X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/285-1 ja ettekirjutuse nr 1052235570 tühistamiseks ning tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ede Kapstas
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X.kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27. oktoobri 2020. a otsus nr 15.3-3.2/285-1 ja ettekirjutus nr 1052235570 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama X. tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. kasuks välja kantud menetluskulu 30 eurot.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. aprillil 2021 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-20-2129
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 27. oktoobri 2020. a otsusega nr 15.3-3.2/285-1 X. (kaebaja) tähtajalise elamisloa andmisest. Otsuse kohaselt ei vasta kaebaja elamisloa andmise tingimustele, kuna tal puudub piisav legaalne sissetulek. Välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2 alusel tuleb tähtajalise elamisloa andmisest seega keelduda. PPA-le esitatud arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et taotlejal ei jää pärast maksekohustuste täitmist piisavalt rahalisi vahendeid elamiskulude kandmiseks ning see viitab, et taotlejal puuduvad piisavad legaalsed sissetulekud enda ja oma perekonna ülalpidamiseks. Taotleja on varasemalt saanud vajaduspõhist õppetoetust, mis viitab, et taotleja ei ole ka varasemalt omanud piisavat sissetulekut. Taotleja viited tööle asumise võimaluse kohta ei ole põhjendatud ega õppimiseks väljastatava tähtajalise elamisloa eesmärgiga kooskõlas, sest õppimiseks antava elamisloa eesmärgiks on võimaldada kaebajal õppida. Tegemist ei ole toimetulekuks legaalse sissetuleku omandamise vahendiga. Asjaolu, et kaebaja õppemaksu tasub Välisministeerium ei taga tähtajalise elamisloa andmise tingimuste täitmist. Taotleja varasem tähtajaline elamisluba õppimiseks tunnistati 10. veebruaril 2020 kehtetuks, sest kaebaja eksmatrikuleeriti Tallinna Ülikooli magistriõppest edasijõudmatuse tõttu. Nimetatud asjaolu ei ole küll taotluse rahuldamata jätmise otseseks aluseks selles asjas, kuid PPA on seda hinnanud. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on PPA-le teada olevaid asjaolusid arvestades proportsionaalne.
2.PPA vormistas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse tegemise päeval eraldi lahkumisettekirjutuse nr 1052235570, millega kohustas kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26. novembril 2020. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 27. novembrist 2020 ning pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane Eesti Vabariigist välja Afganistani Islamivabariiki.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 30. oktoobril 2020 kaebuse, mida täiendas ja mille allkirjastas 4. novembril 2020. Kaebaja nõuab PPA 27. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/2851 ja ettekirjutuse nr 1052235570 tühistamist ning PPA kohustamist vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebusega koos esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
4.Tartu Halduskohus võttis 11. novembri 2020. a määrusega kaebuse menetlusse. Ühtlasi rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA 27. oktoobri 2020. a ettekirjutuse nr 1052235570 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Tartu Ringkonnakohus jättis PPA määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu määruse esialgse õiguskaitset puudutavas osas muutmata.
5.Tartu Halduskohus määras 14. detsembri 2020. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
6.1.PPA on vaidlustatud otsuse tegemisel hinnanud tõendeid ebaõigesti ja langetanud nende alusel meelevaldse otsuse, lisaks on PPA kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja teinud kaalumisvea.
3-20-2129
6.1.1.Kaebajal on Eestiga ja siinse ühiskonnaga märkimisväärsed sotsiaalsed sidemed. Kaebaja töötas Afganistanis ESTCOY üksuse tõlgina 2011-2013 ning tuli Eestisse 2016 eesmärgiga omandada kõrgharidus. Kaebaja lõpetas Euroakadeemia rahvusvaheliste suhete eriala bakalaureusetaseme õppe ja asus 2020 sügisest magistriõppesse Tartu Ülikoolis. Asjaolu, et kaebaja on Tallinna Ülikooli magistriõppest varem eksmatrikuleeritud ei oma määravat tähtsust.
6.1.2.Ebaõige on PPA seisukoht, et õppimiseks tähtajalise elamisloa saamiseks peavad taotlejal olema rahalised vahendid enne õpingutega alustamist kogu õppeaja jaoks. Võimalik on sissetulekut teenida ka õppimise ajal. Samuti ei näe õigusaktid ette, et taotlejal peaks panga arvelduskontol olema teatud kindel rahasumma, mis kinnitaks piisavat sissetulekut elamiskulude kandmiseks õppimise ajal. PPA ei ole asjakohaselt arvestanud, et kaebaja on suutnud seni täita kõiki oma rahalisi kohustusi. PPA ei ole piisavalt arvestanud ka kaebaja sõpradelt ja sugulastelt saadud mitteregulaarsete laekumistega (sh annetustega), samuti on ebapiisav kaal antud T-Konsult OÜ poolt kaebajale väljastatud garantiikirjale. Eelnimetatud garantiikirja kohaselt tagab äriühing kaebajale igakuuliselt 300 euro suuruse toetuse elamiskulude kandmiseks. Õppemaksu kannab aga välisministeerium. Kaebaja hinnangul on see piisav õigusaktides sätestatud piisava legaalse sissetuleku tõendamiseks ning PPA on ebaõigesti keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebajale laekunud rahaliste vahendite allikad viitavad üheselt, et kaebajal on Eestis sotsiaalne võrgustik, kes on valmis tema õpinguid ja elamist Eestis toetama. Kaebaja on PPA-le esitanud ka andmed oma lähimate tugiisikute kohta, kuid PPA on nende tuge ja toetust otsustanud vaidlustatud otsustes eirata.
6.1.3.PPA on liigselt keskendunud õpingute katkemisele 2020 kevadel ja eiranud kaebaja varasemaid edukaid õpinguid Eestis. Käesoleval hetkel kaebaja õpib Tartu Ülikoolis ja täidab õppekava. PPA seisukoht, et kaebaja huviks on Eestis töötamine, on meelevaldne ja tõendamata. Samuti on PPA põhjendamatult asunud negatiivsele seisukohale, et kaebaja soovib kuritarvitada Eesti sotsiaalhooldekande süsteemi. Vajaduspõhise õppetoetuse saamist ei ole põhjendatud käsitleda negatiivse asjaoluna, sest toetuse taotlemise ja saamise õigus on ka välismaalastel. Lisaks on kaebajal vastava elamisloa saamisel õigus õpingute kõrvalt töötada. PPA seisukoht, et õpingute kõrvalt töötamine ei ole eesmärgipärane ja kinnitab kaebaja soovi õpingute asemel töötada, on meelevaldne ja otsitud. Kaebaja varasem õppetegevus kinnitab kõrghariduse omandamise tahet. Õpingute kõrvalt osalise tööajaga töötamine on võimalik ka õpinguid kahjustamata. Magistriõpingute ajal töötamine on praktikas levinud. PPA seisukoht on vastuolus ka õiguskantsleri vastava seisukohaga. Seega ei ole PPA lähtunud otsuse tegemisel õigetest kaalutlustest ning see on õigusvastane.
6.1.4.PPA etteheide kaebaja varasema töötamise kohta on ebaõige ja asjakohatu, sest kaebaja alustas töösuhet ajal, mil tal oli elamisloa alusel õigus vastavat töösuhet alustada ning lõpetas töötamise niipea kui selgus asjaolude muutumisest põhjustatud töötamise probleemsus.
6.2.PPA on lahkumisettekirjutuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ettekirjutuse õiguslik alus lähtub puhtalt kaebaja viisa lõppemisest ning eirab asjaolu, et kaebaja oli esitanud ka tähtajalise elamisloa taotluse (ehkki ettekirjutuses on elamisloa taotlusele viidatud). Kaebaja hinnangul on tegemist väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 31 sätestatud olukorraga, kus ettekirjutus on tehtud seoses elamisloa andmisest keeldumisega. Sellises olukorras peaks kaebajal olema õigus sama seaduse § 13 lg 4 alusel pöörduda PPA poole vaidega. Vaidemenetluses oleks võimalik kaebajal osundada PPA vigadele ning esitada täiendavaid seisukohti ja põhjendusi enne keerulise ja ressursse nõudva kohtumenetluse alustamist. Välismaalase kui kohalikku õigussüsteemi mittetundva ja seetõttu haavatava isiku eksitamine või tema õiguskaitse võimaluste piiramine on kindlasti vähemalt hea haldustava rikkumine kui mitte iseseisev otsuste tühistamise alus.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
3-20-2129
7.1.Kaebajal puuduvad Eestis toimetulekuks piisavad legaalsed vahendid ning välismaalaste seaduse (VMS) § 117 lg 1 p 3 eeldused tähtajalise elamisloa andmiseks ei ole seega täidetud. Siseministri 12. jaanuari 2017. a määruses nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise korra ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) § 53 lg 3 kohaselt on õppimiseks antava tähtajalise elamisloa korral nõutavaks legaalse sissetuleku määraks minimaalselt 300 eurot kuus. Piisava legaalse sissetuleku nõuet tuleb vaadata välismaalase põhiselt, arvestades isiku sissetulekuid ja väljaminekute suurust. Kaebaja jaoks ei ole siseministri määruses sätestatud 300 eurot piisavaks legaalseks vahendiks, mis võimaldaks tema toimetuleku Eestis.
7.2.Kuigi VMS § 168 kohaselt võib piisava legaalse sissetuleku nõude täita ka VMS §-s 9 nimetamata sissetulekuga, peab sissetulek olema siiski usaldusväärne. Teistelt isikutelt saadavad toetused ja annetused ei ole püsiva iseloomuga ning neid ei saa pidada sedavõrd usaldusväärseks, et lugeda välismaalane tähtajalise elamisloa andmise tingimustele vastavaks. Kaebaja nimele koostatud garantiikiri, millega ettevõte T-Konsult OÜ tagab vajadusel alates 2020. aasta oktoobrikuust igakuuselt kaebajale elamiskulude katteks 300 eurot, ei ole samuti VMS § 117 lg 1 p-s 3 sätestatud piisava sissetuleku nõude täitmiseks piisav. Kaebaja igakuised väljaminekud on üsna suured (nt 2020. a juulis oli väljaminekute suuruseks 1137 eurot 89 senti). Nii augustis kui septembris 2020 lõpetas kaebaja kuu negatiivse arvelduskonto jäägiga. Kuna kaebaja toimetab enamasti sularahas, siis ei ole PPA-le kõik isiku väljaminekud teada. Küll aga nähtub arvelduskonto väljavõtetest ning kulutuste iseloomust, et tema väljaminekud on tunduvalt suuremad kui 300 eurot, mis T-Konsult OÜ garantiikirjaga isikule pakutud on.
7.3.Lisaks viitab kaebaja suurtele legaalse sissetuleku vajadustele kaebaja varasem käitumine. Kaebaja on ajavahemikul oktoober 2016 kuni veebruar 2020 omanud Eesti Vabariigi kõrgkoolides õppimiseks tähtajalist elamisluba. Kaebaja on taotlenud kõrgkoolides õppimise ajal vajaduspõhist õppetoetust ning neid ka saanud. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 2 p 4 kohaselt on vajaduspõhine õppetoetus mõeldud üliõpilasele, kelle majanduslik olukord takistab neil kõrgharidust omandada. Seega on kaebajal ka varasemate tähtajaliste elamislubade omamise ajal piisavast legaalsest sissetulekust väheks jäänud ning ta on pidanud taotlema vajaduspõhist õppetoetust. PPA ei heida isikule ette pahatahtlikkust või sotsiaalsüsteemi teadlikku ärakasutamist, kuid leiab, et vajaduspõhise õppetoetuse saamise vajadus viitab, et kaebaja piisava legaalse sissetuleku vajadused on siseministri määruses sätestatud 300-eurosest miinimumnõudest suuremad. Seega on kahtluse all tema hakkamasaamine Eesti Vabariigis.
7.4.PPA otsus on prognoosotsus ning olukorras, kus menetluse raames kaebaja esitatud pangakonto väljavõtted annavad aluse sügavalt kahelda isiku võimes end ära elatada, ei saa PPA jääda lootma, et isik otsib endale alles taotletava elamisloa kehtivuse ajal töö, millest tulenev sissetulek oleks piisav, et end ära elatada. Samuti tuleb arvestada, et õppimiseks antava tähtajalise elamisloa põhieesmärgiks on võimaldada loa saajal täiskoormusega kõrgkoolis õppida (VMS § 162 lg 1 p 1), mitte legaalse sissetuleku omandamise eesmärk. Elamisloa taotleja peab tõendama piisavat legaalset sissetulekut juba elamisloa taotlemisel. Arvestades asjaolu, et kaebaja esitatud pangakonto väljavõttest nähtuvad sissetulekud olid hektilise iseloomuga ning mitte usaldusväärsed ning T-Konsult OÜ poolt esitatud garantiikiri 300 euro väärtuses ei kata kaebaja sissetuleku vajadusi, ei ole kaebaja tõendanud Eestis elamiseks piisavate legaalsete vahendite olemasolu. Kuigi kõrgkoolis õppimise kõrvalt võib välismaalane ka tööl käia, ei tohi töötamine segada õppimist. Seega ei saa PPA otsust tehes võtta kindlaks eelduseks seda, et välismaalasel õnnestub leida endale töökoht ja saab seeläbi tagada enda jaoks piisava sissetuleku.
7.5.Tähtajalise elamisloa taotluse esitamine ning selle menetlemine ei anna kaebajale õigust riigis viibida, mistõttu ei ole elamisloa taotluse menetlus kuidagi seotud sellega, kas isikule koostada lahkumisettekirjutus või mitte. VSS § 11 lg 31 sätestatud olukorraga ei ole tegemist, kaebajale koostati eraldi lahkumisettekirjutus.
3-20-2129
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on Politsei- ja Piirivalveameti 27. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/285-1, millega jäeti kaebajale tähtajaline elamisluba õppimiseks andmata, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et eelnimetatud otsus on õigusvastane, kuna PPA on teinud kaalumisvea, ebaõigesti kohaldanud VMS sätteid ning keeldunud põhjendamatult kaebajale tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest. Samuti on kaebaja hinnangul õigusvastane 27. oktoobri 2020. a lahkumisettekirjutus. Kaebaja palub eelnimetatud haldusaktid tühistada ja kohustada vastustajat lahendama tähtajalise elamisloa väljastamise taotlus uuesti. Vastustaja hinnangul ei täida kaebaja piisava legaalse sissetuleku nõuet, mistõttu oli tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ja eraldi haldusaktiga lahkumisettekirjutuse tegemine, kuna kaebajal puudub seaduslik alus riigis viibimiseks, õiguspärane ning kaebus tuleks seetõttu jätta rahuldamata.
9.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib Eestis 2016. aastast ning on lõpetanud Euroakadeemia rahvusvaheliste suhete eriala bakalaureusetaseme õppe. Samuti ei ole vaidluse all see, et kaebaja eksmatrikuleeriti Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistriõppekavast edasijõudmatuse tõttu 10. veebruaril 2020 ning tema tähtajaline elamisluba tunnistati kehtetuks, samuti jättis PPA 3. aprilli 2020. a otsusega tema tähtajalise elamisloa taotluse Eestisse elama asumiseks rahuldamata (vt ka Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-20-809). Seejärel asus kaebaja 2020. a sügisest õppima Tartu Ülikooli magistriõppesse ja esitas PPA-le 16. juunil 2020 taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks. PPA keeldus 27. oktoobri 2020. a otsusega nr 15.33.2/285-1 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Otsuse kohaselt ei vasta kaebaja elamisloa andmise tingimustele, kuna tal puudub piisav legaalne sissetulek. Samal päeval tehti kaebajale eraldiseisva haldusaktiga ka ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Tartu Halduskohus peatas esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse kehtivuse.
10.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ja lahkumisettekirjutuse tegemine on kaalutlusõiguse alusel antavad haldusaktid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti põhjendus olema eriti põhjalik. Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19). Kohtu hinnangul vaidlustatud otsus nendele nõuetele ei vasta.
11.Tähtajaline elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks vastavalt samas seaduses sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele, sh õppimiseks (VMS § 112, § 118 p 3). VMS 162 lg 1 p 1 täpsustab, et tähtajalise elamisloa õppimiseks võib anda välismaalasele õppimiseks riigi poolt tunnustatud põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses või kõrgharidustaseme riiklikult tunnustatud õppekava alusel kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis. Tähtajaline elamisluba õppimiseks antakse õppeasutuse õppekava täiskoormusega läbimiseks kõrgharidusseaduse § 14 tähenduses (VMS § 162 lg 2). VMS § 116 lg 1 järgi võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa, kui elamisloa andmise tingimused on täidetud ega esine asjaolusid, mis tooksid kaasa elamisloa
3-20-2129
andmisest keeldumise. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (VMS § 123 p 2). VMS § 117 lg-s 1 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused, mis sama paragrahvi teise lõike kohaselt peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. Lisaks on VMS-s eraldi sätestatud täiendavad tingimused konkreetsel alusel tähtajalise elamisloa andmiseks ning juhud, mil mõne tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuse täitmine ei ole nõutav (VMS § 117 lg-d 3 ja 4, § 162-175). VMS § 117 lg 1 p 3 kohaselt on üheks tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks piisava legaalse sissetuleku olemasolu, mis võimaldaks välismaalase ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis.
12.VMS § 224 lg 1 p 2 alusel on siseministri määrusega nr 7 kehtestatud legaalse sissetuleku määrad. Määruse nr 7 § 53 lg 3 näeb ette, et VMS § 162 lõike 1 punktide 1–4 või 6 alusel tähtajalise elamisloa õppimiseks andmiseks on legaalse sissetuleku määraks sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõike 3 alusel kehtestatud kahekordne toimetulekupiir iga Eestis viibitava kuu kohta olenevalt perekonna suurusest. 2020. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p 3 järgi oli toimetulekupiir 2020. aastal 150 eurot ehk määruse nr 7 järgi oli legaalse sissetuleku määraks 300 eurot kuus. VMS § 9 lg 1 järgi on legaalseks sissetulekuks seaduslikult teenitud töötasu, vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu, pension, stipendium, elatis, välisriigi makstav toetus, samuti legaalset sissetulekut omavate perekonnaliikmete tagatud ülalpidamine. VMS § 1681 näeb ette legaalse sissetuleku nõude erisuse tähtajalise elamisloa õppimiseks andmise korral. Selle sätte kohaselt õppimiseks elamisloa andmise, selle omamise ja pikendamise tingimuseks oleva piisava legaalse sissetuleku nõude võib täita ka VMS §-s 9 nimetamata sissetulekuga. Seega võib piisava legaalse sissetuleku nõude täita täielikult või osaliselt ka õppetoetusest, sõpradelt ja lähisugulastelt saadavatest annetustest ja toetustest jms
13.PPA on tuginenud tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest keeldumisel sellele, et kaebaja ei ole tõendanud piisava legaalse sissetuleku nõude täitmist. Vastustaja tugineb peaasjalikult sellele, et kaebaja arvelduskontolt nähtuvalt ei ole tal piisavaid vahendeid kulutuste eest tasumiseks, samuti on annetused ja toetused ebakorrapärase iseloomuga, mistõttu ei saa piisava sissetuleku nõuet lugeda täidetuks. Kaebaja on omakorda välja toonud, et on saanud elamiskulude kandmiseks annetusi, samuti on ta varasemalt elamisloa kehtivuse ajal töötanud ning soovib ka nüüd õppimise ajal osalise tööajaga töötada. Lisaks oli PPA-le teada, et kaebaja sai varasemate õpingute ajal õppetoetusi ning ka T-Konsult OÜ garantiikiri, mille kohaselt äriühing tagab vajadusel kaebajale igakuuliselt 300 euro suuruse toetuse, kinnitab piisava legaalse sissetuleku olemasolu.
14.Kohtu hinnangul on vastustaja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel jätnud kaebaja huvid vajalikul määral arvesse võtmata ning on osutanud põhjendamatult suure kaalu kaebaja arvelduskonto jäägile konkreetsete kalendrikuude lõpus. Kaebaja tõi haldusmenetluses välja oma majandusliku seisukorda iseloomustavad andmed ning viitas enda edaspidiste kulutuste kandmiste viisidele.
14.1.PPA-le oli teada, et kaebaja on vastu võetud Tartu Ülikooli magistriõppesse ning ta reaalselt ka õpib seal. Kohus nõustub vastustajaga selles, et teistelt isikutelt annetuste või toetuse saamine ei pruugi olla regulaarse iseloomuga, kuid see ei tähenda, et neid ei tohi piisava legaalse sissetuleku tingimuse kontrollimisel arvestada. Kaebaja on haldusmenetluses annetuste ja toetuste saamise põhjendatult välja toonud. Vastustaja esitatud tähtajalise elamisloa materjalide juures on kaebaja 23. oktoobri 2020. a e-kiri vastustajale, millele oli lisatud TKonsult OÜ garantiikiri. Selle garantiikirja kohaselt tagab äriühing vajadusel alates 2020. aasta
3-20-2129
oktoobrikuust kaebajale igakuiselt 300 euro suuruses toetuse (dtl 168). Oma olemuselt on tegemist kaebajale lubatud toetusega. PPA ei ole seda dokumenti vaidlustatud otsuses selgesõnaliselt maininud ega analüüsinud ning selle dokumendi seost püsiva legaalse sissetuleku tingimuse kontrollimisel arvestanud. Kuigi kaebajale oli arvamuse ja vastuväidete esitamise kuupäevaks määratud 22. oktoober 2020 ja nimetatud dokument esitati seega mittetähtaegselt, ei ole PPA otsuse tegemise aega (27. oktoober 2020) arvestades selle tõendi vaikiv kõrvalejätmine põhjendatud. Kohus ei ole seetõttu veendunud, et vastustaja nimetatud dokumendi otsuse tegemisel üldse arvesse võttis, sest otsuses pole selle dokumendi kohta mingit märget. Alles kohtumenetluses on asunud vastustaja põhjendama, miks nimetatud dokument ei tõenda usaldusväärselt piisava legaalse sissetuleku tingimuse täitmist.
14.2.Sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lg 3 kohaselt lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt tagab piisava legaalse sissetuleku määra täitmine eelduslikult isiku minimaalsete tarbimiskulude kandmise ühes kuus. Tähtajalise elamisloa õppimiseks andmiseks piisab, kui taotleja tõendab legaalse sissetuleku määruse nr 7 § 53 lg-s 3 sätestatud ulatuses ehk 300 eurot kuus. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et määruse nr 7 § 53 lg-s 3 sätestatud määr on miinimumnõue, mille täitmine ei pruugi olenevalt taotleja eeldatavate kulutuste suurusest olla piisava legaalse sissetuleku nõude täitmiseks piisav. Ringkonnakohus asus 23. novembri 2020. a määruses haldusasjas nr 3-202129 (p 17) seisukohale, et kuigi T-Konsult OÜ garantiikirjas märgitud summa (300 eurot kuus) ei pruugi kaebaja kõigi vajaduste rahuldamiseks olla piisav, ei õigusta see kaebajalt legaalse sissetuleku tõendamise nõudmist siseministri määrusega kehtestatust kõrgemas määras. Halduskohus nõustub eeltoodud ringkonnakohtu seisukohaga. Kui taotleja esile toodud sissetulekud kinnitavad määruse nr 7 § 53 lg-s 3 sätestatud määra täitmist ei ole PPA-l alust sellest määrast irduda ning hakata kehtestama oma praktikas kõrgemaid standardeid. Määruse nr 7 § 53 lg 3 ja VMS § 9, § 117 lg 1 ning 1681 alusel ei saa asuda ka seisukohale, et tähtajalise elamisloa taotlemisel peavad taotlejal olema sissetulekud, mis kataksid kogu õppeperioodil eelduslikult tekkivad kohustused täiel määral taotluse esitamise hetkel.
14.3.PPA ei ole piisavalt arvestanud samuti sellega, et kaebajal on võimalik saada vajaduspõhist õppetoetust ja seeläbi oma elamiskulusid vähemalt osaliselt kanda. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lg 21 lg 1 kohaselt on sellele toetusele õigus ka Eesti Vabariigis seaduslikul alusel viibival välismaalasel võrdselt Eesti Vabariigi kodanikega. Seega võis kaebaja piisava legaalse sissetuleku nõude täitmise tõendamisel viidata ka nimetatud võimalikule finantseerimisallikale. Kohtu hinnangul võib küll PPA viidatud sotsiaalsüsteemi koormamise vähendamise eesmärki pidada oluliseks avalikuks huviks, kuid see ei ole kaalukam kaebaja huvist viia lõpule õpingud Tartu Ülikoolis seaduslikul alusel ja finantseerida vajadusel elamiskulusid muu hulgas õppetoetusest. Kaebajale tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest keeldumine seab ohtu lisaks välisministeeriumi väljastatud toetuse sihtotstarbelise kasutamise. Õpingute katkemisel jääb eesmärgipäraselt kasutamata kaebaja eest Eesti Vabariigi Välisministeeriumi vastavalt projektile „Õppestipendiumid arengukoostöö arenguriikide kodanikele magistriõpinguteks Tartu Ülikoolis õppeaastatel 2020/2021 ja 2021/2022“ tasutud õppemaks.
14.4.Samuti on vastustaja andnud ebakohase kaalu õpingute ajal töötasu saamise võimalusele. Kohus nõustub küll PPA-ga, et õppimiseks tähtajalise elamisloa andmisel on loa saaja põhikohustuseks õppeasutuses õppimine, kuid nimetatud asjaolu ei tähenda seda, et õppimiseks tähtajalise elamisloa saanud isik ei tohiks Eesti Vabariigis üldse töötada ja seeläbi endale legaalset sissetulekut elamiskulude ja teiste vältimatute kulude kandmiseks teenida. VMS § 175
3-20-2129
näeb otsesõnu ette, et välismaalane, kellele on antud elamisluba õppimiseks, võib Eestis töötada selleks eraldi luba omamata tingimusel, et tema töötamine ei takista õppimist. Seega on kaebaja haldusmenetluses põhjendatult viidanud legaalse sissetuleku nõude täitmise viisina töötamise võimalusele. Lisaks ei ole PPA otsuses esitanud põhjendusi, millest nähtuks, et kaebaja põhiliseks eesmärgiks tähtajalise elamisloa taotlemisel oleks just töötamine, mitte õppimine. On tavapärane, et kõrghariduse magistriõppe tasemel õppivad isikud osalevad ka tööturul, üldjuhul osalise koormusega. Kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebaja puhul peaks eeldama, et ta ei suuda asjakohaselt töötamist ja õppimist omavahel siduda. PPA-le oli teada, et varasemate õpingute ajal kaebaja töötas ja suutis lõpetada ka kõrghariduse I astme. Arvestades, et PPA-le oli teada, et varasemate tähtajaliste elamislubade kehtivuse ajal kaebaja töötas ja seeläbi legaalset sissetulekut sai (vt vastustaja 9. novembri 2020. a vastuse lk 3 ja selle lisa nr 3), ei ole kaebaja viide töötasu saamise võimalusele ja seeläbi legaalse sissetuleku tingimuse täitmisele asjakohatu või väheusutav. PPA ei ole nimetatud asjaoluga otsuse tegemisel nõuetekohaselt arvestanud.
14.5.PPA on otsuses välja toonud asjakohase faktoloogia varasemalt väljastatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise aluste kohta ja selgitanud, et varasema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tingis asjaolu, et kaebaja ei kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. Seejärel märgib vastustaja, et see asjaolu ei ole otseselt uue tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks selles menetluses, kuid PPA on antud asjaolu hinnanud. Vaidlustatud otsuses ei nähtu, millise tegeliku tähenduse ja kaalu on PPA eelnimetatud asjaolule omistanud ja kuidas see uue tähtajalise elamiseloa taotluse lahendamist üldse mõjutas. Kohtu hinnangul ei saa praeguses asjas varasemalt õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine uue taotluse lahendamist oluliselt mõjutada, sest vastustajale oli teada, et kaebaja on võetud Tartu Ülikooli magistriõppesse vastu ning et õppemaksu tasub Välisministeerium oma vahenditest. PPA ei ole vaidlustatud otsuses seadnud kahtluse alla kaebaja võimekust Tartu Ülikoolis õppekava täita ega ole esitanud otsuses ega vastuses kaebusele tõendeid, mis kinnitaks, et kaebaja põhieesmärgiks ei ole hariduse omandamine kõrgkoolis. Samuti ei nähtu PPA põhjendustest, et kaebaja õppeedukus oleks Tartu Ülikoolis madal või esineksid muud õppimist puudutavad asjaolud, mis seaksid põhjendatult kahtluse alla kaebaja tegeliku eesmärgi tähtajalise elamisloa taotlemisel.
15.Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et PPA ei ole legaalse sissetuleku tingimuse kontrollimisel piisavalt arvestanud kaebaja esitatud põhjendustega ning on andnud neile ebaõige kaalu. Otsuses nimetatud asjaolud ja esitatud kaalutlused ei ole piisavad, et haldusakti õiguspärasuses veenduda. Seetõttu on vaidlustatud otsus, millega keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest õppimiseks õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Kaebaja kohustamisnõue tuleb samuti rahuldada. Kohus kohustab vastustajat vaatama kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbi.
16.Olukorras, kus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ei ole asjakohane ka lahkumisettekirjutuse tegemine eraldi haldusaktiga. VSS § 72 lg 3 kohaselt arvestatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve. Kuigi kaebajal puudus lahkumisettekirjutuse tegemise ajal seaduslik alus riigis viibimiseks tuli arvestada lahkumisettekirjutuse tegemisel ka kaebaja Eestis viibimise aega ning tema põhjendatud huvi tähtajalise elamisloa vaidluse ajal riigis viibida. Kaebajal oli põhjendatud huvi viibida tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise ajal Eestis, sest vastasel juhul tõenäoliselt katkeksid tema õpingud Tartu Ülikoolis või vähemalt osutuks õppekava täitmine välisriigis viibides olles oluliselt raskemaks. Lisaks nähtub PPA lahkumisettekirjutusest nr 1052235570, et kaebaja ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi
3-20-2129
sisejulgeolekule ega avalikule korrale, mistõttu ei olnud otsest vajadust isikule lahkumisettekirjutust teha. Seetõttu on kohus seisukohal, et esineb alus ka vaidlustatud lahkumisettekirjutus tühistamiseks.
17.Kohus rahuldab seetõttu kaebuse ja tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 27. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/285-1 ja samal päeval tehtud lahkumisettekirjutuse nr 1052235570 ning kohustab Politsei- ja Piirivalveametit vaatama X. tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbi. Kaebaja on kandnud seoses kohtumenetlusega menetluskuluna kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu 30 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.