X kaebus Eesti Töötukassa 14.11.2020 otsuse nr 120075854 ja 05.01.2021 vaideotsuse nr 20 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tegema uus otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.09.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 14.11.2020 Eesti Töötukassale (vastustaja) avalduse enda töötuna arvele võtmiseks ja töötuskindlustushüvitise määramiseks. Kaebaja töösuhe oli lõppenud 12.11.2020 töölepingu seaduse § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu.
Vastustaja võttis 14.11.2020 otsusega nr TA20-0164812 kaebaja töötuna arvele ja määras 14.11.2020 otsusega nr 120075854 kaebajale töötuskindlustushüvitise perioodiks 21.11.2020– 19.05.2021 (180 kalendripäeva), sh perioodiks 21.11.2020–28.02.2021 summas 64,12 eurot ja perioodiks 01.03.2021–19.05.2021 summas 42,74 eurot.
3-21-222
3.Kaebaja esitas 14.11.2020 otsuse peale 21.11.2020 vaide, vaidlustades töötuskindlustushüvitise perioodi pikkust ja hüvitise määrasid. Kaebaja taotles hüvitise määramist 180 päevaks 60% ulatuses ja 180 päevaks 40% ulatuses. Kaebajal puudub töövõime, ta on depressioonis ja mõlema põlve liigese operatsiooni järjekorras.
Vastustaja jättis 05.01.2021 vaideotsusega nr 20 vaide rahuldamata. Põhjendused:
4.1.Kaebaja töösuhe lõppes 12.11.2020. Vastavalt töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 9 lg-le 1 jäid keskmise ühe kalendripäeva töötasu arvestusest välja 2020. a augusti, juuni ja mai tasud (viimased 3 kuud, millal tasusid välja maksti). Töötuskindlustushüvitise suuruse arvestuse aluseks võeti 2020. a aprilli, märtsi, veebruari ja jaanuari ning 2019. a detsembri, novembri, oktoobri, septembri ja augusti tasud (viimasele 3 töötamise kuule eelnenud 9 kuud, millal töötasusid välja maksti) kokku summas 31 066,65 eurot. Kaebaja keskmiseks ühe kalendripäeva töötasu suuruseks on 115,06 eurot (31 066,65 ÷ 270) (TKindlS § 9 lg 2). Kuna see ületab hüvitise arvestamise alguspäevale eelnenud kalendriaasta Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordset suurust, siis võeti kaebajale hüvitise suuruse arvutamise aluseks kolmekordne Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu 106,86 eurot (TKindlS § 9 lg 3).
4.2.Kaebajale on 12.10.2017 otsusega nr 117037801 määratud alates 02.12.2017 hüvitis, seega on 02.12.2017 seisuga tema eelnev kindlustusstaaž loetud nulliks ja kindlustusstaaži arvestus algas uuesti uuest tööle asumisest alates. Kaebaja töötas Harju Elekter Elektrotehnika AS-is perioodil 05.02.2018–12.11.2020. Kindlustusstaaži hulka ei arvata kaebaja haiguslehel viibimist 2020. a oktoobris, septembris, augustis, juulis ja juunis. Seega on kaebajal kindlustusstaaži 29 kuud ehk 2 aastat 5 kuud, mis annab talle õiguse töötuskindlustushüvitisele (TKindlS § 6 lg 1 p 2) 180 päeva jooksul (TKindlS § 8 lg 1 p 1), sest kaebaja kindlustusstaaž on lühem kui 5 aastat.
4.3.TKindlS-i sätted on imperatiivsed ega võimalda vastustajal omaalgatuslikult töötuskindlustushüvitise perioodi või suurust muuta. Vastustajal puudub siinkohal kaalutlusõigus. Kaebajale määrati hüvitis kehtiva õiguse alusel ja puudub õiguslik alus teistsugust kindlustushüvitise perioodi või suurust rakendada. Otsus tugineb faktilistele asjaoludele ja on õiguspärane, st antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ja vastab vorminõuetele.
5.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes tühistada vastustaja 14.11.2020 otsus ja 05.01.2021 vaideotsus ning kohustada vastustajat tegema uue otsuse. Põhjendused:
5.1.Kaebaja soovib, et tema töötuskindlustushüvitise perioodi pikkuseks määrataks 360 päeva, millest 180 päeva jooksul makstaks talle hüvitist 60% ulatuses kolmekordsest Eesti keskmisest ühe kalendripäeva töötasust ja 180 päeva jooksul 40% ulatuses.
5.2.Kuigi vastustaja otsused võivad olla seadustega kooskõlas, on tulemus ebaõiglane ja Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus. Kaebaja töötas 09.03.1994–02.10.2017, s.o ligi 24 aastat ABB AS-is, kust ta koondati. Selle järel määras vastustaja kaebajale 12.10.2017 otsusega hüvitise alates 02.12.2017, mida kaebaja kasutas umbes 2 kuu jooksul. Kaebaja senine kindlustusstaaž loeti nulliks ja seda hakati uuesti arvestama alates kaebaja tööle asumisest 05.02.2018. Seega määras vastustaja 14.11.2020 otsusega kaebajale hüvitise vaid paari aasta eest, kuigi kaebaja on tasunud töötuskindlustusmakseid alates Töötukassa loomisest. Kaebajal on sotsiaalsete riskide realiseerumise korral õigus riigi abile (PS §-d 10 ja 28). Töö kaotamise tagajärjel võib inimene sattuda puudusesse, mille vältimiseks ongi loodud kollektiivselt rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem. Töötuse korral peab hüvitise saamise võimalus olema tagatud mõistliku aja jooksul (Euroopa Sotsiaalharta art 12). Seadusandja on hüvitise saamise
2(6)
3-21-222
perioodi sidunud kindlustusstaaži pikkusega, arvestades vaid viimase töösuhte alusel tekkinud kindlustusstaaži, mis ei ole konkreetsel juhul mõistlik. Kaebaja on nii füüsiliselt kui vaimselt murtud ega ole tõenäoliselt valmis pärast 19.05.2021 (töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi lõpp) uuesti tööle asuma. Kaebaja on mõlema põlve liigise operatsiooni järjekorras. Operatsioon on planeeritud 11.03.2021. Raviarsti hinnangul kulub operatsiooni õnnestumise korral sellest taastumiseks minimaalselt 3 kuud. Kaebajal on tuvastatud vastustaja 29.08.2020 otsusega puuduv töövõime, mis võib raskendada töö leidmist. Seega on kaebajal suurenenud vajadus töötuskindlustushüvitise järele. Kui kaebaja kindlustusstaaži hulka arvataks ka kaebaja töötamise aeg ABB AS-is, oleks kaebajal õigus saada töötuskindlustushüvitist 360 päeva.
5.3.Vastustaja vaideotsus on vastuoluline. Vastustaja väidab, et tal puudub kaalutlusõigus, kuid leiab, et otsus on proportsionaalne. Kui haldusorganil puudub kaalutlusõigus, ei saa rääkida proportsionaalsusest.
6.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja kordas vaideotsuses toodud põhjendusi, lisades täiendavalt järgmised põhjendused:
6.1.Kaebajale määrati vastustaja 12.10.2017 otsusega nr 117037801 esmakordselt töötuskindlustushüvitis ajavahemikuks 02.12.2017–26.11.2018 (360 kalendripäeva). Kaebaja kindlustusstaaž loeti nulliks 02.12.2017. Kaebaja viidatud töötamise periood ABB AS-is kuni 02.10.2017 juba arvestati tema kindlustusstaaži hulka ja teistkordselt enam staaži hulka ei arvestata, kuna selle perioodi eest tekkinud kindlustusstaaž on hüvitise määramisel nulliks loetud (TKindlS § 7 lg 3). Kaebajale maksti töötuskindlustushüvitist ajavahemikus 02.12.2017– 04.02.2018. Töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetati enne otsuses märgitud hüvitise perioodi lõppemist, sest tema töötuna arvelolek lõpetati 04.02.2018 seoses tööle asumisega 05.02.2018. Kasutamata hüvitise päevade arv 295 kehtis kuni 02.12.2018 (TKindlS § 8 lg 2 p 1) ja see kajastus ka vastustaja 06.02.2018 otsuses nr 118006546. Kuna kaebaja võttis ennast uuesti töötuna arvele alles 14.11.2020, oli ületatud 12-kuulise perioodi nõue. Arvestades, et 02.12.2017 seisuga oli kaebaja eelnev kindlustusstaaž loetud nulliks, algas kindlustusstaaži arvestus uuesti alates tööle asumisest, s.o 05.02.2018.
6.2.Kaebajale maksti vastavalt TKindlS § 9 lg-le 4 töötuskindlustushüvitist 1.-100. kalendripäevani (perioodil 21.11.2020–28.02.2021) 60% Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordsest suurusest, st 64,12 eurot, ja alates 101. kalendripäevast kuni töötuskindlustushüvitise perioodi lõpuni (perioodil 01.03.2021–19.05.2021) 40%, st 42,74 eurot.
6.3.PS-ist tuleneb riigi kohustus abistada inimest, kuid seadusandja pädevuses on täpsemalt määratleda, millist liiki ja abi ja millises ulatuses seda osutatakse ning kehtestada tingimused abi saamisele. PS-i järgi peab riik tagama isikule abi töötuse korral, samas pole see piiramatu. Riigil on õigus seaduses sätestada abi andmise tingimused. See peab toimuma kooskõlas PS-is sätestatud põhimõtetega. Inimese abistamise meetmeid on riigi poolt kehtestatud erinevate seadustega. Vastustaja on määranud 14.11.2020 otsusega kaebajale töötuskindlustushüvitise tema sissetuleku kompenseerimiseks maksimaalses võimalikus ulatuses. Samuti on kaebajale 29.08.2020 otsusega nr TVH/20/068266 määratud töövõimetoetus sissetuleku tagamiseks vähenenud töövõime tõttu (kaebajal hinnati puuduv töövõime kestusega 1 aasta). Lisaks on vastustajal ka teisi erinevaid meetmeid, tööturuteenuseid ja toetusi isiku abistamiseks vastavalt tema vajadusele. Puuduva töövõime tuvastamine ei tähenda automaatselt veel seda, et inimene ei saaks teha võimetekohast tööd.
3(6)
3-21-222
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebuse põhjendustest järeldub, et kaebaja ei vaidle vastu töötuskindlustushüvitise summa ja maksmise perioodi arvutamise õigsusele, vaid leiab, et seadusega ettenähtu on kaebaja olukorda arvestades ebaõiglane ja põhiseadusevastane. Ka kohus ei leia, et vastustaja arvestused oleksid valed, mistõttu ei pea kohus vajalikuks vastustaja põhjalikke arvestusi üle korrata.
8.Kaebaja eesmärgiks on, et vastustaja määraks talle töötuskindlustushüvitise 180 päeva asemel 360 päevaks. Samuti taotles kaebaja erisust TKindlS § 9 lg-s 4 sätestatud töötuskindlustushüvitise suurusest.
9.TKindlS § 8 lg 1 järgi on kindlustatul õigus saada töötuskindlustushüvitist kogu töötuna arvel oleku ajal, kuid mitte kauem kui: 1) 180 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on lühem kui 5 aastat; 2) 270 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 5 kuni 10 aastat; 3) 360 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 10 aastat või enam. TKindlS § 7 lg 1 p-st 1 nähtuvalt on töötuskindlustusstaaž periood, mille eest kindlustatud sai tasu töölepingu alusel töötamise eest. TKindlS § 7 lg 3 järgi lõpetatakse kindlustusstaaži arvestus ja kindlustusstaaž loetakse nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse töötuskindlustushüvitis sama seaduse alusel. Kindlustatu tööle asumisel, välja arvatud ajutine töötamine tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 42 tähenduses, algab kindlustusstaaži arvestus uuesti.
10.Vastustaja esitatud tõenditest nähtub, et vastustaja määras 12.10.2017 otsusega nr 117037801 kaebajale töötuskindlustushüvitise perioodiks 02.12.2017–26.11.2018, sest kaebaja töösuhe oli 02.10.2017 lõppenud koondamise tõttu ja kaebaja oli võetud 03.10.2017 töötuna arvele. Kaebaja töötuskindlustusstaažiks loeti 15 aastat 6 kuud. Vastustaja lõpetas 06.02.2018 otsusega nr 118006546 kaebajale töötuskindlustushüvitise maksmise alates 04.02.2018, sest kaebaja oli asunud tööle ja tema töötuna arvelolek lõpetati 04.02.2018. Kasutamata hüvitise päevade arvuks oli 295, mis kehtisid kuni 02.12.2018.
11.Kuna kaebaja jäi 2017. a töötuks ja talle maksti töötuskindlustushüvitist, siis lõpetas vastustaja õiguspäraselt TKindlS § 7 lg 3 alusel kaebaja kindlustusstaaži arvestuse 2017. a-l ja luges selle nulliks. Kaebaja asus uuesti tööle 2018. a ja sellest ajast alates hakkas kaebaja kindlustusstaaž uuesti kulgema. Ajaks, mil kaebaja uuesti töötuna arvele võeti (2020. a), oli kaebajal kogunenud kindlustusstaaži üle 2 aastat. Vastustaja jättis õiguspäraselt arvestamata kindlustusstaažiga, mis kaebajal oli kogunenud 2017. a-ks. Kaebajat ei võetud uuesti töötuna arvele 12 kuu jooksul eelmise töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisest, mis võimaldanuks talle maksta eelmisel töötuse perioodil maksmata jäänud hüvitist (TKindlS § 8 lg 2 p 1). Kuna kaebaja uue kindlustusstaaži pikkus jäi alla 5 aasta, siis määras vastustaja õiguspäraselt kaebajale hüvitise 180 päevaks (TKindlS § 8 lg 1 p 1). 360 kalendripäevaks hüvitise määramiseks puudus vastustajal praegusel juhul seadusest tulenev alus.
12.TKindlS § 9 lg 4 järgi on töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest alljärgnev protsent sama paragrahvi lg-te 1–3 alusel leitud ühe kalendripäeva töötasust: 1) 60% esimesest kuni 100. kalendripäevani; 2) 40% 101. kalendripäevast kuni töötuskindlustushüvitise perioodi lõpuni.
13.Kaebaja ei vaidle vastu tema keskmise ühe kalendripäeva töötasu arvutusele (TKindlS § 9 lg-d 1 ja 2) ega sellele, et kuna see ületas Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordset suurust, siis tuli hüvitis arvestada Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordse suuruse alusel (TKindlS § 9 lg 3). Kaebaja ei vaidlusta ka asjaolu, et tal on hüvitise
4(6)
3-21-222
maksmise perioodi alguses õigus hüvitisele, mis vastab 60%-le Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordsest suurusest, ja perioodi lõpus hüvitisel, mis vastab 40%-le Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordsest suurusest. Kaebaja leiab aga ekslikult, et vastustaja sai muuta perioodi pikkust, mil 60%-le vastavalt ja mil 40%-le vastavat hüvitist maksta. TKindlS § 9 lg 4 näeb siinkohal ette kindla reegli, et 60%-le vastavat hüvitist makstakse 1.-100. kalendripäevani ja 40%-le vastavat hüvitist 101. kalendripäevast kuni hüvitise maksmise perioodi lõpuni ning seda olenemata kogu hüvitise maksmise perioodi pikkusest (360 päeva vs 180 päeva). Vastustaja määras kaebajale hüvitise kooskõlas TKindlS § 9 lg-ga 4, seega õiguspäraselt.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et TKindlS ei anna vastustajale hüvitise määramise otsustamisel kaalumisõigust. Vastustajal puudub õigus kaaluda, kas hüvitist määrata, millises suuruses ja kui pikaks ajaks hüvitis määrata. Tegemist on imperatiivsete normidega, mis on vastustajale järgimiseks kohustuslikud. Vastustaja ülesanne on teha kindlaks faktilised asjaolud ja vastavalt neile õigeid õigusnorme kohaldada. Haldusorgani tegevus peab olema õiguspärane, seega peab ta järgima kehtivaid norme ega või neist kõrvale kalduda või neid valikuliselt kohaldada. Vastasel juhul koheldakse isikuid ebavõrdselt ja haldusorganite käitumine oleks kontrollimatu. Praegusel juhul on vastustaja käitunud õiguspäraselt, kohaldanud õigeid õigusnorme ja õigesti. Seega on vaidlusalused õigusaktid õiguspärased.
15.Vastustaja vaideotsus ei ole vastuoluline. Vastustaja ei väida, et ta oleks teostanud vaidlusaluste haldusaktide andmisel kaalumist, vaid ta on tsiteerinud haldusmenetluse seaduse § 54, mille järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tegemist on haldusakti õiguspärasuse eeldustega, kuid see ei tähenda, et haldusorgan saab ja peab kaalumist teostama ka juhul, kus seadusandja talle kaalumisõigust pole jätnud. Sellisel juhul on seadusandja ise proportsionaalse tulemuse saavutamiseks vajaliku kaalumise ära teinud ja haldusorganile selle saavutamiseks seadusesse käitumisjuhised ette näinud. Kui ka seadusandja ei ole kaalumist teostanud ja tulemus on ebaproportsionaalne, on põhjust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
16.Kohtu arvates ei ole vaidlusalused haldusaktid ja nendega saavutatud tulemus kaebaja suhtes ebaproportsionaalsed ega riiva tema põhiõigusi. Kaebajat koheldakse võrdselt teiste töötutega, seega järgitakse PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka teiste töötute puhul lähtutakse samadest kindlustusstaaži arvutamise reeglitest ning määratakse töötuskindlustushüvitis olenevalt kindlustusstaaži pikkusest sama pikaks perioodiks ja makstakse samas suurusjärgus. Hüvitise maksmise perioodi sidumine kindlustusstaaži pikkusega näitab seda, et seadusandja arvates vajavad tööotsimisest kauem eemal olnud isikud eelduslikult pikemalt aega uue töö leidmiseks. Neil puudub hiljutine tööotsimise kogemus, oskused ja vilumused (nt CV ja motivatsioonikirja koostamine, tööintervjuul osalemine) ning nende pikaajalise ühetaolise töö kogemus võib takistada uue sobiva töö leidmist, st isikul puudub erinevate tööde tegemise kogemus, mis võiks hõlbustada uue töö leidmist, või on isikul raske uute tööülesannetega harjuda. Samas peaks töötuskindlustushüvitise maksmise periood ja hüvitise suuruse vähenemine aja möödudes motiveerima töötut võimalikult kiiresti tööd leidma.
17.Rikutud ei ole ka kaebaja õigust riigi abile (PS § 28 lg 2). PS ei näe ette kaebaja põhiõigust töötuskindlustushüvitisele. Seadusandjale on jäetud sotsiaalse abi liikide kujundamisel suur otsustus- ja kaalutlusõigus. Kaebajale on määratud töötuks jäämisel töötuskindlustushüvitis 180 päevaks, s.o 6 kuuks, mida ei saa pidada ebaproportsionaalselt lühikeseks ajaks uue töö leidmisel. Kaebaja ei põhjenda kaebust uue töö leidmise raskustega, vaid sellega, et tal ei ole võimalik terviseprobleemide tõttu niipea tööle asuda. Kaebaja on hüvitise eesmärgist valesti aru saanud. Töötuskindlustushüvitise eesmärk ei olegi tagada isikule sissetulekut ajaks, mil isik ei 5(6)
3-21-222
saa oma tervisliku seisundi tõttu töötada. TKindlS §-st 2 nähtuvat on töötuskindlustuse eesmärk tagada kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetulek. Seega peab kindlustatu töötuskindlustushüvitise saamiseks tegelema töö otsimisega ja olema valmis sobiva töö leidmisel kohe tööle asuma. TKindlS § 13 lg 1 p-dest 1 ja 2 nähtuvalt lõpetatakse töötuskindlustushüvitise maksmine, kui isik mõjuva põhjuseta tööle ei asu. Seega ei ole töötuskindlustushüvitis ette nähtud selleks, et isik saaks enne uue töö otsima hakkamist puhata või end ravida. Isikule, kes ei ole võimeline oma tervisliku seisundi tõttu töötama, makstakse töövõimetoetust (töövõimetoetuse seaduse § 11). Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et vastustaja on 29.08.2020 otsusega nr TVH/20/068266 tuvastanud kaebajal puuduva töövõime kestusega 1 aasta (perioodil 30.07.2020–29.07.2021) ja määranud talle 31.08.2020 otsusega nr TVT/20/041621 perioodiks 12.08.2020–29.07.2021 töövõimetoetuse summas 14,89 eurot kalendripäevas. Seega on kaebaja saanud riigilt vastavalt oma abivajadusele abi. Kui kaebaja leiab, et määratud abist ei piisa tema toimetulekuks, on tal õigus taotleda sotsiaalhoolekande seaduse §-s 131 ette nähtud toimetulekutoetust või muud õigusaktides ettenähtud sotsiaalabi.
18.Neil põhjendustel ei ole kaebaja selgitused oma tervisliku seisundi kohta asjakohased töötuskindlustushüvitise suuruse ja maksmise perioodi proportsionaalsuse hindamisel. Kaebaja ei ole toonud välja muid põhjendusi, mis annaks alust kahelda töötuskindlustushüvitise suuruse ja maksmise perioodi proportsionaalsuses või annaks kaebajale aluse nõuda tema suhtes seaduses ettenähtust erandi kohaldamist.
19.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused haldusaktid on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Seega tuleb kaebaja tühistamisnõuded jätta rahuldamata. Samadel põhjendustel puudub alus rahuldada ka kaebaja kohustamisnõuet.
20.Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.