Kohus Kohtunik Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 28. mai 2021, Tallinn 3-21-628
Haldusasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.01.2021 otsuse nr 4.2-1/213-4 ja 21.02.2021 vaideotsuse nr 4-2-1/213-6 tühistamise nõuetes
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: v.adv Aivar Ennok Vastustaja: Politseija Piirivalveamet Esindaja: Ursula Tropp
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 28. juunil 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tunnistas 18.01.2021 otsusega nr 4.2-1/213-4 kehtetuks kaebaja relvaload nr RL792355 ja nr RL792356 ning kohustas kaebajat relvad kolme kuu
jooksul võõrandama või alustama võõrandamist. Otsuse kohaselt esineb kaebaja puhul suur tõenäosus, arvestades tema käitumist ja eluviisi, et ta võib tulevikus käituda ettearvamatult, mitte seadusekuulekalt ka olukorras, mis on seotud tulirelva valdamise õiguse ja selle kasutamisega: kaebaja on viimase aasta jooksul juhtinud mootorsõidukit vähemalt kahel korral alkoholi piirmäära ületades. Kaebaja relvalubade kehtivus peatati, kuna teda oli karistatud liiklusseadus (edaspidi LS) § 224 lg 2 (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades) järgi, ent relvalubade kehtivuse peatamise ajal juhtis kaebaja jälle mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, sest tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg/l kohta. Selle eest karistati kaebajat Harju Maakohtu otsusega väärteoasjas nr 4-20-3793 LS § 224 lg 2 alusel. Lisaks on kaebaja relvalubade kehtivus olnud peatatud ka varasemalt, PPA Põhja prefektuuri 27.11.2017 otsusega nr 4.2-1/50366-3 ja 19.01.2007 otsusega nr 25. Peatamise aluseks oli mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades ja suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine. 21.02.2021 vaideotsusega nr 4.2-1/213-6 jättis PPA rahuldamata kaebaja esitatud vaide.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 18.01.2021 otsuse ja vaideotsuse tühistamist. Kaebaja siiralt kahetseb oma varasemaid karistusi ja on teinud nendest järeldused. Samuti kinnitab kaebaja, et 25.07.2020 ei juhtinud ta sõidukit teadlikult alkoholijoobes, sest oli tarvitanud Coop alkoholivaba õlut. Oma väidete tõendamiseks lasi ta teha õllele ekspertiisi, mille tulemuseks oli alkoholi sisaldus õlles 1,86%. Kaebaja on relvadega tegutsemisel ääretult ettevaatlik ning ei kasuta relvi alkoholijoobes. Kaebaja on toonud välja, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega on rikutud tema õigust vabale eneseteostusele ja on jäetud arvestamata jahiseadusest tulenevate kohustustega jahipiirkonna kasutajale. Samuti on PPA jätnud arvestamata selle, et kaebaja rikkumised ei ole seotud relvade ega relvaloaga. Lisaks leiab kaebaja, et koroonaviiruse tingimustes on üksinda või väikese seltskonnaga üksteisest suurte vahemaadega eraldatuna vabas looduses jahilkäimine üks väheseid tegevusi, mis sisuliselt välistab viiruse levitamise, olles samas hea isiku vaimsele ning füüsilisele tervisele. Ka märgib kaebaja, et viirusest tekkinud olukorra tõttu on oluliselt vähenenud tema tööhõive ja sissetulek. Kaebaja peres kasvab kolm alaealist last ning jahisaak aitab perekonnal raskel ajal teataval määral paremini toime tulla.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, selgitades, et relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks peamiseks eelduseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Vastustaja leiab, et on kaalutlusõiguse teostamisel piisavalt arvesse võtnud kaebajat iseloomustavaid asjaolusid ning nende hindamisel andnud õiglase kaalu relvalubade kehtetuks tunnistamise tagajärgedele vaba eneseteostuse õiguse seisukohast. Kaebaja käitumine näitab korduvust ning liiklusalaste süütegude toimepanemine on jätkunud ajal kui relvalubade kehtivus on peatatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaalunud poolte esitatud argumente ja esitatud tõendeid, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on otsuse tegemisel RelvS § 43 lg-st 31 tulenevat kaalutlusõigust teostanud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, olles arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve. Kaebajale anti menetluse käigus võimalus esitada oma arvamus ja põhjendused, millega vastustaja on otsusest nähtuvalt kaalumisel arvestanud.
5.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 01.04.2020 peatas PPA Põhja prefektuuri otsusega nr 4.21/2752-2 kaebaja relvalubade kehtivuse RelvS § 43 lg 1 p 1 alusel, sest kaebaja sai väärteomenetluse korras LS § 224 lg 2 järgi karistada mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Ka ei ole vaidlust selles, et 09.11.2020 Harju Maakohtu otsusega nr 4-20-3793 karistati kaebajat LS § 224 lg 2 järgi teo eest, mille ta pani toime 25.07.2020. Vaidlus on selles, kas relvaloa kehtetuks tunnistamisel on vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve.
6.Relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Sellise eriõiguse saanud isik peab arvestama, et koos selle õiguse andmisega kohalduvad talle sellest õigusest tulenevalt tavapärasest rangemad nõuded. Relvaloa omaja peab olema avaliku võimu silmis kõrge usaldusväärsusega kogu relvaloa kehtivuse aja. Eelnevast tulenevalt on avaliku võimu kahtlused isiku usaldusväärsuse suhtes, kes on mitmel korral õigusvastaselt käitunud, asjakohased ja põhjendatud. Veelgi enam peavad avaliku võimu kahtlusi süvendama ja isiku usaldusväärsust avaliku võimu silmis vähendama isiku sellised korduvad käitumismustrid, mis on tugevalt seotud teiste isikute ohutuse ja avaliku korraga. Sarnaselt tulirelvaga, on ka mootorsõiduk suurema ohu allikas ning selle valdaja suhtes on kõrgendatud ootused, eelkõige mootorsõiduki juhtimist puudutavas osas. Avaliku võimu esindaja ei saa oma relvaloa kehtivust puudutava hinnangu andmisel jätta arvestamata isiku käitumist teist liiki kõrgendatud ohu allika valitsemisel. Samuti ei saa isikul, keda kord on usaldusväärseks peetud, olla ootust, et korduvate rikkumiste tagajärg saab olla üksnes relvaloa kehtivuse (pidev) peatamine. Relvaloa omaja peab mõistma, et pannes teistkordselt toime relvaloa kehtivuse peatamise tinginud teo, on relvaloa kehtetuks tunnistamine tõenäoline ja ettenähtav tagajärg.
7.Riigikohus on leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab isiku põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele, ent selle riive eesmärgiks on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine. Ei saa aga väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse (RKPJKo 18.06.2019, 51926). Viidatud lahendi asjaolude kohaselt tingis relvaloa kehtetuks tunnistamise RelvS § 891 lõike 1 nimetatud väärteo toimepanemine (laskemoona käitlemise nõuete rikkumine). Samas ei olnud kolleegiumi hinnangul laskemoona kogus, mille käitlemise nõudeid rikuti, suur ning kuivõrd nõudeid rikuti pelgalt hooletusest, ei olnud ka süü eriti suur. Nimetatut arvestades leian, et samad seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas.
8.RelvS sätete kohaselt omab mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades otsest mõju relvaloa kehtivusele. RelvS § 43 lg 1 punktist 1 tuleneb, et kui isik juhib mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületades ja saab selle eest väärteomenetluse korras karistada, siis tema relvaloa kehtivus peatatakse, ilma et PPA-l selles küsimuses kaalutlusõigust oleks. RelvS § 36 lg 1 p 11 kohaselt on sellise väärteo eest karistatud isikule relvaloa andmine välistatud. Kuigi RelvS ei näe otsesõnu sellise väärteo eest karistamise korral ette relvaloa kehtetuks tunnistamist, on PPA-l õigus tunnistada relvaluba kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või
käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama (RelvS § 43 lg 31). Viidatud säte annab PPA-le avara kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamiseks nendel juhtudel, kui isiku usaldusväärsus avaliku võimu silmis on langenud selliselt, et temale antud relvaluba ei ole mõistlik kehtima jätta. Eelnevalt viidatud sätetest saab järeldada, et seadusandja ei pea alkoholi piirmäära ületades mootorsõidukit juhtinud isikut üldjuhul relva omamiseks piisavalt usaldusväärseks. Seda tuleb PPA-l silmas pidada ka RelvS § 43 lg 31 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. Nõustun, et kaebaja õigusrikkumisi silmas pidades ei saanud vastustaja teda käesoleval juhul enam pidada relvaloa kui eriõiguse omamiseks piisavalt usaldusväärseks. Asjaolu, et kaebaja on toime pannud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul mitu õigusvastast tegu seoses mootorsõiduki kasutamisega, õigustab vastustaja hinnangut kaebaja usaldusväärsuse kadumisele. Olukorras, kus vastustaja ei saa kaebaja tegevusest tulenevalt olla kindel viimase usaldusväärsuses, tuleb lugeda põhjendatuks vastustaja seisukoht, mille kohaselt on kaebaja enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kaebajal ei olnud õigust eeldada, et tema relvaloa kehtivus taastub ka siis, kui ta paneb uue õigusrikkumise toime. Kaebaja puhul tuleb ka arvestada, et tema relvaloa kehtivus on olnud peatatud kolmel korral, mis ühelt poolt tähendab, et kehtiva relvaloata olek ei tohiks olla kaebaja jaoks midagi uut ja ootamatut, teisalt aga sunnib see kahtlema kaebaja väites, et ta on varasematest vigadest järeldused teinud.
9.Leian, et otsuse tegemisel on vastustaja nõuetekohaselt hinnanud kaebaja esitatud vastuväiteid. PPA otsusest nähtub, et otsuse tegemisel on esiteks kaalutud kaebaja vaba eneseteostusõigust relvaga jahti pidada ning jahiseltsilt saadud positiivset iseloomustust. Teiseks on PPA kaalunud relvaloa kehtivusele vasturääkivaid argumente (PPA kohustus kaitsta ka teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda). Kokkuvõttes on PPA leidnud, et kohustus kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ning avalikku korda kaalub üles kaebaja õiguse omada tulirelvi jahipidamise eesmärgil. See järeldus ei ole meelevaldne ega eira PPA-le relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel seaduse kohaselt antud kaalutlusõiguse piire.
10.Jahis osalemise kohta märgin, et kaebajal on võimalik jahis edaspidi osaleda ka ilma relvata nt ajajana ning jahinduse hea tava (ja üldlevinud praktika) kohaselt jahisaak jagatakse kõigi jahis osalejate vahel. Kuivõrd kaebajal on väga tõenäoliselt võimalik ka relvata jahis osalemise korral osa saada jahisaaduse jagamisest, ei oma relvalubade kehtetuks tunnistamine mõju kaebaja perekonna toimetulekul. Ent isegi vastupidisel juhul ei tuleks asuda seisukohale, et jahipidamisõigus ja sellega kaasnevad hüved kaebaja jaoks on tingimata sedavõrd kaalukad, et välistaksid relvaloa kehtetuks tunnistamise. Kui jahipidamisõigus ja jahisaak on kaebaja jaoks sedavõrd oluline, oleks kaebaja pidanud oma käitumist kujundama selliselt, et ta ei pane uut õigusrikkumist toime ning ei tingi sellega relvalubade kehtetuks tunnistamist.
11.Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et ühel juhul kõnealustest rikkumistest oli kaebaja väljahingatavas õhus alkoholi selle tõttu, et poest ostetud alkoholivaba õlu sisaldas kaebaja tellitud ekspertiisist tulenevalt lubatust rohkem alkoholi, siis leian, et väärteoasjas nr 4-20-3793 tehtud kohtuotsuses on kaebaja vastavad väited ümber lükatud ning PPA ei pidanud vaidlustatud otsuse tegemisel väärteo toime panemise asjaolusid üksikasjalikult üle kontrollima. Kaebaja ei ole esitanud ühtki konkreetset väidet ega tõendit, mis lükkaks ümber eelnimetatud väärteoasjas tehtud kohtuotsuses sisalduva tõdemuse, et kaebaja väited üksnes alkoholivaba õlle pruukimise kohta ei
olnud usutavad. Olulisem on aga see, et nii võimalikud põhjused, miks kaebaja organismis sõiduki juhtimise ajal lubatust rohkem alkoholi oli kui ka kaebaja väide, et ta ei ole kunagi joobes olles relva kasutanud ega pannud toime relvaga seotud rikkumisi ei anna alust väita, et PPA on kaalutlusõigust valesti teostanud. Järeldus, et kaebaja ei ole sobiv relva kandmiseks ja kasutamiseks, tugineb eelkõige sellel, et kaebaja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei pruugi olla suuteline kontrollima, et ta on kõrgema ohu allika (nt sõiduki) valdamisel selleks ettenähtud seisundis. Kaebaja puhul on igal juhul tegemist vähemalt kõrgendatud hoolsuskohustuse korduva rikkumisega ning sellise käitumise pinnalt võib PPA teha järelduse, et isik ei pruugi suuta täita ka relva omamise ja kasutamisega seotud kohustusi ja võib käituda nii, et realiseerub mõni relvast kui kõrgema ohu allikast lähtuv oht. Mis puudutab veel kaebaja väidet, et ta ei ole rikkunud relva kasutamist reguleerivaid norme, siis tuleb tähele panna, et selliste normide eiramise korral ei saa kõne alla tulla relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS § 43 lg 31 alusel, vaid sel juhul tuleb relvaluba igal juhul (st ilma kaalumata) kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 1 alusel ehk seetõttu, et esineb RelvS § 36 lg 1 punktis 7 nimetatud asjaolu.
12.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.