Kohtuasja number 3-1-1-70-12 Määruse kuupäev 1. oktoober 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi Ivo Kiviselja (Kiviselg) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 266 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-11-13863 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ivo Kiviselja kaitsja vandeadvokaat Toomas Liiva, määruskaebus Teised määruskaebemenetluseLääne Ringkonnaprokuratuur pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja1. august 2012, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a kohtumäärus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määrata Advokaadibüroole Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ivo Kiviseljale määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Ivo Kiviseljalt Eesti Vabariigi kasuks välja 96 (üheksakümmend kuus) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ivo Kiviselg tunnistati Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2012. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära (s.o 320 eurot) ning KarS § 266 lg 1 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära (s.o 160 eurot). KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära (s.o 320 eurot). Samuti mõistis maakohus I. Kiviseljalt kannatanu I. T. kasuks välja tsiviilhagi summas 188,48 eurot. Sama otsusega tunnistati süüdi ka Aigar Kello, kuid tema suhtes maakohtu otsust ei vaidlustatud.
1.1.KarS § 266 lg 1 järgi tunnistati I. Kiviselg süüdi selles, et ta tungis 18. oktoobril 2009 ajavahemikus kell 02.30 kuni 03.00 Lihula linnas Tallinna mnt majas nr 29 asuva XXX parklas valdaja tahte vastaselt kõrvalistuja küljeklaasi purustamise teel lukustatud ustega sõiduautosse. Oma tegevusega tekitas I. Kiviselg sõiduki seaduslikule valdajale I. T.-le varalise kahju kogusummas 131,02 eurot.
1.2.KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati I. Kiviselg süüdi esmalt selles, et ta võttis
18.oktoobril 2009 ajavahemikus kell 03.00 kuni 04.00 pärast I. T. valduses olnud sõiduautosse sissetungimist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil I. T. rahakotist 1800 krooni sularaha, sõiduauto kindalaekast I. T. nimele välja antud Eesti Vabariigi kodaniku passi ning sõiduauto salongist mobiiltelefoni koos kõnekaardiga. Oma tegevusega tekitas I. Kiviselg I. T.-le varalise kahju kogusummas 201,26 eurot.
1.3.KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati I. Kiviselg süüdi samuti selles, et ta tungis ajavahemikus alates 7. kuni 11. juunini 2010 grupis koos A. Kelloga Lihula linnas XXXXXXX X hoovis akna eest ära tõstmise teel kuuri, kust võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära I. J.-le kuuluva kreissae elektrimootori koos kaabliga. Oma tegevusega tekitas I. Kiviselg I. J.-le varalise kahju kogusummas 191,73 eurot.
2.Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2012. a otsuse peale esitas apellatsiooni I. Kiviselja kaitsja vandeadvokaat Toomas Liiva, kes vaidlustas I. Kiviselja süüditunnistamise KarS § 266 lg 1 järgi ja kannatanu I. T. tsiviilhagi rahuldamise. Taotlusi mõista süüdistatav KarS § 266 lg 1 õigeks ja jätta I. T. tsiviilhagi rahuldamata põhjendas kaitsja järgmiselt.
2.1.KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine I. Kiviselja poolt pole tõendatud. Süüdistatav viibis 18. oktoobril 2009 küll kõnealuses sõiduautos, kuid ei tunginud sinna omavoliliselt. I. T. ütlusi selle kohta, et I. Kiviselg lõhkus sõiduki aknaklaasi ja sisenes tema tahte vastaselt sõiduautosse, ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Samuti on kannatanu I. Kiviselja suhtes vaenulikult meelestatud. Süüdistatava sõnul tungis kannatanu talle kallale, mistõttu pidi I. Kiviselg end kaitsma. Sõiduauto aken purunes omavahelise rüseluse käigus.
2.2.Kannatanu ütlused on paljasõnalised ka sõiduautost sularaha ja Eesti Vabariigi kodaniku passi varastamise osas. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsusest nr 3-1-160-07 peab hageja kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Hageja tõendamiskoormist on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud ka oma 28. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-1-1-79-09, millisest nähtuvalt peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a määrusega jäeti apellatsioon KrMS § 326 lg 2 alusel edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt KrMS § 318 lg-st 4 võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega, samuti juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kuna I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustatakse üksnes kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust ega osutata ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva sätte rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse I. Kiviselja kaitsja T. Liiva, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, apellatsiooni sisulist läbivaatamist ja KrMS § 326 lg 2 põhiseadusvastaseks tunnistamist, kuna see ei taga kaebeõigust täies mahus.
Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Ringkonnakohtu määrus on vastuolus KrMS § 318 lg 4 mõttega. KrMS § 318 lg 4 kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni muuhulgas juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis on selgitatud, miks ei ole süüdistatavale KarS § 266 lg 1 järgi inkrimineeritud tegu kuritegu. Hindamata kuriteo faktilisi asjaolusid, pole kohtul võimalik tuvastada, kas süüdistatavale süüks arvatud tegu on kuritegu või mitte.
4.2.Tsiviilkohtumenetluses jäetakse hagi läbi vaatamata juhul, kui esineb asja läbivaatamist takistav asjaolu. Hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi pole kohtu menetluses olnud, ja seega võib hageja pöörduda hagiga sama kostja vastu sama nõude kohta samal alusel uuesti kohtusse. Õiguskorra ühtsuse põhimõttest lähtudes tuleb hagi ja kaebuse läbivaatamata jätmist käsitada analoogiliselt - läbi vaatamata jätmine peab tähendama, et midagi sisulist ei arutata ega argumenteerita, midagi ei määrata ega otsustata. Käesolevas kriminaalasjas jättis ringkonnakohus I. Kiviselja huvides esitatud apellatsiooni ühest küljest läbi vaatamata, kuid hindas teisalt apellatsioonis esitatud argumente.
4.3.Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) protokolli nr 7 artikli 2 kohaselt on igal kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud isikul õigus pöörduda kõrgemalseisva kohtu poole tema süüdimõistmise või karistuse uuesti läbivaatamiseks. Selle õiguse kasutamise alused ja kord määratakse seadusega. Selle õiguse suhtes võib teha erandeid seaduses loetletud vähemtähtsate õigusrikkumiste korral või juhul, mil asjaomase isiku üle mõistis esimeses astmes kohut kõrgeim õigusemõistmise instants või kui isik on mõistetud süüdi pärast edasikaebamist tema õigeksmõistmise vastu. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei esine ühtki alust EIÕK protokolli nr 7 artiklis 2 sätestatud õiguse suhtes erandi tegemiseks, oleks ringkonnakohus pidanud I. Kiviselja huvides esitatud apellatsiooni läbi vaatama. Kui lähtuda õiguskorra ühtsuse põhimõttest, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võrdne sellega, et kaebus ei ole ringkonnakohtu menetluses olnud. Teisisõnu jäetakse süüdistatav apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel kaebeõigusest ilma.
5.Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selle ilmse põhjendamatuse tõttu õigesti läbi vaatamata. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon oli õiguslikult asjakohatu. Kokkuleppemenetluses ei uurita maakohtus vahetult tõendeid ega vaielda faktiliste asjaolude üle, vaid lähtutakse sellest, et süüdistatav on kokkuleppes esitatud teokirjelduse ja selle õigusliku kvalifikatsiooniga vabatahtlikult nõustunud. Kuna eeltoodu tõttu ei toimu tõendite uurimist ka ringkonnakohtus, oli väide, et omavoliline sissetungimine I. Kiviselja poolt pole tõendatud, maakohtu otsuse vaidlustamisel asjakohatu. Vastates küsimusele, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, tuleb kohtul kontrollida, kas esitatud teokirjeldus vastab märgitud kuriteo kvalifikatsioonile, mitte hinnata kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. Kuna käesolevas kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud vastavad omavolilise sissetungimise koosseisule, tunnistati I. Kiviselg
KarS § 266 lg 1 järgi õigesti süüdi.
5.2.I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon oli perspektiivitu ka põhjusel, et ringkonnakohtul polnuks võimalik rahuldada kaitsja taotlust I. Kiviselja õigeksmõistmise osas. KrMS § 248 lg 1 kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses teha õigeksmõistvat otsust.
5.3.KrMS § 326 lg 2 on kooskõlas nii inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka põhiseadusega, sest esiteks on süüdistatavale tagatud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel
õigus
kokkuleppemenetluses
tehtud
kohtuotsust
vaidlustada.
Teiseks
kujutab
ka
ringkonnakohtu poolt tehtav määrus, millega jäetakse apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata, endast kaebuse lahendamist kõrgema õigusemõistmisinstantsi poolt. Sellises lahendis annab ringkonnakohus piiratud ulatuses hinnangu apellatsiooni väidete põhjendatusele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäeti I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon läbi vaatamata edasikaebeõiguse puudumise tõttu KrMS § 326 lg 2 alusel. Eelnevast tulenevalt on määruskaebemenetluse poolte argumendid, mis puudutavad apellatsiooni läbi vaatamata jätmist selle ilmse põhjendamatuse motiivil, praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsusetud ja tuleb jätta edasise tähelepanuta.
7.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Vastuseks määruskaebuse etteheidetele märgib kolleegium, et kuni 31. augustini 2011 sai kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada KrMS § 318 lg 3 p 4 alusel apellatsiooni üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) sätete rikkumise korral. Alates 1. septembrist 2011 võivad süüdistatav ja kaitsja tulenevalt KrMS § 318 lg-st 4 vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse aga ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Eeltoodust nähtuvalt on seadusandja edasikaebeõiguse piire laiendanud, andes süüdistatavale ja kaitsjale teatud juhtudel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse ka materiaalõiguse osas.
8.Selgitamaks välja, kas õigus esitada apellatsioon juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, tähendab õigust vaidlustada maakohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid või nendele asjaoludele antud õiguslikku hinnangut, tuleb pöörduda KrMS § 306 poole. KrMS § 306 lg 1 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (p 1), kas teo on toime pannud süüdistatav (p 2) ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (p 3).
9.Kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (KrMS § 306 lg 1 p 3). Vastavalt KrMS § 247 lgle 2 eeldatakse kohtumenetluses, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Viimane ei tähenda siiski nagu ei peaks kokkuleppes kajastatu olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud
tõenditega. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud varasemas praktikas seisukohale, et kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele. Kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.septembri 2005. aasta otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-05, p 9).
10.Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täielikult vastama KrMS §-s 312 sätestatule. KrMS § 249 kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses kohtuotsuse põhiosas vaid seda, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (p 1) ja kokkuleppe sisu (p 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11, p 28). Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad.
Ülaltoodud
põhjustel
ei
ole
ringkonnakohtul
võimalust
ega
pädevust
KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Arvestades asjaolu, et I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustati üksnes kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust, jättis ringkonnakohus selle järelikult edasikaebeõiguse puudumise tõttu õigesti läbi vaatamata.
11.Seisukohta, et õigus esitada apellatsioon juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, võimaldab vaidlustada üksnes materiaalõiguslikku hinnangut, toetab veel asjaolu, et kokkuleppes toodud faktiliste asjaolude vaidlustamisega loobutakse sisuliselt sõlmitud kokkuleppest. Tõlgendus, millise kohaselt kaotaks vabatahtlikult sõlmitud kokkulepe edasise kaebemenetluse käigus igasuguse siduvuse, muudaks kokkuleppemenetluse mõttetuks.
12.Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium sedagi, et ringkonnakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustati kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust, ja jõudis seejärel järeldusele, et selles osas ei saa maakohtu otsust vaidlustada. Seetõttu ei pidanudki ringkonnakohus apellatsiooni sisulisi väiteid analüüsima vaid üksnes põhistama, miks apellandil kaebeõigus puudub. Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selles osas kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
13.Seoses kaitsja taotlusega tunnistada KrMS § 326 lg 2 põhiseadusvastaseks märgib kolleegium, et PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Säte on asjassepuutuv siis, kui selle põhiseaduspärasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusvastasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 19 ja 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-116-09, p 18). Kuna KrMS § 326 lg 2 ei piira I. Kiviselja õigust vaidlustada tema suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, ei sõltu praeguses asjas tehtav Riigikohtu lahend selle sätte põhiseaduspärasusest. Järelikult pole KrMS § 326 lg 2 käesoleval juhul asjassepuutuv, mistõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse tunnistada KrMS § 326 lg 2 põhiseadusvastaseks läbi vaatamata.
14.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a kohtumääruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata.
15.I. Kiviselja kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks
süüdistatavaga
konsulteerimise,
erialase
kirjandusega
tutvumise,
normatiivmaterjalide selekteerimise ja läbitöötamise ning määruskaebuse (taotluses ekslikult apellatsiooni) koostamise eest Advokaadibüroole Valdma & Partnerid summas 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse pdest 2, 4 ja 23 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium jätab kaitsja määruskaebuse rahuldamata, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel I. Kiviseljalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.