetluse sisu arvestades ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väitega, justkui oleks kohtul kohustus hinnata sedavõrd mahuka menetluse puhul ükshaaval iga õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust tundide kaupa. Kostja lepingulise esindaja poolt 10.09.2015.a esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arved on piisavalt põhjalikud ja selged, võimaldades kontrollida, missuguseid toiminguid on tehtud ja kui palju on selleks aega kulunud. Arvetel on kuupäevalise täpsusega näidatud, millal ja missuguses mahus on õigusteenust osutatud.
27.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Omedu Rand kanda. Seega jäävad esmalt apellandi kanda tema enda poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud ning ringkonnakohtul puudub vajadus hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust. Vastustaja on kandnud apellatsiooniastmes õigusabikulusid summas 1680 eurot (1080 + 600), sh käibemaks. Vastustaja lepinguline esindaja osutas õigusabiteenust 11,2 töötunni mahus töötunni hinnaga 125 eurot (käibemaksuta). Sellest kulus 7,2 töötundi apellatsioonkaebusele vastamiseks ja 4 töötundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ning istungil osalemiseks. Apellant ei esitanud vastustaja menetluskulude suurusele vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes on täies mahus vajalikud ja põhjendatud, arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu. Seega kuulub apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele 1680 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb vastustaja taotluse alusel tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.