Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 23.01.2020. a otsuse nr P26O-2020-8486 ja 23.03.2020. a vaideotsuse nr 8-3/5279-2 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – X, volitatud esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper ja vandeadvokaadi abi Mihkel Kivisalu
Menetlusosalised
Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet Asja läbivaatamine Resolutsioon
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 29.03.2021. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
X esitas 19.08.2019. a taotluse SKA-le puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.
2.SKA 23.01.2020. a otsusega nr P26O-2020-8486 ei tuvastanud Xil puude raskusastet ning ei määranud puudega tööealise inimese toetust. 23.01.2020. a otsusega tunnistas SKA kehtetuks 17.09.2019. a otsuse nr P26-2019-188014.
3.X esitas 25.02.2020. a vaide SKA 23.01.2020. a otsuse peale. SKA jättis 23.03.2020. a vaideotsusega nr 8-3/5279-2 Xi vaide rahuldamata.
4.X esitas Tartu Halduskohtule 16.04.2020. a kaebuse SKA 23.01.2020. a otsuse nr P26O2020-8486 ja 23.03.2020. a vaideotsuse nr 8-3/5279-2 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus puude raskusastme tuvastamiseks.
5.SKA esitas 07.05.2020. a vastuse kaebusele.
6.Kaebaja esitas 19.05.2020. a täiendava seisukoha.
7.Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks. Kohus otsustas haldusasja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
8.Kaebaja esitas 10.12.2020. a täiendava seisukoha koos menetluskulude nimekirjaga.
9.Vastustaja esitas omapoolse seisukoha 11.12.2020. Vastustaja teatas kohtule, et 08.09.2020 esitas kaebaja ühistaotluse Eesti Töötukassale töövõime hindamiseks ja SKA-le puude raskusastme tuvastamiseks. SKA tegi 22.09.2020. a otsuse nr P26O-2020-106587, millega kaebajal taaskord puude raskusastet ei tuvastatud.
10.Kohus tühistas asjas kohtuotsuse teatavaks tegemise aja ning kohustas kaebuse esitajat esitama kohtule seisukoha menetluse lõpetamiseks seoses vaidlusaluse haldusakti kehtivuse lõppemisega.
11.Kaebaja esitas 18.01.2021 täiendavate menetluskulude nimekirja ja kaebuse täpsustuse.
12.Kohus teatas 19.01.2021. a määrusega kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja ja andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ning neile vastamiseks tähtajad.
13.Vastustaja esitas 21.01.2021 omapoolse seisukoha kaebaja nõude täpsustuse kohta.
14.Kaebaja esitas 01.02.2021 täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja. Menetlusosaliste seisukohad
15.Kaebaja vaidlustab SKA otsust, millega temal puuet ei tuvastatud. Kaebaja arvates on SKA hinnanud tema puude raskusastme mittetuvastamist vääralt ning ebaõigetele asjaoludele tuginedes. Kaebaja leiab, et tema tegelik tervislik seisund vastab puude raskusastmele.
16.12.09.2019. a töövõime hindamise eksperthinnangu kohaselt on kaebajal tuvastatud anküloseeriv ehk liigesejäikuslik lülipõletik ehk spondüliit, isiksusehäire alkoholismist, generaliseeritud ärevushäire, kerge depressioon ning sotsiaalfoobia. Spondüliidi näol on tegemist kroonilise tervet organismi haarava põletikulise, peamiselt kogu lülisammast kahjustava liigesehaigusega. Spondüliiti ei ole võimalik ravida ning ajapikku haigus progresseerub. Sümptomeid on võimalik üksnes teatud ulatuses leevendada. Haiguse taandumine ei ole siiski võimalik selliselt, et kaebuse esitaja sellest taastuks.
17.Kaebuse kohaselt on varasema SKA otsuse alusel kaebajal tuvastatud sügav puue.
18.Asjaolu, et kaebuse esitaja konkreetselt antud hetkel reumatoloogi vastuvõtul selja- ja liigestevalu ei kurtnud, ei võimalda teha järeldust, et liigesejäikust ja piiranguid ei esine. Reumatoloog on kinnitanud, et kaebajal esineb hommikune liigesejäikus, mis kestab 30 minutit. Neuroloog on märkinud 2017. aastal, et kaebajal on kaela, selja ja roide valud; kätes esineb kerge treemor, lihased on kahhektilised. Raske füüsilise töö tegemine ei ole soovitatav. MRT
uuringu alusel esinesid degeneratiivsed muudatused diskides nii torakaal- kui ka nimmeosas juba 2017. aastal.
19.SKA ei ole üldse arvesse võtnud alkoholismi kui haigust ning sellest tingitud kaasuvaid haiguseid (ärevus, sotsiaalfoobia jms). Kaebaja on proovinud seda vahelduva edukusega ravida. Ravi ei ole terviseinfo alusel kinnitust leidnud selliselt, et füüsilised ja psüühilised piirangud oleksid kadunud. Olukorras, kus kaebuse esitajal on diagnoositud erinevad psüühilised häired ja mh võimalikud luulud, ei saa tõsimeeli üksnes terviseinfo andmetel väita, et kaebuse esitaja suudab edukalt arstidega manipuleerida.
20.Kaebaja haigusloost nähtub, et tal kahtlustatakse lisaks NSAID ravimitest tingitud tervisekahjustusi. Dr Kairi Mansberg on soovitanud kapselendoskoopia tegemist, kuivõrd ta kahtlustab NSAID kahjustust. SKA-l ei ole võimalik väita, et ei leia kinnitust NSAID kahjustuse esinemine. Selleks oleks vajalik läbi viia täiendavaid analüüse.
21.Kaebuse esitaja haiguslugu kinnitab, et kaebuse esitaja seisund on degeneratiivsete tunnustega ning SKA väited anküloseeriva spondüliidi raviga korrigeerimisest on pigem spekulatiivsed ja teoreetilised, arvestades anküloseeriva spondüliidi kohta tehtud arvukaid uurimusi ning kaebuse esitaja tegelikku tervislikku seisundit. Vaatamata valu vähenemisele ja kergelt aktiivsemale koduste tööde tegemisele, ei ole võimalik kaebuse esitaja haigusloost teha järeldust, et kaebuse esitajal ei esine enam piirangud igapäevastes toimetustes, mis välistaksid puude raskusastme määramise.
22.Kaebajale on igapäevaselt võimatud tegevused, millega kaasneb selgroo paindumine (nt ujumine, kummardades asjade võtmine). Kaebuse esitajal on raskendatud keha, näo ja hammaste pesemine, koristamine, pesu kuivama panemine ning erinevate esemete (nt toidukoti) tassimine. Lisaks on piiratud üle 100-meetrise vahemaa kõndimine, treppidel käimine, kükitamine, istuvast asendist püsti tõusmine ning pikemaajaline seismine ja istumine. Kaebajal on juba antud hetkel osasid toiminguid võimatu sooritada ning haigus on progresseeruv. Kuivõrd kaebaja tervislik seisund ei parane, siis ei saa olla tegemist ka ajutise tervisehäirega.
23.Lisaks füüsilistele piirangutele on kaebajal tuvastatud ka psüühilised haigused, mis takistavad igapäevase eluga täielikult toime tulla. Kaebajal on ärevushäired, mille tõttu on piiratud üksi tuttavates ja võõrastes kohtades käimine ning igapäevaelu muutustega hakkamasaamine. Kodust väljumisel esineb kaebajal ärevus, ta peab võtma selle vastu ravimeid ning arsti ja ametiasutuste külastamisel vajab ta kõrvalist abi. Psüühilised häired väljenduvad mh kerges ärritumises, meeleolu languses ning vegetatiivses hüpermobilisatsioonis, mis segavad kaebajal igapäevaste toimingute tegemist suures ulatuses, seetõttu on vajalik kõrvalabi.
24.SKA on uurinud puude raskusastme tuvastamisega seotud dokumente vaid pinnapealselt ja väga formaalselt ega ole lähtunud tegelikust sisust. SKA oleks pidanud vajadusel kaasama teisi ekspertarste või määrama kaebuse esitajale arstliku ekspertiisi (kohapeal) tuvastamaks kaebuse esitaja tegeliku terviseseisundi. SKA on üksnes spekuleerinud teoreetilistele positiivsetele ravi tulemustele, viitamata seejuures ühelegi konkreetsele tõendile, et kaebajal piiranguid ei esine. SKA on asjas kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebapiisavalt. Kaebaja leiab, et SKA on jätnud täitmata enda uurimiskohustuse ning seetõttu tuleb SKA-d kohustada kaebaja puude raskusastme tuvastamise taotlust uuesti läbi vaatama.
25.Täiendavas seisukohas märkis kaebaja kokkuvõttes, et kaebus kuulub rahuldamisele, sest 1) SKA on jätnud kaebajale puude raskusastme määramata olukorras, kus kaebajal on haigus, mis on progresseeruv ning mille väljaravimine ei ole võimalik; 2) SKA on jätnud arvesse võtmata, et kaebajal on diagnoositud alkoholisõltuvus, mis on käsitletav tõsise haigusena, millest tervenemine ei toimu koheselt; 3) SKA on jätnud arvesse võtmata, et alkoholisõltuvusest ja anküloseerivast spondüliidist tekkivad sümptomeid ei saa samastada; 4) SKA on puudulike terviseandmete põhjal vääralt tõlgendanud, et kaebajal ei esine ühtegi puude raskusastet.
26.Kaebaja tervislik seisund ei ole läinud paremaks, pakutud ravimeetodid on pakkunud üksnes ajutist leevendust.
27.Kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et soovib lähiajal uuesti taotleda puude raskusastme määramist, seetõttu aitaks vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine kaasa tema suhtes positiivse ja õiguspärase otsuse tegemisele. Arvestades, et puude raskusaste määratakse tervise infosüsteemi viimase viie aasta andmete põhjal, siis on tegemist pika ajaperioodiga, mille jooksul aluseks olevad andmed ei muutu. Seega aitab käesolev raskusastme tuvastamine kaasa sellele, et järgmisel taotluse esitamisel saab kaebaja tugineda antud haldusasjale.
28.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb 23.01.2020 otsuses nr P26O-2020-8486 ja 23.03.2020 vaideotsuses nr 8-3/5279-2 toodud põhjenduste juurde.
29.Tuginedes puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lõikele 21, §-dele 23, 24 ja 7 ning sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ §-le 6, kasutades puude raskusastme tuvastamiseks ekspertarsti Aune Tamme arvamust, tegi Sotsiaalkindlustusamet 23.01.2020 otsuse nr P26O-2020-8486, mille kohaselt kaebajal puude raskusastet ei tuvastatud. Puude raskusastme mittetuvastamise tõttu puudus alus ka puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks.
30.Vaidemenetluse käigus küsis SKA täiendavat ekspertarvamust ekspertarstilt Meris Tammikult. Ekspertarst Meris Tammik tutvus kaebaja vaidega, vaatas üle isiku taotluse ja esitatud terviseandmed ning, tuginedes puude tuvastamise kriteeriumidele tööealistel inimestel, jäi ekspertarsti Aune Tammega samale arvamusele. Kui kaks eksperti on jõudnud samale järeldusele, siis puudub vastustaja hinnangul vajadus kaasata veel täiendavalt ekspertarste. Kolmanda eksperdi kaasamine võiks olla vajalik siis, kui eksperdid jõuavad erinevatele seisukohtadele ning vastuolud on vaja kõrvaldada. Käesoleval juhul sellist situatsiooni ei esine.
31.Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et puude raskusastme tuvastamine toimubki valdavalt dokumendipõhises menetluses ning isikut ei kutsuta ekspertarsti vastuvõtule ega läbivaatusele. Puude taotleja enda kohustus on hoolitseda selle eest, et tervise infosüsteemis oleksid tema terviseandmed kirjas ning kui neid seal pole, on võimalus esitada need vastustajale paberkandjal (kui need on paberkandjal olemas) või paluda arstidel sissekanded tervise infosüsteemi teha. Vastustaja ekspertarstid lähtuvad terviseandmetest, mis on tervise infosüsteemi kantud või mille on esitanud isik ise paberkandjal (kui need andmed pole mingil põhjusel tervise infosüsteemis, kuid isikul on paberkandjal epikriis olemas). Kui tervise infosüsteemi andmed on puudulikud seetõttu, et arst on suunanud isiku uuringutele, kuid uuringutel pole isik käinud ning seetõttu pole arsti poolt kahtlustatav haiguslik seisund objektiivsete uuringutega kinnitust leidnud, siis puude tuvastamise kontekstis ei saagi selle haigusliku seisundi kahtlusega arvestada, kuna see pole objektiivsete uuringutega kinnitust leidnud.
32.Ekspertarstid ega vastustaja ei ole puude raskusastme tuvastamise menetluse läbiviimisel ekspertarvamust andes ja puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsust tehes seotud varasema puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsusega.
33.Vastustaja on seisukohal, et 23.01.2020. a otsus nr P26O-2020-8486 on õiguspärane. Vastustaja on pädev haldusorgan puuet tuvastama. Puude raskusastme tuvastamise menetlus on läbi viidud PISTS alusel ja järgides sotsiaalkaitseministri määrusega täpsustatud puude tuvastamise korda. Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Haldusakti andmise on kaalutud kõiki asjaolusid. Haldusakt vastab vorminõuetele. Vastustaja on seega õiguspäraselt leidnud, et puudus alus kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks.
34.Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja pole terviseinfosüsteemi kantud asjakohaseid andmeid kasutanud või et tervise infosüsteemis peaks olema veel kaebaja kohta käivaid kandeid (st on arste külastatud ja uuringuid tehtud, kuid miskipärast pole tervise infosüsteemi selle kohta kandeid tehtud). Kaebaja pole selgitanud, milles terviseandmete puudulikus seisneb.
35.Vastustaja leiab, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja tervislik seisund halveneb ja progresseerub aja jooksul. Puuet hinnatakse konkreetse ajahetke seisuga. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja seisund ei võiks halveneda või progresseeruda. Etteulatuvalt puuet ei tuvastata põhjusel, et tervis võib või ilmselt läheb edaspidi halvemaks.
36.Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et haiguse olemasolu ei tähenda puuet. Haiguse olemasolu ja sellest täielikult paranemise küsimus ei oma eraldiseisvana tähtsust puude raskusastme tuvastamisel. Puude saab tuvastada üksnes siis, kui haigus, millest pole võimalik paraneda, põhjustab isikule sellisel määral piiranguid igapäevases tegutsemises, et on täidetu keskmise, raske või sügava puude raskusastme tuvastamise kriteeriumid. Käesoleval juhul on aga kaks ekspertarsti olnud täielikult teadlikud kaebaja anküloseerivast spondüliidi diagnoosist ning leidnud, et see ei põhjusta kaebajal piiranguid, mis annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks. Puude raskusastme tuvastamise seisukohalt on oluline tervise infosüsteemis oleva info aktuaalsus. Seetõttu on puude raskusastme ekspertiisis määravaks terviseseisundit puudutav info, mis on kõige hiljutisem ja kirjeldab võimalikult täpselt isiku aktuaalset tervislikku seisundit. Kuna puude raskusastme tuvastamise kestus on PISTS § 24 lõigete 3-5 kohaselt ajaliselt piiratud, siis ei saa isikul tekkida ka õiguspärast ootust, et puude raskusaste tuvastatakse ka selles määratule järgnevaks ajaks. Kohtu seisukoht
37.Kaebaja esitas 18.01.2021. a kaebuse täpsustuse, soovides üle minna tuvastamisnõudele. Kaebaja taotleb SKA 23.01.2020. a otsuse nr P26O-2020-8486 ja 23.03.2020. a vaideotsuse nr 8-3/5279-2 õigusvastasuse tuvastamist.
38.Kohus selgitas menetlusosalistele 11.01.2021. a määruses, et käesolevas haldusasjas kaebusega vaidlustatud SKA 23.01.2020. a otsus nr P26O-2020-8486 on kehtivuse kaotanud uue haldusakti andmisega, s.o SKA 22.09.2020. a otsusega nr P26O-2020-106587 alates 08.09.2020 (kaebaja esitas 08.09.2020 ühistaotluse Eesti Töötukassale töövõime hindamiseks ja SKA-le puude raskusastme määramiseks).
39.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 23 lg 9 alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri 29.02.2016. a määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) § 7 lg 3
kohaselt võib terviseseisundi või muu asjasse puutuva olukorra muutumisel isik taotleda puude raskusastme tuvastamist enne PISTS § 24 lõikes 3 sätestatud puude raskusastme kestuse lõppemist ja enne määruse nr 18 § 7 lg-s 1 nimetatud 50 tööpäeva. Määruse nr 18 § 7 lg-st 5 tulenevalt, kui isik taotleb puude raskusastme tuvastamist § 7 lg-s 3 sätestatud juhul, muudab puude raskusastme tuvastamise otsus seni kehtinud otsuse kehtetuks alates puude raskusastme tuvastamise taotluse SKA-le esitamise päevast või postiga saatmise korral lähtekoha postitempli kuupäevast.
40.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Jätkutuvastamiskaebusele ülemineku korral ei rakendu HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud piirangud ning kohus kontrollib üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
41.Kohus rahuldab kaebaja taotluse ning lahendab kaebuse SKA 23.01.2020. a otsuse nr P26O2020-8486 ja 23.03.2020. a vaideotsuse nr 8-3/5279-2 õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas. Kohus leiab, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on praegusel juhul lubatav. Kohtupraktikas on tõdetud, et isikul peab säilima võimalus kohtumenetluse kestel tuvastamiskaebusele üleminekuks juba ainuüksi seetõttu, et kaebuse põhjendatuse korral oleks isikul võimalik saada menetluskulude hüvitamist (Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-81, p 8).
42.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
43.SKA on teinud vaidlustatud 23.01.2020. a otsuse, tuginedes PISTS § 2 lg-le 21, §-dele 23, 24, 7 ja 9, sotsiaalkaitseministri määrus nr 18 §-le 6 ja sotsiaalministri määruse nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise kord ning tähtajad" §-le 5.
44.SKA võttis otsuse tegemisel aluseks taotluses sisalduvad andmed, tervise infosüsteemis sisalduvad andmed ning ekspertarsti Aune Tamme 22.01.2020. a arvamuse. SKA leidis, et nimetatud andmete alusel puude raskusastet ei tuvastatud, sest terviseseisundist tulenevalt kaebaja igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ei esine piiranguid.
45.Otsuses on märgitud, et taotleja (kaebaja) põeb liigesejäikuslikku lülipõletikku ehk spondüliiti. Kaebaja ja vastustaja on eri meelt, kas kaebajal diagnoositud liigesehaigus on raviga korrigeeritav ning kas haigus põhjustab kaebajale piiranguid määral, mis peaksid õigustama puude raskusastme tuvastamist. Kaebaja leiab, et anküloseeriv spondüliit on progresseeruv, haiguse väljaravimine ei ole võimalik ning kaebaja jaoks on igapäevaselt võimatud tegevused, millega kaasneb selgroo paindumine, kaebaja liikumine on piiratud. Vastustaja seevastu leidis vaidlustatud otsuses, et kaebajal diagnoositud spondüliit on raviga korrigeeritav haigus ja antud hetkel puuet ei põhjusta.
46.Kuna vastustaja tugineb puude raskusastme tuvastamisel ekspertarsti arvamusele, siis märgib kohus, et ekspertarsti arvamuse kohtulik kontroll on piiratud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et halduskohtu pädevuses ei ole ekspertarsti arvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsuse kontroll, vaid kohus saab üksnes kontrollida, kas ekspertarst on hinnanud kaebaja taotluses märgitud kehalise ja vaimse võime valdkondades ja nende võtmetegevustes esinevaid piiranguid ning kas lähtutud on asjakohastest andmetest, samuti seda, kas ekspertarst
on oma arvamust nõuetekohaselt põhjendanud (nt Tartu Halduskohtu 25.09.2020. a otsus asjas nr 3-20-264, p 18).
47.Arvestades puude hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust on haldusakti põhjendamisnõuded tavapärasest mõnevõrra piiratumad, kuid puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendustes peab olema välja toodud, kuidas on konkreetse isiku puhul puude raskusastme hindamiseks kehtestatud metoodikat rakendades lõppjärelduseni jõutud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus (RKHKo) asjas nr 3-17-1110, p 18). Kohus leiab, et vastustaja on 23.01.2020. a otsuses märkinud põhimotiivid, millele ta otsust tehes tugines. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja põhjendamiskohustust rikkunud. Vastustaja on arvesse võtnud, et kaebaja põeb spondüliiti, samuti on arvesse võetud kaebaja sõltuvust alkoholist. Ekspertarsti hinnangul on kaebaja füüsilised, aga ka vaimsed tervisekaebused ravile alluvad. Vaideotsuses tõi SKA välja puude raskusaste tuvastamiseks arvutatud võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetilised keskmised.
48.SKA täpsustuste kohaselt hindas ekspertarst Aune Tamm kaebajal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „seismine ja istumine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,33. Seega ei ole ekspertiisi käigus leitud, et kaebajal üldse liikumisel piiranguid ei esineks. Vastustaja kaasatud ekspertarsti hinnangul on aga piirangud liikumisel mõõdukad ega ületa kokkuvõttes määra, mis annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks.
49.Ekspertarst Aune Tamm hindas kaebajal õppimise ja tegevuste elluviimise võtmetegevust „tegevuste õppimine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „tegevuste alustamine ja lõpetamine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,00. Seega leiti ka õppimise ja tegevuste elluviimise võtmetegevuse hindamisel, et kaebajal esineb tegevuste alustamisel ja lõpetamisel mõõdukas piirang.
50.Ekspertarst hindas kaebajal muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevust „väljaskäimine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „riski või ohu tajumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „toimetulek muudatustega“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Muudatustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,33. Seega on kaebaja väidetud sotsiaalse ärevuse ja väljamineku kartusega seotud terviseandmeid ekspertiisi käigus arvestatud ja leitud, et esinevad mõõdukad piirangud võtmetegevustel väljaskäimine ja toimetulek muudatustega. Ka inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevust „sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine“ hindas ekspertarst arvväärtusega 2 ehk on leitud, et mõõdukas piirang esineb.
51.Kokkuvõttes on kaebaja ise hinnanud taotlusel suurema väärtusega kui vastustaja ekspertarst võtmetegevusi liikumine eri tasapindadel ning seismine ja istumine. Kui kaebaja hinnangul oleks pidanud punktiväärtuseks nimetatud võtmetegevustel olema 3, siis ekspertiis andis väärtuseks 2. Järelikult on vastustaja kaasatud ekspertarst arvestanud kaebaja liigesehaigusest tulenevaid piiranguid, kuid andnud sellele kaebajast erineva hinnangu. Kohtul puudub alus ja pädevus kahtluse alla seada ekspertiisi vastavasisulist hinnangut.
52.Ekspertarst ei tuvastanud isikul piiranguid järgmistes valdkondade võtmetegevustes: käeline tegevus, suhtlemine (nägemine, kuulmine, kõnelemine) ning teadvusel püsimine ja enesehooldus. Kuigi kaebaja väitis taotlusel, et tal esinevad piirangud käelises tegevuses – võimekus käsi ja sõrmi kasutada on muutlik; kätevärina ja kontrollimatute liigutuste tõttu on raske peenmotoorilisi tegevusi teha, siis 22.01.2020. a ekspertiisi kohaselt terviseandmed ei kajasta taotluses väidetud terviseseisundit käteosavuse osas.
53.Vaide lahendamisel kaasas vastustaja ekspertarsti Meris Tammiku täiendavate selgituste andmiseks. Ekspertarst Meris Tammik, tutvunud kaebaja vaidega ning üle vaadanud isiku taotluse ja esitatud terviseandmed ning tuginedes puude tuvastamise kriteeriumidele tööealistel inimestel, jäi ekspertarsti esialgse arvamuse juurde. Isiku nõudmine tuvastada sügav puuet ei ole kohane ekspertarsti hinnangul, sest sel juhul peaks kõrvalabi vajadus esinema vähemalt 96% kõigi põhitegevuste sooritamise juures, mis ei ole nii. RFK-põhiselt on terviseandmete alusel võimalik hinnata, et kõrvalabi vajadus võib esineda seoses raskema füüsilise koormusega ja ei ületa 24% ulatust nende tegevuste juures, mis vastab kergele piirangule. Ekspertarst Meris Tammik jäi arvamuse juurde, et tervislikust seisundist tulenevad funktsioonihäired ei põhjusta kaebajal sellisel määral raskusi igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises, et oleks alust puude raskusastme tuvastamiseks.
54.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et üksnes haiguse olemasolu ja sellest täielikult paranemise küsimus ei oma eraldiseisvana tähtsust puude raskusastme tuvastamisel, vaid puude raskusastme saab tuvastada siis, kui haigus, millest pole võimalik paraneda, põhjustab isikule sellisel määral piiranguid igapäevases tegutsemises, et on täidetu keskmise, raske või sügava puude raskusastme tuvastamise kriteeriumid.
55.Kohus saab aru, et kaebaja ei ole rahul terviseandmete tõlgendusega. Kohus mõistab, et kaebajale võib tunduda arusaamatu, miks on temal varasemalt tuvastatud raske puude raskusaste. Samas ei ole vastustaja seotud varasemate otsustega ning peab igakordselt, kui isik taotluse esitab puude raskusastme tuvastamiseks, hindama, kas isiku suhtes on põhjendatud puude raskusaste tuvastada. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et vaidlustatud otsuse tegemisel oleksid ekspertarstid lähtunud asjakohatutest kaalutlustest või jätnud olulised terviseandmed arvestamata.
56.Kaebaja leiab, et vastustaja peab arvesse võtma kogu 5-aastase perioodi kohta tervise infosüsteemi kantud andmed.
57.Kohtu hinnangul tuleb sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016. a määrusega nr 15 vastu võetud „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg 3 mõista selliselt, et SKA-le on antud õigus saada tervise infosüsteemist päringule eelneva viie aasta kohta patsiendi diagnoose ja diagnooside alusel pärida andmeid, mis on nimetatud määrus nr 15 § 2 lg-s 4. Isikuandmete töötlemine peab olema eesmärgipärane, see tähendab vastustaja ekspertarst võib kasutada ekspertiise tegemiseks üksnes konkreetseks menetluseks vajalikke andmeid, mis on kättesaadavad. Juhul, kui andmed päringule eelneva viie aasta kohta puuduvad või on ebapiisavad, on SKA-l õigus nimetatud andmeid pärida viiest aastast pikema perioodi kohta (määrus nr 15 § 2 lg 5).
58.Praeguses asjas on SKA selgitanud, et olukorras, kus isikul olid tervise infosüsteemist nähtuva järgi kaks aastat tagasi olulised piirangud ühiskonnaelus osalemises, kuid kõige
hiljutisemast sissekandest tervise infosüsteemi ilmneb, et piiranguid enam pole, siis ei ole ka puude raskusastme ekspertiisis kaks aastat vanade andmetega midagi peale hakata, kuna need ei kajasta isiku aktuaalset tervislikku seisundit. Kohus nõustub vastustajaga, et puude raskusastme tuvastamise otsustamisel tuleb arvesse võtta isiku aktuaalset tervislikku seisundit, sest puude raskusaste tuvastatakse määratud ajaks (PISTS § 24), prognoosides inimese võimet osaleda ühiskonnaelus. Kuna inimese tervislik seisund võib olla ajas muutuv, siis on põhjendatud võtta otsuse tegemisel eelkõige arvesse kõige hilisemad sissekanded tervise infosüsteemi. Samas ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et etteulatuvalt puuet ei tuvastata põhjusel, et tervis võib või ilmselt läheb edaspidi halvemaks. Kuna vastustaja teeb puude raskusastme tuvastamise etteulatuvalt teatud ajaperioodiks, siis peab vastustaja just hindama, millised piirangud kaebaja terviseseisundist lähtuvalt esinevad näiteks viie järgneva aasta jooksul.
59.PISTS § 23 lg 1 annab SKA-le pädevuse tuvastada puude raskusaste, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid, kellel on isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis (TIS) olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele (PISTS § 23 lg 3). Seega on seadusega antud pädevus SKA kaasatud ekspertarstidele taotleja nõusolekul tema terviseandmeid töödelda tervise infosüsteemis.
60.Kohus saab aru, et kaebaja arvates annab vastustaja ekspertarst ekslikult kõrge kaalu kõige hilisematele terviseandmetele. Samas ei saa halduskohus vastustaja ekspertarsti hinnanguid kahtluse alla seada, kui ekspertarst on arvesse võtnud kõiki asjakohaseid terviseandmeid (eelpool viidatud kohtupraktika).
61.Vastustaja ekspertarst on arvestanud, et kaebajal on sõltuvus alkoholist. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja on tervenenud, kuid on põhjendatult tuginenud terviseandmetel, mille kohaselt on kaebajale raviskeem määratud ja kaebaja pidi jätkama alkoholi tarvitamise häire programmis osalemist Tartu osakonnas (haigusjuhtum nr S390 2019). Vastustaja on arvesse võtnud ka alkoholi liigtarvitamisest tekkinud psüühilisi häireid, mis vastustaja ekspertarsti hinnangul põhjustavad mõõdukaid piiranguid sotsiaalsetes olukordades ja väljas käimisel, kuid mitte määral, mis tooks kaasa puude raskusastme tuvastamise.
62.Vastustaja ei ole vaidlustatud puude raskusastme tuvastamata jätmise otsuses ega vaideotsuses vastu vaielnud, et kaebajal on diagnoositud spondüliit. Samuti ei ole vastustaja vaidlustatud otsustes leidnud, et kaebajal haigusest tulenevalt üldse liikumispiiranguid ei esine või, et kaebaja oleks paranenud haigusest.
63.Vastustaja on õigesti leidnud, et NSAID ravimitest tingitud tervisekahjustusi ei ole kaebajal tuvastatud, vaid on üksnes kahtlus ilmnenud. Kohtule esitatud 22.01.2020 TSK päringust (haigusjuhtum nr 20180919-371146, lk 7) nähtub, et 19.09.2018-25.09.2018 haiglas viibides on konsulteeritud dr Kairi Mansbergiga, kelle hinnangul on soovitatav kapselendoskoopia peensoole limaskesta hindamiseks ja sulgudes on märgitud: „pigem NSAID kahjustus?“. Kaebaja ei ole viidanud terviseandmetele, mille põhjal oleks kinnitust leidnud nimetatud kahtlus. Seega ei saa vääraks pidada vastustaja hinnangut, et NSAID kahjustuse esinemine ei ole kinnitust leidnud. Nagu vastustaja on põhjendatult selgitanud, tuleks kaebajal vajadusel pöörduda arsti poole uuringute tegemiseks.
64.Kuna kohus kaalub SKA 23.01.2020. a otsuse ja sellega koos 23.03.2020. a vaideotsuse õiguspärasust, siis jätab kohus tähelepanuta vastustaja poolt esitatud uued tõendid, nagu 19.09.2020 Eesti Töötukassa ekspertiisi, mille alusel SKA puude raskusastme mittetuvastamise
otsuse tegi. Nimetatud tõend ei ole asjakohane, kuna sellega soovitakse tõendada asjaolusid, mis ei olnud aluseks käesoleva vaidluse esemeks oleva otsuse tegemisel. Kohus kontrollib, kas SKA jättis õiguspäraselt 23.01.2020 kaebaja suhtes puude raskusastme tuvastamata ega kontrolli praeguse asja raames hiljem kaebaja suhtes tehtud otsuseid.
65.Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse iga valdkonna kohta (v.a suhtlemine) võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (määruse nr 18 § 6 lg 3).
66.Puude raskusaste tuvastatakse määruse nr 18 § 6 lg 6 kohaselt määruse nr 18 § 4 lg 5 punktides 1–3 ja 5–7 nimetatud valdkondades esinevate piirangute alusel järgmiselt: 1) kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2–2,75 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas 2,76–3,49), esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ning tuvastatakse keskmine puue; 2) kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2,76–3,49 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas 3,5–4), on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine piiratud ja tuvastatakse raske puue; 3) kui vähemalt ühes valdkonnas (v.a teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkond) on piirangu aritmeetiline keskmine 3,5–4, on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine täielikult takistatud ja tuvastatakse sügav puue.
67.Seega peab hinnatavates valdkondades vähemalt ühes olema piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus vähemalt 2, et oleks näidustatud puude raskusastme tuvastamine.
68.Kui arstiõppe läbinud isiku arvamuses on märgitud valdkonna muu piirangu raskusaste, võetakse see määrus nr 18 § 6 lg-s 3 nimetatud piirangu aritmeetilise keskmise arvutamisel arvesse juhul, kui muu piirangu raskusastme arvväärtus on aritmeetilise keskmisega võrdne või sellest suurem (määrus nr 18 § 6 lg 4). Kui valdkonna muu piirangu raskusaste on 0, siis seda ei võeta aritmeetilise keskmise arvutamisel arvesse.
69.SKA leidis vaidlustatud otsuses kokkuvõttes, et lähtuvalt igapäevasest tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest kaebajal puude raskusastet ei tuvastata, tuginedes PISTS §-dele 23 ja 24 ning määrus nr 18 §-dele 6 ja 8.
70.Määrus nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse: 1) taotluses sisalduvad andmed; 2) arstiõppe läbinud isiku arvamuses määruse nr 18 § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtused; 3) muud asjasse puutuvad andmed.
71.SKA on leidnud vaidlustatud otsuses, et terviseandmetele ja ekspertarsti arvamusele tuginedes, ei esine kaebajal hinnatud valdkondades piiranguid sellisel määral, et tuvastada puue.
72.Halduskohtu arusaamisel ei võeta puude raskusastme tuvastamisel aluseks ainuüksi isikul esinevaid või esinenud haigusi, vaid haigutest põhjustatud funktsioonihäireid ja funktsioonihäirete raskust. Eriteadmistega isikute arvamust võivad olla mõjutanud muudatused asjakohases metoodikas. Metoodika kohustab spetsialiste hindama diagnoosist põhjustatud ja hindamise ajal isikul olemasolevaid reaalseid tegutsemispiiranguid. Kergeid tegutsemispiiranguid on vastustaja kaebaja puhul möönnud.
73.Halduskohus on tõendikogumi alusel veendumusel, et kaebaja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevad asjaolud on usaldusväärselt tõendatud ja nendest asjaoludest on tehtud põhjendatud ja kaalutletud järeldused. Kohtu hinnangul oli vaidlustatud haldusakt andmise ajal õiguspärane (HMS § 54 ja HKMS § 158 lg 2 ls 2). Halduskohtu hinnangul on vastustaja haldus- ja halduskohtumenetluses lasunud tõendamiskoormuse täitnud (HKMS § 59 lg 1). Vaidlustatud haldusakti andmise menetluses kogutud eksperdiarvamus on usaldusväärne. Halduskohtul puudub neil asjaoludel tarvidus kaebuse põhjendatuse hindamiseks täiendavate tõendite kogumiseks, sh eriteadmistega isikult arvamuse küsimiseks kohtuliku ekspertiisi määramise raames (vrdl RKHKo 3-3-1-80-05, p 8 ja RKHKo 3-17-1110, p 26).
74.Kohus märgib kokkuvõtvalt, et peab nii vaidlustatud haldusakti kui ka vaideotsust piisavalt põhjendatuks ning nõustub vastustaja poolt tõenditele antud hinnanguga ning SKA põhjenduste ja lõppjäreldustega ega pea vajalikuks otsuste ja vaideotsuste põhjendusi täielikult korrata (HKMS § 165 lg 2).
75.Halduskohus on seisukohal, et kaebaja esitatud väidetega ei ole vastustaja kasutatud eksperdiarvamuse järeldusi kummutatud. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et halduskohtu pädevuses ei ole hinnata, milline peaks olema isiku puude raskusaste. Halduskohus saab üksnes kontrollida, kas SKA on järginud puude raskusastme tuvastamisel menetlusnorme ja lähtunud asjakohastest asjaoludest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-12-981, p 9), mida praegusel juhul on tehtud.
76.Neil faktilistel ja õiguslike asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
77.Kohus märgib siiski täiendavalt, et kuna vastustaja on möönnud, et kaebajal esinevad piirangud liikumisel, väljaskäimisel ja tegevuste elluviimisel, tinglikult on vastustaja seda nimetanud „kergeks puudeks“, siis on kaebajal abivajaduse korral õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kui lisaks ravile ja tasuta sotsiaalprogrammidele on isikul vaja sotsiaalhoolekandelist abi. Samas võib kohalike omavalitsuse osade teenuste ja toetuste saamiseks olla õigustatud üksnes puudega isikud. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, et ta jääks puude raskusastme mittetuvastamise korral sotsiaalhoolekandelistest teenustest ilma. Vastustaja peaks isiku soovil selgitama, kuidas on kaebajal vajaduse korral võimalik abi saada ja kas kaebaja peaks pöörduma riigi või kohaliku omavalitsus poole. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas 09.12.2019. a otsuses asjas nr 5-18-7 (p 121), et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Seega ei tohi kaebajat jätta abivajajana sotsiaalhoolekandelisest abist ilma ja kaebajale tuleks selgitada võimalusi, mis aitaksid leevendada piiranguid, mis kaebajal esinevad, et kaebaja saaks tõepoolest osaleda ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.
78.HKMS § 108 lg 1 kohaselt peab poolte menetluskulud kandma kaebaja, sest kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustajad ei ole menetluskulude taotlusi esitanud, seega ei esine kohtukulusid, mille kandmist poolte vahel peaks kohus otsustama. Kohus luges kaebust menetlusse võttes kaebuse riigilõivuvabaks riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel.
79.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga HKMS § 175 lg 3 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.