3-20-2479/9 - Rahvastik - Kodakondsus - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 04.11.2020 korraldus nr 374 on kaalutlusvigadega ja vastuolus kehtiva materiaalõigusega. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 11 kohaselt Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Vaidlustatud korraldus on osaliselt motiveeritud kaebuse esitajale väärteo korras määratud trahvidega ja leitud, et läbi nende väärteoasjade, mis on liiklussüüteod, saab Xile omistada seadusekuulekuse puudumist ja mineviku õppetundide eiramist. X peab neid väärtegusid kahetsusväärseteks, aga need ei kajasta tema suhtumist Eesti Vabariigi seadustesse. Kodakondsuse seadus ei pea väärteomenetlusi kodakondsuse andmise taotlemisel kriteeriumiks. Seetõttu tulnuks Vabariigi Valitsusel kaalutluste tegemisel jätta Xi suhtes läbi viidud väärteomenetlused tähelepanuta. Korralduses on märgitud, et kuna Xi minevikus toime pandud kuriteod olid järjestikused, siis see näitab, et ta ei ole oma kuritegude toimepanemisest ja karistustest teinud õigeid järeldusi. Kaebaja hinnangul on see kaalutlusviga. Need kuriteod toimusid paari aastasel perioodil, mis oli 17 – 20 aastat tagasi. Need teod toimusid ajal, kui X oli lõpetanud Tallinna 8. Õhtukeskkooli ning tema tulevik paistis lootusetu ja sihitu ja olevikku dikteerisid õhtukoolist tekkinud kaaslased. Tema koolikaaslased olid peredest, kus lapsed pidid ise hakkama saama ja selleks vahendeid ei valitud. Xi kasvatas ema üksi. Ema oli palju kodust ära, kuna töötas maalrina erinevates ehitusettevõtetes ning ehitusobjektid asusid sageli teistes linnades. Esimene kriminaalkaristus tuli 2000. aastal. Pärast kriminaalkorras karistatuks saamist muutus töökoha leidmine ja hoidmine äärmiselt raskeks. Järgmised kolm kriminaalasja tulid samal ajaperioodil (2000 – 2003), kui X käis läbi õhtukoolis tekkinud seltskonnaga. Pärast 2003. aastal saadud karistust muutis X oma elukorraldust. Xi karistatus on kustunud. Vabariigi Valitsuse varasema halduspraktika kohaselt on võimalik kodakondsust erandina anda isikule, kes on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud vähemalt viis aastat ja kõik muud asjaolud toetavad kodakondsuse andmist erandina (haldusasi nr 3-17-1866). Tallinna Ringkonnakohus on 05.06.2020 haldusasjas nr 3-19-1747 tehtud otsuses selgitanud järgmist: „Seega peaks juhul, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud enam kui viis aastat, Vabariigi Valitsuse kaalutluse põhjendused olema eriti põhjalikud ning ei piisa vaid sellest, et Vabariigi Valitsus nendib, milliseid kuritegusid kaebaja tahtlikult on toime pannud ning leiab, et korduvad kuriteod on ühiskonnale ohtlikud. Otsusest peab nähtuma, miks kuriteo toimepanemise asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.” Kaebaja omandas 1998. aastal keskhariduse. 2006. aastal astus ta Eesti Ameerika Ärikolledžisse ärijuhtimise erialale ja lõpetas selle 18.08.2010. Xi elu ja maailmavaated muutusid oluliselt siis, kui aastal 2006 kohtus ta Eesti Vabariigi kodanikust elukaaslase Y, kellega siiani elavad koos ja kasvatavad juba 10 aastat ühist poega C. Xi elukaaslane Y töötas Eesti Olümpiakomitee finantsjuhina ning Xi jaoks oli see kardinaalne elukeskkonna muutus, mis avas ja tõi tema ellu hoopis teised maailmavaated, väärtused, suhtumise. Xi elukaaslane mõjutas teda kõrgkooli astuma. Kolme aastaga läbis X kõrgkooli õppekava ning 2009. aastal sai diplomi ärijuhtimises. X on teinud A, B, C, BE ja CE kategooriate mootorsõidukijuhi load, 2009 omandanud elukutselise päästesukelduja kutsetunnistuse, 2014 väikelaevajuhi load, 2017 saanud relvaloa, 2018 saanud raadiooperaatori tunnistuse, alates 2019 õpib lennukipiloodiks Pilotu Mokykla Pilot Trening Centeris. X on õppinud lennundusega seoses selgeks inglise keele - ICAO Professional Aviation language level 4. 2010. aastal sündis poeg C. X elab pereelu ja kasvatab last. Isana on ta toetav, hooliv ja armastav ning soovib anda oma pojale tuge. Xi laps on sportlik ja hästi arenev noormees, kes tegeleb purjetamise ja maadlusega. Ilma kodakondsuseta kaebaja ei saa isana osutada tuge

rahvusvahelisele areenile pürgivale sportlikule pojale ja jagada rõõmuhetki poja esimestest võitudest – takistuseks saab asjaolu, et X vajab reisimiseks viisat ja viisataotluste menetlemise aeg ja võistlustele registreerimise ja nendel osalemise ajad kipuvad praktikas üksteist välistama. See asjaolu on hakanud takistama poja sportlikku edasiarengut, kuna purjetamisevõistlustele tuleb kaasa võtta rasket varustust, mida laps ise tõsta ei saa. Laps jääb oma kaaslastest maha ja tekkinud olukord lõhub tema sotsiaalset kindlustunnet. X vajab reisimiseks viisat ja viisataotluste menetlemise aeg ja lapse võistlustele registreerimise ja nendel osalemise ajad kipuvad üksteist välistama. See asjaolu on hakanud takistama poja sportlikku edasiarengut, kuna purjetamisevõistlustele tuleb kaasa võtta rasket varustust, mida laps ise tõsta ei saa. Xi kodakondsuse puudumine lõhestab peret, kuna perel puudub võimalus koos vabalt reisida – Xil ei ole ühegi riigi kodakondsust. X ei taha elu lõpuni elada ühegi kodakondsuseta. X on sündinud, kasvanud, õppinud, pere loonud ja töökoha leidnud Eesti Vabariigis. Xi lapse huvid omavad suurt mõju ka Xile endale. Laps hakkas huvi tundma lennukite ja nende mudelite vastu. Isa toetas poja valikut ja läks õppima piloodiks. X õppis ka sukeldumist ning on osalenud vabatahtlikuna Paepargi karjääri koristustöödes. 2017 sooritas X teooria ja praktika eksamid relvaloa taotlemisel. Relvaloa väljastamisel läbis X põhjaliku taustakontrolli, mis kinnitas tema vastavust ja sobivust relvaloa omandamiseks. Seega riigi usaldus on Xil olemas. Xi karistused on karistusregistrist kustutatud rohkem kui 11 aastat tagasi. Perekonnanime X sai kaebuse esitaja 16.12.2006, kui abiellus X, abielu lahutati 19.05.2009. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja kaalutlusvigadeta. Kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule erandkorras on Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus. Vabariigi Valitsus keeldus kaebajale Eesti kodakondsuse andmisest, lähtudes KodS § 21 lg-st 11 ning lg 1 p-st 4, viimase kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et kaebaja suhtes esinevad KodS § 21 lg 1 p-s 4 sätestatud tunnused. Kaebajal on võimalik saada Eesti Vabariigi kodakondsus üksnes erandina, kui kaalutud asjaolud seda võimaldavad. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral ning lisaks on ta toime pannud kaheksa väärtegu. Seega on kaebajat karistatud karistusregistri andmete kohaselt kokku kaheteistkümnel korral. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p-des 1–6 ja lg-s 3 sätestatud aluste puhul on Vabariigi Valitsusel kohustus keelduda Eesti kodakondsuse andmisest. Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS § 21 lõike 11 alusel, mille kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Seega tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks hinnatakse: 1) kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning 2) kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Sellisele välismaalasele üldjuhul ei anta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust, sest viimane on privileeg, mitte subjektiivne õigus, ning niisuguse privileegi saamine peab olema välja teenitud. Olulisem, mida kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata tuleb, ei ole siinkohal kuritegude toimepanemisest möödunud aeg või isiku käitumine praegu, vaid kuritegude toimepanemise asjaolud. Kodakondsuse andmisel on riigil kohustus võtta arvesse kõiki isiku toimepandud kuritegusid, sh karistusregistris arhiveeritud kuritegusid – see on seadusandja selge eesmärk. Tegemist on kodakondsuse erandina andmise menetlusega, mitte isikule riigi poolt sellise hüve andmisega, milleks tal on subjektiivne õigus. Kodakondsus on kui privileeg, mitte põhiõigus. Kodakondsusetus ei tähenda, et isikul puudub õigus Eestis elada või et tal puudub liikumisvabadus. Põhiseaduse § 9 sätestab, et põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe

õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Vastavalt KodS § 21 lg 11 tuleb kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata süüdlase isikut ja kuritegude toimepanemise asjaolusid. Nimetatud erandi eesmärk oli seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt välistada proportsionaalsuse nõude rikkumise ohtu, „sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul kodakondsuse andmisest keeldumine võib olla ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust.“ (Riigikogu eelnõu 883 SE I). Seega seletuskirja kohaselt ei mõõdeta esmalt kuriteo toimepanemisest möödunud aega, vaid hinnatakse kuritegu ennast. Näiteks narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine jääb raskeks ja ühiskonnaohtlikuks kuriteoks hoolimata sellest, et selle toimepanemisest on möödunud paarkümmend aastat. Kui seadusandja soov oleks olnud, et kõik kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud saaksid karistuste kustudes kodakondsuse, siis oleks seaduses see ka niimoodi sätestatud. Seadusandja tahe on siiski olnud, et üldjuhul kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud kodakondsust ei saa, vaid see antaksegi erandina ainult neile, kelle kuritegude asjaolud ja isik seda võimaldavad. Erandi kaalumisel ei ole iseenesest ja eelkõige positiivseks asjaoluks see, et kuriteod on toime pandud ammu ja nende puhul karistatus on kustunud. See asjaolu ongi eelduseks, et saaks üldse üldreeglist erandi tegemist kaaluma asuda. Kuna Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas kodakondsuse seaduses sätestatud menetluse läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel, siis tulebki arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ning süüdlase isiku hindamisel kõiki selle isiku poolt (ka väga ammu) toime pandud süütegusid (kuritegusid ja väärtegusid), süütegude arvu, süstemaatilisust jms. Kuivõrd kodakondsus on lojaalsus- ja solidaarsussuhe riigiga, siis peab isik niisuguse privileegi omandamiseks (mis toob kaasa ka riigile täiendavaid kohustusi kodakondsuse saanud isiku suhtes ja vastutuse tema eest) olema eeskujuliku käitumisega. KodS § 21 lõige 11 sätestab, et Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Lisaks hinnatakse taotleja enda poolt esitatud asjaolusid, kui need on välja toodud. Karistusregistri andmed on kui tõendid inimese õiguskuulekuse kohta. Hinnang õiguskuulekusele on oluline hinnang kodakondsuse erandina andmise menetluses, kui hinnatakse taotleja isikut. Omandatud haridus, karjäär, laste kasvatamine, eeskujulik pereelu ja hobidega tegelemine näitab isiku edusamme tema isiklikus elus, kuid Vabariigi Valitsus peab oluliseks ka isiku õiguskuulekust. Selleks annab aluse KodS § 21 lg 11 (nõue hinnata süüdlase isikut) ning Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 (luba arvestada karistusregistri arhiivi kantud andmetega). Kaebaja arvamuses ja vastuväidetes toodud asjaolusid on piisavalt hinnatud ja toodu kohta on Vabariigi Valitsuses antud selgitused. Korralduses on märgitud, et Eesti kodakondsuse puudumine ei takista Xil jätkuvalt Eestis elada ning et Vabariigi Valitsusel on soov veenduda tema õiguskuulekuses pikema aja jooksul. Relvaloamenetlus ei ole võrreldav kodakondsuse erandina andmise menetlusega. Kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus, relvaseadus mitte, relvaluba antakse isikutele tähtaegselt, kodakondsus on aga eluaegne (kodakondsus võetakse ära vaid piiratud juhtudel KodS § 28 alusel. Riigil on õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimused. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on riigi suveräänne otsus. EV Põhiseadus (PS) ega rahvusvaheline õigus ei anna isikule automaatselt õigust tema asukohariigi kodakondsusele, isegi kui isik elab selles riigis püsivalt. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on igal riigil õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud – tegemist on riigisisesesse pädevusse kuuluva küsimusega (Nottebohm (Liechenstein vs.

Guatemala). Judgement of April 6, 1955. I.C.J. Reports 1955). Samuti on Riigikohus sedastanud, et „rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse saamise täpsed tingimused. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses“ (RKÜKo 10.12.2003, 3-31-47-03, p 23; sama hiljem RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 18; RKHKo 20.10.2008, 3-31-42-08, p 28). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ega selle lisaprotokollid ei sätesta õigust kodakondsusele (EIKo Ramadan vs Malta, 21.06.2016, p-d 84–85). Oluline on, et kodakondsusest keeldumiseks on õiguslik alus ja keeldumine ei ole meelevaldne. Euroopa Inimõiguste Kohus lähtub kodakondsust puudutavates kohtuasjades suuresti siseriiklikust seadusandlusest. EIKo asjas Petropavlovskis vs Latvia leidis kohus, et Läti kodakondsuse seaduses ei sätestata, et kaebajal oleks õigus nõuda kodakondsust, samuti ei nähtu Läti kodakondsuse seadusest, et Läti valitsuse otsus oleks meelevaldne (Petropavlovskis vs Latvia, p 83). Riigikohus on korduvalt konstateerinud, et põhiseaduse kohaselt ei eksisteeri subjektiivset õigust naturalisatsiooni teel kodakondsusele (RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 18). Riigikohtu halduskolleegium on sedastanud: „Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus” (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28). Keeldumine kodakondsuse andmisest erandina KodS § 21 lg 11 alusel on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esine menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, samuti seda, kas kaalutlusotsus oli kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugines seaduslikule alusele ning kas otsuse tegemisel ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riik hindab kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust. Veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest omab tähtsust seepärast, et kodakondsus loob riigile kohustusi. Kodakondsusega seonduvad spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama, on nt õigus olla kaitstud väljasaatmise eest, õigus riigi kaitsele välisriikides, õigus riigi abile, hääleõigus Riigikogu valimistel ja rahvahääletustel jms. Riigil on seetõttu õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimused, sh nõuda, et kodakondsuse taotleja on õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, siis ei saa seda ära võtta põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õigusrikkumisi, mis rõhutab veelgi kodakondse andmise otsuse olulisust. Kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole karistus, vaid see tuleneb seadusandja sätestanud piirangust, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega, arvestades toimepandud kuritegude laadi ja raskust, taotleja isikut ning on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Kodakondsuse saamiseks on riigil õigus seada piiranguid ja võtta arvesse isiku senist ja tulevikus eeldatavat käitumist. Vaidlustatud korralduses järeldas Vabariigi Valitsus, et soovib veenduda Xi õiguskuulekuses pikema aja jooksul ning sellest saab järeldada, et Vabariigi Valitsus võib tulevikus anda Xile erandina Eesti kodakondsuse, kui kõik kaalutud asjaolud seda võimaldavad.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale Eesti Vabariigi 04.11.2020 korraldusega nr 374 erandina kodakondsuse andmisest keeldumine oli õiguspärane, sh põhjendatud ja kaalutletud. Vabariigi Valitsuse 04.11.2020 korraldusega nr 374 otsustati mitte anda erandina Eesti kodakondsust Xile. Vabariigi Valitsus arvestas Xile erandi tegemise võimalikkuse hindamisel kuritegude toimepanemise asjaolusid, sh tahtlike kuritegude hulka ja laadi, ning süüdlase isikut. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral ning lisaks on ta toime pannud kaheksa väärtegu. Seega on kaebajat karistatud karistusregistri andmete kohaselt süütegude (kuriteod ja väärteod) toimepanemise eest kokku kaheteistkümnel korral. Korralduses on analüüsitud kaebaja süütegusid ja temale määratud karistusi. Xi on kriminaalkorras karistatud 2000. aastal kahel korral ning 2001. ja 2003. aastal. Lisaks on X aastatel 2010–2016 toime pannud 8 liiklusalast väärtegu (enamuses lubatud kiiruse ületamised). 20.04.2000 mõisteti X süüdi selles, et ta aitas kaasa dokumentide võltsimisele ning ostis võltsitud ajutise juhiloa ja kasutas seda. X tunnistas ennast täielikult süüdi. Kohus luges vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust ja karistas teda 131,02 euro suuruse rahalise karistusega. 19.12.2000 mõisteti X süüdi selles, et ta varastas koos kuriteokaaslastega võõralt sõiduautolt neli ilukilpi koos rattarehvidega, kuid kuritegu jäi lõpule viimata politsei sekkumise tõttu. X tunnistas ennast süüdi. Kohus luges vastutust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamist ja kahetsust, vastutust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist alkoholijoobes ning karistas teda 183,43 euro suuruse rahalise karistusega. 26.01.2001 mõisteti X süüdi selles, et ta varastas võõrast korterist mobiiltelefoni, automagnetoola ja nahkmantli koguväärtusega 10 500 Eesti krooni ning selles, et ta koos kuriteokaaslasega varastas teisest korterist mobiiltelefoni koos laadimisseadmega koguväärtusega 5590 Eesti krooni. X tunnistas ennast süüdi osaliselt. Kohus karistas teda kuue kuu pikkuse vabadusekaotusega. 19.06.2003 mõisteti X süüdi selles, et ta hoidis mitme aasta kestel ebaseaduslikult oma elukohas laskemoona. X tunnistas ennast täielikult süüdi. Kriminaalasja arutati lihtmenetluse korras ning kohus karistas teda 214,1 euro suuruse rahalise karistusega. Aastatel 20210 - 2016 on X toime pannud 8 väärtegu, mis seisnesid enamaltjaolt Liiklusseaduse nõuete rikkumises (lubatud sõidukiiruse ületamine jm liiklusnõuete eiramised). Praeguseks on Xi karistusandmed kantud karistusregistri arhiivi (kuritegude andmed 11.05.2009 ja väärtegude andmed 30.12.2017) ning tema karistatus on kustunud. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 4 sätestab Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (erinevad alused). KodS § 21 lg 11 võimaldab Eesti kodakondsuse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 2 p 1 kohaselt registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus käesoleva seaduse § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lg 1 p-s 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. KarRS § 20 lg 1 p 4 alusel on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks.

KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muuhulgas Kodakondsuse seaduses sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. KarRS § 24 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta, punkti 5 kohaselt, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse otsuse täitmisest on möödunud kolm aastat ja punkti 8 kohaselt, kui alla viieaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Xi kodakondsus on määratlemata ning tal ei ole õigust sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. X on isik, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud: neljal korral (20.04.2000, 19.12.2000, 26.01.2001 ja 19.06.2003) tahtlikult toime pandud kuritegude eest ja aastatel 2010–2016 kaheksa väärteo toimepanemise eest (neist viiel korral lubatud sõidukiiruse ületamine). Xi karistatus on praeguseks kustunud. Vastustaja selgituse kohaselt KodS § 21 lg 1 p-des 1–6 ja lg-s 3 sätestatud aluste esinemisel on Vabariigi Valitsusel kohustus keelduda isikule Eesti kodakondsuse andmisest. Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS § 21 lg 11 alusel, mille kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Seega seaduse kohaselt kriminaalkorras korduvalt karistatud välismaalasele üldjuhul ei anta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust, seda võib teha üksnes erandina. Vastustaja hinnangul kodakondsus on privileeg, mitte subjektiivne õigus ning niisuguse privileegi saamine peab olema välja teenitud. Vastustaja osundab, et olulisem, mida kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata tuleb, ei ole kuritegude toimepanemisest möödunud aeg või isiku käitumine praegu, vaid kuritegude toimepanemise asjaolud. Seadusandja eesmärk on, et erandina kodakondsuse andmise otsustamisel on riigil kohustus võtta arvesse kõiki, sh karistusregistris arhiveeritud, isiku toimepandud kuritegusid ning süüdlase isikut. Vastustaja on õigesti rõhutanud, et antud juhul on tegemist kodakondsuse erandina andmise menetlusega, mitte isikule riigi poolt sellise hüve andmisega, milleks tal on subjektiivne õigus. Kohus nõustub, et Eesti kodakondsuse puudumine ei tähenda, et kaebajal puudub õigus Eestis elada või et tal puudub liikumisvabadus. Kaebajal on Eestis elamiseks seaduslik alus olemas, mille üle vaidlust ei ole. EV Põhiseaduse § 9 sätestab, et kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt kaitstud nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Vastavalt KodS § 21 lg-le 11 tuleb kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata süüdlase isikut ja kuritegude toimepanemise asjaolusid. Vastustaja märgib, et erandi kaalumisel ei ole iseenesest ja eelkõige positiivseks asjaoluks see, et kuriteod on toime pandud ammu ja nende puhul karistatus on kustunud. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muuhulgas Kodakondsuse seaduses sätestatud menetluse läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel, seega tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ning isiku hindamisel kõiki tema poolt (sh ammu) toime pandud süütegusid (kuritegusid, väärtegusid), süütegude arvu, süstemaatilisust jms, mida vastustaja on teinud.

Vastustaja selgituse kohaselt välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine ning millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse on riigi suveräänne otsus. EV Põhiseadus ega rahvusvaheline õigus ei anna isikule automaatselt õigust tema asukohariigi kodakondsusele, isegi kui isik elab selles riigis püsivalt. Riigil on õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimuste üle. Seadusandja on määratlenud, et isikule, kes on toime pannud tahtlikke kuritegusid, mille eest on teda korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kelle karistatus on taotluse esitamise hetkeks kustutatud, võidakse erandina anda või taastada Eesti kodakondsus, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Seega on tegemist Vabariigi Valitsuse diskretsiooniotsusega ning riigil on lai kaalumisruum isikule erandina kodakondsuse andmise otsustamisel. Kohus nõustub vastustajaga, et muuhulgas hinnangu andmine isiku õiguskuulekusele on oluline kodakondsuse erandina andmise menetluses, kus hinnatakse taotleja isikut. Vastustaja on õigesti leidnud, et omandatud haridus, karjäär, lapse kasvatamine, eeskujulik pereelu ja hobidega tegelemine näitab kaebaja edusamme tema isiklikus elus, kuid isikule kogumis hinnangu andmisel peab Vabariigi Valitsus oluliseks kriteeriumiks ka tema õiguskuulekuse aspekti. Haldusasjas esitatud andmetest nähtuvalt, millega on arvestanud ka vastustaja kodakondsuse andmise menetluses, on X pärast tutvumist ja kooselu alustamist Eesti kodaniku Y, kellega kaebaja omab ja kasvatab ühist poega C (sünd. xx xx xxxx), oluliselt muutnud oma elustiili ja käitumislaadi. Kaebaja omandas Eesti-Ameerika Äriakadeemias ärijuhtimise erialal rakenduskõrghariduse (õppekavajärgne nominaalkestus 3 aastat rakenduskõrgharidusõppes, õpe/klass 514). Kaebaja väitel osaleb ta aktiivselt poja kasvatamisel ja toetab tema tegelemist spordiga. Samas kohus sarnaselt vastustajaga ei nõustu kaebajaga, et üksnes Eesti kodakondsust omades saaks kaebaja täisväärtuslikku pereelu elada, sh poega sportimisel ja võistlustel osalemisel abistada. Ilmselgelt ei sõltu lapse sportlike saavutuste edukus üksnes vanemate võimalustest lapsega võistlustel (sh välismaal) kaasas käia. Kohtu hinnangul kaebaja toimiv eraelu ja meelepäraste hobidega tegelemine ei kaalu üles seaduses sätestatud kohustust, mille kohaselt Vabariigi Valitsusel tuleb järgida kehtestatud nõudeid/tingimusi erandina kodakondsuse andmise menetluses. Vastustaja osundab, et seadusandja on selgelt väljendanud tahet piirata kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud isikutele kodakondsuse andmist ning võimaldanud neile kodakondsuse andmise otsustamise üksnes erandina. KodS § 21 lg 1 p 4 näeb ette, et Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (kaks erinevat alust). KodS § 21 lg 11 sätestab, et Eesti kodakondsus võidakse vaid erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Seega on tegemist diskretsiooniotsusega ning riigil on lai kaalumisruum erandina kodakondsuse andmise otsustamisel. Keeldumine kodakondsuse andmisest erandina KodS § 21 lg 11 alusel on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus saab vaid kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esine menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, samuti seda, kas kaalutlusotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, tugineb seaduslikule alusele ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga, muuhulgas riik hindab erandina kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust. Kohus ei saa vastustaja seisukohti, sh toime pandud süütegude asjaolusid, hakata sisuliselt ümber hindama. Kohus hindab, kas vaidlustatav korraldus oma sisult ei ole meelevaldne – põhjendamata/kaalutlemata ning on antud kehtiva seaduse kõiki kohaseid nõudeid järgides. Kohus leiab, et vaidlustatud korraldus on seaduse nõuetega kooskõlas. Vastustaja on kõiki asjaolusid kaaludes ja hinnates jõudnud järeldusele, et kaebaja suhtes erandit ei tehta ning Eesti

kodakondsust temale erandina ei anta, mis aga ei tähenda, et tulevikus riik oma seisukohta ei võiks muuta. Kohtu hinnangul ei ole midagi õigusvastast selles, kui Vabariigi Valitsus soovib veenduda Xi õiguskuulekuses pikema aja vältel. Selline vastustaja seisukoht ei ole vastuolus ühegi asjassepuutuva õigusnormiga. Vastustaja on viidanud Riigikohutu poolt kujundatud seisukohale, et Põhiseaduse kohaselt ei eksisteeri isikul subjektiivset õigust naturalisatsiooni korras kodakondsusele (RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 18). Riigikohtu halduskolleegium on kohtulahendis sedastanud: „/.../Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus/.../.” (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28). Kohus kordab eelnevalt välja öeldud seisukohta, et keeldumine kodakondsuse andmisest erandina KodS § 21 lg 11 alusel on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus saab vaid kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esine menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, samuti seda, kas kaalutlusotsus oli kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugines seaduslikule alusele ning kas otsuse tegemisel ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Kohus oma pädevuse piirides kontrollis neid asjaolusid ning rikkumisi, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist, ei tuvastanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus leiab, et vastustaja on järginud seaduse nõudeid ning on piisava põhjalikkusega kaalunud ja hinnanud kõiki olulisi asjaolusid ja selle tulemusena teinud põhjendatud/kaalutletud otsustuse. HMS § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaevatava korralduse on andnud selleks pädev isik. Korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt. Seega puudub alus kaebuse nõuete rahuldamiseks. Tulenevalt HMS §-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus märgib, et läbiviidud menetluses ei esinenud vormi- ega menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud viia vastustaja ebaõigete järeldusteni. Kaevatavas korralduses on piisava põhjalikkusega kirjeldatud asjaolusid ja õiguslikku tausta ning selgelt väljendatud vastustaja seisukohti/järeldusi, mille põhjal on võimalik üheselt aru saada, mida on kaalutud ja mille alusel jõutud otsustuseni mitte anda erandina Eesti kodakondsust kaebajale. Kohus osundab, et vastustaja soov veenduda kaebaja õiguskuulekuses pikema aja vältel on õiguspärane ning jääb Vabariigi Valitsuse kaalutlusruumi piiridesse.