Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 17. juuni 2021, Tartu 3-18-2323
Haldusasi
Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla kohustamiseks markide tagastamiseks ja nende kollektsioneerimise võimaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. aprilli 2020. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Nikiforov Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 29. aprilli 2020. a otsus ja jätta Aleksei Nikiforovi kaebus läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Nikiforov esitas 18. novembril 2018 vaide, milles palus tühistada markide kollektsioneerimise keeld, mis talle teadaolevalt on kehtestatud. Vangla 4. jaanuari 2019. a vaideotsusega tagastati vaie läbivaatamatult, kuna vaides polnud märgitud, millist kodukorra punkti või muud haldusakti või toimingut isik vaidlustab ning ettenähtud tähtajaks ta seda puudust ei kõrvaldanud.
2.A. Nikiforov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks luges kohus kohustamisnõude ära võetud lahtiste markide tagastamiseks ja markide kollektsioneerimise võimaldamiseks. Kaebuse kohaselt sai kaebaja 2018. a novembris teada, et kinnipeetavatele keelati markide kogumine. Pärast markide kogumise keelu peale vaide esitamist nõuti talt markide äraandmist lattu.
3.Tartu Halduskohtu 29. aprilli 2020. a otsusega rahuldati kaebus ning kohustati vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja taotlus markide kollektsioneerimiseks, sh nende kambris hoidmise võimaldamiseks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Vangistusseadusest (VangS) ega selle alusel antud õigusaktidest ei tulene keeldu tegeleda vanglas markide kogumisega või omada kambris kasutatud marke. See tähendab, et vanglal on kohustus seda tegevust ja kollektsioneerimise eesmärgil kogutud markide omamist lubada. Ka vastustaja väitel üldist markide kogumise keeldu ei ole.
3.2.Kaebaja tegeles markide kogumisega pikemat aega ja omas margikogu, kuid vangla keelas selle tegevuse ja margid paigutati lattu.
3.3.Seega on täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-s 1 sätestatud eeldused kohustamiskaebuse rahuldamiseks (isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi).
3.4.Vangla on välja toonud, et paljude esemete olemasolu kambris raskendab läbiotsimist, kollektsioneerimine loob ohu kinnipeetavate vaheliste võlasuhete tekkimiseks, marke võib kasutada keelatud ainete vanglasse toomiseks jne. Kohus leidis, et markide kambris hoidmise üle otsustamiseks tuleb teostada kaalutlusõigust. Toimunud haldusmenetluses sisulisi otsuseid ei tehtud. Seetõttu tuleb vanglale teha ettekirjutus kaebaja taotluse uueks lahendamiseks.
3.5.Kaebaja algatas vaide esitamisega haldusmenetluse eesmärgiga saavutada kindlus selles, et tal on lubatud vanglas marke koguda, sh vaidlustada nende kogumise keeld, kui see on olemas. Kohus leidis, et markide kambrisse tagastamise nõue sellises olukorras on hõlmatud vaidemenetlusega, mille kaebaja on läbinud. Kaebaja väitel tegi vangla vaidemenetluse käigus talle ettepaneku paigutada margid lattu ning kaebaja tegi seda. Õiglane ei ole panna kaebajat halvemasse olukorda tulenevalt sellest, et ta käitus mõistlikult ja andis vaidluse tekkimisel margid vabatahtlikult lattu. Kui möönda, et markide tagastamise nõue ei ole lubatav, siis tekib absurdne olukord - ühelt poolt kinnitab vastustaja, et markide kogumise üldist keeldu ei ole, kuid teiselt poolt ei ole kohtuvaidlusel eset, kuna puudub konkreetne haldusakt või toiming, mille tegemist saaks kaebaja kohtus taotleda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Esitatud kujul kaebuse rahuldamise välistas juba ainuüksi see, et vangla ei ole kehtestanud kaebuses vanglale etteheidetud keeldu. Kaebus sai alguse sellest, et vangile tehti ettepanek tema poolt kambris lahtiselt ümbrikus hoitud margid paigutada kinnipeetavatele isiklike asjade lattu, kuna markide kogust ja olemust arvestades oli nende läbiotsimine takistatud. Tegemist ei ole kollektsioneerimise keeluga.
4.2.Kohus hakkas otsima kaebusele alternatiivset sisu. Kohus käsitles kaebaja nõuet taotlusena markide laost kambrisse andmiseks, kuid selle nõude osas on kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus läbimata ja kaebus oleks tulnud jätta läbi vaatamata.
4.3.Kohus jättis käsitlemata vangla poolt esitatud argumendid markide läbiotsimise keerukuse kohta.
4.4.Kuna kaebaja ei olnud esitanud taotlust markide kambrisse tagasi saamiseks, ei saanud vangla sellist taotlust enne kohtumenetlust lahendada.
5.A. Nikiforov palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Ettepanek markide lattu andmiseks oli tegelikult sunduslik.
5.2.Kaebaja ei saa tegeleda kollektsioneerimisega, kui ta ei saa marke vaadata, sest need on laos.
5.3.Margid ei raskenda läbiotsimist.
5.4.Kaebaja ei teadnud, et ta pidanuks esitama taotluse markide tagasisaamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 200 p 5 alusel tühistada ning kaebus läbi vaatamata jätta. Halduskohus on pidanud ebaoluliseks mitmeid asjaolusid, mis ringkonnakohtu hinnangul tingivad tegelikult kaebuse lubamatuse.
7.Esiteks ei nõustu ringkonnakohus seisukohaga, et asjas on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. VangS 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Ning VangS § 11 lg 81 sätestab, et kui vaie tagastatakse põhjusel, et vaide esitaja ei ole määratud tähtajaks vaides puudusi kõrvaldanud, ei ole kinnipeetaval õigust pöörduda kaebusega sama vaidemenetluse eseme või kahju hüvitamise taotluse osas halduskohtu poole. Kaebaja esitas vaide 18. novembril 2018 (tl 9). Vangla andis 5. detsembril 2018 vaides puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Vangla selgitas, et kaebaja ei olnud vaides märkinud, millist vangla kodukorra punkti, muud haldusakti või toimingut ta vaidlusta. Samuti viitas vangla sellele, et vangla kodukorra p 7.1.21. kohaselt on kinnipeetavale keelatud foto- ja margialbum ning pildiraam (tl 15), viidates sellega sisuliselt ainsale regulatsioonile, mis markidega seonduvat reguleerib. Et kaebaja ei olnud vaides välja toonud, millist haldusakti või toimingut ta vaidlustab, siis ei vastanud vaie haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p-s 4 sätestatud nõuetele (vaides tuleb märkida vaidlustatava haldusakti või toimingu sisu). Kuna kaebaja tähtajaks puudusi ei kõrvaldanud, siis tagastati tema vaie läbivaatamatult HMS § 76 lg 2 p 3 alusel. Halduskohus leidis 4. juuli 2019. a kaebuse menetlusse võtmise määruses, et vaidest nähtub selgelt, et kaebaja vaidlustab markide kollektsioneerimise keeldu, ning kuna niisugust keeldu vastustaja poolt antud seisukohtadest üheselt ei nähtu, on asjakohatu jätta kaebaja vaie käiguta selleks, et nõuda täpse kodukorra punkti või haldusakti märkimist (tl 33p). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu niisugune lähenemine vastuoluline, sest keelab nõuda vaide täpsustamist olukorras, kus vaides väidetud keeldu tegelikult ei eksisteerigi. On ilmne, et sellisel juhul on just vajalik täpsemalt välja selgitada, mida isik konkreetselt vaidlustada soovib. Vangla ei ole enda kinnitusel üleüldist markide kogumise keeldu vanglas kehtestanud (vt tl 39p). Olukorras, kus kinnipeetav soovib enda väitel sellist keeldu vaidlustada, on vajalik vanglal kõigepealt selgusele jõuda, mida isik täpselt vaidlustada soovib, sh kas ta soovib vaidlustada mingit vangla kodukorra sätet või konkreetsemat haldusakti või toimingut. Seetõttu on niisugusel juhul vaides puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andmine igati asjakohane ja mõistlik. Riigikohtu poolt võetud seisukoha järgi on pärast vaide tagastamist kaebuse esitamine lubatav vaid siis, kui haldusorgan tagastas vaide ebaõigesti (vt nt RKHKm 3-3-1-30-12, p 18; 3-18-32, p 10). Käesoleval juhul oli kaebajale puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andmine mõistlik ja vajalik, sest kaebaja oli vaidlustanud oletatavat markide kogumise keeldu, mida tegelikult ei eksisteeri. Vajalik oli seega täpsemalt välja selgitada, mida kaebaja vaidlustada soovib. Haldusorgan oli viidanud ka kodukorra sättele, mis ainsana markidega seonduvat reguleeris, võimaldamaks kaebajal otsustada, kas see riivab tema õigusi. Seetõttu oli vaide täpsustamine
vajalik ja vangla käitumine seega õiguspärane. Kuna kaebaja puudusi ei kõrvaldanud, ei ole ta vaidemenetlus nõuetekohaselt läbinud ning VangS § 11 lg 81 järgi ning eelviidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt ei ole tema poolt kaebuse esitamine lubatav.
8.Samuti ei ole kohustamiskaebus lubatav seetõttu, et täitmata on kohustamisnõude esitamise eeldused. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega peab kinnipeetav tulenevalt kohustusliku kohtueelse menetluse nõudest läbima enne kohustamiskaebuse esitamist kaheetapilise haldusmenetluse – kõigepealt esitama taotluse toimingu sooritamiseks või haldusakti andmiseks vanglale ning kui see jääb rahuldamata, siis esitama veel sellekohase vaide. Alles siis on kinnipeetaval õigus esitada kaebus halduskohtule. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei esitanud ei markide tagastamiseks ega markide kogumise võimaldamiseks vanglale mingit taotlust. Vastavalt ei ole ta esitanud ka vaiet taotluse rahuldamata jätmise peale. Kaebaja esitas üksnes vaide oletatava markide kollektsioneerimise keelu tühistamiseks. Seetõttu ei ole kaebus lubatav ka seetõttu. Taotluse puudumise tõttu puudub keelduv otsustus, viivitus või tegevusetus, mida kaebaja saaks kohustamiskaebusega vaidlustada (vrd ka HKMS § 46 lg 2).
9.Halduskohus on seoses viimase küsimusega leidnud, et markide tagastamise nõue on hõlmatud vaidemenetlusega, mille kaebaja on läbinud (vt halduskohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus seda arvamust ei jaga. Nagu märgitud, esitas kaebaja nõude markide kollektsioneerimise keelu tühistamiseks. Ehkki kohtulahendites on leitud, et tühistamiskaebus hõlmab endas ka kohustamiskaebust, on see lähenemine võetud reeglina olukorras, kus isiku taotlusele oli reageeritud keelduva haldusaktiga ning selle suhtes esitatud tühistamisnõuet on tõlgendatud samaaegselt ka kohustamisnõudena (vt nt RKÜKo 3-3-1-59-07, p 22; RKHKo 33-1-51-02, p 22; RKHKm 3-3-1-67-05, p 7). Käesoleval juhul aga see lähenemine ei kohaldu, sest kaebaja ei ole esitanud taotlust markide tagastamiseks ning nende tagastamisest polnud keeldutud, st puudus konkreetne kaebaja markide tagastamise küsimust lahendav haldusakt. Tühistamisnõue vaidemenetluses oli esitatud üksnes kaebaja poolt oletatud markide kollektsioneerimise üldise keelu tühistamiseks. Niisuguses olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul väita, et kaebaja poolt algatatud vaidemenetlus oletatava markide kollektsioneerimise keelu tühistamiseks hõlmas endas ka kohustamisnõuet markide tagastamiseks. Selleks on nende nõuete omavaheline seos liiga kauge. Väga oluline on seegi, et niisuguses olukorras puudub haldusorganil igasugune võimalus lahendada ise markide tagastamise küsimust, sest seda taotlust ega vaiet pole talle esitatud ning samuti ei olnud kaebaja poolt esitatud nõuet – tühistada oletatav markide kollektsioneerimise keeld – võimalik haldusorganil mõistlikult tõlgendada markide tagastamise nõudena. Vangla ei saanud sellisest nõudest välja lugeda, et tegelikult soovib kaebaja ka enda poolt lattu antud markide tagastamist. See ei olnud vangla jaoks ka kuidagi võimalik, sest vaie oli esitatud 18. novembril 2018, ent taotluse markide lattu paigutamiseks esitas kaebaja 30. novembril 2018 (tl 42). Seega oli vaiet võimatu tõlgendada markide tagastamise nõudena, sest vaide esitamise ajal olid margid veel kaebaja valduses.
Seetõttu ei olnud esitatud kujul võimalik vaiet tõlgendada markide tagastamisele suunatud vaideks ning vastavalt ei ole kaebaja läbinud markide tagastamiseks kohustamise nõude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust ka sel põhjusel.
10.Mis puudutab asjaolu, et margid andis kaebaja lattu vaidemenetluse kestel, siis ei saa sellest asjaolust järeldada, et kaebaja on vaidemenetluse läbinud. Markide lattu paigutamise avalduse esitas kaebaja 30. novembril 2018, kuid vaides puuduste kõrvaldamiseks võimalust andev kiri toimetati talle kätte 6. detsembril 2018 (vrd tl 42 ja 15). Seega kui kaebaja soovis lattu antud markide tagastamist, siis olnuks tal võimalik reageerida puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andmisele kohasel viisil ning taotleda markide tagastamist. Seetõttu ei saa asjaolust, et margid andis kaebaja ära vaidemenetluse kestel, teha järeldust, et ta on läbinud kohustamisnõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse, nagu on leidnud halduskohus.
11.Ringkonnakohus märgib eeltoodut kokku võttes, et RVastS § 6 lg-st 3 tuleneval nõudel, et enne kohustamiskaebuse esitamist peab isik olema esitanud haldusorganile taotluse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks, on kindel eesmärk. See peab tagama, et isik pöörduks enda sooviga kõigepealt haldusorgani poole, kelle pädevuses haldusakti andmine või toimingu sooritamine on, ning et haldusorgan saaks taotluse põhjendatuse üle otsustada, st oma ülesandeid täita. Ning samamoodi on kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse puhul kohustamisvaide esitamise nõude eesmärgiks muuhulgas see, et haldusorgan saaks teostada vaidemenetluses enesekontrollifunktsiooni ja hinnata veelkord, kas ta lahendas isiku taotluse õigesti. Halduskohus ei saa neid eesmärke ignoreerida ning lahendada kohustamiskaebust sisuliselt olukorras, kus isik pole haldusorganile esitanud kohustamisvaiet ning enamgi veel – isegi mitte taotlust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Sellega võtab kohus haldusorganilt ära võimaluse oma ülesannete täitmiseks.
12.Ringkonnakohus märgib ka, et kohus tõlgendas kaebust kohustamisnõudena markide kollektsioneerimise võimaldamiseks ja kambrist ära võetud lahtiste markide tagastamiseks (otsuse p 3). Otsuse resolutsiooniga rahuldati kaebus ja kohustati vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust markide kollektsioneerimise, sh nende kambris hoidmise võimaldamiseks (resolutsiooni p 2). Sellest otsuse resolutsioonist jääb ebaselgeks, kuidas lahendas halduskohus teise enda tõlgendatud nõude – nõude kambrist ära võetud markide tagastamiseks. Otsuse resolutsioonis seda nõuet ei lahendata.
13.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus menetlenud taotluste esitamata jätmise ning kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu mitmel põhjusel lubamatut kaebust. HKMS 200 p 5 järgi on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse läbivaatamisel õigus tühistada halduskohtu otsus ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. Sellest sättest juhindudes tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning jätab HKMS § 121 lg 1 p 4 (kaebus tagastatakse, kui kaebaja pole kinni pidanud nõude kohtueelse lahendamise kohustuslikust korrast) ja § 151 lg 1 p 1 (kaebus jäetakse läbi vaatamata, kui pärast selle menetlusse võtmist ilmneb § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolu) kaebuse läbi vaatamata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja kaebuse esitamisel vabastatud, mistõttu puudub vajadus riigilõivu tagastamiseks HKMS § 104 lg 5 p 2 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.