Asendada avaldatavas otsuses vanemate ja lapse nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. märts 2021 (k.a). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-1818
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 28.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 23.07.2020 otsuse nr 59685P-2 ja 25.08.2020 vaideotsuse nr 8-3/19482-2 tühistamiseks, millega jäeti kaebajale puudega vanema toetus seoses „X“ (5140706XXXX) kasvatamisega määramata ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks esitatud taotlust uuesti menetlema.
2.06.10.2020 kohtumäärusega haldusasjas 3-20-1818 võttis Tartu Halduskohus asja menetlusse ning kohustas vastustajat esitama kohtule hiljemalt 02.11.2020 kirjalik vastus kaebusele, seisukoht asja läbivaatamise vormi osas ning haldusmenetluse asjakohased tõendid, mis on kohtule veel esitamata.
3.SKA esitas 2.11.2020 vastuse kaebusele, milles palub kaebuse jätta rahuldamata.
4.Tartu Halduskohus otsustas 11.12.2020 määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja määras täiendavate seisukohtade esitamise tähtaja.
5.Kaebaja esitas 14.12.2020 seisukoha vastustaja vastuse kohta.
6.Tartu Halduskohtu 18.12.2020 määrusega rahuldati kaebaja taotlus ja tagastati kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja esitas 06.02.2018 vastustajale taotluse puudega vanema toetuse määramiseks. Vastustaja toetust ei määranud ega taotlusele ei vastanud, mistõttu esitas kaebaja 15.07.2020 pöördumise puudega üksikvanema toetuse määramise menetluse kohta. Vastustaja 23.07.2020 otsusega nr 59685P-2 „X“ le puudega vanema toetust seoses „X“ kasvatamisega ei määratud. Kaebaja esitas vastustajale 30.07.2020 nimetatud otsusele vaide. Vastustaja jättis 25.08.2020 otsusega nr 83/19482-2 vaide rahuldamata. Kaebaja leiab, et PISTS § 9 kohaselt puudub poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on tuvastatud raske puue ja „X“ on alla 16 aastane laps. Kaebaja leiab, et vastustaja tõlgendab vääralt esimest eeldust, mille kohaselt määratakse toetus last üksi kasvatavale vanemale. Vastustaja on oma otsustes leidnud, et puudega vanema toetuse määramise esimene eeldus on täidetud vaid siis kui lapse sünnitunnistusel kas puudub isa märge või teise vanema isiku- ja varahooldusõigust on kohtulikult piiratud. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja hinnangul ei kasuta säte terminit üksikvanem, mida erinevates seadustes (lastetoetuste seadus, riiklike peretoetuste seadus ning käesolevalt kehtiv perehüvitiste seadus) on kasutatud juba vähemalt aastast 1994 vanema kohta, kes on ainsana kantud sünniakti (või kui isa andmed on sünniakti kantud ema ütluste põhjal) ning seega ei saa asuda ka seisukohale, et toetust oleks õigus taotleda vaid sellel isikul, kelle lapse osas isa märge sünnitunnistusel puudub. Ka vastustaja on leidnud, et esimest eeldust tuleks käsitleda laiemalt, kuid on last üksi kasvatavaid vanemaid ebavõrdselt kohelnud, leides, et toetust on õigus saada vaid neil juhtudel kus lapse teise vanema isiku- ja varahooldusõigust on kohtulikult piiratud. Kaebaja leiab, et selline tõlgendus pole seaduspärane. PISTS §-s 9 pole kirjas, et teisel vanemal peaks olema piiratud hooldusõigus, vastupidi sotsiaalministri määruse „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja taotluse andmete loetelu“ § 4 p 3 kohaselt võib toetuse taotleja omakäeliselt kinnitada, et ta kasvatab last üksinda. Kaebaja leiab, et lapse üksinda kasvatamine ei eelda teise vanema hooldusõiguste piiramist kohtulikult, see võib tuleneda ka vanemate omavahelisest kokkuleppest. Kaebaja leiab, et tema olukorras, kus lapse teine vanem ei ole Eesti kodanik ega omanud taotluse esitamise hetkel rahvastikujärgset elukohta Eestis ning ei ela ka praegu perega samas kohas, on tõendatud, et kaebaja kasvatab last üksinda. Kaebaja palub kohtul: kaebus rahuldada; tühistada Sotsiaalkindlustusameti 23.07.2020 otsus nr 59685P-2 ja 25.08.2020 vaideotsus nr 8-3/19482-2, millega jäeti kaebajale puudega vanema toetus seoses „X“ (IK IK 51407060052) kasvatamisega määramata; kohustada Sotsiaalkindlustusametit esitatud taotlust uuesti menetlema ja jätta menetluskulud Sotsiaalkindlustusameti kanda.
3-20-1818
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. Puudega vanema toetuse määramise üheks eelduseks, et lapse vanem kasvatab last üksinda ja sellel vanemal on tuvastatud puude raskusaste. Seega tuleb kontrollida järgnevat alust – kas tegemist võib olla last üksi kasvatava puude raskusastmega vanemaga. Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2018 otsusega nr P26-2018-22628 tuvastati „X“ l raske puude raskusaste kestusega 18.01.201817.01.2021. Rahvastikuregistrist nähtub, et „X“ l on kaks vanemat (ema „X“ ning isa „X“ ), kellel mõlemal on täielik isikuhooldusõigus ning täielik varahooldusõigus. Seega pole „X“ näol tegemist last üksi kasvatava vanemaga. Omakäeline kinnitus lapse üksi kasvatamise kohta oleks asjakohane üksnes siis, kui rahvastikuregistrist ei nähtuks lapse isa kohta andmeid. Kui lähtuma peaks üksnes omakäelisest kinnitusest nagu kaebaja leiab, siis võiks sisuliselt iga lapse kasvatamise eest puudega vanema toetust küsida, kui puude raskusaste on tuvastatud üksnes ühel vanematest, kuna haldusorganil puudub reaalselt võimalus välja selgitada palju faktiliselt teine vanem lapse kasvatamises osaleb. Rahvastikuregistrist nähtub, et „X“ isa elukohaks on Mõisavahe tn „X“, Tartu linn ehk „X“ isa elab rahvastikuregistri andmetel Eestis. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel ei ole „X“ isal „X“ tuvastatud puude raskusastet. Seega puudub last kasvatavatel vanematest ühel puude raskusaste, mistõttu ei saa puudega vanema toetust määrata, kui mõlemal vanemal pole puude raskusastet tuvastatud.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on, kas Sotsiaalkindlustusameti 23.07.2020 otsuses nr 59685P-2 ja 25.08.2020 vaideotsuses nr 8-3/19482-2, on õiguspäraselt tuvastatud, et kaebajal pole alust puudega vanema toetuse seoses „X“ (51407060052) kasvatamisega määramiseks.
10.Kaebaja on seisukohal, et ta on last üksi kasvatav puude raskusastmega vanem, kellel on õigus puudega vanema toetusele. Ta on omakäeliselt kinnitanud, et ta kasvatab last üksinda. Kaebaja leiab, et lapse üksinda kasvatamine ei eelda teise vanema hooldusõiguste piiramist kohtulikult ja olukorras, kus lapse teine vanem ei ole Eesti kodanik ega omanud taotluse esitamise hetkel rahvastikujärgset elukohta Eestis ning ei ela ka praegu perega samas kohas, on tõendatud, et kaebaja kasvatab last üksinda. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus vastab nõuetele.
11.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) § 9 sätestab puudega vanema toetuse. „Last üksi kasvatavale puudega vanemale, hoolduspere vanemale või eestkostjale või ühele puudega vanematest makstakse kuni 16-aastase lapse ja põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuse või rakenduskõrgkooli kutseõppe tasemeõppes õppiva keskhariduseta kuni 19aastase lapse kasvatamisel igakuiselt puudega vanema toetust 75 protsenti sotsiaaltoetuste määrast. Kui laps saab 19-aastaseks, makstakse puudega vanema toetust jooksva õppeaasta lõpuni või õpilase kooli nimekirjast väljaarvamiseni [RT I, 28.11.2017, 2 - jõust. 01.01.2018]“.
12.Puudega vanema toetuse määramise või mittemääramise otsus on haldusakt, mis peab olema kirjalikult põhjendatud ning selles tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (haldusmenetluse seadus (HMS) § 56 lg 1 ja 2).
13.Vaidlustatud otsuses on tuginetud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-le 9, sotsiaalministri määruse nr 16 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja taotluse andmete loetelu“ §-le 4 lõigete 1 ja 3, sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetele ja „X“ (isikukood 4760203XXXX) 06.02.2018 puudega vanema toetuse taotlusele ja 15.07.2020 pöördumisele, mille alusel vastustaja otsustas mitte määrata puudega vanema toetust seoses „X“ (isikukood 5140706XXXX) kasvatamisega.
3-20-1818
Otsuse põhjendustes märgiti: „Puudega vanema toetust makstakse igakuiselt last üksi kasvatavale puudega vanemale või ühele puudega vanematest kuni 16-aastase lapse ja põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuse või rakenduskõrgkooli kutseõppe tasemeõppes õppiva keskhariduseta kuni 19-aastase lapse kasvatamisel. Rahvastikuregistri andmetel on „X“ isa „X“ (isikukood 3641122XXXX) ja mõlemal vanemal on lapse suhtes täielik isiku- ja varahooldusõigus. Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2018 otsusega nr P26-2018-22628 tuvastati „X“ l raske puue kestusega 18.01.2018-17.01.2021. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel „X“ puuet tuvastatud ei ole. Asjaolusid arvestades ei ole õigustatud puudega vanema toetuse määramine, sest lapsel on rahvastikuregistri andmetel isa, kellel on täielik isiku- ja varahooldusõigus ning tal ei ole tuvastatud puuet. Toetuse määramine oleks mõlema vanema olemasolul õigustatud juhul kui mõlemal vanemal on tuvastatud puue“.
14.Kui haldusaktis on viidatud põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, peab haldusakt sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 17). Haldusakti põhjendamine on oluline tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti (RKHKo nr 3-17-1110, p 18). Halduskohtu hinnangul vaidlustatud SKA otsus nendele tingimustele ei vasta. Otsuse põhjendamisnõude täitmiseks ei piisa üksnes vastustaja järelduse märkimisest. Vaidlustatud otsusest nähtub üksnes SKA järeldus, et lapsel on rahvastikuregistri andmetel isa, kellel on täielik isiku- ja varahooldusõigus ning tal ei ole tuvastatud puuet. Toetuse määramine oleks mõlema vanema olemasolul õigustatud juhul kui mõlemal vanemal on tuvastatud puue. Vastustaja ei ole otsuses kajastanud põhimotiive viisil, mis võimaldaks otsuse adressaadil otsuse kujunemise loogikat ja kasutatud metoodikat üheselt ning selgelt mõista. Seetõttu on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendamispuudustega ja seetõttu formaalselt õigusvastane.
15.Järgnevalt kontrollib kohus, kas vaidlustatud otsus on materiaalselt õiguspärane.
16.Puudega vanema toetuse taotlemisel esitatakse täiendavalt: lapse sünnitunnistus, kui andmed ei ole kättesaadavad rahvastikuregistrist; perekonnaseisu tõendav dokument või toetuse taotleja omakäeline kinnitus, et ta kasvatab last üksinda, kui andmed ei ole kättesaadavad rahvastikuregistrist ning toetust taotleb last üksi kasvatav puudega isik. Sotsiaalministri määruse nr 16 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja taotluse andmete loetelu“ § 4 p 3 kohaselt võib toetuse taotleja omakäeliselt kinnitada, et ta kasvatab last üksinda.
17.Poolte vahel puudub vaidlus osas, et kaebajal on tuvastatud raske puue ja laps „X“ on alla 16 aastane laps. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas lugeda kaebajat last üksinda kasvatavaks puude raskusastmega vanemaks.
18.Halduskohus nõustub kaebajaga, et väär on läheneda terminile „last üksi kasvatav vanem“ läbi hooldusõiguse või rahvastikuregistrijärgsete kannete. PISTS § 9 ja Sotsiaalministri määruse nr 16 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja taotluse andmete loetelu“ § 4 p 3 ei kasuta termineid üksikvanem, piiratud hooldusõigusega vanem jj.
19.Vastupidi, Sotsiaalministri määruse „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja taotluse andmete loetelu“ § 4 p 3 kohaselt võib toetuse taotleja omakäeliselt kinnitada, et ta kasvatab last üksinda. Puudega vanema toetust makstakse ühele puudega vanematest või last üksi kasvatavale vanemale, eestkostjale või perekonnas hooldamise lepingu alusel iga kuni 16-aastase lapse ja põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppiva
3-20-1818 või rakenduskõrgkooli kutseõppe tasemeõppes õppiva keskhariduseta kuni 19-aastase lapse kohta 19.18 eurot kuus.
20.Kaebaja esitas vastustajale 06.02.2018 puudega vanema toetuse taotluse ja 15.07.2020 pöördumise puudega üksikvanema toetuse määramise menetluse kohta. Taotleja on omakäeliselt kinnitanud, et ta kasvatab last üksinda. Vastustaja avalehel puudega inimesele märgitakse, et toetuse saamiseks tuleb esitada perekonnaseisu tõendav dokument või toetuse taotleja omakäeline kinnitus, et ta kasvatab last üksinda, kui andmed ei ole kättesaadavad rahvastikuregistrist ning toetust taotleb last üksi kasvatav puudega isik (vt. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/puudegainimesele#Puudega-vanema-toetus).
21.Vastustaja on leidnud, et „X“ l on kaks vanemat (ema „X“ ning isa „X“), kellel mõlemal on täielik isikuhooldusõigus ning täielik varahooldusõigus, pole „X“ näol tegemist last üksi kasvatava vanemaga ning vastustaja hinnangul oleks omakäeline kinnitus lapse üksi kasvatamise kohta asjakohane üksnes siis, kui rahvastikuregistrist ei nähtuks lapse isa kohta andmeid.
22.Haldusasja materjalide järgi ei olnud alates 6.02.2018 kuni 28.07.2020 lapse isal „X“ Eestis elukohta. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtub, et „X“ on Eestis elukoht alles alates 29.07.2020 ning ka see „X“ja „X“ st eraldi. Tõendatud on, et lapse isa „X“ ei ole saanud osaleda lapse kasvatamises, kuna ta ei ole elanud Eestis. Seega „X“ on Eestis elukoht alles alates 29.07.2020 s.o peale vaidlustatava 23.07.2020 otsuse nr 59685P-2 tegemist ning ka see on „X“ ja „X“ st eraldi. Lapse üksinda kasvatamine ei eelda teise vanema hooldusõiguste piiramist kohtulikult, see võib tuleneda ka vanemate omavahelisest kokkuleppest.
23.Kirjeldatu alusel on tõendatud, et kaebaja kasvatab last üksinda. Seega on täidetud puudega vanema toetuse määramise eeldused, et lapse vanem kasvatab last üksinda ja sellel vanemal on tuvastatud puude raskusaste. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus ei ole materiaalselt õiguspärane, kuna kohtu hinnangul ei järginud vastustaja vaidlustatud otsuse põhjendamise korda piisavas ulatuses. Kuna kohus tühistab vaidlustatud otsuse, siis kuulub tühistamisele ka vaideotsus. Kohus kohustab Sotsiaalkindlustusametit esitatud taotlust uuesti menetlema.
24.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis vanemate ja lapse nimi tähemärgiga, sest kohtuotsuses on kajastatud eriliiki isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 ja isikuandmete kaitse seaduse tähenduses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.