Rahvastik › Kodakondsus

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väitel vaidlustatud korraldusega on rikutud XX õigushuve, kuna selles viidatakse asjaolule, et kaebajat karistati varem üheksateist korda ja viimane karistus oli 2014. aastal. Korralduse aluseks on Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p-le 4, lg-le 11, millest tulenevalt otsustati mitte anda Eesti kodakondsus XXle, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kaebaja ei vaidle vastu, et ta oli aastast 2002 kuni 2014 kriminaalkorras karistatud üheksateist korda. Kaebajat on karistatud kõigi nende kuritegude eest ja ta on kõik karistused ära kandnud. Samuti kaebaja poolt toime pandud süüteod ei olnud rasked kuriteod. Alates 2015. aastast on kaebaja alustanud uue eluga. Viis aastat pole kaebajat kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Kaebajal on pere, ta on Töötukassas arvel, osaleb kursustel ja töötab iluvaldkonnas. Kodakondsuse saamiseks on kaebaja täitnud kõik seaduslikud nõuded, mis on ette nähtud Kodakondsuse seaduse §-s 6. Kaebajal on püsiv legaalne sissetulek. Kaebaja esitas kõik vajalikud tõendid: Põhiseaduse ja eesti keele läbimise eksami, karistusregistri tõendi selle kohta, et alates 2015. aastast kaebajat ei ole karistatud kriminaal- ega väärteokorras, Töötukassa tõendi, sh Töötukassa poolt kaebajale pakutud kursused. Kaebaja esitab kohtule oma diplomid, mis kinnitab, et kaebaja on täitnud kõik tingimused, et olla kasulik oma riigile, mitte ohtlik ühiskonna jaoks. Kaebaja järgib õiget eluviisi. Korraldusest kaebajale on jäänud arusaamatuks, millist ohtu kujutab kaebaja ühiskondlikule korrale. Kaebaja on juba kandnud karistust ja riigile tõestanud, et ta võib olla kasulik oma riigile, mitte ohtlik ühiskonna jaoks. Kaebaja leiab, et ajavahemikus 2002-2014 ta juba kandis karistust kuritegude toimepanemise eest ning veelkord rõhutab, et toimepandud kuriteod ei ole I astme kuriteod, kaebaja ei ole ühiskonnale ega Eesti julgeolekule ohtlik. Kaebaja arvab, et tema suhtes on rikutud Põhiseaduse § 13, mille kohaselt igal inimesel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti Vabariik kaitseb oma kodanikke ka välisriikides. Seadus kaitseb kõiki riigivõimu omavoli eest. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 11 kohaselt Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, mida kaebaja arvates võib kohaldada ka tema suhtes. Vastustaja väitel kaebajat on kriminaalkorras karistatud viieteistkümnel korral ning lisaks on ta toime pannud üheksateist väärtegu. Seega on kaebajat karistatud karistusregistri andmete kohaselt kokku kolmekümne neljal korral. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p-des 1–6 ja lg-s 3 sätestatud aluste puhul on Vabariigi Valitsusel kohustus keelduda Eesti kodakondsuse andmisest. Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS § 21 lg 11 alusel, mille kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Seega tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks hinnatakse: 1) kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning 2) kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Kaebaja näol on tegemist isikuga, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Sellisele välismaalasele üldjuhul ei anta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust, sest viimane on privileeg, mitte subjektiivne õigus, ning niisuguse privileegi saamine peab olema välja teenitud. Olulisem, mida kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata tuleb ei ole siinkohal kuritegude toimepanemisest möödunud aeg või isiku käitumine praegu, vaid kuritegude toimepanemise asjaolud. Kodakondsuse andmisel on riigil kohustus võtta arvesse kõiki isiku

toimepandud kuritegusid, sh karistusregistris arhiveeritud kuritegusid, see on seadusandja selge eesmärk. Lisaks tegemist on kodakondsuse erandina andmise menetlusega, mitte isikule riigi poolt sellise hüve andmisega, milleks tal on subjektiivne õigus. Kodakondsuse erandina andmise menetluses arvesse võetavaid asjaolusid ei saa võrrelda asjaoludega, mida tuleb arvestada nt välismaalasele elamisloa andmisel. Isik võib palju kaotada, kui ta ei saa õigust elada kindlas riigis. Kodakondsus on aga kui privileeg, mitte põhiõigus. Kodakondsusetus ei tähenda Eestis, et isikul puudub õigus Eestis elada. Põhiseaduse § 9 sätestab, et põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Vastavalt KodS § 21 lg-le 11 tuleb kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata süüdlase isikut ja kuritegude toimepanemise asjaolusid. Nimetatud erandi eesmärk oli seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt välistada proportsionaalsuse nõude rikkumise ohtu, „sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul kodakondsuse andmisest keeldumine võib olla ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust.“(Riigikogu eelnõu 883 SE I). Näiteks narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine (kaebaja toimepandud kuritegu) jääb raskeks ühiskonnaohtlikuks kuriteoks hoolimata sellest, et selle toimepanemisest on möödunud paarkümmend aastat. Kodakondsuse erandina andmise menetluses saab ja tuleb arvestada ka isiku kustunud karistustega. Erandi kaalumisel ei ole iseenesest ja eelkõige positiivseks asjaoluks see, et kuriteod on toime pandud ammu ja nende puhul karistatus on kustunud. Vastustaja märgib, et see asjaolu ongi eelduseks, et saaks üldse üldreeglist erandi tegemist kaaluma asuda. Kuna Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas KodS sätestatud menetluse läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel, siis saab ja tulebki arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ning süüdlase isiku hindamisel kõiki selle isiku poolt (ka väga ammu) toime pandud süütegusid, süütegude arvu, süstemaatilisust jms. Kuivõrd kodakondsus on lojaalsus- ja solidaarsussuhe riigiga, siis peab isik niisuguse privileegi omandamiseks (mis toob kaasa ka riigile täiendavaid kohustusi kodakondsuse saanud isiku suhtes ja vastutuse tema eest) olema eeskujuliku käitumisega. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse on iga riigi suveräänne otsus. Riigikohus on korduvalt konstateerinud, et põhiseaduse kohaselt ei eksisteeri subjektiivset õigust naturalisatsiooni teel kodakondsusele (RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 18). Riigikohtu halduskolleegium on koguni sedastanud: „Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus” (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28). Veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekuses omab tähtsust seepärast, et kodakondsus loob riigile kohustusi. Kodakondsusega seonduvad spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama. Riigil on seetõttu õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimused, sh nõuda, et kodakondsuse taotleja on õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, siis ei saa seda ära võtta põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õigusrikkumisi. See rõhutab veelgi kodakondse andmise otsuse olulisust. Kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole karistus, vaid see tuleneb seadusandja sätestanud piirangust, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega, arvestades toimepandud kuritegude laadi ja raskust, taotleja isikut ning on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Vastustaja leiab, et läbiviidud menetluses ei ole vormi- ega menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud viia vastustaja valedele järeldustele. Järgitud on nii uurimispõhimõtet (põhjalikult on kirjeldatud isiku süütegusid) kui ka tagatud kaebajale ärakuulamisõigus (kaebajalt on küsitud arvamusi ja vastuväiteid), samuti on teostatud seaduslikult ja proportsionaalselt kaalutlusõigust (põhjendused koos õigusliku alusega on korralduses piisava põhjalikkusega toodud, et oleks võimalik aru saada, mida on kaalutud ja millise järelduseni jõutud). Korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebaja õigusi.

Vastustajale ei nähtu kaebaja poolt esitatud asjaoludest, et PS § 13 oleks rikutud. Riigikohus on kasutanud PS §-i 13 eelkõige põhjendamaks õigust kohtulikule kaitsele, nimetades seda koos §-dega 14 ja 15. Isikul on õigus kohtulikule kaitsele, samuti on tal õigus riigipoolsele kaitsele kellegi kolmanda eest. Üldine kaitsepõhiõigus vajab rakendamiseks veel mõnda põhiõigust, et määrata kindlaks õigushüve, mida kaitsta. Vastustaja arvates püsiv sissetulek ja keelekursustel osalemine on üldiseks eelduseks kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras KodS § 6 alusel ning nende tingimuste täitmist ei võeta enam arvesse kodakondsuse erandina andmise kaalumisel.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu põhjendustel: Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas XXle erandina Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine oli õiguspärane, sh kaalutletud ja proportsionaalne, või mitte. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega on rikutud tema õigushuve. Kaebaja ei saa aru, millist ohtu kujutab ta ühiskondlikule korrale. Kaebaja on karistused ära kandnud ja riigile tõestanud, et ta võib olla kasulik riigile, mitte ohtlik ühiskonnale. Kaebaja arvates tema suhtes on rikutud Põhiseaduse § 13, mille kohaselt igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Vastustaja kaebajaga ei nõustu. Kaebaja kodakondsustaotluse menetlemise käigus tuvastati, et XXt on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult toime pandud kuritegude eest ning aastatel 2002–2014 on ta toime pannud üheksateist väärtegu, samas karistatused on praeguseks kustunud. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muuhulgas Kodakondsuse seaduses sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Vabariigi Valitsusel on pädevus otsustada, kas anda isikule erandkorras Eesti kodakondsus või keelduda sellest. Vabariigi Valitsus otsustas keelduda, sest kaebaja suhtes ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks erandkorras kodakondsuse andmise. XXt on kriminaalkorras karistatud viieteistkümnel korral: kolmel korral 2001., neljal korral 2002., 2003., 2004., 2005., 2008., kahel korral 2009., 2010. ja 2012. aastal. Lisaks on XXt aastatel 2002–2016 karistatud ühel korral Haldusõiguserikkumiste seadustikus, üheksal korral Ühistranspordiseaduses, viiel korral Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduses ja neljal korral Karistusseadustikus sätestatud väärtegude toimepanemise eest. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Vabariigi Valitsus arvestas erandi tegemise võimalikkuse hindamisel XX süütegude suurt hulka, nende toimepanemise süstemaatilisust ja kriminaalkaristuste kustumisest möödunud lühikest aega. Vabariigi Valitsuse hinnangul on XX korduvalt süütegude toimepanemisega ja määratud karistuste täitmata jätmisega näidanud üles lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtiva õiguskorra vastu ning seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et Eesti kodakondsuse erandina andmine oleks praegu põhjendatud. Kodakondsuse seaduse (KodS) §-s 6 on sätestatud üldised tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks. KodS § 7 sätestab veel täiendava tingimusena legaalse püsiva sissetuleku olemasolu. KodS § 20 kohaselt otsustab Eesti kodakondsuse andmise või taastamise Vabariigi Valitsus. KodS § 21 lg 1 p-des 1–6 ja lg-s 3 sätestatud aluste esinemisel on Vabariigi Valitsusel kohustus keelduda Eesti kodakondsuse andmisest. Vaidlust ei ole, et XX suhtes on tuvastatud KodS § 21 lg 1 p-st 4 tulenev asjaolu (isik, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest). Korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS § 21 lg-s 11 sätestatud

erandina, mille kohaselt Eesti kodakondsus võidakse erandina anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Vabariigi Valitsus on keeldunud kaebajale erandkorras kodakondsuse andmisest. Keeldumine kodakondsuse andmisest erandina KodS § 21 lg 11 alusel on kaalutlusotsus. Kohus saab vaid kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei ole ületatud selle piire ning kas kaalutlused on haldusaktis selgelt välja toodud ja kontrollitavad. Samuti seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei ole tehtud menetlus- ja vormivigu, mis võiksid sisuliselt mõjutada otsustust. Kohus nõustub vastustajaga, et kodakondsussuhtele on iseloomulik, et see põhineb erilisel solidaarsussuhtel riigiga ning õiguste ja kohustuste vastastikusel järgimisel, seega on igati mõistetav, et riik hindab muuhulgas ka erandina kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust. Kohtu hinnangul vastustaja on seda teinud ning oma kaalutlusi selgitanud vaidlusaluses korralduses, mida kohus ei hakka üle kordama (kaebaja on nendega tutvunud). Vastustaja kodakondsuse taotluse menetlemisel ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mille esinemisel oleks võinud kaebajale anda Eesti kodakondsuse erandina. Välismaalaste seaduse § 3 tähenduses on välismaalane isik, kes ei ole Eesti kodanik. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse on iga riigi suveräänne otsus, nagu vastustaja on õigesti märkinud. Kohus nõustub vastustajaga, et kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole karistus, vaid see tuleneb seadusandja sätestanud piirangust, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega, arvestades toimepandud kuritegude laadi ja raskust, taotleja isikut ning on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Vaidlustatud korralduses selgitab vastustaja, et erandi tegemise võimalikkuse hindamisel on arvesse võetud XX süütegude suurt hulka, nende toimepanemise süstemaatilisust ja kriminaalkaristuste kustumisest möödunud lühikest aega. Nimelt XXt on karistatud kuritegude toimepanemise eest viieteistkümnel korral, millest kolmeteistkümnel korral pani ta toime korduvaid vargusi ning varguse katseid ja kahel korral hoidis ja tarbis psühhotroopseid või narkootilisi aineid. Lisaks kuritegude eest karistamisele on XXt korduvalt karistatud ka väärtegude toimepanemise eest: üheksal korral karistati teda ühissõidukis piletita sõidu eest, viiel korral narkootilise aine tarvitamise eest, neljal korral varguste eest ja ühel korral avaliku korra rikkumise eest. Vastustaja osundab, et XX on korduvalt pannud toime samaliigilisi süütegusid ning rikkumiste eest määratud karistused on ta jätnud korduvalt täitmata: üheksateistkümnest väärteokaristusest on ta täitnud ainult kolm, mis ei näita tema seaduskuulekust. Vastustaja on õigesti arvestanud XXle määratud karistuste täitmata jätmist, tema toimepandud kuritegude hulka, sh et need ei ole olnud juhuslikku laadi (tahtlikud kuriteod) ning nende eest mõistetud karistuste kustumisest on möödunud liiga vähe aega. Eelnevast tulenevalt Vabariigi Valitsusel ei tekkinud veendumust, et XX on oma seadusevastasest käitumisest õppust võtnud ning soovib käituda lojaalselt ja õiguskuulekalt. Vabariigi Valitsuse hinnangul on XX korduvalt süütegude toimepanemisega ja määratud karistuste täitmata jätmisega näidanud üles lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtiva õiguskorra vastu ning seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et Eesti kodakondsuse erandina andmine oleks praegu põhjendatud. Vastustaja on õigesti leidnud, et XX seaduskuulekust tuleb hinnata pikema aja vältel peale karistusandmete arhiivi kandmist, kui seda on seni möödunud aeg (kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuste andmed kanti arhiivi 10.09.2018 ning väärtegude andmed 07.09.2019). Vastustaja põhjendused on arusaadavad ning kohus nõustub nendega. Kohus haldusasjas esitatud tõendite pinnalt ei saa järeldada, et kaebajal esinevad sellised erandlikud asjaolud, mida vastustaja on jätnud hindamata või on hindamisel teinud olulise kaalutlusvea. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebaja suhtes puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid temale anda erandkorras kodakondsuse. Kaebaja väited, et ta on alustanud uut elu ja viis aastat ei ole kriminaal- ega väärteokorras karistatud ning et kaebajal on pere, ta on Töötukassas arvel, osaleb kursustel, töötab iluvaldkonnas ja tal on püsiv legaalne sissetulek, ei ole vastustaja põhjendatult lugenud asjaoludeks, millest tulenevalt peaks kaebajale erandina andma Eesti kodakondsuse. Kohus märgib, et Eesti Vabariigis legaalselt elav välismaalane ei pea tingimata olema ühtlasi ka Eesti kodanik. Välismaalane võib elada Eestis ka elamisloa alusel, mis on riigis viibimise seaduslik alus. Kohus nõustub vastustajaga, et kodakondsus on isiku privileeg, mitte tema põhiõigus. Kohus leiab, et kaebaja

suhtes ei ole rikutud Põhiseadust (PS) ning käesoleva kohtuvaidluse kontekstist lähtuvalt kaebaja viide Põhiseaduse § 13 (igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele) rikkumisele on asjakohatu. Põhiseaduse § 9 sätestab, et Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Seega Põhiseadus kaitseb Eestis legaalselt elava välismaalase, sh kodakondsuseta isiku, õigusi ja huve võrdselt Eesti kodanikega (PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed). Vastustaja on arusaadavalt selgitanud, et kaebaja näol on tegemist isikuga, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ning sellisele välismaalasele üldjuhul ei anta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust, kuna see on privileeg, mitte isiku subjektiivne õigus, millega nõustub ka kohus. Vastustaja on õigesti leidnud, et antud juhul on tegemist kodakondsuse erandina andmise menetlusega, mitte isikule riigi poolt sellise hüve andmisega, milleks tal oleks subjektiivne õigus. Kodakondsuse puudumine ei tähenda, et isikul puudub õigus Eestis elada (Välismaalaste seaduses on sätestatud Eestis elamise seaduslikud alused, nt tähtajaline elamisluba, pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus, mis ei sõltu kodakondsusest). Kohtul ei ole vastustajale midagi ette heita, kõik on õigesti tehtud. Vabariigi Valitsus otsustas diskretsiooni korras, et XXle ei saa erandina Eesti kodakondsust anda ning kohtul puudub pädevus seda otsustust hakata sisuliselt ümber hindama. Kohus võib vaid konstateerida, et haldusmenetlus on läbi viidud korrektselt ja kehtivaid õigusnorme järgides, millele on viidatud nii vaidlustatud korralduses kui ka kohtule esitatud vastustaja kirjalikus seletuses, millega on tutvunud ka kaebaja. Kohus eeltoodut kokku võttes asub seisukohale, et kaevatav korraldus on piisavalt põhjendatud, sisult selge ja arusaadav, sh kaalutletud ja proportsionaalne, seega puudub alus õiguspärase haldusakti tühistamiseks.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.