A. A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.06.2020 otsuse nr 15.3-3.4/369-3 ja 3.08.2020 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2133-2 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – A. A volitatud esindaja advokaat Jüri Sakkart Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triinu Moora
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Viru Maakohtu 27.03.2020 määrus kriminaalasjas nr 119-8607 ja Viru Maakohtu 4.09.2020 otsus kriminaalasjas nr 1-20-6225.
2.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31.12.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 12.06.2020 otsusega nr 15.3-3.4/369-3 tunnistati A. A pikaajalise elaniku elamisluba nr EL33C000260 kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel.
2.A. A esitas volitatud esindaja kaudu PPA-le 25.06.2020 vaide 12.06.2020 otsuse nr 15.33.4/369-3 kehtetuks tunnistamiseks koos nõudega taastada endine olukord.
3-20-1512
3.PPA jättis 03.08.2020 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2133-2 vaide rahuldamata täies ulatuses. A. A (kaebaja) esitas volitatud esindaja kaudu 14.08.2020 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse PPA otsuse nr 15.3-3.4/369-3 ja vaideotsuse nr 15.3-3.1/2133-2 tühistamiseks ja PPAle kohustava ettekirjutuse tegemiseks – taastada endine olukord.
4.Tartu Halduskohus võttis 28.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.
5.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 16.09.2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja hinnangul ei saa Riigikohtu seisukohta mõista selliselt, et igale süüdimõistvale kohtuotsusele peaks kindlasti järgnema elamisloa kehtetuks tunnistamine. Vastupidi, on oluline tähele panna, et ohu tuvastamine ei baseeruks pelgalt karistatavuse faktil, vaid oleks toimunud juhtumipõhine hindamine, kus analüüsitakse karistusotsuseni viinud süüteo asjaolusid (EKo C303/08 Land Baden-Württemberg vs. Metin Bozkurt, ECLI:EU:C:2010:800 p 59). Kaebaja hinnangul ei nähtu otsusest ega ka vaideotsusest, et vastustaja oleks lisaks süüdimõistva otsuse tsiteerimisele täiendavalt analüüsinud asjaolusid, mis viisid kaebaja karistamiseni. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks hinnanud, milline roll kaebajast tuleneva ohu tuvastamisel on kohtu poolt kohaldatud karistuse määral. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et kaebajale mõistetud karistus on sanktsiooni miinimumi lähedane. Sellest tulenevalt, kaebaja leiab, et otsuse tegemisel olulised asjaolud olid jäetud arvestamata. Kaebaja leiab, et vastustajal ei olnud õigust kaebajast tuleneva ohu tuvastamisel võtta arvesse arhiveeritud kriminaalkaristusi. Asjassepuutumatu asjaoluga arvestamine on käsitletav diskretsiooni kuritarvitamisega. Sellest tulenevalt, tegemist on diskretsiooniveaga. Otsuse tegemisel on vastustaja lähtunud ca kolm kuud tagasi tuvastatud asjaoludest ega teinud püüdlusi selgitamiseks, kas asjaolud on muutunud. Vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 53%, kuid vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on juba 54%. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab olla vägivaldse kuriteo toimepanemine tõenäosem kui kuriteo toimepanemine üldse kui selline. Analoogsetes olukordades Riigikohus on heitnud PPA-le kui haldusakti ees vastutavale haldusorganile ette, et vangla poolt koostatud dokumentide vasturääkivust ei uuritud täpsemalt ning jäeti vasturääkivus kõrvaldamata. Riigikohus sedastas, et teise haldusorgani arvamusele tuginedes tuleb arvestada, et haldusakti koostaval haldusorganil on HMS §-st 6 tulenev kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud, mistõttu on haldusakti väljaandval haldusorganil vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse üle, sh teabe üle, mis sisaldub teiste haldusorganite poolt koostatud arvamustes ja seisukohtades, juhul kui seda teavet kasutatakse haldusakti koostamisel (RKKKo 1-09-14104, p 27; RKHKo 3-18-89 p 14). Kokkuvõtlikult kaebaja leiab, et otsuse tegemisel on rikkunud uurimispõhimõtet ning teinud kaalutlusvigu. Sellest tulenevalt palub kaebaja rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
7.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja arvab, et 12.06.2020 otsus vastab VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldustele, kuna kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Otsus on kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu ning vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest
3-20-1512 haldusaktist. PPA on otsuse tegemisel analüüsinud VMS § 241 lg-s 3 sätestatut – kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi. Vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole vastustaja lähtunud ainuüksi Viru Maakohtu 20.11.2019. a otsusest nr 1-198607, vaid on rakendanud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. PPA on otsuses tegemisel lähtunud nii kaebajat negatiivsest küljest iseloomustavatest asjaoludest, samuti on välja selgitatud kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad asjaolud ning on haldusakti andmisel nendega ka arvestatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja varasemate karistusandmete, sh arhiveeritud karistusandmete analüüsimine ei ole põhjendatud. Vastustaja rõhutas, et haldusmenetluse läbiviimisel haldusorgan ei lähtunud ainult kaebaja poolt viidatud kohtuotsusest ja Viru Vangla poolt edastatud materjalides toodust. Vaidlusaluse otsuse tegemisel on haldusorgan kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi kogumis, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võttes arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Lisaks on PPA võtnud arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Euroopa Kohtu (EK) praktikat. Vastustaja nõustus kaebaja väitega, et riskihindamise tulemus sõltub ajas muutunud asjaoludest, kuid Viru Vangla poolt edastatud materjalide (07.05.2020) ja vaidlusaluse haldusotsuse (12.06.2020) koostamise kuu ajaline vahemik ei ole ilmselgel ühe kuu möödudes selline, kus asjaolud oluliselt muutuvad. Vastustaja leidis, et vaidlusaluses otsuses on piisavalt põhjendatud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht ning miks on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
8.12.06.2020 otsuse nr 15.3-3.4/369-3 ja vaideotsuse nr 15.3-3.1/2133-2 tühistamisnõuded
8.1.Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja sündinud 27.11.1989 Eestis, ta on rahvuselt venelane ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (alates 01.10.2010 Politsei- ja Piirivalveamet) on 27.01.2000 otsusega väljastanud kaebajale alalise elamisloa Eestis elamiseks, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalase seaduse (VMS) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. PPA tunnistas 12.06.2020 otsusega nr 15.3-3.4/369-3 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33C000260 kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel.
8.2.Kohus leiab, et vastustaja 12.06.2020 otsus nr 15.3-3.4/369-3, millega tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL33C000260 kehtetuks on haldusakt, kuna selle alusel võeti kaebajalt kui Eesti Vabariigis pikaajaliselt elanikult ära õigus elada Eesti territooriumil. Seega vaidlusalusel otsusel on ilmselge regulatiivne toime, mistõttu vastab vaidlusalune otsus eelpoolnimetatud osas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. Pidades silmas VMS § 241 lg-tes 2 ja 3 õigusnormi kohaldamise tingimusi, on tegemist diskretsioonilise prognoosotsusega. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Lisaks HMS § 51 lg-s 1 sätestatud nõuetele peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt vastama HMS § 4 lg-s 2 kehtestatud nõuetele.
3-20-1512
8.3.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamise kohta on olemas ka kindel kohtupraktika. Nimelt leidis Riigikohtu Halduskolleegium, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. 1 Sellest tulenevalt on kohtupraktikas antud VMS § 241 lg 1 p-le 2 teine tõlgendus võrreldes sellega, mis saab tekkida VMS § 241 lg 1 p 2 puhtalt grammatilisel tõlgendamisel. Riigikohtu seisukoha järgi ei pea VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamisel olema täidetud üheaegselt kaks eeldust – oht avalikule korrale ja oht riigi julgeolekule ning piisab pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks vaid ühest neist. Tulenevalt VMS § 241 sisust saab järeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel esmalt tehakse kindlaks isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule (prognoosotsus) ja seejärel kaalutletakse elamisloa poolt ja vastu kõnelevaid argumente, järgides kaalutlusõiguse piire (kaalutlusotsus).
8.4.Vaidlusaluse otsusest tulenevalt tunnistas vastustaja kehtetuks kaebaja pikaajalise elamisloa, kuid ei teinud kaebajale lahkumisettekirjutust ning jättis kehtestamata sissesõidukeelu. Kohtupraktika kohaselt, kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust, kui pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne isiku välja saatmist riigist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel, mis ei välistaks kaebaja õigust taotleda vastustajalt lühiajalise elamisloa väljastamist, oleks piisav ohu tuvastamisest.2 VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud.
8.5.Vastustaja arvates tuleneb kaebajast oht avalikule korrale. Avaliku korra mõistet defineerib korrakaitseseadus (KorS) § 4 lg 1, mille kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. KorS § 5 lg 2 sätestab, et oht avalikule korrale on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.
8.6.Kaebaja oli arvamusel, et kaebajast tuleneva ohu hindamisel lähtus vastustaja pelgalt Viru Maakohtu 20.11.2019 otsusest nr 1-19-8607 ja vaid kaebaja karistatavuse faktist. Vaidlusaluse otsusest on näha, et vastustaja tegi kindlaks, et kaebajast tuleneb oht avalikule korrale. Sellise hinnangu kujundamisel tugines vastustaja Viru Vangla poolt 07.05.2020 ettepanekule kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kaebaja poolt toime pandud neljale kuriteole (sh ka neile, mis olid 12.06.2020 seisuga arhiveeritud) ja väärtegudele ning nende detailidele ja asjaoludele, aga samuti arvestas sellega, et kaebaja on rikkunud katseajanõudeid ja ta jäeti temast tuleneva ohu tõttu vanglast ennetähtaegselt vabastamata, kaebaja suutmatusega lahendada mittevägivaldselt konfliktolukordi ja tema kartmatusega sattuda uuesti vanglasse. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja on ohu hindamisel lähtunud eelkõige Viru Maakohtu 20.11.2019 otsusest nr 1-19-8607, millega tunnistati kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 ja KarS § 120 lg 1 alusel.
RKHKo 3-17-1545, p 19. RKHKo 3-3-1-2-16, p-d 14 ja 22.
3-20-1512 Samuti ei nõustu kohus kaebaja väitega, et ohu tuvastamine põhineb pelgalt kaebaja karistatavuse faktil.
8.7.Kaebaja arvas, et vastustaja tegi vea, kui kaebajast tuleneva ohu hindamisel arvestas varasemalt kaebajale määratud karistustega, mis olid vaidlusaluse otsuse kehtestamise ajal arhiveeritud. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus nimetatud seaduse § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel. Sama seaduse § 20 lg 1 p 4 kohaselt on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Seega nähtub eeltoodust, et nii elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses on isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel õiguslik tähendus ka nendel karistusregistri andmetel, mis on kustutatud ja arhiivi kantud. Varasemalt ka Tartu Ringkonnakohus pidas arhiveeritud karistusregistri andmetega arvestamist pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel võimalikuks.3 Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et vastustaja tegi vea, kui arvestas ohuhinnangu andmisel kaebaja koha karistusregistris arhiveeritud andmetega.
8.8.Kaebaja märkis, et vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 53%, kuid vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on juba 54%. Vastustaja jättis välja selgitamata, kuidas vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus saab olla suurem kui korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus, millega rikkus uurimispõhimõtet. Kohtu arvates ei ole vastustaja eelpoolnimetatud juhul uurimispõhimõtet rikkunud. Vaidlusalusest otsusest ei ole näha, et vastustaja oleks tuginenud kaebajast tuleneva ohu tuvastamisel Viru Vangla poolt 11.02.2020 koostatud kaebaja iseloomustusele või mul moel kasutas seda. Vastustaja poolt kohtule esitatud haldusaja toimikus ei ole vangla poolt 11.02.2020 koostatud iseloomustust.
8.9.Kaebaja väitis, et menetlus otsuse tegemiseks oli alustatud Viru Vangla vastava ettepaneku laekumisega 07.05.2020, ettepanekus kajastatud riskihinnang on aga dateeritud 11. veebruariga. Seega otsuse tegemisel on vastustaja lähtunud ca kolm kuud tagasi tuvastatud asjaoludest ega teinud püüdlusi selgitamiseks, kas asjaolud on muutunud. Kohus leiab, et, kaebaja jättis täpsustamata ja tõendamata, millised tema kasuks kõnelevad asjaolud on tekkinud ajavahemikul 11.02-7.05.2020 ja millised jäid kajastamata 7.05.2020 Viru Vangla poolt koostatud ettepanekus ning hiljem arvestamata vaidlusaluses otsuses. Seega pelgalt viitamine ajalisele vahemikule ilma konkreetsete asjaolude välja toomata ei tähenda, et vastustaja oleks jätnud prognoosotsuse tegemisel välja selgitamata olulise tähendusega asjaolud. Sellisel juhul tuleb eeldada, et 7.05.2020 ettepanekus arvestas vangla ka asjaoludega, mis võiksid tekkida peale 11.02.2020 iseloomustuse andmist.
8.10.Kohus märgib täiendavalt, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu küll, et vastustaja oleks välja selgitanud kaebaja käitumise vanglas ja sellega arvestanud prognoosotsuse tegemisel. Kohus
TrtRKo 3-17-1869, p 13.
3-20-1512 on seisukohal, et selline viga ei saa olla määrav vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel, kuna tuvastamata jäänud asjaolul on liiga väike tähendus. Kohus on seisukohal, et vastustaja on rikkunud haldusmenetluse käigus HMS § 6, kui jättis kaebajalt tuleneva ohu hindamisel välja selgitamata kaebaja käitumise vangistuse ajal, kuid kohtu arvates uurimisprintsiibi rikkumine ei saanud mõjutada vastustaja prognoosotsust. Samas leiab kohus, et kaebaja käitumisega arvestamata jätmisel valikudiskretsiooni teostamisel ei teinud vastustaja sellist kaalutlusvea, mis õigustaks vaidlusaluse otsuse tühistamist, kaalutlusvea ebaolulisuse tõttu.4 Kohus tuvastas, et Viru Vangla hinnangul oli kaebaja käitumine vangistuses kuni 12.06.2020 rahuldav. Kaebajal puudusid distsiplinaarkaristused. Kuivõrd kaebajale määratud vangistus ei ületanud ühte aastat, siis ei koostatud kaebajale individuaalset täitmiskava, mistõttu ei osalenud ta üheski resotsialiseeruvas sotsiaalprogrammis. Samuti ei osalenud kaebaja tööhõives ja ei omandanud haridust. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kaebaja käitumine oli vangistuses kuni 12.06.2020 rahuldav, ei eelda see seda, et kaebaja käituks ka vabaduses õiguskuulekalt ja ei kujutaks ohtu avalikule korrale. Kohus on seisukohal, et vastustaja prognooshinnang kaebajast tuleneva ohu kohta avalikule korrale, mis põhineb muu hulgas kaebaja poolt varasemalt toime pandud kuritegudel ja sellel kaasnevatel asjaoludel, on põhjendatud. Karistatavatest tegudest kõige tõsisemateks ja seega avalikku korda kõige enam ohustavateks teguriteks tuleb kahtlemata pidada karistusseadustiku eriosa normides nimetatud kuritegusid. Kuritegude toimepanemine kahjustab väga tõsiselt avalikku korda ning kuritegelikult käituv inimene kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale. Kaebaja järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel võib anda tunnistust temast tulenevale ohule avalikule korrale. Varasemalt kaebaja poolt toime pandud kuriteod annavad alust arvata, et kaebajaga konflikti sattudes on ohus nii talle lähedased isikud kui ka muud ühiskonna liikmed. Kohtupraktikas on leitud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks.5 Seega leiab kohus, et kaebaja käitumine vanglas võib olla rahuldav või lausa hea, mis vähendab mingil määral temast tuleneva ohu esinemise tõenäosust, kuid ei välista täielikult just sel põhusel, et tal esineb hästi jälgitav kuritegude toimepanemise retsidiivsus, talle määratud vangistus on korduv ja ta jätkuvalt leiab, et kuriteo toimepanemine oli ainuvõimalik lahendus. Kohus märgib, et kaebaja ohtlikkust avalikule korrale hindas ka Viru Maakohus, kes jättis 27.03.2020 määrusega kriminaalasjas nr 1-19-8607 rahuldamata Viru Vangla taotluse ja ei vabastanud kaebajat vanglast tingimisi ennetähtaegselt. Kohus märgib, et vastustaja väitel pani kaebaja 3.09.2020 vabaduses viibides toime jälle uue isikuvastase kuriteo. Kohus tuvastas, et vastustaja väide vastab tõele.6 Kohus võtab Viru Maakohtu 27.03.2020 määruse kriminaalasjas nr 1-198607 ja Viru Maakohtu 4.09.2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-20-6225 haldusasja materjalide juurde ja kasutab seda tõendina (HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4).7 Kohus on seisukohal, et prognoosotsuse kontrollimisel ei ole välistatud arvestada tõenditega, mis ilmnesid peale selle otsuse langetamist, kui need tõendid saavad kinnitada tehtud prognoosi.8 Sellest tulenevalt nii Viru Vangla, Viru Maakohtu kui ka vastustaja poolt tehtud prognoosotsused kaebaja ohtlikkuse osas avalikule korrale olid lõppkokkuvõttes õiged. Eelnevat arvestades ei ole võimalik väita, et korduv vangistus hakkas mõjutama kaebajat käituma õiguskuulekamalt ja kaebaja ei kujutanud 12.06.2020 seisuga ohtu avalikule korrale. Sellest tulenevalt saab kohtu hinnangul jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale.
RKHKo 3-3-1-78-12, p 12. RKHKo 3-3-1-1-14, p 17.
Viru Maakohtu 4.09.2020 otsus kriminaalasjas nr 1-20-6225.
8.11.Peale ohtu tuvastamist kaalutletakse elamisloa poolt ja vastu kõnelevaid argumente vastavalt VMS § 241 lg-le 3. VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Nähtuvalt vaidlusalusest otsusest leidis vastustaja, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale kaalub üles tema huvi säilitada elamisluba. Kohus nõustub üldjoontes vastustaja põhjendustega. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja pani toime rasked kuriteod, kuna nende kuritegude toimepanemise tagajärjel ei põhjustanud ta teistele isikutele surma ega raskeid kehavigastusi. Kaebaja poolt toime pandud isikuvastased ja varavastased kuriteod on pigem kergelt laadi kuriteod, kuna nende toimepanemise eest määras kohus kaebajale minimaalsed karistused. Kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kaalutlemisel arvestas vastustaja ka sellega, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale ei ole piisavalt tõsine ja vastustaja otsustas jätta kaebaja Eestist välja saatmata. Seega lõppkokkuvõttes ei omistanud vastustaja kaebaja poolt toime pandud kuritegudele suuremat kaalu kui see tegelikult on. Vastustaja on kaalutlenud ka asjaolu üle, et kaebajal on võimalus taotleda vastustajalt lühiajalist elamisluba ning jätkata Eestis elamist tingimustel, et ta ei pane toime uusi kuritegusid. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba, kuna kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjel ei kaasne kaebaja põhiõiguste intensiivset riivet. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel on ka preventiivne eesmärk, kuna see mõjutab kaebajat riigi hoiatusena olla välja saadetud Eestist kuritegude toimepanemise jätkamise korral ja annab talle võimaluse ümber mõelda enda hoiakud ja eluväärtused ning muuta käitumist õiguskuulekaks.
8.12.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et PPA 12.06.2020 otsus nr 15.3-3.4/369-3 on sisuliselt õiguspärane haldusakt. Kaebusest tulenevalt ei taotlenud kaebaja vaideotsuse nr 15.3-3.1/21332 tühistamist eraldi 12.06.2020 otsusest nr 15.3-3.4/369-3. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 12.06.2020 otsuse nr 15.3-3.4/369-3 ja vaideotsuse nr 15.3-3.1/2133-2 tühistamise nõuete osas rahuldamata.
9.Kohustamisnõue
9.1.Kaebaja taotles kohtult vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist taastada endine alukord. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 saab kohus kaebaja kohustamisnõudest aru, et ta soovib, et kohus kohustaks vastustajat väljastama talle pikaajalise elamisloa. Kohus selgitab, et vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-le 1 isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohus tegi kindlaks, et vastustaja 12.06.2020 otsus nr 15.3-3.4/369-3 on sisuliselt õiguspärane ja jättis selle tühistamata. Seega tegemist on kehtiva haldusaktiga, mis on vastavalt HMS § 60 lg-le 2 täitmiseks kohustuslik ja mille õiguslik jõud ei võimalda vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist.9
9.2.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata tervikuna.
10.Menetluskulud
RKHKo 3-3-1-50-09, p 13; 3-3-1-5-10, p 14.
3-20-1512
HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 108 lg-st 11 ja § 109 lg 1 neljandast lausest, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.