Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
27. jaanuar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1947
Haldusasi
Politsei ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada XX kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri Bergmann Puudutatud isik – XX, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määrus haldusasjas nr 3-201947.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei ja Piirivalveamet (PPA) pidas 19.08.2020 Tallinnas kinni isiku, kes tuvastati tema enda ütluse alusel kui Palestiina kodanik XX (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas samal päeval PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik sündis ja kasvas enda selgituste kohaselt üles põgenikelaagris Liibanonis. Isik alustas 2014. a-l teekonda Saksamaale, lennates esmalt Beirutist Türgisse ja sealt põgenikelaevaga Itaaliasse, kust liikus edasi Saksamaale. Isik esitas Belgias ja Saksamaal 2014. a-l rahvusvahelise kaitse taotlused, mis jäeti vastavalt 2014. ja 2016. a-l rahuldamata. Teekonda Eestisse alustas isik 18.08.2020 Berliinist, makstes veoautoga siia toomise eest 1500 eurot. Isik soovis saada Eestis rahvusvahelist kaitset.
2.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 19.08.2020 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1–4 alusel luba paigutada XX kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Tallinna Halduskohus andis 21.08.2020 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 1–4 alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse mitte kauemaks kui 21.10.2020.
3.PPA esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) art 23 lg 1 alusel XX suhtes Saksamaa Liitvabariigile 11.09.2020 tagasivõtmispalve. Saksamaa Liitvabariigi migratsiooniamet rahuldas 16.09.2020 vastusega Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel PPA palve XX tagasivõtmiseks.
4.PPA jättis 21.09.2020 otsusega nr 7002010096-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Dublini III määruse järgi Saksamaa Liitvabariik, ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, pannes isikule ühtlasi VRKS § 25 lg 21 alusel kohustuse lahkuda tema taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Saksamaale. Isiku selgituste kohaselt ei ole ta vastu oma menetluse üleandmisele Saksamaa Liitvabariigile.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 07.10.2020 määrusega XX määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 21.08.2020 määruse ning jättis PPA 19.08.2020 taotluse rahuldamata, kohustades XX viivitamata KPK-st vabastama. Ringkonnakohus leidis, et VRKS § 361 lg 2 pdes 1–4 sätestatud kinnipidamise alused ei ole täidetud, mh ei võimalda tuvastatud asjaolud järeldada tegelikku põgenemisohtu.
6.Politsei- ja Piirivalveamet pidas XX 07.10.2020 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel ning esitas Tallinna Halduskohtule 08.10.2020 taotluse anda VSS § 15 lg 2 p 1 alusel luba paigutada XX kuni üheks kuuks KPK-sse. Esineb isiku põgenemise oht, kuna isik on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (VSS § 68 p 9). Isik esitas Saksamaal 2016. a-l rahvusvahelise kaitse taotluse ning sai selle kohta negatiivse otsuse. Isikul oli Saksamaal viibimiseks seaduslik alus üksnes tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse kestel, kuid sellele vaatamata ei ole ta Saksamaalt lahkunud. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et isik ei ole saanud luba Saksamaalt lahkuda, siis kuivõrd isikul ei ole Palestiina kodanikuna õigust viisavabalt Schengeni alal viibida, on tal õigus lahkuda üksnes oma kodakondsusriiki. PPA-le ei ole teada, kas isikule on tehtud ettekirjutus Schengeni alalt lahkumiseks, kuid tal puudus õigus Schengeni alal viibida (sh luba liikuda edasi teistesse Schengeni riikidesse). Ebaseadusliku piiriületuse fikseerimata jätmine ei tähenda, et seda ei toimunud. Isik saabus enda sõnul Saksamaalt Eestisse autoga, mistõttu on ilmselge, et isik on Eestisse saabunud Schengeni sisepiire ebaseaduslikult ületades. Kuigi isik on väljendanud valmisolekut minna vabatahtlikult tagasi Saksamaale, ei ole tema ütlused usaldusväärsed, sest ta on taotlenud rahvusvahelist kaitset juba kolmes Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis. Esineb põhjendatud kahtlus, et isik võib liikuda järgmisesse riiki, kus uuesti taotleda rahvusvahelist kaitset. Isik on möönnud tegelemist n-ö asylum shopping’uga ehk varjupaigamenetluse kuritarvitamist ning on taotlenud kaitset riikides, kus ta on kuulnud, et seda on hea teha. Kuna põgenemisohu hindamine on prognoosotsustus, ei pea olema eelnevalt tuvastatud põgenemiskatset, vaid piisab põhjendatud kahtlusest. Isiku lahkumine on planeeritud 14.10.2020. Kohest väljasaatmist takistab asjaolu, et Saksamaa 16.09.2020 vastusest tulenevalt peab isiku väljasaatmine olema kokku lepitud vähemalt 7 päeva enne ning tagasisaatmine saab toimuda vaid läbi konkreetsete lennujaamade.
7.XX selgitas Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 istungil, et on nõus võimalikult kiiresti lahkuma Saksamaale. Eestis oleks tal võimalik viibida Tartu lähedal ühe palestiinlasest tuttava 2(6)
3-20-1947 juures. Saksamaalt ei lahkunud ta põhjusel, et Palestiina põgenikke sealt aktiivselt välja ei saadeta, isegi kui neil puudub elamisluba. Kuna Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2020 määrusega isiku KPK-st vabastanud, tuleb uut kinnipidamist pidada otsituks. PPA selgitas istungil, et isiku väljasaatmise kuupäev on taotlusega võrreldes muutunud ja väljasaatmine on nüüd kavandatud 16.10.2020.
8.Tallinna Halduskohus andis 09.10.2020 määrusega VSS § 15 lg 2 p 1 alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 09.11.2020. Kuna isik on 2016. a-l taotlenud Saksamaal rahvusvahelist kaitset ja selle kohta on tehtud negatiivne otsus, siis puudus tal pärast menetluse lõppu Saksamaal ja ka Schengeni alal viibimiseks seaduslik alus. Kuigi tõendatud ei ole Saksamaalt loata lahkumine, siis olnuks isikul õigus lahkuda üksnes Palestiinasse. Isikul oli viibimisõigus üksnes Saksamaal, mistõttu ei olnud tal luba lahkuda teistesse Schengeni liikmesriikidesse. Isik pidi olema teadlik oma reisipiirangutest ja viibimiskoha kohustustest. Seda kinnitab ka asjaolu, et isik valis reisimiseks eraauto, tasudes Saksamaalt Eestisse tuleku eest 1500 eurot, mis on ligi 10 korda kallim lennukiga Eestisse tulemisest. Selle põhjuseks võis olla soov vältida lennuliiklusega paratamatult kaasnevat dokumendikontrolli. Asjaolule, et isik oli teadlik reisipiirangutest ja erinevate riikide lähenemisest põgenikele, viitab ka tema soov naasta kiiresti Saksamaale, kus palestiinlastest põgenikke ei ähvarda väidetavalt kodumaale väljasaatmine. Ebaseadusliku piiriületuse fikseerimata jätmine ei tähenda, et seda ei ole toimunud. Ilmselge on, et kuna isik saabus Saksamaalt Eestisse autoga, kaasnes sellega ebaseaduslik Schengeni sisepiiride ületamine. Isik on küll väljendanud soovi lahkuda võimalikult kiiresti Saksamaale, kuid tema ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on taotlenud rahvusvahelist kaitset juba kolmes EL-i liikmesriigis. Isik tegeleb ka enda sõnul asylum shopping’uga ehk varjupaigamenetluse kuritarvitamisega. Ka Eestisse saabus isik põhjusel, et ta kuulis, et siin suhtutakse põgenikesse hästi. See näitab samuti soovi jääda Schengeni alale selleks õigust omamata. XX-l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA lükkas 21.09.2020 otsusega isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja kohustas teda VRKS § 25 lg 21 alusel lahkuma Saksamaale. Otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud. Kuna isikut ähvardab reaalselt väljasaatmine, suurendab see isiku põgenemise ohtu. Seetõttu ei ole tegemist olukorraga, kus PPA oleks varasema lahendi täitmise vältimiseks otsinud põhjust isiku KPK-s kinnipidamiseks. Isiku KPK-s kinnipidamine on tema väljasaatmise tagamiseks proportsionaalne sunnivahend. Isik on kohustatud aitama väljasaatmisele kaasa ja vabaduses viibides puudub tal selleks ajend, mida kinnitab tema varasem käitumine (sh varjupaigamenetluse kuritarvitamine ja ebaseaduslik Eestisse saabumine). Isikul puuduvad Eestiga sidemed ja temale siin rahvusvahelise kaitse andmine ei ole tõenäoline. Seega on tõenäoline, et isik ei pruugi lahkumiskohustust täita, vaid püüab leida võimalusi lahkuda Eestist mõnda kolmandasse riiki. Eelnevast tulenevalt puudub kohtul usaldus, et isik järgiks vabaduses viibides leebemaid järelevalvemeetmeid ning oleks PPA-le kättesaadav. PPA selgituste kohaselt takistas isiku viivitamatut väljasaatmist asjaolu, et väljasaatmine peab olema vastuvõtva riigiga ehk Saksamaaga kokku lepitud vähemalt 7 päeva ette ning väljasaatmine saab toimuda üksnes konkreetsete lennujaamade kaudu. Saksamaa on keeldunud PPA taotluses märgitud kuupäeval (14.10.2020) isiku vastuvõtmisest, sest lennu planeeritud saabumisaeg on pärast ametnike tööaja lõppu. PPA on leidnud uue võimaluse saata isik välja 16.10.2020. Eeldatav täiendav kahepäevane KPK-s viibimine ei ole põhjuseks, miks isikut ei võiks seal põgenemisohu tõttu kinni pidada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(6)
3-20-1947
9.XX palub 15.10.2020 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. Halduskohus ei ole arvestanud isiku ütluste ega tegelike asjaoludega ning on hinnanud põgenemisohtu ebaõigesti. Kuigi isik on saanud oma 2016. a-l esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusele Saksamaalt keelduva vastuse ja ei ole sellele vaatamata Saksamaalt lahkunud, ei kinnita see kuidagi, et isik peaks Eestist põgenema. Meelevaldne on järeldus, et põgenemisohule viitab isiku lahkumine Saksamaalt eraautot kasutades 1500 eurot eest, mille eesmärk oli ilmselt vältida dokumendikontrolli. Usalduse puudumine ei saa olla kinnipidamise aluseks ning KPK-sse paigutamist ei ole kohane põhjendada sellega, et võimalikku põgenemisohtu ei saa välistada (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p-d 9 ja 11). Nõustuda ei saa väitega, et isik tegeleb õigusliku aluseta Schengeni alale jäämise eesmärgil asylum shopping’uga. XX on andnud teada, et soovib lahkuda Saksamaale ja ei soovi enam KPK-s viibida. Pole arusaadav, miks peaks isik hakkama end menetlusest kõrvale hoidma või põgenema. Arusaamatu on halduskohtu järeldus, et peatne väljasaatmine suurendab isikust lähtuvat põgenemisohtu. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei saa isiku suhtes rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid (nt lubada tal viibida oma Tartu lähistel elava tuttava juures). Määruskaebuse esitaja 10.11.2020 vastuses kohtunõudele on taotletud määruskaebuse sisulist lahendamist, vaatamata sellele, et XX on KPK-st vabastatud ja Saksamaale tagasi saadetud.
10.Politsei- ja Piirivalveamet palub 23.10.2020 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. XX vabastati KPK-st 16.10.2020 ning saadeti samal päeval tagasi Saksamaale. Halduskohus tuvastas õigesti isiku põgenemise ohu VSS § 68 p 9 alusel, sest isik lahkus loata Saksamaa Liitvabariigist ehk teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Pärast seda, kui isik sai Saksamaal 2016. a-l oma rahvusvahelise kaitse taotlusele negatiivse vastuse, puudus tal seaduslik alus Saksamaal viibimiseks ning ka sealt lahkumiseks kolmandasse riiki, milles viibimiseks puudus tal seaduslik alus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuivõrd XX vabastati KPK-st 16.10.2020 ja saadeti samal päeval tagasi Saksamaale, siis ei oleks teda ka määruskaebuse rahuldamise korral enam võimalik KPK-st vabastada. Kuna PPA 08.10.2020 taotlus ei ole enam aktuaalne, siis ei ole vajadust seda enam täiendavalt lahendada. Eeltoodu ei välistada aga määruskaebuse sisulist läbivaatamist ehk hinnangu andmist sellele, kas XX kinnipidamine oli vaidlustatud Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määruse tegemise ajal õiguspärane või mitte.
12.PPA 08.10.2020 taotluses ja Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määruses on XX kinnipidamise aluseks märgitud VSS § 15 lg 2 p 1. Nimetatud sätte kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmist ja esineb välismaalase põgenemise oht. Põgenemisohtu kinnitava asjaoluna on seejuures tuginetud VSS § 68 p-s 9 märgitud olukorrale, et välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist.
13.Ringkonnakohus märgib esmalt, et sisuliselt on PPA taotlenud XX paigutamist KPK-sse eesmärgiga valmistada ette tema üleandmine Saksamaa Liitvabariigile rahvusvahelise kaitse menetluse jätkamiseks. PPA jättis 21.09.2020 otsusega nr 7002010096-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, sest tema taotluse läbivaatamise eest vastutab Dublini III määruse art 18 lg 1 p d kohaselt Saksamaa Liitvabariik, ning lükkas taotluse VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, pannes isikule ühtlasi VRKS § 25 lg 21 alusel kohustuse lahkuda tema taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Saksamaale. Kui isik soovitakse anda 4(6)
3-20-1947 üle teisele liikmesriigile rahvusvahelise kaitse menetluse jätkamiseks, kuulub kohaldamisele Dublini III määrus ja isiku kinnipidamise lubatavust tuleb hinnata selle alusel (VRKS § 361 lg 2 p 7 ja lg 21). Dublin III määruse art 28 lg 2 kohaselt võib liikmesriik isiku üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni pidada, kui igat juhtumit eraldi hinnates esineb märkimisväärne isiku põgenemise oht ning kinnipidamine on proportsionaalne ja muid leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2020 määrus nr 3-20-1943, p-d 20–23; 09.10.2020 määrus nr 3-20-1232, p-d 15–15.3; 27.02.2018 määrus nr 3-17-1837, p-d 11–13).
14.PPA 21.09.2020 otsust tuleb käsitada üleandmisotsusena Dublini III määruse art 26 lg 1 tähenduses, sest sellega on tagasivõtmispalve esitanud liikmesriik teavitatud taotlejat otsusest, et ta antakse üle vastutavale liikmesriigile ja tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse läbi vaatamata. Seega on PPA ja halduskohus isiku KPK-sse paigutamisel ekslikult tuginenud VSS §-le 15 ja arusaamale, et pärast 21.09.2020 otsuse tegemist lõppes XX rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Otsus anda rahvusvahelise kaitse taotleja üle tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile ei ole lõplik otsus VRKS § 31 ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi (EL) nr 2013/32 art 2 p e tähenduses, mistõttu oli XX jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja (vt VRKS § 3 lg 1 ja Dublini III määruse art 2 p c), mitte väljasaadetav.
15.Pidades siiski silmas, et Dublini III määruse alusel üleantava isiku kinnipidamiseks näeb VRKS § 361 lg 2 p 7 ette eraldiseisva aluse ning VRKS § 361 lg 21 viitab ka põgenemisohu hindamisel VSS §-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (mis on praeguse juhtumi asjaoludel sisuliselt identne VSS § 68 p-s 9 sätestatud alusega), samuti ei ole halduskohus seotud PPA taotluses välja toodud õiguslike alustega, hindab ringkonnakohus, kas XX KPK-sse paigutamine oli sisuliselt põhjendatud või mitte.
16.PPA ja halduskohtu hinnangul esineb XX põgenemise oht, sest ta ei ole pärast 2016. a-l esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse kohta negatiivse otsuse saamist Saksamaalt lahkunud oma päritoluriiki. Taotluse ja määruse põhjendustest nähtub, et teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist loata lahkumiseks VSS § 68 p 9 tähenduses on loetud ka olukorda, kus isik ei ole pärast Schengeni alal viibimiseks seadusliku aluse äralangemist (rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemist) lahkunud oma päritoluriiki, vaid liikunud edasi mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Ringkonnakohus sellise tõlgendusega ei nõustu. VSS § 68 p-s 9 nimetatud asjaolule tuginemiseks tuleb tuvastada, et välismaalasel on olnud kohustus viibida kindlas elukohas või liikmesriigis ning ta on nimetatud kohustust rikkunud. Selliseid asjaolusid pole praegusel juhul tuvastatud. Saksamaal esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus oli juba 2016. a-l lõppenud, mistõttu ei saa lähtuda sellest, et isikul oli kohustus viibida menetluse lõpuni Saksamaal. Argument, et isik pole seadusliku viibimisaluse ära langemisele vaatamata Schengeni alalt lahkunud, saaks seonduda VSS § 68 p-ga 1, kuid PPA on ka ise möönnud, et puuduvad andmed, et XX-le oleks Saksamaal tehtud ettekirjutus riigist lahkumiseks, mida ta pole täitnud. Väide ebaseaduslikust piiriületusest peaks seonduma VSS § 68 p-ga 8, kuid see ei ole samuti põhjendatud, sest nimetatud säte ei laiene Schengeni sisepiiri ületamisele (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2020 määrus nr 3-20-1943, p 25; 14.12.2020 määrus nr 3-201961, p 10; 23.09.2020 määrus nr 3-20-1360, p 9).
17.Kokkuvõtlikult ei nähtu PPA 08.10.2020 taotlusest selliseid täiendavaid asjaolusid või argumente, mis annaks põhjust muuta ringkonnakohtu 07.10.2020 määruses toodud hinnangut, et tuvastatud asjaolud ei ole piisavad järelduseks, et XX kinnipidamisega taotletud eesmärki (s.o isiku kättesaadavus Saksamaale üleandmiseks) ei olnuks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete rakendamisega (sh eelkõige kohustades teda elama 5(6)
3-20-1947 kindlaksmääratud kohas, nt varjupaigataotlejate majutuskeskuses) võimalik tõhusalt saavutada. Ringkonnakohus rõhutab, et rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine peab olema erandlik ning Dublini III määruse art 28 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et tema suhtes kohaldatakse üleandmismenetlust, vaid kinnipidamist saab õigustada üksnes märkimisväärne põgenemise oht.
18.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määruse.
19.XX-le riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.