XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2020 ettekirjutuse nr 1052237611 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX (sündinud XX XX XXXX, Ukraina kodanik), lepinguline esindaja Irina Kadõševitš Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ede Kapstas
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2020 ettekirjutusega nr 1052237611 määratud sissesõidukeeld.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot. Muud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.04.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Ukraina kodanik XX saabus Eestisse 23.07.2020 töötamiseks väljastatud Eesti viisa nr 100234578 alusel. Alates 14.09.2020 viibis isik Eestis Ukraina biomeetrilise passi alusel viisavabalt. Viisavaba viibimisaeg 90 päeva lõppes 13.12.2020 ning XX pöördus 17.12.2020 Politsei- ja Piirivalveametisse (edaspidi PPA) sooviga taotleda uus pikaajaline viisa.
2.PPA tegi 18.12.2020 XX vabatahtliku täitmise tähtajaga ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052237611 (edaspidi ettekirjutus) 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 01.01.2021. Koos
lahkumisettekirjutusega kohaldas PPA isiku suhtes 2 aasta pikkust sissesõidukeeldu lahkumiskohustuse täitmise päevast alates ning hoiatas, et alates 18.03.2021 võib PPA ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada 640 euro suurust sunniraha. XX täitis lahkumiskohustuse 27.12.2020, kui lahkus Eestist läbi Leedu Vabariigi Ukrainasse.
3.XX esitas 23.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA ettekirjutuse tühistamiseks osas, millega tema suhtes kohaldati 2 aasta pikkust sissesõidukeeldu Schengeni alale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Lahkumisettekirjutus ei sisalda kaalutlusi, miks kohaldati sissesõidukeeldu, miks on selle kestuseks valitud kaks aastat ja mis tingis sellise vajaduse. PPA-l on kaalutlemiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. Asjaoludest, et Eestis ajutiselt viibiv välismaalane viibis Eestis seadusliku aluseta ja tal puuduvad Eestis perekondlikud sidemed ning püsiv elukoht, ei saa tuletada väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 71 lg-st 1 tulenevalt VSS § 336 lg-s 3 sätestatud eesmärke, mis on eelduseks lahkumisettekirjutusest põhjenduste väljajätmiseks. Sissesõidukeelu kohaldamise kaheks aastaks tingis sisuliselt üksnes riigis ebaseadusliku viibimise fakt.
4.2.Sissesõidukeelu kohaldamine kaheks aastaks on sisuliselt põhjendamata ja õigusvastane. Kaheaastane sissesõidukeeld Schengeni viisaruumi on ebaproportsionaalne, kuna see põhineb üksnes riigis ebaseadusliku viibimise faktil ning asjas puuduvad muud raskendavad (avalikku korda või riigi julgeolekut ohustavad) asjaolud. Keelu kestus on ebaproportsionaalne ka arvestades viisavaba viibimisega ületatud viibimisaega. Kaheaastase sissesõidukeelu kehtestamisel viitamine peresidemete ja/või püsiva elukoha puudumisele Eestis ajutiselt viibiva välismaalase osas on asjakohatud. Kaebaja viibis Eestis viisa ja viisavabaduse alusel lühiajalise töötamise eesmärgil ning kuna teda ei loeta Eestis püsivalt elavaks välismaalaseks, siis ei ole tehta tema Eestis oleva viibimisaadressi kohta kannet rahvastikuregistrisse. Samuti ei saa eeldada, et lühiajalise töötamise eesmärgil Eestis viibiv välismaalane asub looma peresidemeid.
4.3.VSS § 71 lg-st 2 tulenevalt on PPA-l kohustus tagada välismaalase taotlusel lahkumisettekirjutuse tõlke keelde, millest välismaalane aru saab või kõigi eelduste kohaselt on võimeline aru saama. Ühestki haldusmenetluse raames koostatud dokumendist ei selgu, et kaebajat oleks tutvustatud tema õiguste, menetluslike võimaluste ja tagajärgedega sissesõidukeelu kohaldamise osas talle arusaadavas keeles. Samuti ei selgu PPA ametniku koostatud ettekandest, et kaebajale oleks antud võimalus esitada haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg-st 2 tulenevalt oma arvamus või vastuväited sissesõidukeelu kohaldamise osas või ta oleks loobunud nende esitamisest.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Lahkumisettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeeld on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaheaastase sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS-i norme. Vaidlustatud haldusakti andmisel on PPA piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
2 (7)
5.2.Sissesõidukeelu kohaldamine oli põhjendatud ning selle kohaldamise vajalikkus nähtub lahkumisettekirjutusest. Sissesõidukeelu kohaldamisel võeti arvesse asjaolu, et isik on Eestis viibinud ilma seadusliku aluseta viis päeva. VSS § 2 lg 1 kohaselt on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta, seega oli kaebaja tegevus läinud vastuollu kehtiva seadusega, mis paneb kohustuse veenduda seadusliku aluse olemasolus välismaalasele endale.
5.3.Kaebaja ei esitanud suuliselt vestluses lahkumisettekirjutust koostava ametnikuga vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamise osas. Seega ei andnud kaebaja teada, et tema suhtes esineksid humaansed kaalutlused, miks jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Selliseid kaalutlusi ei tuvastanud PPA ka haldusmenetluse raames iseseisvalt ning kaebaja ei ole sellekohaseid väiteid esitanud kohtumenetluses. Lahkumisettekirjutuses väljatoodud kaalutlused, miks sissesõidukeeldu kohaldada, olid napid, kuid see ei tähenda, et kaalutlusõigust ei oleks teostatud. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, millised asjaolud jättis PPA kaalumata sissesõidukeeldu kohaldades ning mida oleks PPA pidanud täiendavalt arvesse võtma. Kaebaja suhtes ei esinenud humaanseid kaalutlusi, miks jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
5.4.Põhjendatud on ka määratud sissesõidukeelu kestus. VSS 2. peatükis käsitletava sissesõidukeelu puhul ei ole eraldi välja toodud loetelu, millega sissesõidukeeldu kohaldades arvestada, kuid VSS § 74 lg 3 kohustab PPA-d välja uurima kõik tähtsust omavad asjaolud. Sissesõidukeelu kohaldamisel võttis PPA arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust (kaebaja saabus Eestisse 23.07.2020), perioodi, mis isik viibis Eestis illegaalselt (viis päeva), sidemeid Eestiga (lühiajaline töötamine Eestis, püsiva elukoha puudumine), peresidemeid Eestis (puuduvad), põhjust, miks isik viibis Eestis ebaseaduslikult (ettevõtte juristilt saadud valeinfo). Põhjendused sissesõidukeelu kohaldamiseks nähtuvad lahkumisettekirjutusest endast, lisaks selgitas PPA ametnik sissesõidukeelu kohaldamist ka kaebajale endale suuliselt vestluse käigus. Põhjendused on napid, kuid see ei tähenda, et põhjendamiskohustust oleks rikutud. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad põhjendused on ettekirjutuses olemas, kuna ka kaebaja jaatab, et need on olnud sissesõidukeelu kohaldamiseks aluseks.
5.5.Kaebaja on sissesõidukeelu pikkust puudutavas osas suuliselt ära kuulatud, kuid kaebaja ei esitanud vestluses lahkumisettekirjutust koostava ametnikuga ühtegi vastuväidet sissesõidukeelu pikkuse määramise osas. Kaebaja selgitas, miks ta ebaseaduslikult riigis viibis (juristi poolt antud valeinformatsioon), mistõttu lühendas PPA ametnik isikule kohaldatavat sissesõidukeeldu maksimaalselt võimalikust kolmelt aastalt kahele aastale. Seadusliku viibimisaluse olemasolu kontroll on välismaalase enda kohustus (VSS § 2 lg 1), mistõttu ei saa suurt kaalu anda asjaolule, et isik viibis Eestis ebaseaduslikult juristi poolt antud valeinformatsiooni tõttu.
5.6.Kaebaja põhiõigusi ei ole sissesõidukeeluga rikutud, ka kaebaja ise ei ole kaebuses välja toonud, et kohaldatud sissesõidukeeld kaebaja mingit õigust rikuks. Kaebajal puuduvad Eestis perekondlikud sidemed, isik on Eestis viibinud viis kuud (23.07.2020–27.12.2020), eeltoodud perioodi jooksul ei ole kaebajal tekkinud Eestiga kaitsmist väärt eraelulisi sidemeid, vaid soov Eestis tööd teha. Olukorras, kus isiku sidemed Eestiga tugevnevad või sissesõidukeelu kohaldamiseks olnud asjaolud muutuvad, on kaebajal õigus esitada Siseministeeriumile taotlus sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohtu menetluses on kaebaja nõue tühistada PPA 12.10.2018 ettekirjutuses sisalduv kaheaastane sissesõidukeeld. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3 (7)
7.Kaebaja on Ukraina kodanik, mistõttu tuleb VSS-s sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punktid 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
8.Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuleb põhjendada, arvestades VSS § 71g-s 1 sätestatud erandivõimalust (Riigikohtu 27.06.2019 nr 3-17-1927, punkt 15). VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning märgitud, et välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab VSS § 74 lg 1 sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg-t 1 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, mis sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle sootuks kohaldamata. Seal juures ei sätestata seadusega piiri, milleni võib sissesõidukeelu pikkust lühendada. Samasugune kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-s 4, mis sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta üldse kohaldamata. Seega tuleneb VSS §-st 74 see, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui see oleks ebaproportsionaalne või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui seda välistavad humaansed asjaolud. Järelikult tuleb VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (seda on läbivalt rõhutatud ka kohtupraktikas, vt nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 21). Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008 direktiivi 2008/115/EÜ1 artikli 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
9.Eelnevast tulenevalt pidi PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse võtma kõiki asjaolusid kogumis ning võimalik oli ka sissesõidukeelu kehtestamisest loobuda. Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kaheks aastaks, seega pidi vastustaja teostama kaalumist, kuna sissesõidukeelu tähtaega on lühendatud lähtudes erinormist (VSS § 74 lg 3), kuid vastavaid kaalutlusi haldusaktist ei nähtu. Lahkumisettekirjutusest nähtub, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks on asjaolu, et kaebaja ületas lubatud viibimisaega Eestis 5 päeva. Et kaebaja oleks ohustanud avalikku korda või julgeolekut, seda otsusest ei nähtu.
10.Ehkki PPA teostas kaalutlusõigust, siis võib PPA tegevus olla õigusvastane ka juhul, kui kaalumisel on tehtud kaalutlusvigu. Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Kättesaadav: https://eurlex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32008L0115&from=ET
4 (7)
põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 25). Haldusakti põhjendamiskohustuse eesmärgiks on tagada kaebeõiguse reaalse toestamise võimalus ning otsuse kohtulik kontrollitavus. Kui põhjendused puuduvad, siis võib kaebaja jaoks olla raskendatud ka välja tuua, kas sissesõidukeelu ja selle kestuse kohaldamisel võis olla kaalutlusvigu, millised kaalutlused võisid olla lubamatud või milliste asjaoludega jäeti arvestamata. Samuti ei ole neid asjaolusid sel juhul võimalik hinnata kohtul. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul on haldusaktis sissesõidukeelu kestuse määramist puudutav kaalutlus puudulik, mistõttu ei saa PPA põhjendamiskohustust selles osa lugeda täidetuks.
11.Sissesõidukeelu kohaldamise põhjendamise kohustus tuleneb VSS § 71 lg-st 1, mille kohaselt tuleb mh sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus VSS § 336 lõikes 3 sätestatud eesmärkidega. VSS § 336 lg 3 kohaselt võib piirata isiku õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud isikuandmetele juhul, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist, menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset, sealhulgas takistada välismaalase väljasaatmist. Kohtu hinnangul ei anna ükski kaebajaga seotud asjaolu põhjust arvata, et sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse valiku põhjendamine oleks vastuolus eelnimetatud eesmärkidega. Seda ei ole väitnud ka PPA oma vastuses kaebusele. Seega oli PPA-l kohustus põhjendada nii sissesõidukeelu kohaldamist kui ka selle kestust.
12.Haldusakti põhjendus tuleb esitada haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis viidatakse (HMS § 56 lg 1 teine lause). Ettekirjutuse õigusliku alusena on PPA nimetanud VSS § 7 lg 1, § 72 lg 11, § 72 lg 4, § 73 lg 1, § 74 lg-t 3 ja § 11 lg 1. Kaebaja suhtes tuvastatud faktiliste asjaoludena on PPA ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja on lubatud viisavaba viibimisaega ületanud 5 päeva, tal puuduvad Eestis peresidemed ning püsiv elukoht. Muid põhjendusi ega kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamise ja selle pikkuse osas ettekirjutuses ei ole. Kuigi PPA ei pidanud võimalikuks sissesõidukeeldu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta, kuna kaebajal puudusid Eestis peresuhted ja kindel elukoht, siis puuduvad vaidlusaluses ettekirjutuses igasugused kaalutlused, miks valis PPA sissesõidukeelu kestuseks just kaks aastat.
13.Kohtumenetluses on PPA vastuses kaebusele täiendavalt selgitanud, et sissesõidukeelu kohaldamisel võttis PPA arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust (kaebaja saabus Eestisse 23.07.2020), perioodi, mis isik viibis Eestis illegaalselt (viis päeva), sidemeid Eestiga (lühiajaline töötamine Eestis, püsiva elukoha puudumine), peresidemeid Eestis (puuduvad) ning põhjust, miks isik viibis Eestis ebaseaduslikult (ettevõtte juristilt saadud valeinfo). Lisaks esitas vastustaja PPA ametniku ettekande kaebajaga 17.12.–18.12.2020 toimunud suhtlemise kohta. Ettekande, mis koostati 19.01.2021, kohaselt toimus kaebajaga 18.12.2020 kohtumine, kus kaebaja selgitas, et ta viibis Eestis seadusliku aluseta tema tööandja juristi eksimuse tõttu, kuna viimane oli selgitanud, et lühiajalise töötamise registreeringu ajal (06.12.2020–03.12.20212) on kaebajal õigus Eestis viibida ning taotleda uut viisat. Seda kinnitab kaebaja ka oma seletuskirjas3. Ettekandes on märgitud, et kaebajal ei ole Eestis ega mujal Schengeni riikides alalist elukohta ega peresidemeid ning ta viibis Eestis lühiajaliselt vaid töötamise eesmärgil ning puuduvad muud humaansed
Kaebuse lisa 3. Vastustaja lisa 1, lk 4 ja 5 (tõlge).
5 (7)
põhjused, mida arvestada sissesõidukeelu kohaldamata jätmisel. PPA ametnik pidas kaebaja selgitusi veenvaks ja siiraks ning kaebaja selgitusi juristilt saadud väärinfo kohta arvesse võttes vähendas kohaldatavat sissesõidukeeldu kahe aasta peale. Ettekandes on märgitud ka see, et kaebaja sai põhjendustest aru ning nõustus sellega ja vastuväiteid ei esitanud.
14.Kohus peab esmalt tähelepanuväärseks, et eelnimetatud ettekanne on koostatud 19.01.2021 ehk rohkem kui kuu peale kaebajaga kohtumist ning ettekirjutuse tegemist. Seal juures oli kaebaja selleks ajaks juba täitnud lahkumiskohustuse ja lahkunud Ukrainasse ning pöördunud ka kaebusega sissesõidukeelu tühistamiseks halduskohtusse. Neid asjaolusid arvestades ei ole kohus veendunud, et kaebajale selgitati PPA-s toimunud kohtumisel talle arusaadavas keeles, millistel kaalutlustel talle sissesõidukeeld ja kui pikaks ajaks kohaldatakse ning anti kaebajale reaalne võimalus oma vastuväidete esitamiseks. HMS § 18 lg 1 punkti 3 kohaselt menetlustoiming protokollitakse, kui toimingu sisu on ütluste, arvamuste või seletuste andmine haldusorganile. Kuivõrd ettekanne on koostatud tagantjärele, siis on ilmne, et sellel puudub ka kaebaja kinnitus selle kohta, et talle on ettekande sisu talle arusaadavalt selgitatud ning tal puuduvad vastuväited.
15.Seega nähtub eelnevast, et sissesõidukeelu kestuse valikut on vastustaja põgusalt puudutanud vaid 19.01.2021 ettekandes ning vastustaja kordab seda kohtule esitatud vastuses kaebusele (punkt 10). Ühestki eelkirjeldatud PPA tagantjärele esitatud selgitusest ei nähtu kohtule, millise kaalu ja tähenduse vastustaja kaebajaga seotud asjaoludele sissesõidukeelu kestuse üle otsust tehes omistas. Ettekandes on vaid märgitud, et vastustaja hinnangul oli kaebaja selgitus juristilt saadud väärinfost tingitud ebaseadusliku viibimise kohta veenev ja siiras. Kusjuures kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks võtnud kergendavate asjaoludena arvesse seda, et kaebaja pöördus PPAsse oma riigis viibimise seadustamiseks ja viisa taotlemiseks ise, tema eksimus oli seotud kolmandalt isikult saadud teabega ning ta oli selleks ajaks viisavaba viibimisaja ületanud vaid viie päeva võrra. Samuti ei ole haldusmenetluse materjalides toodud ühtki sissesõidukeelu kestuse määramisel arvesse võetavat raskendavat asjaolu ning kohtule ei nähtu, et selliseid asjaolusid kaebaja puhul ka esineda võiks. Kuigi sellega ei olnud võimalik sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada, siis näitab kaebaja soovi seadusekuulekalt käituda ka lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
16.Arvestades eeltoodut, ei nähtu kohtule vaidlusalusest ettekirjutusest ega PPA vastusest kohtumenetluses kaalutlused, miks määrati kaebajale just valitud kestusega sissesõidukeeld ning seetõttu ei ole kohtul võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kestuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne. Sissesõidukeelu kestuse valiku põhjenduse esitas vastustaja alles tagantjärele kohtumenetluses, kuid arvestades, et esitatud põhjendus on sedavõrd napp (juristilt saadud väärinfo saamisega arvestamine) ja muude asjaoludega seostamata, siis ei ole võimalik hinnata, millist mõju selline kaalutlus keelu kestuse üle otsustamisel omada võis. Ka PPA ise on oma vastuses kaebusele möönnud sissesõidukeelu kehtestamise nappe põhjendusi. Kohtu hinnangul on sellise puuduliku põhjendamise puhul tegemist kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata. Sissesõidukeelu tühistamisel arvestab ka kohus asjaoluga, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kohaldub kogu Schengeni viisaruumi üleselt ning tegemist on isiku õigusi väga tugevalt piirava otsusega, mistõttu peab see olema motiveeritud, isikule arusaadav ning selle eesmärgi suhtes proportsionaalne.
17.Eelnevast tulenevalt tühistab kohus PPA 18.12.2020 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas. Menetluskulud
6 (7)
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas kaebuse, siis jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 15 eurot, mis tuleb vastustajalt välja mõista. Kaebaja ei esitanud halduskohtule muid menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.