Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Julia Novodevitšenski von Jungi ja Ivan Moskaljov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X (Bangladeshi kodanik; sündinud XX XX XXXX)
Asja läbivaatamine
Videoistungil 23. juulil 2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata ning vabastada X kinnipidamiskeskusest.
2.Kohtulahendi avalikustamisel asendada isiku, kelle paigutamiseks luba taotletakse, nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.PPA pidas 23.07.2021 kell 9.00 Tallinna Vanglast vabanedes 48-tunniks kinni Bangladeshi kodaniku X (sündinud XX XX XXXX Bangladeshis, Eesti isikukood XXXXXXXXXX). Isik saabus viimati Schengeni territooriumile 06.01.2018 õppimise eesmärgil ning ta on Eestis viibinud pikaajalise D-viisa ning tähtajalise elamisloa alusel. Isikul on Eestis abikaasa ja alaealine laps.
2.Puudutatud isik pani 04.03.2021 toime karistusseadustiku § 141 lg-s 1 sätestatud kuriteo ning alates 24.03.2021 viibis ta vahistatuna Tallinna Vanglas. Harju Maakohtu 14.07.2021 otsusega nr XXXXXX tunnistati isik kokkuleppemenetluses süüdi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta
ja 6 kuud vangistust, millest koheselt tuli ära kanda 4 kuud. Lisaks otsustas kohus kohaldada lisakaristusena riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga viieks aastaks.
3.PPA 22.07.2021 otsusega nr 15.3-3.2/562-1 keelduti isikule tähtajalise elamisloa andmisest ning 23.07.2021 tehti talle koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052244910. Ühes lahkumisettekirjutusega kohaldati isiku suhtes ka Schengeni sissesõidukeeldu 5-aastaks.
4.PPA esitas 23.07.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ning tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni üheks kuuks, kuna isiku väljasaatmine Bangladeshi ei ole 48 tunni jooksul võimalik. Taotluse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
4.1.Isikul puudub Eestis viibimisõigus ning tema kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik põgenemisohust lähtuvalt väljasaatmine tagamiseks. Põgenemisohu alused on toodud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (edaspidi VSS) §-s 68 ning selle punkti 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle mõistetud vangistus. Lisaks sätestab VSS § 68 punkt 6, et põgenemisoht seisneb ka selles, kui haldusorgan järeldab välismaalase hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.
4.2.Isikuga viidi 23.07.2021 läbi küsitlus, kus tema antud ütlused on vastuolulised ning ei ole usaldusväärsed. Kriminaalmenetluse kohtuistungil kinnitas isik, et mõistab lisakaristust. VSS § 264 kohaselt on isik kohustatud tegema PPA-ga koostööd, st tegema kõik endast oleneva, et täita talle pandud kaasaaitamiskohustust ja lahkuma Eesti Vabariigist. Arvestades isiku toimepandud tegu, siis on tema kinnipidamiskeskusesse vajalik ning VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Leebemate järelevalvemeetmete kasutamine baseerub usaldusele, kuid isik ei ole varasema käitumisega sellist usaldust tekitanud ja nende kohaldamine ei ole võimalik. On alust arvata, et vabaduses viibides võib isik hakata väljasaatmismenetluses kõrvale hoiduma ning lahkuda ebaseaduslikult talle sobivasse sihtriiki. PPA saab järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, sest ta on esitanud tähtajalise elamisloa Eestisse püsivalt asumiseks. Tuginedes isiku varasemale käitumisele leiab PPA, et isiku lahkumiskohustus tuleb sundtäita tema kinnipidamise ja väljasaatmise teel. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4).
4.3.Isikuga elavad Eestis koos tema abikaasa ja alaealine laps. Harju Maakohus asus otsuses XXXXXX seisukohale, et väljasaatmine põhjendatud vaatamata sellele, et isikul perekondlikud sidemed Eestiga. Puudutatud isikul ja temal perel on võimalik korraldada oma pereelu ka Bangladeshis arvestades tema Eestis viibimise kestust ja päritoluriiki.
5.PPA jäi 23.07.2021 toimunud kohtuistungil oma taotluse juurde, kuid täpsustas, et pärast maakohtu otsuse tegemist asus isik väitma, et talle ei selgitatud, et sissesõidukeeld kohaldub kogu Schengeni ulatuses. Kuna isiku ütlustes kumab läbi soov saada õigus viibida Schengeni alal, siis see näitab isiku põgenemisohtu. Bangladeshi väljasaatmine toimub üldjuhul Türgi kaudu, keda tuleb teavitada väljasaadetavast isikust vähemalt 5 päeva ette. Seega ei saa väljasaatmine toimuda enne juuli lõppu-augusti algust. Isik ei ole varem välja toonud, et on valmis ise lennupileteid ostma.
6.X vaidles kohtuistungil taotlusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Isikul on Eestis pere ning ta soovib võimalikult kiiresti Bangladeshi naasta. Samuti on võimalik kohaldada
leebemaid järelevalvemeetmeid. Kuna PPA-l võtab lennupiletite hankimine aega, siis on puudutatud isiku perekond Bangladeshis valmis ise lennupiletid ostma.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastavalt VMS § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. Vaidlust ei ole, et isikul Eestis viibimiseks seaduslik alus puudub. PPA keeldus talle 22.07.2021 tähtajalise elamisloa väljastamisest ning tema viisa on lõppenud. Lisaks kohaldas Harju Maakohus 14.07.2021 otsuses XXXXXX isiku suhtes lisakaristusena väljasaatmist ja Schengeni sissesõidukeeldu 5-aastaks ning PPA tegi 23.07.2021 puudutatud isikule sundtäidetava lahkumisettekirjutuse koos 5-aastase sissesõidukeeluga Schengeni alale.
8.16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi direktiiv 2008/115). Nimetatud direktiivi artikli 15 lg 1 punkti b kohaselt kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui asjaomase kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Olukorras, kus tagasipöördumiskohustust ei ole vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud, tuleneb direktiivi 2008/115 artikli 8 lõigetest 1 ja 4, et tagasisaatmismenetluse tulemuslikkuse tagamiseks panevad need sätted liikmesriigile, kes on teinud riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku suhtes tagasisaatmisotsuse, kohustuse läbi viia väljasaatmine, võttes kõik vajalikud meetmed, sh vajaduse korral sunnimeetmeid, ning tehes need proportsionaalselt ja eelkõige põhiõigusi austades (Euroopa Kohtu otsus asjas C-61/11, punkt 38). Direktiivi 2008/115/EÜ artikli 3 punkti 7 järgi tuleb termin „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-528/15: Al Chodor jt).
9.Eeviidatud direktiivi sätted on siseriiklikult üle võetud VSS §-des 23, 15 ja 68. VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. VSS § 23 lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted. PPA tugineb 23.07.2021 taotluses VSS § 15 lg 2 punktile 1. VSS § 15 lg 2 punkti 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Põgenemisohu alused on ammendavalt sätestatud VSS §-s 68 . Sättes nimetatud asjaolud peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu määrused nr 33-1-93-16, punkt 13; 3-3-1-24-17, punkt 12).
10.Kohus nõustub PPA-ga, et praegusel juhul esineb isiku suhtes VSS § 68 punktis 4 sätestatud põgenemisohu alus. Nimetatud sätte kohaselt seisneb välismaalase põgenemisoht muu hulgas asjaolus, et isik on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus. Nii see praegusel juhul on, kuna Harju Maakohtu 14.07.2021 otsusega nr XXXXXX karistati puudutatud isikut KarS § 141 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises ning isikut karistati
kokkuleppemenetluses 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vanglakaristusega, millest tuli koheselt ära kanda 4 kuud.
11.Põhistamata on aga PPA taotluses esitatud väide, et puudutatud isiku suhtes esineb ka VSS § 68 punktis 6 nimetatud asjaolu, st isiku hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA sõnul on väite taga asjaolu, et pärast maakohtu otsuse tegemist oli isik üllatunud, et sissesõidukeeld kehtib kogu Schengeni ulatuses ning samuti, et isik oli esitanud PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. Eelnimetatud asjaoludest ei saa teha järeldust, et isik ei soovi lahkuda või et ta hakkab väljasaatmisest kõrvale hoidma. Isik esitas viimase tähtajalise elamisloa taotluse 14.01.2021, st pea poolteist kuud enne kuriteo toimepanemist. Seega on tegemist olulise asjaolude muutumisega, millele aga PPA ei ole, vaatamata isiku esitatud soovile kiiresti kodumaale naasta, mingit tähelepanu omistanud.
12.PPA si ole sisuliselt analüüsinud VSS §-s 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist, mistõttu ei ole sisuliselt täidetud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise eeldus. Kohtu hinnangul ei piisa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks PPA väitest, et tal puudub isiku suhtes usaldus ning kuna esineb VSS § 68 sätestatud asjaolu, siis ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Sellise väite korral muutub VSS § 10 ja § 15 sisutuks, kuna üldjuhul ei saagi ebaseaduslikult Eestis viibiv isik, kelle suhtes esineb lisaks ka põgenemisohu alus, usaldust tekitada. Kohtuistungil ning samuti PPA-le antud intervjuus selgitas isik, et tema sooviks on esimesel võimalusel Bangladeshi naasta. Seejuures kohtuistungil selgitas isik, et tema perekond Bangladeshis on valmis teda lennupiletite hankimisel aitama. Et isik on valmis tegema enda väljasaatmisel koostööd nähtub ka Harju Maakohtu 14.07.2021 otsusest. Kui PPA leiab, et tal on väljasaatmise tagamiseks otstarbekas hankida ise lennupiletid, siis PPA kohtuistungil antud kinnituse kohaselt isiku viibimine väljaspool kinnipidamiskeskust seda ei välista. Isiku kaasaaitamiskohustuse täitmist näitab ka asjaolu, et kohtuistungil väitis PPA, et neile ei olnud teada, kas isikul on olemas kehtiv reisidokument või mitte. Ometi isik reisidokumendi olemasolu ei varjanud ning see on PPA-l olemas. Ehkki see on tavapärane praktika, et väljasaadetavaga hakatakse väljasaatmistoiminguid tegema pärast seda kui isik on vanglast vabanemise järgselt uuesti kinni peetud, tegelikult on PPA-l võimalik asuda välja selgitama isiku valmidust teha väljasaatmiseks koostööd ning asuda väljasaatmist ettevalmistama juba ajal, mil isik viibib vanglas. Puudutatud isiku suhtes tegi Harju Maakohus otsuse 14.07.2021 ning oli teada, et ta vabaneb vanglast 22.07.2021, misjärel tuleks ta koheselt Eestist välja saata. Seega oleks olnud PPA-l võimalik ajavahemikul 15.07.2021—21.07.2021 astuda samme, et selgitada välja isiku koostöötahet või asuda väljasaatmist ettevalmistama.
13.PPA toob küll taotluses välja, et puudutatud isikul on Eestis abikaasa ja alaealine laps, kuid kuidas see mõjutab VSS § 10 kohaldamist, seda PPA ei analüüsi. Puudutatud isik kinnitas kohtuistungil, et tema abikaasa ja alaealine laps on valmis teda väljasaatmiseni Eestis majutama, st PPA saaks kohaldada VSS § 10 lg 2 punktis 1 sätestatud järelevalvemeedet. Lisaks oleks praegusel juhul kohaldatavad ka VSS § 10 lg 2 punktid 2 ja 4 ning punkt 6, kuivõrd PPA kinnitas istungil, et isikul on olemas kehtiv reisidokument, mida oleks võimalik hoiule võtta. Kuna VSS § 10 ei kohusta valima ühte meedet, vaid meetmeid võib kohaldada samaaegselt, siis on kohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole isiku kinnipidamine väljasaatmise tagamiseks vältimatult vajalik. Võttes aluseks PPA taotluse ning tähtajalise elamisloa ja lahkumisettekirjutuses kirjeldatud isiku Eestis viibimise asjaolud, siis nähtub nendest, et kuniks 2021. aasta märtsini isikul Eestis probleeme ei olnud ning isik käitus õiguskuulekalt, pikendades ka tähtaegselt oma viibimisalust Eestis. Seda asjaolu isiku käitumises ei ole PPA üldse analüüsinud. Kohtu hinnangul ei anna haldusasjas esitatud materjalid alust veendumusele, et puudutatud isik lahkuks väljasaatmise vältimiseks välismaale, ehkki teda on kriminaalkorras
Eestis karistatud. Seejuures arvestab kohus ka asjaoluga, et kaebajal on Eestis abikaasa ja laps, kelle elu puudutatud isiku väljasaatmisest kõrvalehoidumisel võiks muutuda erinevate ametiasutuste huviorbiiti sattumise järgselt oluliselt keerulisemaks.
14.Eelnevast tulenevalt tuleb PPA taotlus jätta rahuldamata. PPA-l on õigus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid. Kui puudutatud isik PPA kohaldatud VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid süüliselt ei järgi, võib tekkida VSS § 68 punktis 5 sätestatud täiendav alus eeldada isiku põgenemise ohtu ning PPA saab muutunud asjaolude tõttu taotleda halduskohtult luba isiku kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, punkt 18). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.