X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/285-1 ja ettekirjutuse nr 1052235570 tühistamiseks ning tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Tartu Halduskohtu 11.11.2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja/määruskaebuse Piirivalveamet (PPA)
esitaja
Politsei-
ja
RESOLUTSIOON
1.Võtta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Haldukohtu 11.11.2020. a määruse resolutsiooni p 4 muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi määruses tähemärgiga X.
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on välismaalane, kes õpib alates 2020. a sügisest Tartu Ülikooli magistriõppes.
2.PPA keeldus 27.10.2020. a otsusega nr 15.3-3.2/285-1 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Otsuse kohaselt ei vasta kaebaja elamisloa andmise tingimustele, kuna tal puudub piisav legaalne sissetulek.
3.PPA tegi 27.10.2020 kaebajale ettekirjutuse nr 1052235570 Eesti Vabariigist lahkumiseks 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.11.2020. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 27.11.2020 ning pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane Eesti Vabariigist välja Afganistani Islamivabariiki.
4.Kaebaja esitas 30.10.2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud ja allkirjastatud kaebuse, milles soovis PPA 27.10.2020. a otsuse nr 15.3-3.2/285-1 ja ettekirjutuse nr 1052235570 tühistamist ning PPA kohustamist vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebuses on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus PPA 27.10.2020. a ettekirjutuse nr 1052235570 kehtivuse peatamiseks, mida kaebaja põhjendas järgmiselt. Kaebaja on lõpetanud Euroakadeemia rakenduskõrgharidusõppe rahvusvaheliste suhete erialal ning on alates 2020. a sügisest magistriõppe üliõpilane Tartu Ülikoolis. Kaebaja on suutnud tasuda kõik oma rahalised kohustused, teda on toetanud sõbrad ning ta on saanud annetusi. Kaebaja käis 2020. a juunini ka osalise koormusega tööl. Täiendavate sissetulekute võimalusi kinnitab ka T-Konsult OÜ garantiikiri, mille kohaselt tagab äriühing vajadusel alates 2020. a oktoobrist igakuiselt kaebajale 300 euro suuruse toetuse, et katta kaebaja elamiskulud. Õppemaksu magistriõppes on kaebaja eest otsustanud tasuda Eesti Vabariigi Välisministeerium. Kaebaja peaks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel lahkuma Eesti Vabariigist enne kaebuse läbivaatamist ja otsuse jõustumist. Kaebajal on õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ning ta soovib isiklikult selgitusi anda ja tõendeid esitada. Samuti katkevad Eesti Vabariigist lahkumise korral kaebaja õpingud Tartu Ülikoolis. Eeltoodu lükkab edasi õpingute lõpetamise ja tekitab rahalist kahju, kuivõrd kaebaja õppemaks jääks sihtotstarbeliselt kasutamata. Õpingute katkemise korral lõppeks kaebajal alus elamisloa taotlemiseks ning isegi kaebuse edukuse korral saaks PPA keelduda elamisloa andmisest. Elukoha sunnitud vahetamine on sedavõrd tõsine sekkumine isiku õigustesse ja eraellu, et vaidlusaluse ettekirjutuse täitmine peaks olema võimalik alles siis, kui lõplikult on selgunud selle õiguspärasus. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei kaasne negatiivseid mõjusid kolmandate isikute õigustele ega ohtu õiguskorrale, sisejulgeolekule ja avalikule korrale.
HALDUSKOHTU MÄÄRUS
5.Tartu Halduskohus võttis 11.11.2020. a määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1), tunnistas vastustajaks PPA (resolutsiooni p 2), kohustas vastustajat esitama kohtule kirjaliku vastuse kaebusele ja haldusmenetluse asjakohased tõendid, mis on kohtule veel esitamata, seisukoha asja läbivaatamise vormi ning kompromissi või muul viisil kokkuleppe sõlmimise võimalikkuse osas (resolutsiooni p 3) ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 27.10.2020. a ettekirjutuse nr 1052235570 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
6.Halduskohus märkis, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on kaebaja kohustatud PPA 27.10.2020. a ettekirjutusest nr 1052235570 tulenevalt Eesti Vabariigist lahkuma hiljemalt 26.11.2020. Kui kaebaja ettekirjutust ei täida, siis on PPA-l õigus seda alates 27.11.2020 sundtäita. Kaebaja on Eesti Vabariigis viibinud alates 2016. aastast, tal on Eesti Vabariigi ühiskonnaga tekkinud tugevad sotsiaalsed sidemed ning kaebaja sunnitud elukoha vahetust enne käesoleva kohtumenetluse lõppu saab pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Elukoha vahetusega kaasnevad üldjuhul ka suured rahalised kulud, mistõttu võib kaebaja naasmine Eesti Vabariiki pärast talle positiivset kohtulahendit olla rahaliste vahendite puudumise tõttu takistatud. Kuigi halduskohus nõustus PPA-ga, et kaebajal oleks Eesti Vabariigist lahkumise korral võimalik kohtumenetluses osaleda ka e-teenuseid kasutades ning esitada kohtule dokumente nt posti teel, võib eeltoodu Afganistani Islamivabariigis olla siiski raskendatud. Kaebaja riigist lahkumise korral katkevad tõenäoliselt tema õpingud Tartu Ülikoolis. Halduskohus ei pidanud usutavaks õpingute eduka jätkamise võimalikkust Afganistani Islamivabariigis kaugõppe vormis. Õpingute katkemisel jääb eesmärgipäraselt kasutamata ka kaebaja eest Eesti Vabariigi Välisministeeriumi
vastavalt projektile „Õppestipendiumid arengukoostöö arenguriikide kodanikele magistriõpinguteks Tartu Ülikoolis õppeaastatel 2020/2021 ja 2021/2022“ tasutud õppemaks. Halduskohus nentis, et välismaalaste seaduse (VMS) § 174 lg-st 1 ja § 291 lg-st 1 tulenevalt on Tartu Ülikoolil kohustus kontrollida, kas kaebajal on Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus, ning aluse puudumine võib õpingute jätkamist takistada, kuid arvestades seda, et kaebaja on ülikooli vastu võetud ning et ta õppetöös osaleb, siis ei ole õppeprotsessi jätkamine välistatud. Riigikohus on märkinud, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKm 27.06.2017, 3-3-1-19-17, p 15). Halduskohtu hinnangul ähvardavad kaebajat eelkirjeldatud tagajärjed ning kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus.
7.Halduskohus leidis, et kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Vajaduspõhise õppetoetuse saamine, millele on õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 5 lg 21 lg 1 kohaselt õigus ka Eesti Vabariigis seaduslikul alusel viibival välismaalasel võrdselt Eesti Vabariigi kodanikega, ei välista seda, et isikul olid olemas minimaalsed vajalikud rahalised vahendid siia õppima asumiseks. Lisaks on isik kõrghariduse esimese astme, s.o Euroakadeemia rakenduskõrgharidusõppe rahvusvaheliste suhete erialal, edukalt läbinud, Tartu Ülikool on kaebaja vastu võtnud magistriõppesse, kaebaja õppemaksu tasub Eesti Vabariigi Välisministeerium ning isikul on juriidilisest isikust toetaja T-Konsult OÜ, kes katab tema elamiskulud vähemalt siseministri 12.01.2017. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 53 lg-s 3 sätestatud miinimumi piires. Lisaks nähtub VMS §-st 1681, et õppimiseks elamisloa andmise, selle omamise ja pikendamise tingimuseks oleva piisava legaalse sissetuleku nõude võib täita ka VMS §-s 9 nimetamata sissetulekuga. Seega ei ole annetuste ja muu abiga piisava legaalse sissetuleku nõude, mis võimaldab välismaalase toimetuleku Eestis, täitmine lubamatu. Kohtul pole esitatud materjalide valguses põhjust kahelda juriidilisest isikust toetaja kinnituse ehtsuses toetuse andmise kohta. Samuti ei välista tingimata teineteist õppimine ülikoolis ja soov osalise tööajaga töötada. VMS § 175 näeb selgelt ette, et välismaalane, kellele on antud elamisluba õppimiseks, võib Eestis töötada selleks eraldi luba omamata tingimusel, et tema töötamine ei takista õppimist. Seega oleks õppimiseks tähtajalise elamisloa väljastamise korral isikul võimalik ka näiteks osalise tööajaga töötamise kaudu omandada legaalseid sissetulekuid õppimise ajal.
8.Halduskohus märkis, et PPA 27.10.2020.a ettekirjutuse nr 1052235570 kohaselt ei kujuta kaebaja ohtu Eesti Vabariigi sisejulgeolekule ega avalikule korrale ning ka käesolevas kohtuasjas esitatud seisukohas ei ole PPA asunud vastupidisele seisukohale. PPA hinnangul kahjustab avalikku huvi asjaolu, et kaebaja võib muutuda koormavaks Eesti Vabariigi sotsiaalsüsteemile, kuivõrd tal puuduvad legaalsed sissetulekud. Halduskohus leidis, et kuigi sotsiaalsüsteemi koormamise vähendamist saab pidada oluliseks avalikuks huviks, ei ole eeltoodu käesolevas asjas kaalukam kaebaja esialgse õiguskaitse vajadusest. Kaebajal ei ole Eesti Vabariigis viibimise seadusliku aluse puudumise tõttu võimalik tööl käia ning tal puudub stabiilne sissetulek, kuid eeltoodu ei ole tema toimetulekuks ilmtingimata vajalik. Kaebaja õppemaksu tasub Eesti Vabariigi Välisministeerium ning muid kulusid on kaebajal võimalik finantseerida kohtumenetluse ajal muul viisil. Elamiskulude katmiseks on kaebaja saanud annetusi, teda on toetanud sõbrad ning halduskohus peab tõenäoliseks, et eelkirjeldatud tugivõrgustik toetab kaebajat ka tulevikus. Samuti on T-Konsult OÜ väljastanud garantiikirja, milles kinnitab, et tagab kaebaja magistriõpingute ajaks, mil õppemaksu katab Välisministeerium, kaebaja elamiskulude katte alates 2020. aasta oktoobrist summas 300 eurot kuus.
9.Halduskohus leidis, et kaebaja huvi kohtumenetluse ajal Eesti Vabariigis viibida ja Tartu Ülikoolis õppida kaalus üles PPA osundatud avaliku huvi ning seetõttu oli esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik.
PPA MÄÄRUSKAEBUS
10.PPA esitas 15.11.2020 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.11.2020. a määruse resolutsiooni p 4 peale, millega halduskohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 27.10.2020. a ettekirjutuse nr 1052235570 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. PPA leidis, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme.
11.PPA hinnangul on kaebus ilmselgelt perspektiivitu, sest kaebajal puuduvad legaalsed vahendid Eestis elamiseks. Kuigi juriidilisest isikust toetaja T-Konsult OÜ tagab kaebajale vajadusel alates 2020. a oktoobrist 300 euro suuruse toetuse, mis vastab siseministri 12.01.2017. a määruse nr 7 § 53 lg-s 3 sätestatud miinimummäärale, toonitab PPA, et tegemist on vaid sissetuleku alampiiriga. Konkreetse kaebaja puhul on PPA-l kujunenud veendumus, et miinimummääraga isik Eestis hakkama ei saa. Kaebaja on varasemalt omanud elamislube perioodidel 07.10.2016–06.10.2017, 07.10.–31.12.2017, 01.01.2018–30.06.2019 ja 26.08.2019–21.02.2020 õppimiseks Eesti Vabariigi kõrgkoolides. Kaebaja on esimese tähtajalise elamisloa saamisest alates kinnitanud PPA-le, et tal on piisavad legaalsed vahendid Eesti Vabariigis toimetulekuks. Lisaks käis isik tööl, saades erinevatelt tööandjatelt keskmiselt sissetulekuid ca 350–1200 eurot kuus. Samas on kaebaja taotlenud Euroakadeemias ja Tallinna Ülikoolis õppimise ajal vajaduspõhist õppetoetust ning saanud perioodidel 05.09.2016–20.06.2019 ja 23.08.2019–10.02.2020 Eesti Vabariigilt vajaduspõhist õppetoetust summas 4050 eurot. ÕÕS § 2 lg 4 kohaselt on vajaduspõhine õppetoetus mõeldud üliõpilasele, kelle majanduslik olukord takistab neil kõrgharidust omandada. Seega on kaebajale ka varasemate tähtajaliste elamislubade omamise ajal jäänud väheseks piisavast legaalsest sissetulekust ja ta on pidanud taotlema vajaduspõhist õppetoetust. PPA ei sea kahtluse alla fakti, et faktiliselt on välistudengitel ÕÕS § 5 lg 21 lg 1 kohaselt võimalik saada vajaduspõhist õppetoetust võrdselt Eesti kodanikega. PPA heidab kaebajale ette, et kuigi kaebaja lubas elamisluba taotledes, et tal on olemas piisav legaalne sissetulek Eestis õppimiseks, jäi sellest temale väheseks, mistõttu tuli tal majandusliku kitsikuse tõttu taotleda vajaduspõhist õppetoetust. Seega on PPA-l süvendatud kahtlus selles, kas ka sel korral on kaebaja andnud katteta lubaduse oma sissetulekute kohta.
12.Esialgse õiguskaitse andmine kaebajale ei kanna PPA hinnangul eesmärki. Kaebaja soovis esialgset õiguskaitset õpingute jätkamiseks. PPA selgitas, et kaebajal ei ole võimalik õppimist illegaalina jätkata. Kaebaja ülikooli vastu võtmine ei sõltu sellest, kas isikul on Eestis viibimiseks seaduslik alus või mitte. Seaduslik alus taotletakse siis, kui välismaalane on soovitud õppeasutusse katsed sooritanud ja õppeasutus on isikule väljastanud kutse elamisloa või viisa taotlemiseks. Seaduslik alus on eelduseks isiku riiki saabumisel ning siin õppimisel. VMS § 174 lg 1 kohaselt on õppeasutusel, kuhu välismaalane õppima tuleb, kutsuja kohustused, mis VMS § 291 lg 1 kohaselt tähendab seda, et kutsuja on kohustatud kontrollima, et tema poolt Eestisse kutsutud välismaalasel oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus. Olukorras, kus tolereeritakse illegaali õpinguid kõrgkoolis, kaotab välismaalaste seaduse alusel õppimiseks antav elamisluba või viisa oma mõtte.
13.PPA palus alternatiivselt muuta kohaldatud esialgset õiguskaitset nii, et peatatakse isiku väljasaatmine, kuid lahkumisettekirjutus jääb kehtima. PPA hinnangul ei saa vaidlust olla selles, et kaebaja näol on tegemist sotsiaalsüstemile riskantse välismaalasega, mistõttu on oluline, et
kaebaja üle oleks kohtumenetluse raames võimalik teostada mingilgi määral kontrolli. Eelkõige pidas PPA silmas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 10 lg 2 p-s 2 sätestatud järelevalvemeedet, mille raames kaebaja on kohustatud käima PPA-s registreerimisel. Sellisel viisil saab PPA kaebaja käekäiku monitoorida ning vajadusel sekkuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
15.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus Tartu Halduskohtu 11.11.2020. a määruse resolutsiooni p 4 peale on tähtaegne ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 27.10.2020. a ettekirjutuse nr 1052235570 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Halduskohus leidis, et esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning kaebaja huvi kohtumenetluse ajal Eesti Vabariigis viibida kaalub üles PPA osundatud avaliku huvi, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Kui kohtumenetluse ajal peaksid asjaolud muutuma, nt kaebaja õppeedukus ei ole õppetöö jätkamiseks piisav või kaebaja edasine tegevus viitab sellele, et tema eesmärgiks ei ole tegelikkuses Eesti Vabariigis õppimine, vaid töötamine, siis võib kohus esialgse õiguskaitse kohtumenetluse ajal tühistada (HKMS § 253 lg 1). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebuse eduväljavaated ei ole summaarsel õiguslikul hinnangul sugugi olematud. Tähtajalise elamisloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord on kehtestatud siseministri 12.01.2017. a määrusega nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“. Selle § 3 lg-s 8 sätestatu kohaselt kinnitab taotleja taotluse allkirjastamisega, et tal on vähemalt sama määruse §-s 53 sätestatud ulatuses piisav legaalne sissetulek, mis tagab tema ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. Viidatud määruse § 53 lg 3 kohaselt on VMS § 162 lg 1 p-de 1–4 või 6 alusel õppimiseks tähtajalise elamisloa andmiseks legaalse sissetuleku määraks sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lg 3 alusel kehtestatud kahekordne toimetulekupiir iga Eestis viibitava kuu kohta olenevalt perekonna suurusest. 2020. aastal on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 150 eurot kuus. Vaidlust ei ole selles, et juriidilisest isikust toetaja T-Konsult OÜ tagab kaebajale vajadusel alates 2020. a oktoobrist 300 euro suuruse toetuse, mis vastab siseministri 12.01.2017.a määruse nr 7 § 53 lg-s 3 sätestatud miinimummäärale. Seega on kaebaja puhul täidetud tähtajalise elamisloa taotlemisel legaalse sissetuleku määra tingimus. Ringkonnakohtule ei ole arusaadav, miks ei piisa PPA hinnangul kaebaja puhul sellest, et on tõendatud tema legaalne sissetulek Eesti Vabariigis välismaalastele õppimiseks tähtajalise elamisloa saamisel kehtestatud määras. Ringkonnakohus nõustub, et see summa ei pruugi olla piisav, et rahuldada kaebaja kõiki vajadusi, kuid see ei õigusta kaebajalt legaalse sissetuleku tõendamise nõudmist siseministri määrusega kehtestatust kõrgemas määras.
18.Samuti ei nõustu ringkonnakohus PPA väitega, et esialgse õiguskaitse andmine kaebajale ei kanna eesmärki. Halduskohus märkis, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on kaebaja kohustatud PPA 27.10.2020. a ettekirjutusest nr 1052235570 tulenevalt Eesti Vabariigist lahkuma hiljemalt 26.11.2020. Kui kaebaja ettekirjutust ei täida, siis on PPA-l õigus seda alates 27.11.2020 sundtäita. Kaebaja on Eesti Vabariigis viibinud alates 2016. aastast, tal on Eesti Vabariigi ühiskonnaga tekkinud tugevad sotsiaalsed sidemed ning kaebaja sunnitud elukoha vahetust enne käesoleva kohtumenetluse lõppu saab pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Elukoha vahetusega kaasnevad üldjuhul ka suured rahalised kulud, mistõttu võib kaebaja naasmine Eesti Vabariiki pärast talle positiivset kohtulahendit olla rahaliste vahendite puudumise tõttu takistatud. Ka kohtumenetluses osalemine võib Afganistani Islamivabariigis olla raskendatud. Kaebaja riigist lahkumise korral katkevad tõenäoliselt tema õpingud Tartu Ülikoolis, kuivõrd ei ole usutav õpingute eduka jätkamise võimalikkus Afganistani Islamivabariigis kaugõppe vormis. Õpingute katkemisel jääb eesmärgipäraselt kasutamata ka kaebaja eest Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poolt tasutud õppemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on need asjaolud piisavad esialgse õiguskaitse vajaduse jaatamiseks.
19.PPA palus alternatiivselt muuta kohaldatud esialgset õiguskaitset nii, et peatatakse isiku väljasaatmine, kuid lahkumisettekirjutus jääb kehtima. PPA põhjendas seda sooviga kohaldada VSS § 10 lg 2 p-s 2 sätestatud järelevalvemeedet, mille raames kaebaja on kohustatud käima PPA-s registreerimisel. Sellisel viisil saab PPA kaebaja käekäiku monitoorida ning vajadusel sekkuda. Ringkonnakohus märgib, et VSS § 10 lg 2 p-s 2 sätestatud järelvalvemeetme kohaldamine ei ole käesoleval juhul asjakohane. Viidatud säte loetleb järelevalvemeetmed, mille järgimist võib PPA nõuda välismaalaselt põgenemisohu vältimiseks (VSS § 10 gl 1). Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja puhul oleks tuvastatud põgenemisoht. Sellele ei ole menetluse käigus kordagi viidanud ka PPA ise. Eelnevast tulenevalt puudub alus ka määruskaebuse alternatiivse nõude rahuldamiseks.
20.Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.11.2020. a määruse resolutsiooni p 4 muutmata.
21.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3 tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi määruses tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.