X. kaebus Tartu Vangla 16. oktoobri 2020. a käskkirja nr 62/610 ja 13. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/562-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. mail 2021 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla karistas 16. oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/610 X. (kaebaja) vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 süülise rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt ei
allunud kaebaja valvuri korraldusele vahetada kambris voodikohta. Valvur J.-M. Boikov andis kaebajale korralduse voodikoha vahetamiseks, sest kaebaja kasutas talle mitte ettenähtud alumist voodikohta. Öösel ringkäiku teinud teine valvur tuvastas, et kaebaja magas siiski talle mitteettenähtud voodikohal. Korralduse andmine ning hilisem teise voodikoha kasutamine on tõendatud valvurite ettekannetega. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on käsitletav vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 tähenduses distsiplinaarrikkumisena. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasuse kohta ei anna kinnipeetavale õigust jätta korraldus täitmata. Distsiplinaarrikkumist ei õigusta kaebaja selgitus, et vanglaametnikul puudub subjektiivne õigus dikteerida, millist voodikohta ta kasutab. Samuti ei õigusta korralduse täitmata jätmist selgitus, et kui kambrikaaslane paigutati teise kambrisse, siis hakkas ta kasutama alumist voodikohta, sest see oli tema terviseseisundit arvestades mugavam. Kaebaja ei ole varem pöördunud vangla poole voodikoha vahetamise sooviga ega ole toonud välja, et ei saa ülemisel voodikohal magada. Kaebaja hakkas iseseisvalt kasutama alumist voodikohta seda eelnevalt vanglaga kooskõlastamata. Ebaõige on kaebaja seisukohast kumav arusaam, et kui tal on mugavam kasutada teist voodikohta, siis võib ta seda iseseisvalt teha. Korraldusele mitteallumine ja seejärel teise voodikoha omaalgatuslik kasutamine on koos rasked rikkumised, sest korraldusele mitteallumine seab ohtu vangla julgeoleku. Tegusid tuleb käsitleda ühtsena. Karistamisel tuleb arvestada, et kaebajal on seitse kehtivat distsiplinaarkaristust, millest viis on määratud allumatuse eest. Eelnevalt on kaebajat karistatud samaliigiliste rikkumiste nii noomituse kui ka kartserisse paigutamisega. Eelnevalt määratud karistused ei ole oma eesmärki täitnud, sest kaebaja jätkab rikkumiste toimepanemist. Põhjendatud on karistada kaebajat selle rikkumise eest noomitusega.
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 21. oktoobril 2020 eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 13. novembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/562-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 6. detsembril 2020 kaebuse Tartu Vangla 16. oktoobri 2020. a käskkirja nr 6-2/610 tühistamiseks. Samuti leiab kaebaja, et Tartu Vangla 13. novembri 2020. a vaideotsus nr 1-11/562-2 on ebakorrektne.
4.Tartu Halduskohus vabastas 18. detsembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis kaebuse Tartu Vangla 16. oktoobri 2020. a käskkirja nr 6-2/610 ja
13.novembri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/562-2 tühistamiseks menetlusse.
5.Tartu Halduskohus määras 25. veebruari 2021. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
6.1.Vanglaametnik ei andnud kaebajale otsest korraldust voodikoha vahetamiseks. Vanglaametnik küsis kaebajalt üksnes seda, miks ta magab alumisel voodikohal, kuigi talle on määratud ülemine. Kaebaja selgitas ametnikule, et tal puus valutab ja et alumisel voodikohal on mugavam. Vanglaametnikel oli informatsioon, et kaebajal on tuvastatud puusaliigese proteesimise vajadus, vajadusel oleks saanud küsida ka meditsiiniosakonnast asjakohaseid andmeid. Selline märge on tehtud ka andmekogusse 6. jaanuaril 2021. Seega on ebaõige vangla seisukoht, et puudus vajadus alumise voodikoha kasutamiseks. Kambris viibis kaebaja üksi, mistõttu ei saanud alumise voodikoha hõivamine ka teise kinnipeetava õigusi rikkuda või muul moel ebameeldivusi põhjustada. Kaebaja ei pea vanglaametniku selge korralduse puudumisel
asuma tema sõnastust tõlgendama ja ridade vahelt tegelikku tahet tuvastama. See, mis on kirja pandud vangla kodukorda, kaebajat ei huvita, kuna tegemist on tühise haldusaktiga.
6.2.Vaideotsus on ebakorrektne, selles pole isegi vaidlustamisviidet. Haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
7.1.Vaidlustatud 16. oktoobri 2020. a käskkiri on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
7.2.Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ p 3.6 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise määrates talle kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Seega ei ole kinnipeetaval õigust ise valida voodikohta. Tartu Vangla andmete kohaselt oli kaebajale määratud magamiseks ülemine voodikoht alates 20. juulist 2020. a. Tartu Vangla paigutas kaebaja ajutiselt alumisele voodikohale ümber 7. oktoobril 2020. a, kuid alates 30. novembrist 2020. a määrati kaebajale taas ülemine voodikoht. 6. jaanuaril 2021 on arst teinud andmekogusse märke alumise voodikoha vajalikkuse kohta ning sellest hetkest alates on vangla kaebajale ka alumise voodikoha kasutamist võimaldanud. Korralduse andmise ajal puudus arsti vastavasisuline märge alumise voodikoha kasutamise vajaduse kohta.
7.3.Valvur J.-M. Boikovi 30. septembri 2020. a ettekandest nr 6-38/3286 nähtub, et ta andis kaebajale korralduse voodikoha vahetamiseks. Kaebaja korraldust ei täitnud. Ettekandes märgitut kinnitab kaebaja distsiplinaarmenetluses 12. oktoobril 2020 antud seletus, millest nähtub, et valvur ütles talle, et talle on määratud ülemine voodikoht. Vaides on kaebaja aga olukorra kirjeldust muutnud ja asunud väitma, et talle ei ole ülemisele voodikohale asumise korraldust antud, valvur küsis tema hinnangul üksnes küsimuse. Ettekande ja kaebaja esmase selgituse alusel saab asuda seisukohale, et valvur andis kaebajale korralduse, kuid kaebaja jättis selle täitmata. Isegi, kui teine kinnipeetav paigutatakse ümber teise kambrisse, ei tähenda see seda, et kambrisse jäänud kinnipeetav tohiks omal algatusel voodikohta vahetada. Kuigi kaebaja hinnangul oli tal terviseseisundist tulenevalt kergem magada alumisel voodikohal, ei takistanud see varem ülemise voodikoha kasutamist. Vastustaja hinnangul puudusid kaebajal objektiivsed takistused ülemisel voodikoha magamiseks. Pelgalt kaebaja seisukoht, et temal on alumisel voodikohal mugavam, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Valvuri korraldus ei olnud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 mõttes tühine.
7.4.Karistuseks määrati kaebajale noomitus, mis on võimalikest leebeim karistus. Ilmselgelt pole karistus rikkumise olemust arvestades ebaproportsionaalne.
7.5.Pelgalt vaidlustamisviite puudumine vaideotsuses ei too enesega kaasa haldusakti tühistamist. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. On ilmselge, et kaebajale oli teada, milliseid samme ja millise aja jooksul peab ta oma õiguste kaitsmiseks astuma ning tema õiguste kaitse ei ole vaidlustamisviite puudumisest hoolimata olnud raskendatud.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on Tartu Vangla 16. oktoobri 2020. a käskkirja nr 6-2/610 õiguspärasus. Nimetatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta jättis vanglaametniku antud korralduse voodikoha vahetamiseks täitmata. Vangla hinnangul rikkus kaebaja seeläbi VangS § 67 lg-t 1 ning pani toime distsiplinaarüleastumise. Kaebaja hinnangul ei andnud valvur talle konkreetset korraldust voodikoha vahetamiseks ning tema tervislik seisund, millest ta ka vanglaametniku teavitas, õigustas alumise voodikoha kasutamist. Seega
ei ole kaebaja enda hinnangul etteheidetavat distsiplinaarrikkumist toime pannud. Kaebaja palub eelnimetatud otsuse ning vaideotsuse tühistada.
9.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla kodukorra punkt 3.6. kohaselt määrab ja otsustab kinnipeetava vanglasisese paiknemise vanglaametnik määrates kinnipeetavale kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Seega ei ole kinnipeetava pädevuses otsustada, millist voodikohta ta kasutada tohib. See on vanglaametnike määrata.
10.Vangla tugineb rikkumise tõendamisel kahe valvuri ettekannetele. Valvur J.-M. Boikovi ettekande (tl 10) kohaselt ei allunud kaebaja korraldusele vahetada voodikohta. Ettekande kohaselt vastas kaebaja esitatud küsimusele, miks ta voodikohta ei vaheta, et tal on alumisel voodikohal mugavam ning ta puus valutab. Teise valvuri ettekandest (tl 11) nähtub, et kaebaja kasutas öösel magamiseks alumist voodikohta. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et kasutas alumist, mitte ülemist voodikohta. Kaebaja rõhub aga sellele, et valvur ei andnud korraldust voodikoha vahetamiseks ning tema vastas vaid valvuri küsimustele ning see paistis valvurit rahuldavat. Seega seab kaebaja kahtluse alla valvur J.-M. Boikovi ettekande usaldusväärsuse.
11.Kuigi vanglaametniku ütlustel ei ole ette määratult suuremat kaalu võrreldes kinnipeetava ütlustega, peab kohus käesoleval juhul kaebaja selgitusi ja väidet selle kohta, et ta rikkumist toime ei pannud, valvur J.-M. Boikovi ettekandest vähem usaldusväärseks. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis seaksid vanglaametniku ettekandes kajastatud teabe usaldusväärsuse kahtluse alla. Valvuril puudub kohtule teadaolevalt motivatsioon ja põhjus ebatõeseid selgitusi anda. Samas on aga tõenäoline, et kaebaja soovib oma rikkumisele leida erinevaid õigustusi, et vastutusest vabaneda. Kaebaja selgitustest nähtub, et tal oli valvuriga erimeelsused voodikoha kasutamise osas ning et valvur pöördus kaebaja poole voodikoha kasutamist puudutava küsimusega. On väheusutav, et valvur tuvastades kaebaja mitteettenähtud voodikoha kasutamise oleks piirdunud üksnes asjaolude selgitamisega ega andnud kaebajale korraldust kasutada talle ettenähtud ülemist voodikohta.
12.Kohus ei nõustu kaebusest ja vanglale esitatud selgitustest kumava kaebaja seisukohaga, et valvuriga suheldes oma terviseseisundile ning alumise voodikoha kasutamise mugavusele viitamine õigustas omal algatusel teise voodikoha kasutamist ning välistas distsiplinaarrikkumise. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et intsidendi toimumise ajal oleks esinenud vangla arsti seisukoht, et võimaluse korral tuleks võimaldada kaebajale tema terviseseisundist tulenevalt alumine voodikoht. Vangla on põhjendatult välja toonud, et kaebaja ei olnud pöördunud vangla poole voodikoha muutmise taotlustega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tal oli intsidendi toimumise päeval õigus alumist voodikohta kasutada. Asjaolu, et kaebajal on enda hinnangul mugavam kasutada alumist voodikohta ei muuda fakti, et kaebajal ei olnud valvuri korralduse andmise päeval alumise voodikoha kasutamise õigust. Miski ei kinnita, et valvur andis kaebajale loa kasutada alumist voodikohta. Vastustaja on põhjendatult ka välja toonud, et kaebaja terviseseisund ei takistanud tal varem ülemise voodikoha kasutamist. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et intsidendi toimumise päeval oleks ülemise voodikoha kasutamine olnud kaebaja terviseseisundist tulenevalt välistatud või oleks seadnud kaebaja tervise ohtu. Asjaolu, et hiljem on kaebajal võimaldatud alumist voodikohta kasutada ning jaanuarist 2021 on arst pidanud võimaluse korral alumise voodikoha kasutamist põhjendatuks ei õigusta käskkirjas märgitud päeval omaalgatuslikult alumise voodikoha kasutamist. Isegi kui kaebaja terviseseisundist tulenevalt oleks eelistatud
alumise voodikoha kasutamine, ei tähenda see seda, et enne vastava loa saamist võiks kinnipeetav voodikohta vahetada ja jätta vanglaametniku korralduse täitmata. Kui kinnipeetav saaks lähtuvalt enda tõekspidamisest valida voodikohta, siis puuduks vangla kodukorra p 3.6 kohasel voodikoha määramise regulatsioonil üldse sisu. Sellisel juhul oleks igal kinnipeetaval võimalik oma tõekspidamistest ja suhtumisest lähtuvalt ise asuda vangistuse täideviimist kujundama. Ilmselgelt ei vastaks selline tegevus vangistuse täideviimise eesmärkidele.
13.Haldusmenetluses antud selgitustest (tl 15) ja kohtumenetluses esitatud kaebuse täiendusest (tl 37) ilmneb kaebaja üleolev suhtumine vangla kodukorda ja vanglaametnike tegevusse. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et vanglaametnikul puudub pädevus dikteerida, millist voodikohta ta kasutada tohib (vt määrus p 9). Täiendavas seisukohas märgib kaebaja, et teda ei huvita, mis vangla kodukorras on sätestatud ning mainib paljasõnaliselt, et tegemist on tühise haldusaktiga. Kohtule ei ole äratuntav, millisele HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alusele kaebaja üldse tugineb ning teiseks ei vasta vangla kodukord kui üldkorraldus HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele. Selle on andnud pädev haldusorgan, haldusakti adressaadid on kindlaksmääratavad, vangla kodukord ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning ka isikute õigused ja kohustused on selles selgelt sätestatud ning täidetavad.
14.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vangla valvurite ettekannetega on tõendatud, et kaebajale anti korraldus voodikoha vahetamiseks, mille kaebaja jättis täitmata (kaebaja kasutas magamiseks alumist, mitte talle määratud ülemist voodikohta). Korralduse täitmata jätmine saaks olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastaks HMS § 63 lg‐s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsust asjas nr 3-3-2-1-15, p 17). Sellise olukorraga ei olnud siin selgelt tegemist. Seega jättis kaebaja vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata ja selles väljendus allumatus. Vangla on põhjendatult leidnud, et kaebaja tegevus on käsitatav ühtse teona, millega rikuti VangS § 67 lg- t 1.
15.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vangla on karistanud kaebajat noomitusega, mis on VangS §-s 63 sätestatud karistustest leebeim. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Vangla on põhjendatult arvestanud varasemate samaliigiliste (allumatus vanglaametnike korraldustele) rikkumiste ja karistustega. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava eelnevad samaliigilised rikkumised iseloomustavad tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini ning viitavad süstemaatilisele allumatusele. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 2526). Leebeima karistuse rakendamine on rikkumise asjaolusid arvestades põhjendatud ning proportsionaalne. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õiguspärane.
16.Kaebaja on vaidlustanud ka vaideotsuse ja palub selle tühistada. Kuna kohtu hinnangul on distsiplinaarkaristuse käskkiri õiguspärane, siis on vangla õigesti jätnud ka selle käskkirja peale esitatud vaide vaideotsusega rahuldamata. Kohus möönab, et vaideotsuses esinevad
vormistuslikud puudused – selles ei ole resolutsioonis eraldi välja toodud, et vaie jäetakse rahuldamata, samuti puudub vaidlustamisviide. Vaideotsuse tühistamist eelnimetatud vormistuslikud minetused siiski kaasa ei too, sest need ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Vaideotsusest on aru saadav vangla järeldus, et vaidlustatud käskkiri on nende hinnangul õiguspärane ning selle kehtetuks tunnistamiseks aluseid ei esine (tl 2p). Vaidlustamisviite puudumine ei ole kaebajal kuidagi takistanud vaideotsuse mõistmist ega selle vaidlustamist selles asjas. Kaebaja on tähtaegselt esitanud kaebuse ning mõistnud vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse sisu. Kuna vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi (vt HMS § 57 lg 2), siis ei tingi vaidlustamisviite puudumine vaideotsuse tühistamist. Vaidlustamisviite puudumine ei ole ka haldusakti tühisuse aluseks. Sellest tulenevalt jääb kaebus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamisnõude osas.
17.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 18. detsembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg lg 1). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.