Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 29.06.2021, Tartu 3-20-2447 Vahur Siku (Sikk) kaebus Tartu Vangla 16.10.2020. a käskkirja nr 6-2/610 ja 13.11.2020. a vaideotsuse nr 1-11/562-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 16.04.2021. a otsus Vahur Siku apellatsioonkaebus Kaebaja/apellant – Vahur Sikk Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Tagastada Vahur Siku apellatsioonkaebus läbivaatamatult selle esitajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 187 lg 7 ja § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla karistas 16.10.2020. a käskkirjaga nr 6-2/610 kinnipeetav Vahur Sikku vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 süülise rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt ei allunud kinnipeetav 29.09.2020 valvuri korraldusele vahetada kambris voodikohta. Valvur andis kinnipeetavale korralduse voodikoha vahetamiseks, sest kinnipeetav kasutas talle mitte ettenähtud alumist voodikohta. 01.10.2020 öösel ringkäiku teinud teine valvur tuvastas, et kinnipeetav magas siiski talle mitteettenähtud voodikohal. Käskkirja põhjenduste kohaselt on vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine käsitletav VangS § 67 lg 1 tähenduses distsipliinirikkumisena. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasuse kohta ei anna kinnipeetavale õigust jätta korraldus täitmata. Distsiplinaarrikkumist ei õigusta kinnipeetava selgitus, et vanglaametnikul puudub subjektiivne õigus dikteerida, millist voodikohta ta kasutab. Samuti ei õigusta korralduse täitmata jätmist selgitus, et kui kambrikaaslane paigutati teise kambrisse, siis hakkas ta kasutama alumist voodikohta, sest see oli tema terviseseisundit arvestades mugavam. Kinnipeetav ei ole varem pöördunud vangla poole voodikoha vahetamise sooviga ega ole toonud välja, et ei saa ülemisel voodikohal magada. Kinnipeetav hakkas iseseisvalt kasutama alumist voodikohta seda eelnevalt vanglaga kooskõlastamata. Ebaõige on kinnipeetava seisukohast kumav arusaam, et kui tal on mugavam kasutada teist voodikohta, siis võib ta seda iseseisvalt teha. Korraldusele mitteallumine ja seejärel teise voodikoha omaalgatuslik kasutamine on koos rasked rikkumised, sest korraldusele mitteallumine seab ohtu vangla julgeoleku. Tegusid tuleb käsitleda ühtsena.
Karistamisel tuleb arvestada, et kinnipeetaval on seitse kehtivat distsiplinaarkaristust, millest viis on määratud allumatuse eest. Eelnevalt on kinnipeetavat karistatud samaliigiliste rikkumiste eest nii noomituse kui ka kartserisse paigutamisega. Eelnevalt määratud karistused ei ole oma eesmärki täitnud, sest kinnipeetav jätkab rikkumiste toimepanemist. Põhjendatud on karistada kinnipeetavat selle rikkumise eest noomitusega.
2.V. Sikk esitas Tartu Vangla käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 13.11.2020. a vaideotsusega nr 1-11/562-2 rahuldamata.
3.V. Sikk esitas 06.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 16.10.2020. a käskkirja nr 6-2/610 ja 13.11.2020. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja põhjendas kaebust järgmiselt.
3.1.Vanglaametnik ei andnud kaebajale otsest korraldust voodikoha vahetamiseks. Vanglaametnik küsis kaebajalt üksnes seda, miks ta magab alumisel voodikohal, kuigi talle on määratud ülemine. Kaebaja selgitas ametnikule, et tal puus valutab ja et alumisel voodikohal on mugavam. Vanglaametnikele oli teada, et kaebajal on tuvastatud puusaliigese proteesimise vajadus. Vajadusel oleks saanud küsida ka meditsiiniosakonnast asjakohaseid andmeid. Seega on ebaõige vangla seisukoht, et puudus vajadus alumise voodikoha kasutamiseks. Kambris viibis kaebaja üksi, mistõttu ei saanud alumise voodikoha hõivamine ka teise kinnipeetava õigusi rikkuda või muul moel ebameeldivusi põhjustada. Kaebaja ei pea vanglaametniku selge korralduse puudumisel asuma tema sõnastust tõlgendama ja ridade vahelt tegelikku tahet tuvastama. See, mis on kirja pandud vangla kodukorda, kaebajat ei huvita, kuna tegemist on tühise haldusaktiga.
3.2.Vaideotsus on ebakorrektne, selles pole isegi vaidlustamisviidet. Haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused.
4.Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ning esitas järgmised põhjendused.
4.1.Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra” p 3.6 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise määrates talle kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Seega ei ole kinnipeetaval õigust ise valida voodikohta. Tartu Vangla andmete kohaselt oli kaebajale määratud magamiseks ülemine voodikoht alates 20.07.2020. Tartu Vangla paigutas kaebaja ajutiselt alumisele voodikohale ümber 07.10.2020, kuid alates 30.11.2020 määrati kaebajale taas ülemine voodikoht. Arst tegi 06.01.2021 andmekogusse märke alumise voodikoha vajalikkuse kohta ning sellest hetkest alates on vangla kaebajale ka alumise voodikoha kasutamist võimaldanud. Korralduse andmise ajal puudus arsti vastavasisuline märge alumise voodikoha kasutamise vajaduse kohta.
4.2.Valvuri 30.09.2020. a ettekandest nähtub, et ta andis kaebajale korralduse voodikoha vahetamiseks. Kaebaja korraldust ei täitnud. Ettekandes märgitut kinnitab distsiplinaarmenetluses 12.10.2020 antud kaebaja seletus, millest nähtub, et valvur ütles talle, et talle on määratud ülemine voodikoht. Vaides muutis kaebaja olukorra kirjeldust ja asus väitma, et talle ei ole ülemisele voodikohale asumise korraldust antud ja valvur küsis tema hinnangul üksnes küsimuse. Ettekande ja kaebaja esmase selgituse alusel saab asuda seisukohale, et valvur andis kaebajale korralduse, kuid kaebaja jättis selle täitmata. Isegi, kui teine kinnipeetav paigutatakse ümber teise kambrisse, ei tähenda see seda, et kambrisse jäänud kinnipeetav tohiks omal algatusel voodikohta vahetada. Kuigi kaebaja hinnangul oli tal terviseseisundist tulenevalt kergem magada alumisel voodikohal, ei takistanud see varem ülemise voodikoha kasutamist. Vastustaja hinnangul puudusid kaebajal objektiivsed takistused ülemisel voodikohal magamiseks. Pelgalt kaebaja seisukoht, et temal on alumisel voodikohal
mugavam, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Valvuri korraldus ei olnud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 mõttes tühine.
4.3.Kaebajale määrati karistuseks noomitus, mis on võimalikest karistustest kõige leebem. Ilmselgelt pole karistus rikkumise olemust arvestades ebaproportsionaalne.
4.4.Pelgalt vaidlustamisviite puudumine vaideotsuses ei too enesega kaasa haldusakti tühistamist. On ilmselge, et kaebajale oli teada, milliseid samme ja millise aja jooksul peab ta oma õiguste kaitsmiseks astuma ning tema õiguste kaitse ei ole vaidlustamisviite puudumisest hoolimata olnud raskendatud.
5.Tartu Halduskohus jättis 16.04.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
5.1.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla kodukorra punkt 3.6. kohaselt määrab ja otsustab kinnipeetava vanglasisese paiknemise vanglaametnik määrates kinnipeetavale kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Seega ei ole kinnipeetava pädevuses otsustada, millist voodikohta ta kasutada tohib. See on vanglaametnike määrata.
5.2.Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et kasutas alumist voodikohta. Kaebaja rõhub aga sellele, et valvur ei andnud korraldust voodikoha vahetamiseks ning tema vastas vaid valvuri küsimustele ning see paistis valvurit rahuldavat. Kuigi vanglaametniku ütlustel ei ole ette määratult suuremat kaalu võrreldes kinnipeetava ütlustega, peab kohus kaebaja selgitusi ja väidet selle kohta, et ta rikkumist toime ei pannud, valvuri 30.09.2020. a ettekandest vähem usaldusväärseks. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis seaksid vanglaametniku ettekandes kajastatud teabe usaldusväärsuse kahtluse alla. Valvuril puudub kohtule teadaolevalt motivatsioon ja põhjus ebatõeseid selgitusi anda. Samas on aga tõenäoline, et kaebaja soovib oma rikkumisele leida erinevaid õigustusi, et vastutusest vabaneda. Kaebaja selgitustest nähtub, et tal oli valvuriga erimeelsused voodikoha kasutamise osas ning et valvur pöördus kaebaja poole voodikoha kasutamist puudutava küsimusega. On väheusutav, et valvur oleks piirdunud üksnes asjaolude selgitamisega ega andnud kaebajale korraldust kasutada talle ettenähtud ülemist voodikohta.
5.3.Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et intsidendi toimumise ajal oleks olemas olnud vangla arsti seisukoht, et võimaluse korral tuleks võimaldada kaebajale tema terviseseisundist tulenevalt alumine voodikoht. Kaebaja ei olnud pöördunud vangla poole voodikoha muutmise taotlusega. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et intsidendi toimumise päeval oleks ülemise voodikoha kasutamine olnud kaebaja terviseseisundist tulenevalt välistatud või oleks seadnud kaebaja tervise ohtu. Isegi kui kaebaja terviseseisundist tulenevalt oleks eelistatud alumise voodikoha kasutamine, ei tähenda see seda, et enne vastava loa saamist võiks kinnipeetav voodikohta vahetada ja jätta vanglaametniku korralduse täitmata.
5.4.Haldusmenetluses antud selgitustest (tl 15) ja kohtumenetluses esitatud kaebuse täiendusest (tl 37) ilmneb kaebaja üleolev suhtumine vangla kodukorda ja vanglaametnike tegevusse. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et vanglaametnikul puudub pädevus dikteerida, millist voodikohta ta kasutada tohib. Täiendavas seisukohas märgib kaebaja, et teda ei huvita, mis vangla kodukorras on sätestatud ning mainib paljasõnaliselt, et tegemist on tühise haldusaktiga. Kohtule ei ole äratuntav, millisele HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alusele kaebaja üldse tugineb ning teiseks ei vasta vangla kodukord kui üldkorraldus HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele. Selle on andnud pädev haldusorgan, haldusakti adressaadid on kindlaksmääratavad, vangla kodukord ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning ka isikute õigused ja kohustused on selles selgelt sätestatud ning täidetavad.
5.5.Vangla valvurite ettekannetega on tõendatud, et kaebajale anti korraldus voodikoha vahetamiseks, mille kaebaja jättis täitmata. Seega jättis kaebaja vanglaametniku seadusliku
korralduse täitmata ja selles väljendus allumatus. Vangla leidis põhjendatult, et kaebaja tegevus on käsitatav ühtse teona, millega ta rikkus VangS § 67 lg-t 1.
5.6.Vangla karistas kaebajat noomitusega, mis on VangS §-s 63 sätestatud karistustest leebeim. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Vangla on põhjendatult arvestanud varasemate samaliigiliste (allumatus vanglaametnike korraldustele) rikkumiste ja karistustega. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava eelnevad samaliigilised rikkumised iseloomustavad tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, s.h vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini ning viitavad süstemaatilisele allumatusele. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p-d 25-26). Leebeima karistuse rakendamine on rikkumise asjaolusid arvestades põhjendatud ning proportsionaalne.
5.7.Kuna kohtu hinnangul on distsiplinaarkaristuse käskkiri õiguspärane, siis on vangla õigesti jätnud ka selle käskkirja peale esitatud vaide vaideotsusega rahuldamata. Vaidlustamisviite puudumine ei ole kaebajal takistanud vaideotsuse mõistmist ega selle vaidlustamist. Kuna vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi (vt HMS § 57 lg 2), siis ei tingi vaidlustamisviite puudumine vaideotsuse tühistamist. Vaidlustamisviite puudumine ei ole ka haldusakti tühisuse aluseks.
6.Kaebaja esitas 21.04.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab halduskohtu otsuse ja taotleb Tartu Vangla 16.10.2020. a käskkirja tühistamist. Kaebaja leiab, et kuigi nii vangla kui halduskohus jõudsid kindlale veendumusele, et valvur andis kaebajale korralduse vahetada voodikohta, ei ole see siiski millegagi ümberlükkamatult tõendatud. Halduskohus mainis ise, et vanglaametniku ütlustel ei ole ettemääratult suuremat kaalu võrreldes kinnipeetava ütlustega. Kuni korralduse andmine ei ole ümberlükkamatult tõendatud, ei ole kaebaja seadusest tulenevalt ka midagi täitmata jätnud. Kohtu arvamus ametnike sõnade usaldusväärsusest on ajast ja arust. Ametnikud on nõus mistahes seadust ja reeglit eirama, kui mängus on nende töökoht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 ls 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne.
9.Kaebaja vaidlustas käskkirja, millega määrati talle karistuseks noomitus selle eest, et ta jättis vanglaametniku antud korralduse voodikoha vahetamiseks täitmata. Vangla hinnangul rikkus kaebaja sellega VangS § 67 p 1 ning pani toime distsipliinirikkumise. Kaebaja väidab, et valvur ei andnud talle konkreetset korraldust voodikoha vahetamiseks ning tema tervislik seisund, millest ta ka vanglaametnikku teavitas, õigustas talle määratud ülemise voodikoha asemel alumise voodikoha kasutamist. Vastustaja käsitas kaebaja käitumist kerge rikkumisena ning määras talle VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristustest leebeima karistusena noomituse. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta kaebaja karistamine noomitusega kaebaja
õigusi olulisel määral. Kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning sellest tulenevalt oleks võimalik haldusasi läbi vaadata lihtmenetluses.
10.Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et distsipliinirikkumine on tõendatud ning et vangla on nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Halduskohus selgitas, et isegi kui kaebaja terviseseisundist tulenevalt oleks eelistatud alumise voodikoha kasutamine, ei tähenda see, et enne vastava loa saamist võiks kinnipeetav voodikohta vahetada ja jätta vanglaametniku korralduse täitmata. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum. Vangla arvestas kaebaja karistamisel põhjendatult varasemate samaliigiliste (allumatus vanglaametnike korraldustele) rikkumiste ja karistustega. Halduskohus asus seisukohale, et leebeima karistuse rakendamine on rikkumise asjaolusid arvestades põhjendatud ning proportsionaalne.
11.Kaebaja leiab, et kuna korralduse andmine ei ole ümberlükkamatult tõendatud, siis ei ole ta rikkumist toime pannud. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus omistas põhjendamatult vanglaametniku ütlustele suurema kaalu võrreldes kaebaja ütlustega. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus tasakaalustatult hinnanud poolte esitatud tõendeid ja väiteid ning nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta leidis, et rikkumine on tõendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna põhjust arvata, et apellatsioonimenetluses asja läbivaatamise tulemusena oleks alust kaebus rahuldada. Sellest tulenevalt on kohtumenetluse jätkamine vaidluse asjaolude täiendavaks hindamiseks ebaotstarbekas. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Seega on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 31 alusel. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.