X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18.08.2020 otsuse nr P62020-212040 ja 23.09.2020 vaideotsuse nr 8-3/21092-2 tühistamiseks ja kohustamisnõue
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja — X Vastustaja — Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.09.2021, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 18.08.2020 otsusega nr P6-2020-212040 määrati X vanemahüvitise suuruseks 2038,66 eurot1. Hüvitise arvestamise aluseks võttis SKA X isikustatud sotsiaalmaksu perioodil 01.11.2018 - 31.10.2019 (perehüvitiste seadus –PHS - § 37 lg 3) summas 7716,53 eurot ning töövõimetuslehel viibitud päevad perioodil 01.11.2018 - 31.10.2019 - 21 päeva.
2.X esitas 18.08.2020 otsusele vaide, milles taotles 18.08.2020 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist paludes arvestada otsuse tegemisel X 12 kuu sissetulekut. Vaide kohaselt töötas X kuni
Kaebuse lisa 4
3-20-1992 veebruar 2019 Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuses (TJTK) ning alates märtsist 2019 Politseija Piirvalveametis (PPA). Kui TJTK maksis töötasu välja iga kuu viimasel tööpäeval ja deklareeris vastavalt ka andmed, siis PPA maksab töötasu järgmises kuus, st 2019. aasta märtsikuu tasu deklareeriti aprillis, aprilli töötasu mais jne, sh oktoobri töötasu novembris. Sel põhjusel puudus Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt Xl sissetulek märtsis 2019, kuid tegelikult on X kõik kuud tööl käinud, mis omakorda tähendab, et X töötas arvutusperioodil 12 kuud ning tööandjad ka tasusid töötasu 12 kuu eest, kuid väljamakse tegemise kuupäevade ja tööandjate erinevate arvestuste tõttu lükkuvad sotsiaalmaksu maksed alates märtsist ühe kuu võrra edasi ning oktoobri töötasult arvestatud ja makstud sotsiaalmaks, mis deklareeriti novembris 2019, jääb vanemahüvitise arvutusest välja. Asjaolu, et tööandjad deklareerivad maksud erinevalt, ei sõltu vaide esitajast. Vanemahüvitise arvestamisel tuleb arvestada tegelikult töötaud perioodi ehk 12 kuud, mil vaide esitaja töötas, sai töötasu ja tasus ka maksud. Vanemahüvitise arvestamise aluseks on sotsiaalmaks, mis on makstud töötamise eest arvutusperioodil, mitte deklareerimise aeg. Vanemahüvitise eesmärk on sissetuleku säilitamine.
3.SKA jättis 23.09.2020 vaideotsusega nr 8-3/21092-2 X vaide rahuldamata. Vaide esitaja laps sündis augustis 2020. Seega on PHS § 37 lg 3 kohaselt vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks tulu, mis on saadud perioodil november 2018-oktoober 2019 (arvestusperiood). Ajavahemikul november 2018-oktoober 2019 on sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel deklareeritud vaide esitaja eest sotsiaalmaksu 7716,53 eurot. Vaideotsuse kohaselt on SKA arvesse võtnud kogu töise tulu, mida vaide esitaja arvestusperioodil sai. Seadus ei näe ette, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb aluseks võtta tulu, mida isik arvestusperioodil välja teenis, kuid mida talle välja ei makstud. Tähtsust ei oma see, millisel kuul tulu teeniti, vaid see, millisel kuul on tulu saadud. See tähendab ka, millise kuu eest on tulult sotsiaalmaksu deklareeritud. X hinnangul tuleks arvesse võtta ka novembris 2019 saadud tulu ehk 13 kuul saadud tulu. Vanemahüvitise maksmise süsteem on teadlikult ehitatud üles kassapõhisel arvestusel, et süsteemi administreerimine oleks lihtsam ja vähem kulukas. Lisaks lõpetati tööleping Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusega 28.02.2019 ning järgmine töösuhe algas 18.03.201, millest järeldub, et vaide esitaja ei töötanud märtsis 17 päeva ega 12 kuu jooksul 12 kuud ning ka see asjaolu mõjutab keskmist sissetulekut. Tegemist pole PHS § 42 lg-s 2 toodud olukorraga.
4.X esitas 13.10.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus kohustada Sotsiaalkindlustusametit muutma 18.08.2020 otsust nr P6-2020-212040 selle kehtivuse algusest peale, määrates hüvitise suuruseks 2230,43 eurot.
5.19.10.2020 määrusega tõlgendas kohus kaebaja tahet ning võttis kaebuse menetlusse Sotsiaalkindlustusameti 18.08.2020 otsuse nr P6-2020-212040 ja 23.09.2020 vaideotsuse nr 83/21092-2 tühistamise nõudes ning Sotsiaalkindlustuameti kohustamisnõudes. Kohus tunnistas vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti. SKA esitas seisukohad kohtule 19.11.2020.
6.Tallinna Halduskohus otsustas 21.06.2021 määrusega vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks määras kohus 05.08.2021 kell 16.00.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
7.Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsused õigusvastased, kuivõrd vastustaja ei ole arvestanud 2019.a oktoobrikuu töötasu (kuna see deklareeriti novembris 2019). Vastustajal tuleks teha uus otsus, milles on vanemahüvitise arvutamisel arvestatud 12 kuu töötasu ja tasutud sotsiaalmaksu.
7.1.Vanemahüvitise arvestamise perioodi jääb kaebaja töökoha vahetus, millega kaasnes palga väljamaksmise ja deklareerimise kuupäeva muutus. Selle tulemusena näitavad Maksu- ja Tolliameti andmed, et märtsis puudus kaebajal sissetulek, kuigi tegelikult on kaebaja 2(8)
3-20-1992 vanemahüvitise arvestusperioodil kõik kuud tööl käinud. See omakorda tähendab, et kaebaja on töötanud arvutusperioodil 12 kuud ja tööandjad on maksud maksnud 12 kuu eest, kuid väljamakse tegemise kuupäevade ja tööandjate erinevate arvestuste tõttu lükkuvad sotsiaalmaksu maksed alates märtsist ühe kuu võrra edasi ning oktoobri töötasu pealt arvestatud ja makstud sotsiaalmaks, mis deklareeriti novembris 2019, jääb vanemahüvitise arvutusest välja. Lisades vanemahüvitise arvestusse ka oktoobri palga, mis deklareeriti novembris, tõuseb kaebaja vanemahüvitis 2230,43 euroni kuus. Kuivõrd vastustaja ei ole arvestanud oktoobrikuu töötasu, mis maksti välja novembri alguses, vanemahüvitise arvutusse, kaotab kaebaja iga kuu 191,77 eurot ja kogu vanemahüvitise perioodi jooksul kokku 2780 eurot (brutotasu).
7.2.Seadusandja ei ole arvestanud käesoleva olukorra tekkimise võimalusega ning seadusandja tahe ei ole olnud kohelda ebavõrdselt vanemahüvitise saajaid seetõttu, et nad on vahetanud töökohta. Isegi kui seadusandja tahe on administreerimine lihtsustamine, ei ole vaidlusaluses olukorras tekkiv ebavõrdsus õigustatud. Käesoleval juhul ei säilitata eelmise kalendriaasta keskmist töötasu, kuivõrd arvestusest on ühe kuu palk välja jäetud. Arvestades vanemahüvitise eesmärki säilitada lapsevanemale eelmise aasta keskmine töötasu, ei ole otsus kooskõlas seaduse mõttega.
7.3.Perehüvitiste seaduse seletuskiri ei seo vanemahüvitise arvutamist maksude deklareerimisega: „Lõikes 1 on täpsustatud, et hüvitise suurus arvutatakse kalendrikuu keskmise tulu alusel. Keskmine tulu leitakse sotsiaalmaksu andmete alusel.“ Seega ei lähtuta hüvitise arvutamisel pelgalt tööandja poolt deklareeritud sotsiaalmaksust, vaid oluline on töine tulu, mille puudumist vanemahüvitis kompenseerib (vt ka selgitust § 46 lõike 1 juures). Reeglina lähtub Sotsiaalkindlustusamet deklareeritud sotsiaalmaksu andmetest, aga välistatud ei ole juhud, kui andmed ei ole reaalsed. Seega on Sotsiaalkindlustusametil õigus võtta aluseks isiku tegelik tulu, kui ilmneb, et deklareeritud sotsiaalmaks ei vasta tegelikule tulule.“ .
7.4.Riigikohus on 3-3-1-86-15 põhjalikult analüüsinud vanemahüvitise regulatsiooni ning võrdsusõiguse riive lubatust vanemahüvitiste maksmisel, asudes seisukohale, et kuigi vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, peab vanemahüvitise andmisel ja piiramisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Antud juhul on kaebaja toiminud samamoodi nagu teised töötajad (töötanud kogu arvestusperioodi jooksul, maksnud palgalt kõik riiklikud maksud) ning teda tuleks ka vanemahüvitise arvutamisel kohelda samamoodi teiste hüvitise saajatega. Otsusega tekitab vastustaja kaebaja suhtes ebavõrdse olukorra võrreldes hüvitise saajatega, kes ei ole vanemahüvitise arvutamise perioodil (antud juhul 1,5 aastat enne lapse sündi) töökohta vahetanud. Samast lahendist tuleneb ka, et mh tuleb hinnata, kas administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid, mis kaasnevad vastustaja tegevusega, õigustavad tekkivat ebavõrdset olukorda.
7.5.Kasutades analoogiat, annab perehüvitiste seadus § 42 lg 2 vastustajale ka otsesõnu volituse arvestada väljamaksed õigesse kuusse, et tagada hüvitise saajale õiglane vanemahüvitis. Perehüvitiste seaduse § 42 lg 2 nimetab küll ümberarvestuse aluseks sotsiaalmaksu maksja süüd, kuid selle lõike sisust tuleneb, et kui töötaja ei saa mõjutada makse toimumise aega, on Sotsiaalkindlustusametil võimalik teha ümberarvestus, kui vanemahüvitise saaja sellele tähelepanu juhib. Kaebaja esitas vaide, põhjendades, et kaebajal puudus võimalus mõjutada sotsiaalmaksu tasumise kuupäeva, kuid on töötanud arvestusperioodil 12 kuud. Andmed kaebaja töötamise aja ja maksude tasumise kohta on vastustajale nähtavad samades registrites, mille põhjal on otsus tehtud. Seega oli vastustajal võimalik rahuldada vaie ja teha ümberarvestus. See oleks ühtlasi vähendanud ka halduskoormust, vältides edaspidist vaidlust. Vastustaja seisukoht
8.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb kaebusele vastu. 3(8)
3-20-1992
8.1.Vastustaja on kooskõlas PHS § 37 sätetega võtnud vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks kaebaja eest arvestusperioodil deklareeritud sotsiaalmaksu ehk tulu, mille kaebaja on arvestusperioodil saanud. Arvesse on võetud kogu sissetulek, mille kaebaja arvestusperioodil sai ning millelt on deklareeritud sotsiaalmaks. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (arvestusperiood) on lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud (PHS § 37 lg 3). Vaidlustatud otsuse puhul on arvestusperioodiks november 2018 – oktoober 2019 ning selles osas ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud.
8.2.Sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) andmetel on vaide esitaja eest ajavahemikul november 2018 – oktoober 2019 deklareeritud sotsiaalmaksu summas 7716,53 eurot (vanemahüvitise otsuses, mis on lisatud kaebusele ja vastustaja seisukoha lisa 1 viimane rida). SKAISi andmed kattuvad kaebaja poolt esitatud sotsiaalmaksu andmetega, seega ka sotsiaalmaksu andmete osas vaidlust ei ole ning vastutaja eeldab, et need on õiged.
8.3.Sotsiaalkaitse infosüsteemis nähtuvad andmed selle kohta, millisesse kuusse on isiku tulu deklareeritud ehk millal on isik tulu saanud (talle välja makstud). Vanemahüvitise süsteem on üles ehitatud tulu saamisele mitte tulu teenimisele. Tulenevalt Eesti maksusüsteemist on riigil olemas andmed tulu välja maksmise kuu kohta, need andmed jõuavad sotsiaalkaitse infosüsteemi ja need saab võtta aluseks vanemahüvitise arvutamisel. Seejuures ei pea tööandjad ega vanemahüvitise saajad reeglina esitama tõendeid või lisaandmeid. Eelnimetatut on arvestatud ka vanemahüvitise seaduse välja töötamisel ning on kajastatud eelnõu seletuskirjas.
8.4.Kaebaja on arvestusperioodil saanud tulu summas, millelt on arvestusperioodil makstud sotsiaalmaksu 7716,53 eurot. Seega on tegemist kaebaja arvestusperioodil saadud sissetulekult makstud sotsiaalmaksuga ning vanemahüvitise suurus on arvestatud kaebaja arvestusperioodi tegeliku sissetuleku põhjal. Kaebaja leiab, et lisaks peaks vastustaja arvestusse kaasama ka novembris 2019 (seega 13 kuul – november 2018 – november 2019) saadud tulu, mis ei ole kooskõlas kehtiva regulatsiooniga. Riigikohtu üldkogu leidis, et arvestades seda, et vanemahüvitis ei kuulu põhiseaduse § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse (riigi abi puuduse korral) kaitsealasse ja vanemahüvitise seaduse ühte eesmärki – säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu - võib kassapõhist arvestust ja sellega kaasnevat süsteemi administreerimise lihtsust ning väiksemaid administreerimise kulusid hüvitise suuruse arvutamisel pidada eesmärkideks, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi (Riigikohtu üldkogu 30.06.2016 otsuses nr 3-3-1-86-15, p 56).
8.5.Vastustaja lähtub vanemahüvitise arvutamisel sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmetest. Infosüsteemis on näha, mis kuusse on sotsiaalmaks deklareeritud ja eelduslikult on isikule samas kuus tehtud ka vastavas suuruses väljamakse. Maksualaste andmete õigsuse kontrollimine on Maksu- ja Tolliameti pädevuses. Sotsiaalmaksu andmeid deklareeritakse kassapõhiselt väljamakse tegemise kuul. PHS seletuskirjas on selgitatud, et keskmine tulu leitakse sotsiaalmaksu andmete alusel ning et hüvitise arvutamisel ei lähtuta pelgalt tööandja poolt deklareeritud sotsiaalmaksust, vaid oluline on töine tulu, mille puudumist vanemahüvitis kompenseerib. Lisatud on, et reeglina lähtub Sotsiaalkindlustusamet deklareeritud sotsiaalmaksu andmetest, aga välistatud ei ole juhud, kui andmed ei ole reaalsed ning Sotsiaalkindlustusametil on õigus võtta aluseks isiku tegelik tulu, kui ilmneb, et deklareeritud sotsiaalmaks ei vasta tegelikule tulule (PHS seletuskiri, § 37 juures, 2. lõik). Ehk olukorras, kus selgub, et sotsiaalmaks on küll deklareeritud ja võib-olla ka makstud, kuid isik ei ole tegelikult tulu saanud, on lähtuvalt PHS § 37 lg-st 1 õigus võtta aluseks tegelikult saadud tulu. Antud juhul puudub vastustaja hinnangul vaidlus või kahtlus selles, et kaebaja eest deklareeritud sotsiaalmaks ei vastaks tegelikule tulule. Kaebaja ei ole seda ka väitnud. Vastustaja hinnangul on ta kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamise võtnud arvesse kogu arvestusperioodil saadud (mitte teenitud) tulu. Arvestades, et vanemahüvitise süsteem on teadlikult üles ehitatud kassapõhisel 4(8)
3-20-1992 arvestusel ja et PHS on üsna üheselt sätestanud, millistest andmetest lähtuvalt vanemahüvitise suurust arvutatakse, ei näe vastustaja võimalust kalduda kõrvale seadusest ning asuda ise õigust või õiglust looma.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, leian, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Põhjendan oma seisukohta järgnevalt:
9.1.Vanemahüvitise suuruse arvutamist reguleerib PHS § 37, mille lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Sama §-i lg 2 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. PHS § 37 lg 3 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (edaspidi käesolevas peatükis arvestusperiood) lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. /.../
9.2.Eeltoodust nähtuvalt lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel vanemahüvitise taotleja keskmisest tulust. Arvestusperioodiks on lapse sünnile eelnenud 9 kuule eelnev 1-aastane periood ning keskmine tulu tehakse kindlaks SKAIS-i kantud arvestusperioodi sotsiaalmaksu andmete alusel. Registriandmetel on selles osas õiguslik tähendus. Vastustajal ei ole isegi registriandmete ebaõigsuse korral volitust arvutada vanemahüvitise suurust muude andmete põhjal (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2019 otsus asjas nr 3-18-1874, p 12; 26.09.2018 otsus asjas nr 3-17-2685, p 12; 27.03.2018 otsus asjas nr 3-17-1525, p 14; 15.06.2017 otsus asjas nr 3-16-492, p-d 11-12). Sotsiaalkaitseministri 05.03.2019 määruse nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ (määrus nr 12) kohaselt on SKAIS-is olevad isiku maksualased andmed mh arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa ning sotsiaalmaksu tasumise kuu ja aasta ning maksustamisperiood (määruse nr 12 § 12 p-d 1 ja 2). Seejuures ei ole poolte vahel vaidlust vaidlustatud otsuses märgitud arvestusperioodis november 2018 – oktoober 2019 ning asjaolus, et ajavahemikul november 2018 – oktoober 2019 on kaebaja eest deklareeritud sotsiaalmaksu summas 7716,53 eurot (st vastavad Sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) andmed kattuvad kaebaja poolt vastustajale esitatud sotsiaalmaksu andmetega).
10.Seoses asjaoluga, et vanemahüvitise arvestamise perioodi jääb kaebaja töökoha vahetus märtsis 2019, millega kaasnes palga väljamaksmise ja deklareerimise kuupäeva muutus (palga väljamaksmine nihkus uue tööandja juures järgmisesse kuusse), on jäänud kaebaja hinnangul ebaõigesti vanemahüvitise arvutusest välja 2019 oktoobri töötasu pealt arvestatud ja makstud sotsiaalmaks summas 726 eurot, mis deklareeriti novembris 2019, kusjuures ka vastav töötasu maksti välja novembris 2019. Vaidluse all on sisuliselt seega asjaolu, kas vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb tasutud sotsiaalmaksu summa võtta arvesse kassapõhiselt või tekkepõhiselt. Kaebaja seisukohta arvestades järeldub, et tema hinnangul tuleb lähtuda sisuliselt tekkepõhisest arvestusest ning võtta arvesse arvestusperioodil teenitud tulu, mitte üksnes arvestusperioodil saadud tulu.
11.Olen seisukohal, et vastustaja on kooskõlas kehtivate ja eelnevalt viidatud õigusnormidega (PHS § 37 sätted) lähtunud kassapõhisest arvestusest ning vastustajal puudus kohustus ja õigus lisada arvestusse kaebaja poolt 2019 novembris saadud tulult tasutud sotsiaalmaks, vaatamata sellele, et tulu oli saadud oktoobrikuus tehtud töö eest. Pole vaidlust, et SKAIS kajastab sotsiaalmaksu andmeid selle kohta, millisesse kuusse on isiku tulu deklareeritud ehk millal on isik tulu saanud (st millal on tulu talle välja makstud). Seega on vanemahüvitise süsteem loodud tulu saamise, mitte tulu teenimise printsiipi arvestades. Aluseks võetud vanemahüvitise 5(8)
3-20-1992 arvestusperiood vastab antud juhul PHS sätetele ning arvestusperioodi üle iseenesest ei vaielda. Kaebaja on arvestusperioodil november 2018 – oktoober 2019 saanud tulu sellises summas, millelt on makstud sotsiaalmaksu 7716,53 eurot. Selle üle antud juhul ka ei vaielda ning seda kinnitavad nii vastustaja esitatud SKAIS andmed kui ka kaebaja esitatud sotsiaalmaksu andmed (kaebuse lisades 2 ja 3). Nimetatud summa on võetud kaebajale vanemahüvitise suuruse arvutamisel ka aluseks. Seega on vanemahüvitise suurus arvestatud kaebaja arvestusperioodil tegeliku saadud sissetuleku põhjal kooskõlas PHS § 37 sätetega. Vastustaja ei saanud kaasata antud juhul vanemahüvitise suuruse määramise arvestusse kaebaja poolt novembris 2019 saadud tulu, kuivõrd sellega oleks vastustaja käitunud vastuolus PHS sätetega. Nõustun vastustajaga, et sisuliselt tähendanuks novembris 2019 saadud tulu arvesse võtmine ka nö 13. kuul saadud tuluga arvestamist, mis ei ole kooskõlas kehtiva regulatsiooniga ning seda isegi olukorras, kus nö 13. kuul saadud tulu oli välja makstud 12. kuu eest.
12.Kaebaja hinnangul koheldakse teda ebavõrdselt võrreldes nende isikutega, kes ei ole arvestusperioodil töökohta vahetanud. Olen siiski seisukohal, et antud juhul ei ole põhjendatud ka kaebaja väited ebavõrdsest kohtlemisest.
12.1.Põhiseaduse järgi ei ole vanemahüvitise maksmine riigi kohustus, vaid vabatahtlikult kehtestatud soodustus. See tähendab, et Riigikogul on vanemahüvitise maksmise tingimuste määramisel avar otsustusõigus. Riigikogul on õigus soodustuste kehtestamisel arvestada ka seda, kui suur on ühe või teise tingimuse täitmise kontrollimisega kaasnev halduskoormus (vt Riigikohtu otsus nr 6-4-1-23-11, p-d 63, 67−68). Kaebaja märgib seejuures ebaõigesti, et vanemahüvitise eesmärgiks on säilitada lapsevanemale eelmise aasta keskmine töötasu. Kuni 01.01.2017 kehtinud vanemahüvitise seaduse § 1 lg 1 kohaselt oli vanemahüvitise eesmärgiks tõepoolest säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Ka alates 01.01.2017 kehtivas PHS-s oli vanemahüvitise eesmärgina sätestatud riigi toetuse andmisega varasema sissetuleku säilitamine isikule, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist (§ 32 lg 1). Vanemahüvitise eesmärki on aga muudetud ning alates 01.03.2018 on vanemahüvitise eesmärgiks tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (PHS § 32 lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt). Seega alates 01.03.2018 ei ole vanemahüvitise eesmärgiks enam varasema sissetuleku säilitamine vaid asendussissetuleku tagamine. Seega ei ole võimalik ebavõrdsus või varasemast sissetulekust mõnevõrra erinev sissetulek antud juhul vastuolus seaduse eesmärgiga. Kaebajale on tagatud lapse kasvatamise ajal asendussissetulek kooskõlas kehtivate normidega.
12.2.Möönan, et kaebajast soodsamas olukorras võivad teatud juhul - sõltuvalt töötasu suuruse või muutmise ja väljamaksmise kokkulepetest - olla need isikud, kes arvestusperioodil töökohta ei vaheta, aga ka need, kes küll vahetavad, kuid töötasu maksmine jätkub eelmisele töökohale analoogsete tingimuste järgi (ehk töötasu väljamaksed jätkuvad samamoodi ja tehtud töö eest samas kuu nagu varasemalt). Samas on iga töökoha vahetuse puhul tegemist tööandja ja töötaja vahelist töötasu maksmist puudutavate kokkulepetega ning liialt kauge seosega, mida peaks seadusandja ette nägema ja ja erandina reguleerima, arvestades mh eesmärki tagada vanemahüvitise suuruse arvutamisel väiksemad halduskulud (vt järgmine alapunkt). Juhin ka tähelepanu, et Riigikohus on nentinud paramatust selles, et seadusandja ei suuda õigusnormide kõiki mõjusid, sh kõiki võimalikke põhiõiguste riiveid ette näha. Kui sellisele juhuslikule riivele on võimalik leida legitiimne eesmärk ja riive on selle saavutamiseks proportsionaalne, siis on see riive ka põhiseaduspärane“ (RKPJKo 14.05.2013, 3-4-1-7-13, p 42).
12.3.Olen seejuures seisukohal et ka võimaliku ebavõrdse kohtlemise jaatamine on antud juhul küsitav, kuivõrd kaebaja vanemahüvitise arvestusperioodil töökoha vahetajana ei ole sarnases ega lähedases olukorras nende isikutega, kes töökohta ei vaheta – ehk tegemist pole isikutega ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Kui ka need grupid (arvestusperioodil töökohta 6(8)
3-20-1992 vahetavad isikud ja arvestusperioodil töökohta mittevahetavad isikud) oleksid võrreldavad, on erinevus olude ja eelduste osas oluline ja sõltub uutest töötasu suurust ja maksmise tingimusi reguleerivatest kokkulepetest. Riigikohtu praktikas on leitud, et riive intensiivsuse hindamisel tuleb arvestada, et mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47).
12.4.Juhin ka tähelepanu, et Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et kassapõhise arvestuse korral on riigil võimalik hüvitise suurus kindlaks määrata hõlpsamini kui tekkepõhise arvestuse korral (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-23-11, p 64), kui arvesse võetaks tulu teenimise aega. Kassapõhine arvestus ja sellega kaasnev süsteemi haldamise lihtsus ning hüvitise suuruse arvutamise väiksemad halduskulud on eesmärgid, millega võib teatud määrani õigustada süsteemist tulenevat ebavõrdsust vanemahüvitise maksmisel (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). Ei saa olla vaidlust, et olukorras, kus hüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks laekunud sotsiaalmaks, mille kohta kannab andmed sotsiaalkaitse infosüsteemi Maksu- ja Tolliamet ehk aluseks on kassapõhine arvestus, mis lähtub tulu laekumise hetkest, ei pea Sotsiaalkindlustusamet ise lisaandmeid koguma ega kontrollima. Teisisõnu on hüvitise suuruse kindlaksmääramise halduskoormus märkimisväärselt väiksem, kui tekkepõhise arvestuse korral. Seejuures on olnud sellise süsteemi loomine seadusandja teadlik valik. Arvestades vanemahüvitise olemust (riigi poolt kehtestatud soodustus) ning eesmärki (tagada asendussissetulek alla kolmeaastase lapse kasvatamisel), samuti kassapõhise süsteemi haldamisega kaasnevat lihtsust, on võimalik ebavõrdsus töökoha vahetajate suhtes kassapõhisesüsteemi kehtestamisel minu hinnangul õigustatud. Juhin siinkohal tähelepanu, et ka Riigikohtu praktikas on peetud haldusorganit vaatamata võrdse kohtlemise nõude järgimise kohustusele oma valikutes vabamaks, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega seesuguse toetuse või teenusega, mida isik saaks haldusorganil lasuva kohustusliku ülesande tõttu nõuda (Riigikohtu otsus nr 3-41-11-10; p 62). Kohtuasjas nr 3-4-1-23-11 leidis Riigikohussõnaselgelt, et kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda seesugust vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (p 68).
13.Kkaebaja viidatud PHS § 42 lg 2 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sh ka analoogia korras. Õiguspraktikas kohaldatakse analoogiat kui seaduse- ja õiguslünkade täitmise meetodit. Antud juhul ei ole tegemist seadus- ega õiguslüngaga. Seadusandja on teadlikult loonud vanemahüvitise kassapõhise arvestussüsteemi ega ole kehtestanud erandeid ümberarvestuse tegemiseks kõnesolevateks olukordadeks. PHS § 42 lg 2 võimaldab vastustajal kalduda SKAIS andmetest kõrvale ja teha ümberarvestuse üksnes juhul, kui sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Sel juhul saab SKA lugeda sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamakstuks nö õigel kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja pidanuks selle tulu välja maksma. Antud juhul ei ole sotsiaalmaksu maksja käitunud kirjeldatud viisil ega süüliselt.
14.Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et SKA 18.08.2020 otsus nr P6-2020-212040 ja 23.09.2020 vaideotsus nr 8-3/21092-2 on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kehtiv õigus ei võimalda ühelgi juhul arvestada vanemahüvitise suuruse määramisel arvestusperioodist välja jäävatel perioodidel saadud tulu. Seega jääb ka tühistamisnõudega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. 7(8)
3-20-1992 Menetluskulud
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.