Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja selgitab, et vaidlustatud haldusakti õiguslikuks aluseks on ITDS § 206 lg 2 p 1. Sama seaduse § 1 lg 2 järgi kohaldatakse ITDS-s ettenähtud haldusmenetlusele Haldusmenetlus seaduse (HMS) sätteid. Valesüüdistusest kaudselt tulenevatest asjaoludest ei saa vastustaja tuletada ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes avalikule korrale. KorS § 5 lg 2 järgi on oht olukord, kus ilmnevad asjaolud, mille põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Praegusel juhul on vastustaja käsitlenud ohuna kaebajale tehtud valesüüdistust. Kaebaja tehtud süüdistuse põhjal ei saa pidada tõenäoliseks, et korrarikkumine leiaks aset ka lähitulevikus kahel põhjusel. Esiteks on süüdistuse näol tegemist valesüüdistusega, mida Austria prokuratuur ei võtnud uurimise alla. Järelikult puuduvad nii tegu kui ka reaalne oht avalikusele. Teiseks esitati süüdistused 2012. aastal, mis tähendab, et väidetavast rikkumisest on möödas enam kui 8 aastat. Seega ei ole kindlasti KorS § 5 lg 2 mõttes tegemist ohuga, mis võiks realiseeruda lähiajal, kuna viimase 8 aasta jooksul ei ole kaebajale esitatud ühtegi süüdistust. Järelikult ei vasta kaebaja esitatud valesüüdistus KorS § 5 lg 2 mõttes ohu ühelegi kriteeriumile. Taotlusest keeldumine ei olnud seega ITDS § 205 lg 2, HMS § 3 lg 2 ja HMS § 54 mõttes õiguspärane. Tulenevalt ITDS § 205 lg-st 2 on e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk soodustada Eesti majanduse arengut. Kui kaebajale ei anta e-residentsust, siis ei oleks see kooskõlas ITDS § 205 lg 2 tuleneva eesmärgiga ning ei aitaks kaasa Eesti majanduse arengule, kuna Eestil jääks saamata kaebaja ettevõtlusest tulenev maksutulu. Oluline on analüüsida ka taotlusest keeldumise proportsionaalsust. Võttes arvesse, et isegi alusetuks osutunud süüdistusest on möödas ligi 8 aastat, ei ole e-residentsi isikutunnistuse väljastamisest keeldumine proportsionaalne. Seda põhjusel, et puuduvad asjaolud, millele toetudes võiks eeldada lähitulevikus eesseisvat ohtu. Järelikult ei olnud vastustaja kaebaja taotlusest keeldumine ei ITDS § 205 lg 2 sätestatud eesmärgipärane ega ka proportsionaalne HMS § 3 lg 2 mõttes. Vastustajal tulnuks asja lahendamisel lähtuda HMS-s toodud reeglitest ning haldusakti resultaat (rahuldamata jätmine) näitab selgelt seda, et neid menetlusreegleid rikuti. HMS §-s 58 kohaselt tingib ka menetlusnõuete rikkumine haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui menetlusnõuete rikkumata jätmisel oleks jõutud teise järelduseni. Vastustaja võttis kaebajast lähtuva hüpoteetilise ohu hindamisel arvesse asjassepuutumatuid asjaolusid ning need asjaolud polnud isegi mitte tõendatud. Suur osa vastustajale teadolevatest asjaoludest (näiteks kriminaalmenetluse lõpetamine) rääkisid hoopis selle poolt, et kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale. Selline vastustaja hooletus asjaolude hindamisel kujutab endast mõistagi uurimispõhimõtte rikkumist. Lisaks sellele on aga selge, et ebaoluliste asjaoludega arvestamine ning oluliste asjaoludega mittearvestamine kujutab endast ka diskretsiooniõiguse olulist rikkumist. See oli ka põhjuseks, miks vastustaja jõudis haldusmenetluses ebaõige tulemuseni. Vastustaja selgitab, et kaebaja tugineb vaidluses peamiselt Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatisele selle kohta, et kaebaja suhtes lõpetati uurimine Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg 5 alusel. Kaebaja väitel tõendab nimetatud teatis seda, et tema ei ole seksuaalkuritegusid toime pannud. Vastustaja hinnangul ei tõenda viidatud dokument midagi muud, kui et kaebaja suhtes on uurimine lõpetatud. Olukorras, kus kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas esitanud muid nimetatud kriminaalmenetlusega seotud materjale (väidetavalt oli kaebajal advokaadi vahendusel võimalik asjaga tutvuda), mis aitaksid asjaoludele objektiivset valgust heita, tuleb tõde otsida Austria kriminaalmenetlusõiguse asjakohastest sätetest. Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatisest nähtuvalt süüdistati kaebajat Austria kriminaalkoodeksi §s 218 (seksuaalne ahistamine ja avalikud seksuaalaktid) sätestatud teo toimepanemises ning tema suhtes lõpetati uurimine. Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg 5 alusel (rahasumma tasumine). Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg-st 1 tulenevalt võib prokuratuur sama seaduse §-s 198 sätestatud tingimustel süüdistusest loobuda, kui süüdistatav maksab föderaalvalitsusele teatud rahasumma (summa suurus ja tasumise kord on täpsustatud sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3). Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 198 lg 1 kohaselt taganeb prokuratuur süüdistusest, kui asjas

väljaselgitatud asjaolude põhjal on selge, et menetluse lõpetamine sama seaduse §-de 190–192 järgi ei tule kõne alla, kuid karistamine ei näi olevat vajalik, kuna teo toime pannud isik tasub teatud rahasumma (§ 200) või nõustub tegema üldkasulikku (heategevuslikku) tööd (§ 201) või isikule määrakase katseaeg koos kriminaalhooldusele allutamisega (§ 203) või isik heastab või hüvitab teo tagajärjed või tekitatud kahju (§ 204). Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg 4 kohaselt teatab prokuratuur isikule, et teda süüdistatakse teatud kuriteo toimepanemises, kuid sellest taganetakse, kui ta tasub teatud rahasumma ja vajadusel hüvitab kuriteoga tekitatud kahju. Sama seaduse § 200 lg 5 kohaselt taganeb prokurör süüdistusest pärast rahasumma tasumist ja kahju hüvitamist. Viidatud Austria kriminaal- ja menetlusõiguse sätetest ei saa teha kaebaja kohta järeldust, et tema ei ole seksuaalkuritegusid toime pannud. Vastupidi, kuna Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatise sisust saab tuletada, et viidatud sätted on asjas kohalduvad, on nende põhjal võimalik järeldada üksnes seda, et kaebaja on seksuaalkuriteo toime pannud, lahtiseks jääb üksnes teo iseloom ja raskus. Kaebaja ei ole esitanud ka tõsiseltvõetavaid põhistusi selle väite kinnitamiseks, et tema kohta Austria õiguskaitseorganitele esitatud kaebused olid valed. Jääb arusaamatuks, mis motiividel pidid kaebaja õpilased esitama tema kohta valesüüdistusi seksuaalse ahistamise kohta; millise kasu, eelise või muu tagajärje nimetatud isikud taoliste süüdistustega saavutama pidid. Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatis uurimise lõpetamise kohta mitte ei kõrvalda kahtlusi kaebaja usaldusväärsuse suhtes, vaid vastupidi, suurendab neid. Isik, kes on toime pannud seksuaalkuriteo enda joogaõpilase suhtes ning taotleb e-residentsust eesmärgiga tegeleda jooga õpetamisega Eestis, kujutab endast kindlasti ohtu Eesti avalikule korrale ITDS-i § 206 lg 2 p 1 mõistes. Seetõttu ei ole põhjendatud Eesti riigi poolt e-residentsuse andmise kaudu kaebaja joogategevuse soodustamine Eestis. Eesti riigi kohustus on kõikide võimalike vahenditega minimeerida oht Eestis elavate ja tegutsevate isikute turvalisusele. Käesoleva vaidluse materjalides on hulgaliselt viiteid sellise kaebajast lähtuva ohu eksisteerimisele. Isegi kui asjast kõrvaldada kogu ülejäänud PPA poolt haldusmenetluses kogutud materjal ja tugineda ainuüksi Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatisele, siis ülaltoodud põhjendused annavad endiselt aluse tugineda ITDS-i § 206 lg 2 p-le 1 ja keelduda ohu tõttu avalikule korrale kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel: Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest keeldumine oli õiguspärane, sh kaalutletud ja proportsionaalne, või mitte. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 201 lg 1 kohaselt digitaalne isikutunnistus on digitaalne dokument. ITDS § 205 lg 1 kohaselt e-residendi digitaalne isikutunnistus on digitaalne isikutunnistus, mis antakse välja käesoleva seaduse § 201 lg-s 2 nimetamata isikule. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. ITDS 206 lg 2 p-le 1 sätestab, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldutakse, kui isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Vastustaja haldusmenetluses asus seisukohale, et kaebaja ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet, mistõttu keeldus temale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest. Vaidlustatud otsuses märgib vastustaja, et Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) teadaoleva informatsiooni kohaselt on kaebajat süüdistatud naiste seksuaalses väärkohtlemises ja ärakasutamises.

Xi suhtes algatati 2012. aastal Austrias kriminaalmenetlus seksuaalse ahistamise ja avalike seksuaalaktide toimepanemise eest. PPA leiab, et kuigi isik ei ole nimetatud kuriteos süüdi mõistetud ja kriminaalmenetlus lõpetati rahasumma tasumisega, on ta oma käitumisega näidanud üles ebausaldusväärsust ning see informatsioon seksuaalse väärkäitumise kohta annab piisavalt alust pidada Xi Eesti riigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ohustavaks isikuks. PPA, uurinud kaebaja tausta, leiab, et on piisav alus kahelda kaebaja usaldusväärsuses. Vastustaja arvates Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatis uurimise lõpetamise kohta mitte ei kõrvalda kahtlusi kaebaja usaldusväärsuse suhtes, vaid hoopis suurendab neid. Xi Austrias, Salzburgis, resideeruv kaitsja advokaat dr Klaus Plätzer teatab oma 07.03.2016 kirjas, et Austria ametivõimud 23.09.2014 loobusid Xi kõikidest kahtlustustest ning kõik menetlused tema suhtes lõpetati. Kohtule on esitatud Salzburgi Prokuratuuri 05.09.2014 teavitus kriminaalmenetlusest loobumisest pärast rahasumma tasumist, milles märgitakse, et Xi suhtes loobuti menetlusest vastavalt StPO3 § 200 lg-le 5. Teavitus ei sisalda prokuratuuri põhjendusi, puuduvad ka andmed, et Salzburgi prokuratuur oleks koostanud mingi menetlusdokumendi, millest nähtuksid asjaolud ja põhjendused. Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg 4 kohaselt teatab prokuratuur isikule, et teda süüdistatakse teatud kuriteo toimepanemises, kuid sellest taganetakse, kui ta tasub teatud rahasumma ja hüvitab kuriteoga tekitatud kahju. Sama seaduse § 200 lg 5 kohaselt taganeb prokurör süüdistusest pärast rahasumma tasumist ja kahju hüvitamist. Seega oli kaebaja nõus rahasumma tasumise kohustusliku tingimusega, mis oli aluseks kriminaalmenetluse lõpetamisele isiku suhtes, keda süüdistati seksuaalkuriteo toimepanemises. Siinkohal kohus toob näitena Eestis kehtiva Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 (oportuniteedi üldsäte), mille lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kohus prokuratuuri taotlusel ja kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul panna talle kohustuse määratud tähtajaks, milleks on kriminaalmenetluse kulude tasumine ja kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse, võib käesoleva paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetada ja kohustused määrata prokuratuur. Kohus märgib, et oportuniteeti on võimalik kohaldada olukorras, kus tegu on tõendamist leidnud, aga isikut ei karistata (ei teki karistusregistri andmeid). Kriminaalmenetluse lõpetamise kohta koostatakse määrus vastavalt KrMS §-le 206. Kohtu arvates võis Salzburgi prokuratuur rakendada kaebaja suhtes sarnaseid kriminaalmenetlustoiminguid (Austria kriminaalmenetluse koodeksi ülalviidatud sätted võimaldavad teha sellise järelduse). Kriminaalmenetluses kahtlustataval või süüdistataval on valikuvõimalus, kas tasuda nõutav rahasumma ja hüvitada kannatanu(te)le kahju (nõustuda oportuniteediga) või loobuda sellest ja tõestada oma süütust kohtus (õigeksmõistmisel ei pea isik mingit rahasummat tasuma ega kannatanu(te)le kahju hüvitama). PPA väitel isik, kes on toime pannud seksuaalkuriteo enda joogaõpilas(t)e suhtes ning taotleb eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmist eesmärgiga tegeleda jooga õpetamisega Eestis kujutab endast ohtu Eesti avalikule korrale ITDS-i § 206 lg 2 p 1 mõistes. Eesti Joogaühing on oma kodulehel teatanud, et ei aktsepteeri Xi viibimist ega tegutsemist Eestis üheski joogavaldkonnas, põhjuseks on tema varasemad vaimset ja füüsilist vägivalda sisaldavad käitumisjuhtumid oma õpilaste ja teiste õpetajate suhtes. Vastustaja selgituse kohaselt avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Riigi julgeolek on riigi territoriaalse terviklikkuse ja riigivõimu ülimuslikkuse ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse tagatis. Riigi julgeoleku ja avaliku korra turvalisuse tagamiseks

on PPA kui haldusorgani tegevuse eesmärk välismaalasest tuleneva võimaliku ohu ärahoidmine. Kohus nõustub selles vastustajaga. PPA on õigesti leidnud, et e-residendi digitaalne isikutunnistus annab välismaalastele juurdepääsu erinevatele teenustele Eesti Vabariigis, mistõttu peab PPA hoolikalt kaaluma e-residendi taotlejate võimalikku riski avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning eelviidatud aluse tuvastamise korral keelduma taotlejale e-residentsuse andmisest. ITDS seletuskirjas on märgitud, et isiku ohtlikkus võib tuleneda tema kavandatava tegevuse kohta teada olevatest andmetest või varasematest süütegudest ning e-residendi digitaalse isikutunnistuse keeldumiseks ei pea tõendama, et isik on põhjustanud kahju või seda kindlasti põhjustab, vaid piisab sellest, kui on välja selgitatud asjaolud, mille põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et lähitulevikus võib isik ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA-l on õigus keelduda e-residentsuse digidokumendi andmisest vähimagi kahtluse korral. PPA-le on teadaolev taustainformatsioon kaebaja käitumisviiside kohta andnud piisavalt alust kahelda tema usaldusväärsuses. Kohus hindab PPA kahtluse põhjendatuks. Kohtu pädevuses ei ole vastustaja kaalutlusi ja otsust sisuliselt ümber hinnata. Küll aga saab kohus hinnata, kas otsus on kaalutletud ja põhjendatud ning kas kaalutlused ja põhjendused on haldusaktis selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutatud. Kohus leiab, et kaevatavas otsuses on nõuetekohaselt välja toodud faktilised asjaolud, sh menetluse käik, samuti õiguslikud põhjendused, sh haldusorgani kaalutlused otsuse tegemisel. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna e-residendi digi-ID võimaldab välismaalasel osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, siis on ülimalt oluline, et e-residentsust ei anta isikutele, kes oma tegevusega on üles näidanud ebausaldusväärsust ning kes võivad ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. PPA hinnangul ohustab kaebaja, keda PPA ei pea usaldusväärseks, Eesti riigi avalikku korda ning julgeolekut. Seega kui on põhjendatud kahtlus isiku usaldusväärsuses, siis isikule digitaalset isikutunnistust välja ei anta. Kohus on eelnevalt juba välja öelnud, et peab PPA kahtlust isiku usaldusväärsuses põhjendatuks. E-residentsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning selle andmisest põhjendatud keeldumine ei ole õiguste rikkumine. PPA on õigesti välja toonud, et e-residentsus on hüve, mida Eesti riik pakub välismaalastele, kuid välismaalasel puudub õigus nõuda endale e-residentsust ja PPA-l ei ole kohustust igal juhul anda välja e-residendi digitaalset isikutunnistust. Vastustaja kinnitas kohtule, et e-residentsuse digidokumendi väljaandmise otsustamisel lähtub PPA Eesti riigi huvidest. Vastustaja märgib, et kaebaja on oma tegevusega näidanud, et ta võib ohustada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning PPA kui haldusorgani tegevuse eesmärk on välismaalasest tuleneva võimaliku ohu ärahoidmine. PPA kinnitas kohtule, et hindas menetluses kõiki asjaolusid kogumis ning selle pinnalt otsustas keelduda taotlejale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest ITDS § 206 lg 2 p 1 alusel. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on rikkunud menetlusnorme. Kohus ei ole haldusasjas tuvastanud menetlusnormide rikkumist määral, millega võinuks kaasneda ebaõige otsuse tegemine (menetlusnormide rikkumine peab olema oluline). Kohus on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumine oli proportsionaalne ja kaalutletud ning kooskõlas ITDS-s sätestatud tingimustega. Kohus eeltoodut kokku võttes leiab, et kaevatav otsus on põhjendatud ja õiguspärane, millest tulenevalt puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.